Rääkigem südamesse | Marleen Laschet | TEDxTrondheim

Keeleinimene Marleen Laschet usub, et võõrkeelt osates on võimalik jõuda inimeste südamesse ja selleks ei pea tingimata keelt vabalt valdama. Oluline on tahe ja valmisolek astuda samm teise inimese poole, tehes seda läbi tema emakeele. Saame teada, mis lõhn on meie emakeelel ja kuidas üks haige konn suudab meid täbarast olukorrast välja aidata.

See ettekanne peeti TEDx konverentsil järgides TED formaati, kuid üritus ise oli TEDist sõltumatu ning viidud läbi kohaliku kogukonna poolt. Rohkem infot TEDx kohta leiab http://ted.com/tedx

Umbes 365 miljoni inimese
emakeel on inglise keel.

Üle kahe miljardi inimese
õpivad ja räägivad inglise keelt

teise või kolmanda keelena.

Kui räägite inglise keelt,

suudate end arusaadavaks teha
peaaegu 2.5 miljardile inimesele.

Miks olekski vaja õppida
veel mingit võõrkeelt?

Kas see pole lihtsalt
mõttetu ajaraiskamine?

Nelson Mandelat kritiseeriti teravalt

mustanahaliste lõuna-aafriklaste poolt
selle eest, et ta rääkis afrikaani keeles.

Ta vastas:

“Kui rääkida inimesega
keeles, millest ta aru saab,

võtab ta selle vastu mõistuse tasandil.

Kui aga rääkida inimesega tema emakeeles,

jõuab see tema südamesse.”

Ja nii see on.

Kui kedagi on vaja enda poole võita,

tuleb rääkida tema südamesse.

Paavstid teavad seda.

Johannes Paulus II
rääkis vabalt kümmet keelt

ja oskas vähemal määral veel
kümneid teisi keeli.

Ükskõik, kuhu ta ka ei läinud,
sai ta tervitada kohalikke

vähemalt mõne lausega nende emakeeles

ja see aitas palju kaasa
tema suurele populaarsusele.

Need, kelle ämm või tulevane ämm

on mõnest teisest rahvusest,
teavad seda omast käest.

Oma tüdruksõbraga võivad
nad ju rääkida inglise keeles,

aga kui tahetakse tüdruku
emaga hästi läbi saada,

on noored mehed valmis ära õppima
ka kõige hullemaid keeli,

näiteks hollandi keelt.

(Naer)

Ja see tavaliselt toimibki.

Miks?

Sest meie emakeel on läbinisti seotud

meie isiksusega, meie identiteediga.

Kogu meie isiklik elukäik
on tihedalt seotud

ja läbiimbunud meie emakeelest.

Nii palju mälestusi ja tundeid
on seotud sõnade ja väljenditega,

isegi grammatikaga,
millega oleme üles kasvanud.

Nii et õppides ära teise inimese keele,

näitate, et olete siiralt huvitatud

nende elust ja nende isikust.

Milline ämm poleks sellest meelitatud?

Oma keelt kuuldes tunneme ühtekuuluvust.

Kui olete reisil olles rääkinud päevade
või kuude kaupa võõras keeles,

siis sel hetkel, kui astute lennukisse

ja stjuuardessid tervitavad
teid teie emakeeles,

tunnete kindlalt, et olete koduteel.

Kui emakeelel oleks oma lõhn,

siis lõhnaks see minu arust küpsiste

ja soojendava kanasupi järele

ja vanaema lõhnavee järele,

ehk isegi natuke koirohu järele.

See võib olla ka põhjuseks,
mis tehiskeeled nagu esperanto

pole kunagi suutnud
nii laialt levida, nagu arvati.

Ükskõik kui hästi nad poleks välja mõeldud

ja kui lihtsad selgeks õppida,

ei ole ükski riik neid
päriselt kasutusele võtnud.

Neid keeli ei ole hakatud ka
võõrkeelena süstemaatiliselt õpetama

laialdaselt ja pikema aja jooksul,

isegi kui seda on proovitud teha.

Sellegipoolest on hoolimata
päriskeelte keerukusest

nagu tüütud ebareeglipärasused,

erinevused kirjapildi ja häälduse vahel,

mõnikord ka absurdselt
keeruline grammatika,

hoolimata sellest kõigest

tahame pigem õppida just neid keeli,
mis on tekkinud loomulikul teel.

Tehiskeeled kõnetavad mõistuse tasandil.

Päriskeeltel on küpsiste hõng.

Nelson Mandela õppis afrikaansi keelt,
et tunda oma vaenlast.

Ta ütles, et tuleb tunda teiste keelt,

teada nende soove, lootusi ja hirme,

kui tahetakse nende üle võitu saavutada.

Nii ta tegigi.

See toimis.

Aga alati ei ole selleks
ju vaja vaenlast, ega ju?

Sama kehtib igasuguste inimsuhete puhul.

Ma olen viimane, kes väidab,
justkui oleksid ämmad vaenlased,

seetõttu, et nad on ämmad.

Seitse-kaheksa aastat tagasi

reisisime perega läbi Poola.

