Läti identiteet I Vaira Vīķe-Freiberga | TEDxRiga

Vaira Vīķe-Freiberga on Läti ühiskonnategelane ja aktivist, teadlane, mitmete üikoolide professor ja audoktor. Sündinud Lätis, kuid võõrokupatsiooni eest perega eksiili põgenenud, osales ta aktiivselt Kanada Läti kogukonna tegevuses, pühendudes eelkõige läti folkloorile. 1998. aastal naasis Vaira Vīķe-Freiberga Lätisse ja asus juhtima Läti Instituuti. 1999. aasta juunis valiti ta Läti presidendiks.

Vaira Vīķe-Freiberga räägib lätlaseks olemisest ja läti identiteedist, mis kannustas teda hoolimata kuuel erineval kontinendil ja viies keeles elamist-töötamist ning peale 54-aastast eemalolekut naasma oma kodumaale ja saama oma riigi presidendiks.

Järgides TED-i tunnuslauset “Ideed, mis väärivad jagamist” on TED algatanud programmi nimega TEDx. TEDx on kohalik üritus, mis võimaldab kokkutulnud inimestel jagada TED-konverentsi sarnast kogemust ja kannab tunnusmärki TEDx, kus x = iseseisvalt korraldatud TED-sündmus. TEDx üritus sisaldab nii TED-i kõnesid video vahendusel kui kõnesid elavas esitluses, et tekitada süvitsiminevat mõttevahetust ja suhtlust väiksemates gruppides. TED annab TEDx programmi jaoks üldiseid suuniseid, kuid kõik TEDx-üritused on organiseeritud sõltumatult.

Daamid ja härrad,

ma esindan siin elementi
maa ja Läti identiteeti.

Ja samas on teie ees inimene,

kes lahkus sünnilinnast Riiast 6-aastasena

ja sai naasta alles 60-aastasena

ja kes valiti presidendiks 8 kuud hiljem.

Valiti presidendiks ilma, et ta oleks
kuulunud ühtegi poliitilisse parteisse,

ilma mingisuguse valimiskampaaniata,

mida tavaliselt peetakse
demonkraatliku protsessi osaks.

ilma, et oleks kulutanud sentigi
valimiskuludeks.

Pole just tavapärane poliitikukarjäär.

Siiski on tee, mille valisin

pakkunud mulle mitmeid väga erilisi
kogemusi ja äratundmisi.

Neid tahaksingi teiega jagada,

hoolimata sellest, et see maa,
kus ma sündisin,

maapind, millel mu jalad
astusid enamuse mu elust,

polnud mitte mu sünnimaa pind,

vaid oli pillutatud laiali
kuue riigi vahel

kolmel erineval mandril,

kus aja jooksul

tuli mul selgeks saada viis keelt

ja jätta mõned neist kõrvale,
mis mul eriti ei õnnestunud.

Kuidas sellest kummalisest segapudrust

võiks saada ühe riigi presidendiks

ja selle maa identiteedi ekspert

näib justkui vastuolulise paradoksina,

aga siiski on see üks kolmest
peamisest identiteedimustrist,

mis lätlastel on aja jooksul kujunenud

tänu ajaloosündmustele,

II maailmasõja tulemusena.

Peale esimest okupatsiooni
ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt,

millele järgnes natsiokupatsioon,

tõmmati lätlased kaasa mõlema
sõdiva poole võitlusesse

vastuolus rahvusvaheliste
konventsioonidega,

ja siis kujuneski välja kolm
põhilist saatusemustrit.

Mõned lätlased, nagu mu vanemad
ja mu abikaasa pere

lahkusid koos lastega
pagendusse, lootes tagasi tulla,

kui rahvusvaheline üldsus aitab
taastada Läti iseseisvuse,

mida muidugi ei juhtunud.

Nad vaesekesed polnud midagi kuulnud

Molotov-Ribbentropi pakti protokollidest,

ammugi mitte Jaltast ja Teheranist,
kus oli mängus ka liitlaste käsi.

Teine tüüpiline elutee sai
osaks Siberisse küüditatuile.

