Britta Riley: Aed minu korteris

Britta Riley tahtis endale oma tillukeses korterit toitu kasvatada. Ta arendas koos sõpradega kasutatud pudelistest ehitatud süsteemi taimede kasvatamiseks.Ta uuris, katsetas ja täiustas süsteemi, kasutades sotsiaalset meediat, proovides paljusid eri variante ja jõudis kiiresti optimaalse lahenduseni, Nimetagem seda jagatud ASI (arenda seda ise). Ja tulemused? Maitsvad.

Mina, nagu ka suur osa teist,

olen üks kahest miljardist inimesest maakeral,

kes elavad linnas.

Ma ei tea kuidas teil, aga minul on selliseid päevi,

kui ma tunnen selgelt,

kui palju ma sõltun teistest inimestest

peaaegu kõige jaoks oma elus.

Mõnel päeval võib see olla isegi natuke hirmutav.

Kuid tegelikult olen täna siia tulnud rääkima sellest,

kuidas seesama vastastikune sõltuvus

on tegelikult äärmiselt võimas sotsiaalne infrastruktuur,

mida me võime rakendada,

et lahendada mõned tõsised ühiskonnaprobleemid,

juhul kui me töötame koos vaba tarkvaraga.

Paar aastat tagasi,

lugesin The New York Times ajakirjaniku Michael Pollani artiklit,

kus ta väitis, et kui kasvatada kasvõi osa enda toidust ise,

on see üks parimaid asju,

mida me saame keskkonna heaks teha.

Siis, kui ma seda artiklit lugesin,

oli talve keskpaik

ja mul ei olnud kindlasti ruumi suurele mullakogusele

minu New Yorgi korteris.

Nii et ma olin põhimõtteliselt valmis leppima

järgmise Wired ajakirja lugemisega,

kavatsedes teada saada, kuidas eksperdid püüavad leida lahenduse

meie kõikidele tulevikuprobleemidele.

Aga see oli tegelikult täpselt see mõte,

mida Michael Pollan oma artiklis väljendas -

just sellel hetkel, kui me anname

vastutuse kõikide asjade eest üle spetsialistidele,

loome me sellise segaduse,

mida me näeme toidusüsteemis.

Niisiis, juhtumisi tean ma tänu oma tööle,

kuidas NASA on kasutanud hüdropoonikat,

et uurida toidu kasvatamist kosmoses.

Ja tegelikult on võimalik saada korralikku toitainete saaki,

kasutades kõrge kvaliteediga vedelat pinnast,

mis voolab üle taimede juurestiku.

Köögivilja taimedele

tundub minu korter ilmselt

sama võõras nagu väliskosmos.

Aga ma võin pakkuda veidi loomulikku valgust

ja aastaringselt kliima-automaatikat.

Aega edasi kerides - kaks aastat hiljem:

nüüd on meil aknafarmid,

mis on vertikaalsed hüdropoonilised platvormid

toidu kasvatamiseks siseruumides.

Ja kuidas see toimib - seal on pump allosas,

mis saadab perioodiliselt osa sellest toitelahuse vedelikust üles,

mis siis valgub allapoole läbi taimede juurestiku,

mis on kinnitatud savigraanulites -

seega ei ole seal mulda.

Valgus ja temperatuur varieerub

iga akna mikrokliimaga,

nii et aknafarm

nõuab talupidajat,

kes peab otsustama,

millised põllukultuure ta oma aknafarmis kasvatama hakkab

ja kas ta hakkab oma taimi toitma orgaaniliselt.

Tol ajal polnud aknafarm midagi muud,

kui tehniliselt keerukas mõte,

mis nõudis palju testimist.

Ja ma tõesti tahtsin, et see oleks avatud projekt,

sest hüdropoonika

on praegu üks kiiremini kasvavaid patenteerimise valdkondi

Ameerika Ühendriikides

ja see võib muutuda

veel üheks selliseks valdkonnaks nagu Monsanto,

kus meil on paljude ettevõtete intellektuaalomand

takistusena inimeste toidu teel.

Nii et ma otsustasin, et selle asemel, et luua toode,

võiksin hoopis avada selle projekti

tervele hulgale koos töötavatele arendajatele.

Paar esimest süsteemi, mille me lõime, võiks öelda - töötasid.

Me suutsime kasvatada umbes ühe salati nädalas

tüüpilise New Yorgi korteri aknal.

Ja me suutsime kasvatada kirsstomatit ja

kurke ning igasuguseid teisi taimi.

