Ebatavalised vastused psühhopaaditestile

Kas on võimalik tõmmata selget piiri, mis hullu ja terve inimese vahel? Jon Ronson, kes on raamatu "Psühhopaadi test" autor, üritab valgustada seda halli ala, mis jääb nende kahe vahele. (Heli: Julian Treasure ja animatsioon: Evan Grant.)

Lugu algab sellest, et olin ühe sõbra pool

ja tal oli riiulil DSM-i köide,

mis on psüühikahäirete diagnostiline
ja statistiline käsiraamat,

kus on loetletud kõik
teadaolevad psüühikahäired.

50ndatel oli see pigem õhuke brošüür,

kuid siis see aina kasvas ja kasvas

ja praeguseks on seal 886 lehekülge,

kus on toodud 374 psüühikahäiret.

Ma mõtlesin seda lehitsedes,

et kas mul on ka mõni vaimne häire,

ja tuli välja, et mul on neid lausa 12.

(Naer)

Mul on generaliseerunud ärevushäire,

mis on iseenesestmõistetav.

Mul on uneärevus,

mis tähendab, et esinevad
korduvad unenäod,

kus sind jälitatakse või
luuseriks kutsutakse.

Ja kõigis mu unenägudes ajavad
tõesti mind inimesed mööda tänavaid taga

ja hüüavad: “Sa oled hädavares!”

(Naer)

Mul on vanema ja lapse
vahelised suhteprobleemid,

milles süüdistan oma vanemaid.

(Naer)

Ma teen nalja.

Ma ei tee nalja.

Ma teen nalja!

Mul on teesklushäire.

Ma arvan, et see on üsna haruldane,

et mul on korraga teesklushäire
ja generaliseerunud ärevushäire,

sest teesklemine kaldub
mind muutma väga ärevaks.

Igatahes sirvisin seda raamatut

ja mõtlesin, kas olen hullem,
kui end arvasin olevat,

või siiski ei tasuks iseendal
vaimset häiret diagnoosida,

kui sa pole väljaõppinud
professionaal.

Või äkki on psühhiaatrial
mingi veider kalduvus

lahterdada ka iseenesest normaalne
käitumine vaimse häirena.

Ma ei teadnud, mis oli tõde,
aga see tundus huvitavana,

ja arvasin, et võiks rääkida
mõne psühhiaatria kriitikuga,

et kuulda ka nende arvamust.

Mis viis selleni, et läksin
lõunale saientoloogidega.

(Naer)

Briani-nimeline mees,
kes juhib saientoloogide tipptiimi,

kelle eesmärgiks on hävitada psühhiaatria,
kus iganes see ka ei peituks.

Neid kutsutakse CCHR-iks.

Ma küsisin temalt:
"Kas sa saad tõestada mulle,

et psühhiaatria on pseudoteadus,
mida ei saa usaldada?"

Ta vastas: ”Jah, me saame seda tõestada,”

ja ma küsisin "Kuidas?"

Ta ütles: "Me tutvustame sulle Tonyt."

Ma küsisin: ”Kes on Tony?”

ja ta vastas: ”Tony on Broadmooris.”

Broadmoor on Broadmoori haigla.

Varasemalt nimetati seda Broadmoori
kriminaalsete vaimuhaigete haiglaks,

kuhu saadetakse sarimõrvarid

ja inimesed, kes ei suuda
ennast kontrollida.

Ma küsisin Brianilt:
"Aga mida Tony siis tegi?"

Ja ta vastas:
"Peaaegu mitte midagi.

Ta peksis kellegi läbi
või midagi sarnast

ning otsustas hullu teeselda,
et vanglakaristusest pääseda.

Aga ta teeskles liiga hästi
ja nüüd on ta kinni Broadmooris.

Ja keegi ei usu, et ta on
tegelikult normaalne.

Tahad, me üritame su Broadmoori
sisse saada, et Tonyga kohtuda?"

Ja ma vastasin: “Jah, palun."

Sõitsingi siis rongiga Broadmoori.

Kuskil Kemptoni pargi juures
hakkasin kontrollimatult haigutama,

nagu selgus, teevad seda ka
koerad, kui nad ärevuses on,

nad hakkavad kohutavalt haigutama.

Jõudsime Broadmoori,

mind viidi läbi ühe ja teise
ja kolmanda ja neljanda värava

tervisekeskusesse, kus
kohtutakse patsientidega.

