Kuidas luua rahu? Saa vihaseks!

Kuidas sai Indias kõrges kastis sündinud noormehest 83 000 lapse orjusest vabastaja? Nobeli rahupreemia laureaat Kailash Satyarthi jagab müneti ootamatu soovituse kõigile, kes tahaksid maailma paremaks muuta. Ta soovitab südamest vihastada, saada ebaõigluse peale südamest vihaseks. Oma kaasahaaravas kõnes räägib Satyarthi, kuidas ta on läbi oma elu leidnud vihast jõudu ja innustust, et tuua maailmale rahu ja aidata viletsuses olevaid inimesi.

Räägin teile täna vihast.

Kui ma olin 11-aastane,

tekitas minus viha see

kui mitmed mu sõbrad
pidid kooli pooleli jätma,

kuna nende vanematel
ei olnud raha õpikute jaoks.

See tegi mind vihaseks.

Kui ma olin 27-aastane,

kuulsin ühe orjast isa
meeleheitlikust olukorrast,

kelle tütar pidi peagi müüdama bordelli.

See vihastas mind.

50-aastaselt tekitas minus viha,

et lamasin tänaval vereloigus
oma poja kõrval.

See tekitas minus viha.

Kallid sõbrad, meile on sajandeid
õpetatud, et viha on halb.

Meie vanemad, õpetajad, preestrid -

kõik õpetasid meile, kuidas oma
viha kontrollida ja alla suruda.

Aga ma küsin - miks?

Miks ei võiks me oma viha
ühiskonna kasuks pöörata?

Miks ei kasuta oma viha selleks,

et muuta maailma kurjust.

Mina proovisin seda teha.

Sõbrad,

kõige paremad mõtted on mul
tulnud just tänu vihastamisele.

Nagu siis, kui olin 35 ja pidin viibima
vangistuses väga väikeses ruumis.

Ma olin terve öö vihane.

See aga sünnitas uue idee.

Sellest ideest räägin hiljem lähemalt.

Alustan hoopis sellest,
kuidas ma endale nime tegin.

Ma olin juba lapsest saadik
Mahatma Gandhi suur imetleja.

Gandhi võitles ja juhtis India
iseseisvusliikumist.

Veelgi enam õpetas ta,

kuidas suhtuda kõige
nõrgematesse,

kõige enam puudust tundvatesse
inimestesse väärikuse ja austusega.

Seega, kui India tähistas 1969. aastal

Mahatma Gandhi 100. sünniaastapäeva

ja mina olin tollal 15,

tekkis mul üks mõte.

Miks ei võiks me seda teisiti tähistada?

Ma teadsin, nagu ehk paljudki teist,

et Indias sünnib suur osa inimesi
kõige madalamas kastis.

Neid koheldakse kui puutumatuid.

Need on inimesed, keda rääkimata
sellest, et neid templitesse ei lasta,

ei lubata isegi kõrgema kasti inimeste
majadesse ja poodidesse.

Mulle jättis sügava mulje,
kui minu linna juhid

hakkasid valjult kastisüsteemi
ja puutumatust kritiseerima

ja gandilikest väärtustest rääkima.

Olin niivõrd liigutatud,
et tahtsin näidata eeskuju sellega,

et kutsusin need inimesed,

puutumatute poolt valmistatud ja
serveeritud toitu sööma.

Läksin siis madalamasse kasti kuuluvate
puutumatutega rääkima

ja üritasin neid veenda,

kuid see tundus neile täiesti mõeldamatu.

Mulle öeldi: "Ei, see ei ole võimalik,
seda pole varem kunagi juhtunud.”

Ma ütlesin: "Vaadake neid juhte -

nad on suurepärased, nad on kastide vastu.

Nemad tulevad.

Ja kui keegi ei tule, saame
selle näiteks tuua.”

Nende arust olin ma liiga naiivne.

Lõpuks nad siiski nõustusid.

Käisime sõpradega ratastega
kutsumas kohalikke tähtsaid poliitikuid.

Olin nii elevil, pelgalt mõte sellest,

et saan nad kõik nõusse osalema,

innustas mind tohutult.

Mõtlesin: “Suurepärane idee!
Saame sellest teha pretsedendi

mis tekitab ühiskonnas muutuse.”

Jõudis kätte see päev.

Kõik need puutumatud,
kolm naist ja kaks meest

olid kohale tulnud.

Mäletan, et nad olid selga
pannud oma parimad riided.

Nad olid võtnud kaasa uued söögiriistad.

Nad olid end pesnud ilmselt sadu kordi,

sest see olukord oli neile mõeldamatu.

Käes oli muutuse hetk.

Nad tulid kohale, toit tehti valmis.

Kell oli 7.

