Klassikalise muusika muutev vägi

Benjamin Zanderil on kaks nakatavat kirge: klassikaline muusika ja aitamine kõigil avastada endas varjul olevat armastust selle vastu. Ja suurema plaanis endas varjul olevat armastust uute võimaluste, kogemuste ja tutvuste vastu.

Ilmselt paljud teie seast teavad
lugu kahest müügimehest,

kes läksid 20. sajandi alguses Aafrikasse.

Nad saadeti uurima, kas
seal oleks võimalik

müüa kingi.

Ja nad saatsid telegramme
tagasi Manchesteri.

Üks neist kirjutas:

"Olukord lootusetu. Punkt.
Nad ei kanna kingi."

Ja teine kirjutas:

"Suurepärane võimalus.
Neil pole veel ühtki kinga."

(Naer)

Sarnane olukord valitseb
klassikalise muusika maailmas,

sest on inimesi, kes arvavad,
et klassikaline muusika on hääbumas.

Ja on teisi, kes arvavad,
et see on alles algus.

Ja selmet pöörduda statistika
ja trendide poole,

ja rääkida teile orkestritest,
mida suletakse,

ja plaadifirmadest, mis pankrotistuvad,

mõtlesin ma, et me võiks täna
teha ühe eksperimendi.

Tegelikult see pole päris eksperiment,
sest ma tean juba tulemust.

(Naer)

Aga see on eksperimendi moodi.

Nüüd, enne kui ...

(Naer)

Enne kui alustame,
pean ma tegema kaks asja.

Esiteks, tahaksin teile meenutada,
kuidas seitsme-aastane laps

kõlab klaverit mängides.

Võib-olla teil on selline laps kodus.

Ta kõlab umbes niimoodi.

(Muusika)

(Muusika lõpeb)

Ma näen, et mõned tundsid selle lapse ära.

Kui ta nüüd harjutab aastakese
ja käib tundides, ta on nüüd kaheksane

ja ta kõlab niimoodi.

(Muusika)

(Muusika lõpeb)

Siis ta harjutab veel ühe aasta
ja võtab tunde - ta on üheksane.

(Muusika)

(Muusika lõpeb)

Siis ta harjutab veel ühe aasta
käib tundides - nüüd on ta kümnene.

(Muusika)

(Muusika lõpeb)

Sellel hetkel ta tavaliselt loobub.

(Naer)

(Aplaus)

Kui te oleksite veel aasta oodanud,
oleksite kuulnud seda.

(Muusika)

(Muusika lõpeb)

Mis nüüd juhtus polnud see,
nagu te võib-olla arvasite,

et ta äkitselt
muutus kirglikuks, pühendunuks,

haaratuks, sai uue õpetaja,
jõudis puberteeti või midagi sellist.

Mis tegelikult juhtus, oli see,
et rõhutamine harvenes.

Esimest korda, mängis ta
rõhutades igat nooti.

(Muusika)

Teist korda,
rõhuga igal teisel noodil.

(Muusika)

Te märkate seda, kui vaatate mu pead.

(Naer)

Üheksa-aastane pani
rõhu igale neljandale noodile.

(Muusika)

Kümneaastane igale
kaheksandale noodile

(Muusika)

Ja üheteistaastane
ühe rõhu tervele fraasile.

(Muusika)

Ma ei tea, kuidas ma
sattusin sellesse asendisse.

(Naer)

Ma ei mõelnud, et liigutan
oma õla ette, liigutan oma keha.

Ei, muusika lükkas mu viltu,

mistõttu ma kutsun seda
ühe-kannika mänguks.

(Muusika)

See võib olla ka teine kannikas.

(Muusika)

Kord vaatas üks härra
ettekannet, mis ma tegin,

kus ma töötasin ühe noore pianistiga.

Ta oli ühe korporatsiooni
president Ohios.

Ma töötasin selle noore pianistiga
ja ütlesin:

"Sinu viga on selles,
et sa oled kahe-kannika mängija.

Sa peaksid olema
ühe-kannika mängija."

Ma liigutasin ta keha,
mängimise ajal.