See paistis nagu hiiglaslik Hampton Inn,

kõik pastelsetes ja rahustavates toonides.

Ainsaks erksaks värviks oli
paanikanuppude punane.

Ja siis hakkasid patsiendid sisse valguma.

Nad olid suhteliselt ülekaalulised,
kandsid dressipükse

ja paistsid üsna vagurad.

Saientoloog Brian sosistas selle peale

"Nad on ravimite mõju all,"

mis saientoloogide arust on
kõige hullem asi maailmas,

aga mulle tundub, et äkki on see hea mõte.

(Naer)

Ja siis ütles Brian: “See ongi Tony.”

Ning üks mees kõndis sisse.

Ta polnud ülekaalus,
ta oli väga heas füüsilises vormis.

Ja ta ei olnud dressipükstes,

vaid kandis peenetriibulist ülikonda.

Ta käsi oli välja sirutatud

nagu keegi sarjast “The Apprentice”.

Ta nägi välja kui mees, kes oli
end meelega nii riidesse pannud

veenmaks mind, et ta on täiesti normaalne.

Ta võttis istet.

Küsisin: “Kas on tõsi, et sa
teesklesid siia sisse saamiseks?"

Ta vastas: "Jah. Absoluutselt. Ma
peksin ühe inimese läbi 17-aastasena.

Kui olin vanglas kohut ootamas,

ütles mu kongikaaslane mulle:

“Tead, mida sul tuleks teha?

Teeskle hullu.

Ütle, et oled hull ja sind saadetakse
kuskile mõnusasse haiglasse.

Õed toovad sulle pitsat ja
sul on oma PlayStation."

Küsisin: “Kuidas sa seda siis tegid?”

Ta ütles: “Palusin kokkusaamist
vangla psühhiaatriga.

Olin just näinud filmi “Kokkupõrge",

kus inimesed saavad seksuaalset rahuldust
autode vastu seina puruks sõitmisest.

Ma siis ütlesin psühhiaatrile:

“Mulle pakub rahuldust autode
vastu seina puruks sõitmine."

Küsisin: "Mida veel?"

Ta jätkas: “Ah jaa, ütlesin psühhiaatrile,

et tahan vaadata surevaid naisi,

sest see laseks mul
end normaalsemana tunda."

Küsisin: “Kust sa selle peale tulid?”

Ta vastas: “Ah, Ted Bundy biograafiast,
mis oli vangla raamatukogus.”

Igal juhul teeskles ta
enda sõnul liiga hästi.

Ja teda ei saadetud
mingisse hubasesse haiglasse

vaid ta saadeti Broadmoori.

Ja kohe, kui ta sinna jõudis

ja pilgu üle koha lasi,
küsis ta näha psühhiaatrit:

"See on kohutav arusaamatus.

Ma ei ole vaimuhaige."

Ma küsisin: “Kaua sa oled siin olnud?"

Ta ütles: "Kui oleksin oma aja
vanglas ära istunud

oma algse kuritöö eest,
oleksin saanud viis aastat.

Ma olen Broadmooris olnud 12 aastat."

Tony sõnul on märksa raskem veenda inimesi,

et oled terve mõistuse juures,
kui veenda neid selles, et oled hull.

Ta lisas: "Ma arvasin,
et parim viis normaalsena näida,

on rääkida inimestega normaalselt
normaalsetest asjadest

nagu jalgpall või mis telekast tuleb.

Ma tellin ajakirja The New Scientist

ja seal oli artikkel,

kuidas USA sõjavägi õpetab
maamesilasi nuuskima välja lõhkekehasid.

No ma ütlesin siis õele:

“Kas sa tead, et USA sõjaväes
treenitakse maamesilasi

nuuskima välja lõhkekehasid?”

Kui lugesin oma haiguslugu,
oli seal kirjas:

“Usub, et mesilased suudavad
avastada lõhkekehasid.”

(Naer)

Ta ütles: “Kas tead, nad otsivad alati
mitteverbaalseid märke

minu vaimse seisundi kohta.

Aga kuidas istuda terve inimese kombel?

Kuidas panna normaalselt jalga üle põlve?

See on lihtsalt võimatu."

Kui Tony seda mulle ütles,

siis hakkasin ka mõtlema:
"Kas ma istun nagu ajakirjanik?