Poode hakati juba sulgema
ja meil oli vaja süüa osta.

Lõpuks märkasime teisel pool teed
ühte supermarketit.

Ainus viis kiiresti sinna jõuda
oli teha järsk tagasipööre,

mida ma tegingi.

Ilmselgelt oli see ohtilik.

Kindlasti rikkusin liikluseeskirju.

Parklas, veel enne kui jõudsin

auto mootori seisma panna

kuulsin, et keegi koputab aknale.

Lasin akna alla ja nägin kahte silmapaari.

Kumbki silmapaar
kuulus ühele politseinikule.

Kuigi ma ei saa end pidada
poola keele valdajaks

ka kõige parema tahtmise juures,

lihtsa vestlusega saaksin küll hakkama.

Aga selles olukorras,
kus tundsin end selgelt süüdi

seistes silmitsi kahe vormikandjaga

ei tulnud mul meelde ühtegi
vajalikku poolakeelset sõna.

Siiski ei tulnud mulle hetkekski pähe

hakata olukorda klaarima inglise keeles.

Inglise keel oleks andnud mulle
ilmselt keelelise edumaa,

aga see oleks politseinikes
ebamugavust tekitanud.

Otsustasin, et kasutan poola keelt.

Kuidas?

Poola keele sagarake
mu ajus oli täiesti tühi.

Väljaarvatud üks asi.

Oli üks jupike, mida olin
korrutanud nii palju,

et võisin seda öelda une pealt.

See oli üks lasteluuletus,

mis rääkis haigest konnast.

(Naer)

See oli kõik, mis mul oli.

Saan aru, et see oli täiesti jabur,

aga paiskasin väja sellised read:

(Poola keeles) Konna tervis polnud kiita,

arsti juurde sammud seadis,
et tal oma tõvest kurta.

Arst see pani prillid ette,
vanadusest silm tal tuhm.

Vaatasin politsei poole.

Nad vaatasid mind suu lahti.

(Naer)

Mulle meenub, et üks neist
nagu oleks kukalt kratsinud.

Ja siis nad naeratasid.

Nad naeratasid.

See oli mulle nii suureks kergenduseks,

et vaikselt hakkasid ka mõned
asjalikumad sõnad meelde tulema.

Suutsin kogeleda poolikuid lauseid:

“Väga vabandan, oli vaja süüa.
Enam kunagi nii ei tee.”

Nad lasid mul minna.

Kui ma poe poole jooksin,
hüüdsid nad “Szczęśliwej podróży!"

“Head reisi!”

Minu mõte ei ole utsitada
teid keeli õppima selleks,

et saaksite maailmas ringi rännata,
seadusi rikkuda ja puhtalt pääseda.

(Naer)

Aga samas näitab see vahejuhtum,

kuidas vaid mõne üksiku sõnaga,
ükskõik kui algelise või jabura

on võimalik jõuda inimese
südamesse ning sulatada see.

Tegelikult oli konnaluuletusele
ka alternatiiv.

Sama hästi teadsin peast üht teist laulu

Ühte joogilaulu.

(Naer)

See poleks vast politseinikke
naeratama pannud.

Ilmselt oleks mind viidud
otsejoones jaoskonda alkotesti tegema

Pole vaja õppida palju erinevaid keeli

ja kõiki keeli pole vaja
selgeks õppida.

Ka vähene on suureks abiks.

Kümne sõnal, mis jõuavad südamesse

võib olla suurem mõju, kui tuhandel
sõnal, mis kõnetavad mõistust.

Alati on võimalik kasutada inglise keelt
ja saada keskel kokku.

Samas saame astuda ühe
lisasammu teise inimese poole

ja kohtuda oma uue tuttava
või vastasega, kellega ka tegu poleks,

nende oma territooriumil.

Teise inimese keele oskamine
ei ole märk nõrkusest

vaid näitab meie tugevust.

See, kel on julgust teha pingutus

ja astuda samm teisele poole piiri,

on kokkuvõttes võitja.

Pole vaja karta vigade tegemist.

Eksimine teeb meid inimlikuks.

Eksimise juures on ka plusse:

kui teete vea,

siis annate teistele võimaluse
tulla appi ja saada tuttavaks.

Sel moel saavutatud side on isegi tugevam.

Nii et kas eesmärk on end
lihtsalt arusaadavaks teha

või jõuda teise inimeseni?

Muidugi jätkakem inglise keele
õppimist ja kasutamist.

See võimaldab suhelda mitmerahvuselise
kuulajaskonnaga nagu siin TEDxil.

Inglise keel on võimas abimees
teadmiste jagamiseks,

rahvusvahelistel konverentsidel
globaalsete probleemide lahendamiseks.

Inglise keel on ennekõike kiirtee
jõudmiseks 365 miljoni südameni.

365 miljoni inimese jaoks on inglise
keelel magusate küpsiste lõhn.

Aga milleks piirduda vaid sellega?

Miks mitte teha väike lisapingutus

ja õppida kasvõi üks võõrkeel lisaks?

On ju igasuguseid erinevaid küpsiseid!

Läheks ja prooviks mõnda uut!

Aitäh.

(Aplaus)