Ja äkitselt, muusika tõusis lendu.
See võttis tuule alla.

Publik ahhetas,
kui kuulis muutust.

Siis sain ma kirja sellelt härrasmehelt.

Ta ütles:
"Ma olin nii liigutatud.

Ma läksin tagasi ja
muutsin oma firma

ühe-kannika firmaks."

(Naer)

Teine asi, mis ma tahtsin teha,
oli rääkida teile teist.

Siin on 1600 inimenest, ma arvan.

Minu hinnangul on arvatavasti
45 inimest teie hulgast

üdini kirglikud
klassikalise muusika suhtes.

Te jumaldate klassikalist muusikat.
Te raadio on alati klassika peal.

Teil on CD-d autos
ja te käite sümfooniaid kuulamas,

teie lapsed mängivad pilli.

Te ei kujuta oma elu ette
ilma klassikalise muusikata.

See esimene rühm on üsna väike.

Siis on järgmine, suurem rühm.

Inimesed, kes ei pane
klassikalist muusikat pahaks.

(Naer)

Teate, tulete koju
peale pikka päeva

ja võtate klaasi veini
ja panete jalad toolile.

Natuke Vivaldit taustal
ei sega.

See on teine rühm.

Nüüd on kolmas rühm -

inimesed, kes ei kuula kunagi
klassikalist muusikat.

See pole osa teie elust.

Te võite seda kogeda passiivselt,
nagu sigaretisuitsu, lennujaamas.

(Naer)

Ja võib-olla üks väike
marss "Aidast"

kui te sisenete koridori.

Kuid muidu,
ei kuule te seda kunagi.

See on ilmselt kõige suurem rühm.

Ja siis on veel üks tilluke rühm.

Need on inimesed, kes arvavad,
et neil pole muusikalist kuulmist.

Hämmastav hulk inimesi arvab,
et neil pole "kõrva".

Tegelikult kuulen tihti:
"Mu abikaasal pole kuulmist".

(Naer)

Tegelikult, pole see võimalik.

Igaühel on "kõrva".

Kui teil poleks,
te ei saaks käiku vahetada

oma manuaal-käigukastiga autos.

Te ei suudaks eristada

inimest Texasest ja inimest Roomast.

Ja telefon.

Kui teie ema helistab

oma viletsa telefoniga,
ta helistab ja ütleb "Halloo",

te mõistate mitte üksnes, kes see on,
vaid ka, mis tuju tal on.

Teil on imeline kuulmine.
Igaühel on imeline kuulmine.

Seega kõigil on muusikaline kuulmine.

Aga ma ütlen teile.

ma pole nõus
niimoodi jätkama,

sellise suure lõhega
nende vahel, kes mõistavad,

armastavad ja on kirglikud
klassikalise muusika vastu,

ja nende vahel,
kellel pole sellega mingit suhet.

Muusikalise kuulmiseta inimesi,
neid enam pole.

Aga isegi nende kolme rühma vahel,

on liiga suur kuristik.

Seega ma ei jätka enne,
kui iga viimane inimene selles ruumis,

all saalis ja kõrgmägedes,
ja kõik, kes vaatavad,

hakkavad armastama
ja mõistma klassikalist muusikat.

Seda me nüüd teemegi.

Nagu näete, pole mul
kübetki kõhklust

et see tuleb välja,
kui te mu nägu vaatate, eks?

See on üks juhi omadustest,
et ta ei kahtle

hetkeksi nende inimeste võimetes,
keda ta juhib.

tema visiooni täideviimisel.

Kujutlege, kui Martin Luther King
oleks öelnud: "Mul on unistus.

Aga ma pole kindel,
et nad on selleks valmis."

(Naer)

Olgu. Ma võtan ühe
Chopini pala.

See on kaunis prelüüd Chopinilt.

Mõned teist teavad seda.

(Muusika)

Teate, mis ma arvan,
et siin juhtus?

Kui ma alustasin, te mõtlesite:
"Kui kaunilt see kõlab!"

(Muusika)

"Ma arvan, et me ei peaks
järgmisel aastal

samasse kohta suvepuhkusele minema."