Kas ma panen jalga üle põlve
nagu ajakirjanik?”

Ta jätkas: “Saad aru, ühel pool
on mul Stockwelli kägistaja

ja teisel pool tuntud sarivägistaja.

Nii et ma olen päris palju oma toas,
sest nad tekitavad minus hirmu.

Aga seda võetakse ka vaimuhaiguse märgina.

Öeldakse, et see tõestab, et olen
endassetõmbunud ja suurusluuluga."

Ainult Broadmooris peetakse
sarimõrvarite vältimist

tõestuseks, et oled ebanormaalne.

Igatahes tundus ta täiesti normaalne,
aga mida mina ka tean?

Koju jõudes kirjutasin ta
raviarstile Anthony Madenile.

Küsisin, et mis lugu seal taga on.

Ja ta vastas: "Jah. Me nõustume,
et Tony teeskles hullu,

et pääseda vanglakaristusest,

sest ta hallutsinatsioonid,
mis paistsid päris klišeelikud,

kadusid Broadmoori jõudes koheselt.

Ent oleme teda analüüsinud

ja teinud kindlaks,

et tema puhul on tegu psühhopaadiga.”

Tegelikult on vaimuhaiguse teesklemine

täpselt psühhopaadile omane
salakaval ja manipuleeriv käitumine.

See on sümptomite nimekirjas:
salakaval, manipuleeriv.

Niisiis, et teesklemine, et
su peas pole kõik korras

ongi tõestuseks,
et su peas pole kõik korras.

Rääkisin ka teiste ekspertidega,

ja öeldi, et peenetriibuline ülikond -
psühhopaadile tüüpiline -

kinnitab esimest ja teist
diagnostilist sümptomit:

lobe jutt, pealiskaudne sarm ja
kõrgendatud enesehinnang.

Ma küsisin: “Aga miks ta sel juhul
teiste patsientidega ei sõbrustanud?"

Tüüpiline psühhopaat ongi üleolev ja
vähese empaatiavõimega.

Niisiis kõik, mis tundus Tony
puhul täiesti normaalne,

kinnitas tema arsti arvates seda,

et ta oli tänapäevases mõttes hull.

Ta oli psühhopaat.

Ta arst lisas: “Kui tahad psühhopaatide
kohta rohkem teada,

võid minna psühhopaatide
tuvastamise kursusele,

mida teeb Robert Hare, kes
koostas psühhopaadi diagnostikavahendi."

Ma siis läksingi.

Ma läksin psühhopaatide
tuvastamise koolitusele,

ja olen nüüd diplomeeritud -

pean lisama, et väga vilunud -
psühhopaadimääraja.

Statistika on järgmine:

üks inimene sajast on psühhopaat.

Siin ruumis on 1500 inimest,

15 teist on psühhopaadid.

Kuigi see protsent tõuseb neljani,
tippjuhtide ja edukate ettevõtjate puhul,

on päris suur tõenäosus,

et siin on praegu 30 või 40 psühhopaati.

Täna võib asi veel veresaunaga lõppeda...

(Naer)

Hare sõnul on põhjuseks see,
et halastamatu kapitalism

premeerib psühhopaatilist käitumist -

empaatiavõime puudumine,
jooksev jutt,

salakavalus ja manipuleerimine.

Kapitalism võib-olla ongi
oma kõige julmemal kujul

psühhopaatia reaalne väljendus.

See on nagu psühhopaatia vorm,
mis on tulnud meid mõjutama.

Hare ütles: "Tead mis? Unusta
see Broadmoori tüüp,

kes võib teeselda hullu, aga ei pruugi.

Keda huvitab? Pole väga oluline.

Oluline on aga,” ütles ta
"korporatiivne psühhopaatia.

Äkki lähed ja intervjueerid
mõnd suurettevõtte psühhopaati."

Ma siis proovisin.

Kirjutasin Enroni inimestele.

Kirjutasin: ”Kas võin teid
vanglas intervjueerida,

et teada saada, kas olete psühhopaadid?”

(Naer)

Nad ei vastanud.

(Naer)

Muutsin siis taktikat.

Kirjutasin Mootorsae-Al Dunlapile,

kes 1990ndatel saneeris firmade varasid.