Kell sai juba 8 ja me ikka ootasime,

sest juhtub ikka, et juhid
jäävad tunnikese hiljaks.

Pärast kella 8 võtsime rattad
ja sõitsime nende juurde koju.

Lihtsalt, et neile meelde tuletada.

Ühe juhi naine ütles mulle,

et ta abikaasal on peavalu
ja ta ei saa vist tulla.

Läksime teise juhi juurde,

kelle naine ütles, et mingu me tagasi,
ta mees kindlasti varsti ka sinna.

Uskusin, et õhtusöök siiski toimub -

lihtsalt väiksemas koosseisus.

Läksime tagasi - õhtusöök pidi toimuma
uues Mahatma Gandhi pargis.

Kell sai 10.

Mitte ükski juhtidest ei ilmunud kohale.

See vihastas mind väga.

Seisin seal nõjatudes vastu
Mahatma Gandhi kuju.

Olin emotsionaalselt tühjaks pigistatud,

täiesti kurnatud.

Istusin toidu juurde maha.

Hoidsin oma emotsioone tagasi.

Kui aga võtsin esimese suutäie,
puhkesin nutma.

Äkitselt tundsin oma õlal kätt.

See oli puutumatu naise
lohutav ja emalik puudutus.

Ta küsis: "Kailash, miks sa nutad?

Sa täitsid oma osa.

Sa oled söönud meie,
puutumatute, valmistatud toitu,

seda pole varem juhtunud."

Ta ütles: “Täna oli sinu võidupäev.”

Ja sõbrad, tal oli õigus.

Jõudsin koju veidi pärast keskööd.

Olin šokeeritud, nähes, et minu õuel

istuvad mitu vanemat
kõrgema kasti inimest.

Nägin, et mu ema ja vanemad naised nutavad

ja anuvad neilt vanainimestelt andestust,

sest terve mu pere oli ähvardatud
meie seisusest pagendada.

Ühe pere kastist väljaviskamine
on suurim sotsiaalne karistus,

mis üldse olemas võib olla.

Kuidagi siiski lepiti vaid
minu karistamisega,

karistuseks oli puhastus.

Selleks pidin minema 600 miili
kaugusel asuvas Gangese jõe äärde

ja seal püha supluse tegema.

Selle järel oleks pidanud ma
101 preestrile pidusöögi korraldama,

nende jalgu pesema ja seda vett jooma.

See oli täiesti arulage

ja ma keeldusin seda tegemast.

Kuidas nad mind karistasid?

Mulle keelati oma kööki ja
söögituppa sisenemine

ja mu söögiriistad eraldati.

Sel ööl, kui ma vihastasin,
taheti mind kastist välja visata.

Mina aga otsustasin kogu
kasti-süsteemi välja visata.

(Aplaus)

See oli võimalik, sest alustuseks

oleksin pidanud oma perekonnanime muutma,

sest Indias on enamik
perekonnanimed kasti-nimed.

Seega otsustasin oma nimest loobuda.

Ja siis, mõne aja pärast võtsin
endale uue nime: Satyarthi.

See tähendab "tõeotsija".

(Aplaus)

Sealt saigi alguse viha kaudu muutmine.

Sõbrad, ehk oskab keegi teist öelda,

mida ma enne laste õiguste
aktivistiks saamist tegin?

Kas keegi teab?

Ei.

Ma olin insener, elektriinsener.

Ja seal õppisingi,

kuidas põleva leegi ja söe energia,

kambritesisene tuumaplahvatus,

mäslevad jõevoolud

ja vihased tuuleiilid

saab muuta valguseks
miljonitele inimestele.

Ma õppisin, kuidas ka kõige
metsikumat energiavormi

saab muuta kasulikuks ning
rakendada ühiskonna arenguks.

Tulen nüüd tagasi selle juurde,
kui ma vanglas istusin.

Olin õnnelik, et sain vabastada
kaksteist last orjusest

ja anda nad vanematele tagasi.

Ma ei suuda kirjeldada seda rõõmu,
mida tundsin laste vabastamise üle.

Ma oli nii õnnelik.

Kui ma aga ootasin rongi, et
naasta kodulinna Delhisse,

nägin, et saabus suur hulk lapsi,

keda parajasti kuskile viidi.

Ma pidasin need inimesed kinni

ja teatasin politseisse.

Politseinik, selle asemel, et mind aidata,

viskas mu väikesesse kongi nagu looma.

Sel ööl tekkis mul tänu suurele vihale

üks helgemaid mõttevälgatusi.

Mõistsin, et sellest ei piisa,
kui vabastan 10 või isegi 50 last.

Seda pole piisavalt.

Ja ma uskusin tarbijate võimu.