(Naer)

See on naljakas, eks?

See on naljakas, kuidas sellised mõtted
hõljuvad teie peadesse.

Ja muidugi ...

(Aplaus)

Muidugi, kui lugu on pikk
ja teil on pikk päev seljataga,

te võite ära vajuda.

Siis teie kaaslane
äsab teile ribidesse

ja ütleb: "Ärka üles! See on kultuur!"
Ja te tunnete end veelgi halvemini.

(Naer)

Kas teile on kunagi tulnud pähe,
et põhjus, mis te olete unine

klassikalise muusika ajal, ei ole
teie, vaid meie pärast?

Kas keegi teist mõtles
mu mängu ajal:

"Miks ta nii palju rõhke kasutab?"

Kui ma oleks seda koos peaga teinud,
oleks te kindlasti seda mõelnud.

(Muusika)

(Muusika lõpeb)

Ja kogu ülejäänud elu,
alati kui kuulete klassikalist muusikat,

olete alati võimelised ära tundma,
kas te kuulete neid rõhke.

Vaatame, mis siin tegelikult toimub.

Meil on siin B. See on B.

Järgmine noot on C.

Ja C töö on muuta B kurvaks.

Ja ta teeb seda, kas pole?

(Naer)

Heliloojad teavad seda.

Kui nad tahavad kurba muusikat,
mängitakse lihtsalt neid kahte nooti.

(Muusika)

Aga põhimõtteliselt on see lihtsalt B,
koos nelja kurvaga.

(Naer)

Nüüd läheb see A-sse.

Nüüd G.

Ja siis F.

Seega meil on B, A, G, F.

Ja kui meil on B, A, G, F,

mida me ootame järgmisena?

(Muusika)

See võis olla juhus.

Proovime uuesti.

(Muusika)

TEDi koor!

(Naer)

Ja märkasite, et kõigil on
muusikaline kuulmine, eks?

Kõigil.

Igas külas Bangladeshis

ja igas Hiina asulas -
kõik teavad:

taa, taa, taa, taa - taaaa.

Kõik teavad, ootavad seda E-d.

Chopin ei tahtnud E-ni jõuda selles kohas,

sest mis siis oleks juhtunud?

See oleks läbi, nagu Hamlet.
Mäletate Hamletit?

Esimene vaatus, kolmas stseen,

ta saab teada, et tema onu tappis ta isa.

Ta käib üha oma onu juures
ja peaaegu tapab ta.

Aga siis ta loobub,
ta läheb jälle tema juurde, peaaegu tapab.

Ja kriitikud tagareas,

neil peab olema mingi arvamus,
nii nad ütlevad: "Hamlet on edasilükkaja".

Või nad ütlevad: "Hamletil on
Oidipuse kompleks."

Ei! Muidu saaks
etendus ju läbi, tobud!

(Naer)

Seepärast paneb Shakespeare
kogu selle värgi Hamletisse -

Ophelia hullumise,
etendus etenduses,

Yoricku pealuu ja hauakaevajad.

See on selleks, et viivitada -

viienda vaatuseni,
kus ta tema tapab.

Sama lugu on Chopiniga.

Ta hakkab just E-ni jõudma,

ja ütleb: "Oih, ma parem
lähen tagasi üles ja kordan seda."

Nii ta kordab seda.

Nüüd ta erutub.

(Muusika)

See on erutus, ärge muretsege.

Nüüd ta läheb F-dieesi,
ja lõpuks jõuab ta alla E-sse,

aga tal on vale akord -

sest akord, mida ta ootab;
on see

ja selle asemel ta teeb ...

Me nimetame seda poolikuks kadentsiks,

sest ei paku lahendust.

Ma räägin oma õpilastele:
"Kui tuleb poolik kadents,

tõstke oma kulme,
siis kõik teavad."

(Naer)

(Aplaus)

Ta jõuab E-sse,
aga see on vale akord.

Ta proovib veel E-d.

See akord ei sobi.

Ta proovib E-d jälle.
See akord ei sobi.

Ta proovib veel E-d,
ja see ei sobi.