Nende elukäigu kohta on palju
materjali ja dokumentaalfilme,

mida, kui jääte Lätisse pikemaks,
võite oma silmaga näha

meie laulupeo ajal,
mis on mõne nädala pärast.

Ja lõpuks, kõige suurem osa
lätlasi, kes jäid siia, Lätisse,

aga pidid elama riigis, kus
valitses totalitaarne režiim,

kus oli võõrokupatsioon ja -sõjavägi,

pealesunnitud ideoloogia
ja majandussüsteem.

Mina räägin eelkõige nende vaatenurgast,

kes lahkusid välismaale,

aga ka nende perspektiivist, kes
tulid tagasi ja püüdsid lepitada

meie rahva erinevaid osi,

ühe puu harusid, mis olid
üksteisest ära lõigatud,

tuletades meelde, et oleme kõik pärit
ühest ja samast ajaloolisest pinnasest

meil on üks minevik ja kultuuripärand,

millel rajaneb meie identiteet.

Samas ei olnud minu enda identiteedi
kujunemine üldse lihtne teekond

ja seepärast kulutasin ma enamuse
oma vabast ajast,

mis jäi üle akadeemilisest karjäärist

lojaalse, aktiivse ja suhteliselt eduka
Kanada teadlasena,

kulutasin palju ja aega ja vaeva sellele,
et kasvatada meie lapsi,

kes sündisid Läti mõistes võõrsil,

olles sündinud Montrealis, kanadalastena,

ja ka paljude teiste lätlaste lapsi,

kes elasid mitmetel mandritel,

Lõuna-Ameerikas, Austraalias,
Euroopas, USAs, Kanadas,

püüda kasvatada neid lätlasteks,

nii, et nad teaksid, mida
tähendab olla lätlane ja miks.

Ja ma jõudsin järeldusele,
et identiteet on keeruline protsess,

et lätlaseks või sakslaseks

või ameeriklaseks või hiinlaseks
või ükskõik kelleks olemine

on vaid üks kiht identiteedist,
üks kiht meie sibula-sarnasest hingest,

kus sisimas igaüks teist, igaüks meist

kuulub mitmesse erinevasse gruppi,

mitmesse kogukonda, rühma, identiteeti.

Me kuulume väga paljudesse gruppidesse,

kellega saame end mitmel moel samastada.

Tegelikult sarnaneme rohkem isegi
liiliasibulale kui tavalisele sibulale.

Liilasibul koosneb paksudest soomustest

ja need oleksid justkui meie
isiksuse erinevad aspektid.

Aga inimeste isiksuses on mitmeid
põhiomadusi, mis ei muutu.

Üht sellist omadust kutsun automatismiks.

Oma loomuliku identiteedi
omandavad lapsed üles kasvades,

sotsialiseerudes perekonnas,
oma vahetus keskkonnas,

laiendatud peres, kui neil see on,

hiljem lasteaias, koolis

teiste lastega õues mängides,
ühiskonnas üldisemalt,

ja tänapäeval ka üha enam

läbi erinevate elektroonilise
meedia kanalite.

Lapsel areneb välja mina-pilt.

Iga laps vaatab ühel hetkel
peeglisse ja ütleb:

“Aa, see on ju väike Annie,”
või väike Susie või väike Tommy.

Nad teavad, et nad tunnevad end ära

ja nad hakkavad aru saama, kes nad on.

Alles palju hiljem laieneb
personaalne kuuluvustunne,

kuulumine emmele või issile,
vanaemale või vanaisale,

või kuulumine oma kodutänava või
kodukandi inimeste hulka,

toob arusaamise, et ollakse
osaks suuremast rühmast.

Varem või hiljem see juhtub,
sõltuvalt asjaoludest.

Minu põlvkond, eksiilis kasvanud lapsed,

kui juhtusime esimest korda
kokku eri rahvusest lastega,

siis kujunes meil välja midagi,
mida nimetan reaktiivseks identiteediks.