Ta tuli pankrotistuvatesse firmadesse,

lasi lahti 30% töötajatest,

muutes mitmed Ameerika linnad
kummituslinnadeks.

Meilisin talle ja ütlesin:

"Ma usun, et teil on väga
eriline aju anomaalia,

mis teeb teid... eriliseks,

loomult kiskjalikuks ning kartmatuks.

Kas võiksin teiega intervjuu teha
teie erilise ajuanomaalia teemal ?”

Ja ta vastas: "Tule aga!"

(Naer)

Ma siis läksin Al Dunlapi
uhkesse Florida häärberisse.

See oli täis kiskjate skulptuure.

Oli lõvisid ja tiigreid -
ta viis mind läbi aia -

seal olid pistrikud ja kotkad,

jätkates "Seal on haid ja," -

öeldes seda vähem edeval toonil -

"seal on veel haisid ja tiigreid."

See oli nagu Narnia.

(Naer)

Edasi läksime ta kööki.

Niisiis Al Dunlap kutsuti kohale
pankrotistuvate firmade päästmiseks,

ta vallandas 30% töötajatest.

Sageli vallandas ta inimesi
justkui naljatades.

Näiteks üks tuntud lugu -

keegi tuli tema juurde ja ütles
“Ostsin just endale uue auto,"

mille peale tema ütles
"No sul võib ju olla uus auto,

aga las ma ütlen, mida
sul ei ole - töökohta.”

Seal tema köögis -

ta oli seal koos oma naise Judy
ja ihukaitsja Seaniga -

ütlesin: “Mäletad, et mainisin oma kirjas,

et sul võib olla eriline ajuanomaalia,
mis muudab su eriliseks?"

Ta vastas: “Jah, see on jube lahe
teooria, nagu Star Trek.

Lähed sinna, kus keegi pole varem käinud.”

Ja ma ütlesin: “No tegelikult...”

(Naer)

"mõni psühholoog võiks öelda,

et sa oled...”

(Pobin)

(Naer)

Ta küsis: "Kuidas?"

Ja ma ütlesin: ”Psühhopaat.”

ja lisasin “Mul on taskus nimekiri
psühhopaadi iseloomujoontest.

Kas ma saaksin need koos
sinuga läbi vaadata?"

Hoolimata kõigest näis ta huvitatud

ja ütles: "Jah, lase käia."

Ma alustasin: "Okei.
Kõrgendatud enesehinnang."

Pean ütlema, et tal oleks
olnud raske seda eitada,

sest ta seisis sel hetkel hiiglasliku
teda ennast kujutava õlimaali all.

(Naer)

Ta vastas: “Noh, endasse tuleb ju uskuda!”

Jätkasin: "Manipuleeriv."

Ta vastas: "See on juhiomadus."

(Naer)

Ma ütlesin: “Emotsionaalne külmus,

võimetus tunda erinevaid emotsioone.”

Ta vastas: “Kes tahaks lasta end mingitel
mõttetutel emotsioonidel morjendada?"

Ta võttis kogu kontrollnimekirja läbi,

pöörates selle põhimõtteliselt
"Kes näppas minu juustu?" raamatuks.

(Naer)

Märkasin, et midagi muutus ka minus
sel Al Dunlapiga koosveedetud päeval.

Igal korral, kui ta ütles midagi,
mis tundus normaalsena -

näiteks, et tal ei olnud
noorpõlves seadusrikkumisi,

ja et ta sai sisse West Pointi
sõjaväeakadeemiasse,

ja sinna ei võeta vastu
õigusrikkujaid.

Ta vastas "ei" ka mitmete
lühiajalistele abielusuhet kohta.

Ta oli abiellunud kahel korral.

Väidetavalt oli tema esimene naine
lahutuspaberites maininud,

et ta oli üks kord teda noaga ähvardanud,

öeldes, et ta on alati tahtnud teada,
kuidas inimliha maitseb,

aga inimesed ütlevadki
üksteisele igasugu lollusi

kui abielu läheb viltu ja tülitsetakse

ning tema teine abielu
on kestnud juba 41 aastat.

Alati kui ta ütles midagi, mis tundus
pigem mitte-psühhopaatiline,

mõtlesin omaette, et no seda
ma küll oma raamatusse ei pane.

Ja siis ma taipasin, et üritades
saada psühhopaadi määrajaks,

olin ka ise muutunud veidike
psühhopaatiliseks,

sest üritasin teda meeleheitlikult
pühhopaadiks tembeldada.