Ja lõpuks...

Esireas oli üks härra,
kes tegi: "Mmm."

(Naer)

See on sama liigutus,
mis ta teeb, kui jõuab koju

peale pikka päeva, peatab
auto mootori ja ütleb:

"Aah, ma olen kodus."

Sest me kõik teame, kus kodu on.

Niisiis see on pala, mis käib ära
ja tuleb koju.

Ma mängin selle otsast lõpuni
ja teie jälgite.

B,C,B,C,B,C,B -

A-sse, G-sse, F-i.

Peaaegu tuleb E-sse, aga muidu
oleks etendus läbi.

Ta läheb tagasi B-sse,
erutub väga.

Läheb F-dieesi. Läheb E-sse.

Vale akord.
Vale akord.

Ja lõpuks ta läheb E-sse,
ja seal on kodu.

Ja te näete nüüd
ühe-kannika mängu.

(Naer)

Sest kui ma tahan
ühendada B E-ga,

ma ei saa mõelda igale noodile,
mis tee peale jääb,

ma pean mõtlema
pikale teekonnale B-st E-sse.

Me olime just Lõuna-Aafrikas,
ja ei saa minna Lõuna-Aafrikasse

mõtlemata Mandela
27-aastasele vangistusele.

Millele ta mõtles? Lõunasöögile?

Ei, ta mõtles
Lõuna-Aafrika tulevikule,

inimeste tulevikule.

Asi on visioonis.
Asi on pikemas perspektiivis.

Nagu lind, kes lendab üle põllu

ega hooli aedadest
allpool, eksole?

Nüüd siis jälgite te
teekonda B-st E-sse.

Ja mul on veel üks palve, enne
kui ma mängin selle pala otsast lõpuni.

Kas võiksite mõelda kellelegi,
keda jumaldate,

kuid keda enam pole?

Armastatud vanaema, kallim -

keegi teie elus,
keda te armastasite südamepõhjast,

kuid keda pole enam teiega.

Manage see inimene silme ette

ja samal ajal

jälgige teekonda B-st E-sse

ja te kuulete kõike,
mis Copinil oli öelda.

(Muusika)

(Muusika lõpeb)

(Aplaus)

Te võite mõelda ...

(Aplaus)

(Aplaus lõpeb)

Te võite imestada,
miks mina plaksutan.

Ma tegin seda ühes koolis Bostonis

umbes 70 seitsmendikuga,
12-aastastega.

Ma tegin täpselt nii,
nagu teiega tegin,

ja ma seletasin kõike seda.

Lõpus nad läksid pööraseks,
plaksutasid.

Mina plaksustasin.
Nemad plaksutasid.

Lõpuks ma küsisin:
"Miks mina plaksutan?"

Ja üks lastest ütles:
"Sest meie kuulasime."

(Naer)

Mõelge sellele.
1600 inimest, töist inimest,

igasugu erinevatest valdkondadest,

kuulamas, mõistmas ja liigutatud

Chopini palast.

See juba on midagi.

Kas ma olen kindel, et igaüks
jälgis seda,

mõistis seda, oli liigutatud?

Muidugi, ei saa
ma kindel olla.

Aga ma räägin, mis juhtus
minuga Iirimaal

10 aastat tagasi,

ma töötasin katoliikliklastest
ja luterlastest lastega

konflikti lahendamise teemal.

Ja ma tegin neile seda -

riskantne ettevõtmine,
sest need olid tänavalapsed.

Ja üks neist tuli minu
juurde järgmisel hommikul

ja ütles:

"Tead, ma pole kunagi kuulanud
klassikalist muusikat,

aga kui sa mängisid
seda šoppamislugu ..."

(Naer)

Ta ütles: "Mu vend lasti maha eelmisel
aastal ja ma ei nutnud tema pärast.

Aga eile,
kui sa mängisid seda pala,

mõtlesin ma tema peale.

Ja ma tundsin pisaraid
mööda nägu voolamas.

Ja oli väga hea tunne
nutta oma venna pärast."

Seega ma otsustasin sellel hetkel,

et klassikaline muusika on kõigi jaoks.