Kui keegi näitab näpuga su peale

ja kutsub sind vastikuks välismaalaseks,
räpaseks poolakaks, ja sa vastad:

“Hei, ma pole poolakas, olen lätlane,”

siis saad aru, kes sa oled,
kas see meeldib või mitte.

Mõnikord on see tore,

kui tahetakse sinuga mängida
ja käitutakse suhteliselt sõbralikult,

teinekord aga mitte,

sest su pihta võidakse kive loopida,

sind taga ajada ja peksa anda.

Avastad äkki, et kõik inimesed
ei olegi võrdsed,

ja niisamuti nagu oma rahvuse seas
on neid, kes - nagu ma ise nägin

Saksamaal põgenikelaagri Läti koolis,
on sõbralikumad kui teised,

siis välismaalastega on sama lugu.

Ja kui ma sain sõbraks ühe
väikese Eesti tüdrukuga,

kellel oli väga huvitav kootud müts

millel oli üks geomeetriline kujund,
nagu kroon selle mütsi peal,

umbes nagu Anne Boleynil,
nagu teda ehk piltidelt mäletate,

aga see mustriga mütsi oli kootud

ja mulle see müts meeldis,
nii et küsisin, kust ta selle mütsi sai

ja miks kõikidel teistel Eesti
tüdrukutel on ka sellised mütsid,

sest minu arust olid nad armsad.

Ta ütles, et eestlased
kannavadki selliseid.

Ja kui ma siis küsisin emalt,
kas ma võiksin ka sellise mütsi saada,

siis ütles ema, et selliseid kannavad
eestlased, aga mitte lätlased.

Nii lihtne see oligi ja olgugi,
et mulle see müts väga meeldis,

öeldi mulle: “Ei, sa ei ole eestlane,

see müts on Eesti tüdrukute müts
ja Läti tüdrukud selliseid ei kanna.”

Hiljem, kui sattusime
erinevatele mandritele,

sest põgenikelaagrid Saksamaal suleti,

oli palju võiks öelda et traagilisi
ja kindlasti õnnetuid lugusi,

kuidas väikesed tüdrukud läksid kooli,
näitaks Kesk-Ameerikas,

ja nende emad rääkisid neile,

et korralikud väikesed tüdrukud
kannavad koolis kindlasti

pikki patse, mis on lehvidega kinnitatud

ja kleiti valge krae ja mansettidega.

Ja kui nad siis kooli jõudsid
avastasid nad suure ehmatusega,

et kõik näitasid neile näpuga,

sest nad olid teistest
totaalselt erinevad.

Kui nad siis oma emadele ütlesid, et
Ameerika tüdrukud küll nii riides ei käi,

siis vastasid emad: “Aga sa polegi ju
ameeriklane, sa oled lätlane.”

Ja vaene laps pidi siis otsustama,

kas kuulata ema sõna ja erineda teistest

ja jääda osaks Läti kogukonnast

või niipea kui vanus lubab
hakata vastu

ja keerata selg Läti kogukonnale
ja Läti identideedile selg,

unustada see nii kiiresti kui võimalik.

Tegelesingi siis kogu oma elu sellega,

et veenda Läti päritolu noori,

mu enda lapsed kaasaarvatud,

aga veendes ka iseennast
sel ajal kui suureks kasvasin,

kuna ma kasvasin võõrsil,
mitte oma kodumaal,

et on olemas ka kolmas tüüp identiteeti
ja see valitakse endale ise.

See tekib siis, kui saadakse aru,
et mingisse gruppi kuulumine,

olgu see siis rahvuse,
kultuuripärandi või keele alusel,

nii nagu keegi seda soovib defineerida,

toob kaasa selle, et avanevad uksed,
mis muidu jääks suletuks.

Et läti keele õppimine,

mida praktilisest võttes
kõneldakse maailmas ju nii vähe,

nii et kasulikum oleks kindlasti
hoopis hiina keelt õppida,

aga sinu identiteedi ja
hea enesetunde nimel,

selleks, et oma juuri tunneksid,

selle ühtekuuluvustunde pärast,
mille annab kuulumine kogukonda,

mis on sulle sünniõigusega kaasa tulnud,

see on midagi, mida millegi
teisega asendada ei saa.