Üritasin teda määratleda tema
kõige äärmuslikemate joonte kaudu.

Ja ma mõistsin,

et olen teinud seda juba 20 aastat.

Kõik ajakirjanikud teevad seda.

Reisime mööda maailma märkmik näpus

ja otsime "pärle".

Ja pärlid on alati need
kõige äärmuslikumad jooned

meie intervjueeritavate isiksustes.

Traageldame need kokku
nagu keskeagsed mungad,

ja jätame normaalse
kraami põrandale vedelema.

Nagu teate, ülediagnoositakse
meie maal

mitmeid vaimseid häireid

Populaarne on lapse-ea bipolaarne häire -

lausa 4aastased lapsed
lahterdatakse bipolaarseks,

sellepärast, et neil on jonnihood,

mis bipolaarsuse kontrollnimekirjas
annab palju punkte.

Londonisse tagasi jõudes sain kõne Tonylt.

Ta küsis: "Miks sa ei ole
mu kõnedele vastanud?"

Ma vastasin: "No nad ütlevad,
et sa oled psühhopaat."

Ta ütles: "Ma ei ole psühhopaat.

Tead mis?

Üks punkt nimekirjas on
süütunde puudumine,

aga teine punkt on
salakaval ja manipuleeriv.

Nii et kui sa ütled,
et kahetsed oma kuritegu,

siis nad ütlevad:
"Tüüpiline psühhopaadile

kavalalt tunnistada oma süüd,
kui ta tegelikult seda ei tunne."

See on nagu nõidus,
nad pööravad kõik tagurpidi."

Ta lisas: "Mul tuleb peatselt kohtuistung.

Kas sa tuleksid sinna?"

Ma vastasin, et olgu.

Ma läksin ta kohtuistungile.

Ja pärast 14 aastat
Broadmooris lasti tal minna.

Nad otsustasid, et nad ei peaks teda
määramata ajaks kinni hoidma vaid sellepärast,

et ta vastab mingitele punktidele
kontrollnimekirjas,

mille kohaselt on tal keskmisest
kõrgem tõenäosus retsidivismiks.

Niisiis nad lasid tal minna.

Ja koridoris ta ütles mulle:

"Tead mis, Jon?

Kõik on natuke psühhopaatilised."

Ta ütles: "Sina oled. Mina olen.
No mina olen ilmselgelt."

Ma küsisin: "Mis sa nüüd tegema hakkad?"

Ta vastas: "Ma lähen Belgiasse.

Seal on üks naine, kes mulle meeldib.

Aga ta on abielus, nii et ma pean
ta oma mehest kuidagi lahku ajama.”

(Naer)

Igatahes see oli kaks aastat tagasi

ja sealkohas lõppes mu raamat.

Ja viimased 20 kuud oli kõik hästi.

Midagi halba ei juhtunud.

Ta elas ühe tüdrukuga Londoni lähistel.

Saientoloog Briani kohaselt

üritas ta korvata kaotsiläinud aega,

mis kõlab küll kurjakuulutavalt,

aga ei pruugi seda olla.

Kahjuks pärast 20 kuud,

läks ta vangi kuuks ajaks.

Ta sattus ühes baaris “arusaamatusesse",
nagu ta seda nimetas.

Mille eest ta läks kuuks ajaks
vangi, mis küll on halb,

aga üks kuu tähendab,
et mis iganes arusaamatus see oli,

polnud see väga hull.

Ja siis ta helistas mulle.

Ja ma leian, et on õige,
et Tony on vabaduses.

Sest inimesi ei tohiks lahterdada
nende kõige hullemate omaduste järgi.

Ja Tony puhul on tegu
pool-psühhopaadiga.

Ta jääb kuskile halli alasse maailmas,
kus ei ole ruumi hallidele aladele.

Aga just tänu hallidele aladele
tuleb esile maailma mitmetahulisus.

Sealt leiab inimlikkuse

ja sealt leiab tõe.

Ja Tony ütles mulle:

"Jon, kas ma võin sulle
baaris joogi välja teha?

Ma tahaks sind tänada kõige eest,
mis sa minu heaks oled teinud."

Ja ma ei läinud.

Mida teie oleksite teinud?

Tänan.

(Aplaus)