Kuid paar esimest süsteemi

olid lekkivad ja valjud energiatarbijad,

mida Martha Stewart ei oleks kindlasti kunagi heaks kiitnud.

(Naer)

Selleks et saada kokku rohkem arendajaid,

lõime sotsiaalse meedia saidi,

kuhu paigustasime disainilahendused,

selgitasime, kuidas nad töötasid,

ja me läksime isegi nii kaugele,

et tõime välja nende süsteemide vead.

Ja siis me kutsusime inimesi üle kogu maailma

meiega koos ehitama ja katsetama.

Nii et tegelikult on sellel leheküljel

nüüd 18 000 inimest.

Ja meil on aknafarmid

üle kogu maailma.

Mida me teeme,

on see, mida NASA või suurettevõtja

kutsuks U&A ehk uurimis-ja arendustegevus.

Aga meie nimetame seda U & A-S-I,

ehk uuri ja arenda seda ise.

Näiteks

Jackson tegi ettepaneku,

et me kasutaksime õhupumpasid veepumpade asemel.

Me ehitasime terve hulga süsteeme, et see õigesti tööle saada,

aga kui me lõpuks seda suutsime,

vähendas see meie süsiniku jalajälge peaaegu poole võrra.

Tony Chicagos võttis ette kasvatamise eksperimente,

nagu paljud teised aknafarmerid,

ja tal õnnestus panna oma maasikaid vilja kandma

üheksa kuu vältel vähese valguse tingimustes

lihtsalt muutes orgaanilisi toitaineid.

Ja Soome aknafarmerid

kohandasid oma akende talud

pimedatele Soome talvepäevadele,

varustades need LED tuledega taimete kasvatamiseks

ja nüüd on nende projekt vabalt kättesaadav.

Nii et aknafarmid arenevad

läbi kiire kohandamise protsessi

ja on sarnased tarkvarale.

Ja iga avaliku projekti

tegelik kasu on koosmõju,

ühelt poolt selliste probleemide vahel,

mida inimesed kogevad oma süsteeme kohandades,

oma konkreetsete vajaduste jaoks, ja teiselt poolt

universaalsete murede vahel.

Nii et minu põhimeeskonnal ja minul

on võimalik keskenduda täiustamisele,

mis tegelikult toob kasu kõigile.

Ja me saame tähelepanu pöörata uustulnukate vajadustele.

Tee-seda-ise huvilistele

pakume tasuta, hästi testitud juhiseid,

nii et igaüks, kõikjal maailmas,

saab sellise süsteemi endale tasuta ehitada.

Ja selle süsteemi patenteerimine on praegu käigus ning

õigus kulub kogukonnale.

Ja et seda projekti rahastada,

aitame luua tooteid,

mida me müüme koolidele ja eraisikutele,

kellel ei ole aega, et ehitada oma süsteeme.

Meie kogukonnas

on esile kerkinud teatud kultuur.

Meie kultuuris on parem olla testija,

kes toetab kellegi teise ideed,

kui olla lihtsalt ideede looja.

Mida me sellest projektist saame?

Me saame toetust oma tööle,

samuti võimaluse reaalselt aidata kaasa

keskkonnahoiule

muul moel, kui lihtsalt uusi lambipirne sisse kerides.

Aga ma arvan, et Eileen väljendab kõige paremini,

mida me tegelikult sellest saame,

mis on koostöötamise rõõm.

Nii ta väljendas, mis tunne on näha,

et keegi teises mailma otsas

võttis kasutusele sinu idee, ehitas selle üles

ja siis tunnustas sind panuse eest.

Kui me tõesti tahame näha sellist laia tarbijakäitumise muutumist,

millest me kõik räägime,

keskkonnakaitsjate ja toiduinimestena,

võibolla me peame lihtsalt loobuma mõistest "tarbija"

ja järgima inimesi, kes teevad asju.

Avatud projektidel on tavaliselt oma hoog.

Ja mida me näeme, on see, et U & A-S-I

on jõudnud kaugemale lihtsatest aknafarmides ja LED'idest

kuni päikesepaneelide ja akvapooniliste süsteemideni.

Ja me ehitame eelnevate põlvkondade

innovaatiliste ideede vundamendile.

Ja tuleviku põlvkondadel on tõesti vaja,

et me muudaksime oma eluviise juba nüüd.

Seega kutsume teid meiega ühinema,

uuesti avastama

ühinenud kodanike väärtust,

ning kuulutama,

et me kõik oleme jätkuvalt pioneerid.

(Aplaus)