Võib saada uueks kanadalaseks,

või naturaliseeritud Ameerika kodanikuks,

võid reisida maailmas ringi
ja jõuda heale elujärjele,

abielluda kohalikuga ja
sulanduda ühiskonda.

Olen kohanud paljusid
lätlasi, kes ütlevad:

“Abiellusin ameeriklannaga,
armusin temasse,

aga talle ei meeldinud, et ma
teiste lätlastega läbi käisin

ja igasugustel Läti üritustel osalesin,

ta tahtis, et ma lätlastele selja
pööraksin, aga mulle tundus,

et ta pöörab selja minu identiteedile,

teda ei huvita see, kes ma olen.”

Aga seda, kes ma olen, ei saa
nii lihtsalt defineerida.

Üks, mis minu arvates inimest
rahvuse mõttes defineerib

on muidugi kultuuripärand,

mis tähendab keeleoskust, ajaloo tundmist

ja meie puhul ka rahvakommete tundmist,

kuna see kuulub kindlasti meie
kultuuripärandi hulka.

See on varamu, mis on nende käsutuses,

kes on avanud endale ukse,
et kuuluda lätlasete sekka

vaba tahte alusel, ilma sunduseta.

Isegi teistest erinedes on
lätlastel väga lihtne sulanduda

päris paljudes maades.

On üsna kerge sulanduda kohalike sekka,

keegi ei oska välimuse põhjal öelda,

et tegu on lätlasega või Läti
päritolu inimesega,

Aga seda lätlaseks olemist,

nagu ma püüdsin selgitada

paljudele erinevatest maadest
pärit noortele, keda kohtasin,

seda lätlaseks olemist saab
hoida kui oma salaaeda:

teadmist, et oled lätlane.

Ja loomulikult võime seda
hea meelega jagada

ülejäänud maailmaga

kui see peaks kuidagi aitama
neil üle saada keelebarjäärist

ja et nad saaksid rohkem teada,
mida see endas peidab.

Näiteks ma ise olen seda niimoodi teinud.

Ma olen seda teinud oma väiksel moel,

kirjutades teadusartikleid ja raamatuid

Läti kultuuripärandist ja identiteedist

ja eriti sellest, mis teeb meie
Läti rahvalaudud

nii eriliseks, nii ainukordseks,

ja nii huvitavaks, et nendega tasuks
kindlasti tutvuda ja neid analüüsida

ja kanda nad rahvusvahelisse
vaimse kultuuripärandi nimekirja,

mida UNESCO nüüd juba
mitmeid aastaid ongi tunnustanud.

Need, kes lähinädalateks veel
Lätisse jäävad,

soovitan ma väga minna
Läti laulupeole,

kasvõi vaadata telerist või
videosalvestusena.

Meie jaoks on Läti laulupidu

meie laulutraditsiooni kehastus,

mis on olnud Läti identiteedi alustalaks

läbi paljude sajandite,

veel enne kui Lätist sai riik.

19. sajandil, kui lätlased olid valdavalt

ühiskonna madalam rõhutud klass,

hakati käima kooris laulmas.

Kui piirkonna koorid said kokku ja hakati
korraldama piirkondlikke laulupidusid,

said inimesed aru,

et kuigi üks tüdruk oli sündinud Riias
ja teine oli sündinud Valmieras,

lauldi ikka sama laulu,

ja nii nad küsisid endalt, nii nagu
küsitakse ühes rahvalaulus:

“Kas nad on sama ema tütred?”

Ja tõesti, nad on sama ema tütred

ja see ema on Läti rahvas.

Laulmine ja kooskäimine olid
oluliseks elemendiks, mis võimaldas

saada teadlikuks Läti identiteedist.

See võimaldas inimesi näha,

millised võimalused
see identiteet neile avab,

erinevalt sellest üleolevast ja
alandavast suhtumisest,

mis oli neile varasemalt sageli
osaks saanud nende poolt,

kes olid end kuulutanud
ühiskonna kõrgemaks kihiks

sajandite vältel erinevate
okupatsioonivõimude valitsuse all.