Igaühele.

Kuidas sa käid -

minu erialal, muusikud
ei näe seda niimoodi.

Nad ütlevad, et 3% inimestele
meeldib klassikaline muusika.

Kui me suudaks kuidagi liikuda neljale
protsendile, oleks mured murtud.

(Naer)

Kuidas sa käid?
Kuidas sa räägid? Kuidas sa oled,

kui sa usud: "3%-le inimestest
meeldib klassikaline muusika,

kui me saaks liikuda neljale."

Kuidas sa käiks või räägiks?
Kuidas sa oleks,

kui sa usuks, et igaüks
armastab klassikalist muusikat -

nad lihtsalt ei tea seda veel.

Need on täiesti erinevad maailmad.

Mul oli imeline kogemuse.

Ma olin 45-aastane,

olin dirigeerinud 20 aastat,

ja äkki ma taipasin.

Orkestri dirigent ei
tee ühtki häält.

Minu pilt on plaadiümbrisel ...

(Naer)

Aga dirigent ei tee häält.

Tema võim sõltub

oskusest muuta
teisi inimesi võimsaks.

Ja see muutis minu jaoks kõik.

See muutis täielikult mu elu.

Inimesed mu orkestris ütlesid:

"Ben, mis juhtus?"
See juhtuski.

Ma mõistsin, et minu töö on äratada
potentsiaal teistes inimestes.

Ja loomulikult tahtsin teada,
kas ma teen seda.

Teate, kuidas teada saada?

Tuleb vaadata
nende silmadesse.

Kui nende silmad säravad,
siis sa tead, et sa teed seda.

Terve küla võiks ära valgustada
selle selli silmadega.

(Naer)

Ehk, kui silmad säravad,
siis tead, et teed seda.

Kui silmad ei sära,
siis saad küsida.

Ja küsimus on selline:

kes ma olen,

et mu mängijate silmad ei sära?

Me saame seda oma lastega ka teha.

Kes ma olen,

et minu laste silmad ei sära?

See on täiesti teine maailm.

Nüüd kui meie imeline teekond
hakkab lõpule jõudma,

laskume jälle alla maa peale.

Ja meil tuleks esitada
endale küsimus:

millised me oleme,
kui oleme taas maa peal?

Ja teate, mul on edu valem.

Mulle on see väga lihtne.

See ei seostu rikkuse,
kuulsuse ja võimuga.

See seostub paljude säravate
silmadega minu ümber.

Mul on üks viimane mõte,

sellest, et on väga oluline,
mida me ütleme -

sõnad, mis tulevad üle meie huulte.

Ma kuulsin seda ühelt naiselt,
kes pääses Auschwitzist,

ühelt vähestest pääsejatest.

Ta läkes Auschwitzi
kui ta oli 15-aastane.

Ja ...

ta vend oli kaheksane

ja nende vanemad olid kadunud.

Ja ta rääkis mulle, ta ütles:

"Me olime rongis teel Auschwitzi,

ja ma vaatasin alla ja nägin,
et venna kingad olid kadunud.

Ja ma ütlesin: "Kuidas sa oled nii loll;
et sa ei suuda oma asju koos hoida,

jumalapärast!""

Nagu vanem õde võib
nooremale vennale öelda.

Kahjuks, see oli viimane asi,
mis ta talle ütles,

sest rohkem ta
teda enam ei näinud.

Ta ei jäänud ellu.

Niisiis, kui ta tuli Auschwitzist
tagasi, andis ta lubaduse.

Ta rääkis mulle.

Ta ütles: "Ma sammusin
Auschwitzist välja ellu

ja ma andsin tõotuse.

Ja see tõotus oli:
"Ma ei ütle kunagi midagi,

mis ei võiks jääda
mu viimasteks sõnadeks.""

Kas me suudame seda?
Ei.

Ja me teeme endale liiga
ja teistele liiga.

Aga selle nimel on võimalik elada.

Tänan.

(Aplaus)

Säravad silmad.

(Apalus)

Säravad silmad.

(Aplaus)

Tänan, tänan.