See oli esimene kord,

kui mina või üldse keegi maailmas

algatas kampaania tarbijate harimiseks,

et tekitada nõudlus
lapstööjõuvabade vaipade järele.

Euroopas ja Ameerikas
oleme olnud edukad.

Selle tagajärjel on lapstööjõu kasutamine

Lõuna-Aasia riikides vähenenud 80%

(Aplaus)

Ja mitte ainult seda.

See esmakordne tarbijate võimu
näitamine ehk tarbijakampaania

on levinud edasi teistesse
riikidesse ja tööstusharudesse,

näiteks šokolaadi-, rõiva- ja
jalatsitööstusesse ja mujalegi.

11-aastase lapsena vihastades sain aru,

kui oluline on anda igale lapsele haridus.

Mul tuli mõte koguda kasutatud raamatuid

ja aidata kõige vaesemaid lapsi.

Tegin 11-aastaselt raamatupanga.

Sellega ma ei piirdunud.

Vanemaks saades algatasin
koos teiste huvilistega

suurima kodanikuühiskonnale
suunatud hariduskampaania,

mille nimi oli “Ülemaailmne
hariduskampaania".

See on aidanud täielikult muuta
inimeste arusaamist haridusest

ja nihutanud rõhuasetust
heategevuselt inimõigustele.

15 aastaga on tänu sellele väheneud
koolis mittekäivate laste arv poole võrra.

(Aplaus)

Viha, mida tundsin 27-aastasena,

et vabastada see tüdruk,
kes pidi bordellile müüdama,

andis mulle mõtte kasutada
päästemissioonides uut strateegiat,

selleks, et lapsi orjusest vabastada.

Olen õnnelik ja uhke öeldes,

et me ei räägi siin mitte
ühest, kümnest või kahekümnest,

vaid oleme koos kolleegidega
füüsiliselt vabastanud 83 000 lapsorja

ja andnud nad tagasi nende
peredele ja emadele.

(Aplaus)

Ma teadsin, et vajasime
rahvusvahelist reeglistikku.

Korraldasime ülemaailmseid
lapstööjõuvastaseid meeleavaldusi,

mille tulemusena loodi uus
rahvusvaheline konventsioon

kaitsta halbades oludes elavaid lapsi.

Selle kõige tulemusena on
lapstööliste hulk maailmas

viimase 15 aastaga
kolmandiku võrra vähenenud.

(Aplaus)

Seega, iga kord sai asi
alguse vihastamisest,

millest sündis mõte ja tegutsemine.

Seega, viha.

Ja mis järgmiseks?

Mõte ja --

Publik: Tegutsemine!

Viha, idee, tegutsemine:

nii ma püüdsingi teha.

Viha on jõud, viha on energia,

ja loodusseadus ütleb,

et energia ei saa kunagi tekkida,
kaduda ega hävida.

Miks ei saa siis kasutada viha energiat,

et luua parem ja ilusam,
õiglasem ja võrdsem maailm?

Viha on olemas igaühes teist.

Ma ütlen teile kohe ühe saladuse.

Kui me sulgume oma ego kitsasse
kesta ja oleme enesekesksed

siis muutub viha raevuks, vägivallaks,
kättemaksuks ja hävinguks.

Aga kui suudame selle kesta purustada

saab sellest vihast tohutu jõud.

Suudame murda läbi sellest kestast
käivitades kaasasündinud võime hoolida,

ja võtta endale vastutus
maailma paremaks muutmise eest.

Sellest samast vihast sünnib tegutsemine.

Kallid sõbrad, õed ja vennad.

Nobeli preemia laureaadina
julgustan teid vihastama.

Julgustan teid saama vihaseks.

Ja see kõige vihasem meie seas on see

kes saaks muuta oma viha
mõtteks ja tegutsemiseks.

Suur tänu!

(Aplaus)

Chris Anderson: Te olete aastaid
olnud paljudele inspiratsiooniks.

Mis aga inspireerib teid ennast ja miks?

KS: Hea küsimus.

Chris, las ma ütlen sulle
ja täpselt nii see ka on,

et iga kord, kui vabastan lapse,

lapse, kes on kaotanud lootuse,
et ta kunagi ema juurde tagasi saab.

Lapse esimene naeratus vabaduses

ja ema, kes enam ei uskunud,

et ta poeg või tütar tagasi tuleb
ja ta saab teda süles hoida.

Nad on nii liigutatud,

selles esimeses rõõmupisaras,
mis veereb alla mööda ema põske,

näen viivuks Jumalat -
see ongi mu suurim inspiratsioon.

Ma olen nii õnnelik,
et olen mitte vaid korra,

vaid tuhandeid kordi näinud
oma Jumalat nende laste nägudel,

nemad on mu suurimaks inspiratsiooniks.

Tänan.

(Aplaus)