Lätlased leidsid endas uuesti
eneseuhkuse,

lisaks eneseteadvusele rahvusena.

Ja tänu eneseteadvusele mõistsid nad,

et neil on rahvusena oma õigused,

samamoodi, nagu maailma teistel rahvastel.

Ja see oli paljuski
kooskäimine ja ühislaul,

mis pani kasvama mõtte
Läti iseseisvusest,

iseseisva Läti riigi loomisest,

ja traditsiooni, millel õnnestus jääda
püsima kõikide võõrokupatsioonide kiuste,

kõikide pealesurutud ideoloogiate kiuste,

mis suutis jääda püsima Austraalias,
Ameerikas ja mujal Euroopas,

raudse eesriide taga, teisel pool seda,

see traditsioon, mis aitas meil alal hoida

oma juurte tundmist, sidet oma minevikuga,

rahvuslikku uhkust ja eneseteadvust,

mida lätlaseks olemine meile tähendab.

Ja see rahvuslik uhkus ja eneseteadlikkus
teeb meist täieõiguslikud eurooplased.

See oli ka põhjuseks, miks ma presidendina
töötasin kõvasti selle nimel,

et Lätist saaks Euroopa Liidu liige.

Just sellepärast olen ma peale
presidentiametist lahkumist

olnud nii aktiivne Euroopa
ühtsuse eest võitleja.

Pean siin kindlasti lisama,

et tänu kogemusele, mille sain
Läti rahva presidendina,

olen ma õppinud nii mõndagi, mille
vastu on huvi ka mujal maailmas

ja nii olen vähemalt kolme erineva klubi
ja mitmete organisatsioonide liige,

millel on rahvusvaheline haare,

mis tegelevad naiste õiguste kaitsega,

üleminekuga demokraatlikule riigikorrale,

nii et nüüd olen ma oma
Läti identiteegi varal jõudnud

lõpmata laiale Issanda tööpõllule,

mis on jõukohane just maailmakodanikule.

Olles Ulyssesina oma sünnimaale naasnud,

olles saanud võimaluse
elada täiel rinnal lätlasena,

nii nagu minu sündimine siin
seda oleks mulle ettenäinudki,

olen avastanud endas
tulihingelise eurooplase,

aga mis veelgi olulisem,
kõik need kogemused,

nii minu rahva läbielamised
kui mu isiklik elukäik,

nende kaasmaalaste kannatused, keda
küüditati või muul moel represseeriti,

kõik need kannatused,

mida ka teised rahvad Euroopas
ja mujal on pidanud taluma,

on igal juhul aidanud kaasa

et meie inimlikkuse kujunemisele.

Jätaksingi teile siinkohal mõtte,

et olgu identiteet, milline iganes,

kõik saab alguse
sügaval sisimas tunnetatud

isiksuseks ja inimeseks olemisest,

maailmakodanikuks olemisest,

inimkonna liikmeks olemisest.

See kuuluvustunne, ühtehoidmine
justkui oleksime õed-vennad

nende inimestega, kes võivad
välimuselt olla väga erinevad,

kel vahel on teistsugused väärtused

ja kindlasti teistsugused elukogemused,

aga kel kõigil on siin maailmas käia
sama tee - inimeseks olemise tee.

Alates sünnist, kasvades suureks,

tehes tööd, saades kogemusi,
rõõmustades ja kannatades

ja siis, nagu Shakespeare ütleb,
lavalt lahkudes,

olles olnud vaid näitlejad sel laval.

Ma soovin, et te jätkaksite kogu elu

oma jalge all selle kindla
pinnase otsimist,

mille annab teile oma identiteet.

Ja pidage meeles, et identiteete ei
ole meil vaid üks, vaid mitu

ja elu jooksul on meil pidevalt
võimalus teha valikuid.

See on igaühe enda teha, kes
ollakse ja kelleks tahetakse saada.

Palju edu teile kõigile!

(Aplaus)