Surra, et endaks saada| Anita Moorjani | TEDxBayArea

2006. aasta 2. veebruari hommikul, kui Anita Moorjani koomas haiglasse jõudis, andsid arstid talle veel mõne tunni jagu elulootust. Neli aastat oli vähk ta keha laastanud ja selle liikumisvõimetuks muutnud. Anita käis ära teises ilmas, kus ta selgelt taipas oma elu eesmärki siin, Maal. Tal oli valida, kas tulla tagasi või jääda sinna. Ta tuli tagasi, sest ta oli taibanud, et "taevas" ei ole koht, vaid on vaimuseisund. Peale seda sai ta täiesti terveks. Anita haarav kõne innustab sindki oma elu muutma, ehedalt elama, välja uurima oma südamesoove, oma suurimaid hirme ületama ja rõõmuga elama. Ta lugu muudab põhjalikult su arusaamasid endast, su eesmärgist Maal, tervisest, suhetest ja elust.

Mul on nii hea meel siin olla.

Mul on rõõm teid kõiki näha.

Peamiseks põhjuseks,
miks ma nii õnnelik olen,

on see, et ma ei peaks enam elus olema.

Ma oleks pidanud
2006. aasta 2. veebruaril surema.

See pidi jääma mu
viimaseks päevaks selles kehas,

sel päeval ütlesid arstid
mu mehele ja perele,

et mul on jäänud veel mõned tunnid elada.

Ma olin suremas N-astme lümfivähki,

see on lümfisõlmede vähk.

Ma olin juba neli aastat vähiga võidelnud,

see haigus oli neli aastat
mu keha hävitanud,

haigus oli levinud kogu mu lümfisüsteemi.

Kõik algas muhuga mu kaelal

ja levis sealt üle kogu lümfisüsteemi.

Neljanda aasta lõpuks

olid mõned kasvajad sidruni suurused.

Need levisid kuklast

üle kogu kaela, rinna,

kaenla alla ja kuni kõhuni.

Mu kopsud olid juba enne
koomasse langemist vedelikku täis

ja pikali heites

hakkasin ma omaenda
kehavedeliku käes lämbuma.

Mu lihased olid täiesti kõhetunud,

ma kaalusin umbes 38,5 kg.

Ma nägin välja nagu nahaga kaetud luukere.

Mu nahal olid suured haavandid,

kust immitses mürke välja.

Ma ei suutnud toitu seedida.

Mul oli kogu aeg väike palavik,

ma ei suutnud kõndida,
sest lihased olid kõhetunud,

ma ainult lamasin voodis
või sõidutati mind ringi ratastoolis.

Ma olin pidevalt hapnikumaskis,

selleta ma hingata ei suutnud.

Ja 2006. aasta 2. veebruari hommikul

langesin ma koomasse.

Arstid arvasid, et need
on mu viimased tunnid,

sest mu siseorganid olid üles öelnud.

Mu perele öeldi,
et kui keegi tahab veel hüvasti jätta,

siis praegu on selleks õige aeg.

Teiste teadmata ma tajusin kõike,

mis mu ümber sündis,

kuigi tundus, et ma olen koomas

ja mu silmad olid suletud.

Ma olin teadlik oma rusutud mehest,

kes oli mu kõrval mu kätt hoidmas.

Ma tajusin kõike, mida arstid tegid,

nad ühendasid mind torudega,

nad eemaldasid kopsudest vedelikku,
et ma saaksin kergemini hingata.

Ma olin kõigest toimuvast teadlik.

Nagu ma oleks 360 kraadi ulatuses
enda ümber näinud.

Ma nägin kõike, mis mu keha ümber toimus.

Aga mitte ainult tuba,
kus mu keha oli, vaid kaugemalegi.

Mul oli tunne, et ma olen
oma kehast välja paisunud.

Ma olin oma kehast teadlik,

ma nägin seda haiglavoodis lamamas,

aga ma ei olnud enam
selle keha küljes kinni.

Mul oli tunne,
et ma võin korraga kõikjal olla.

Ma olin seal, kuhu ma tähelepanu pöörasin.

Ma tajusin oma venda Indias.

Mu keha oli Hong Kongis,

see juhtus minuga Hong Kongis.

Mu vend oli Indias,

ta kiirustas lennukile,
et mind vaatama tulla.

Ta tahtis mind enne surma veel näha.

Ma teadsin seda.

Mul oli tunne, et ma olen koos temaga,
ma nägin teda lennukis.

Ja siis ma tajusin oma
surnud isa ja parimat sõpra.

Nad mõlemad on surnud.

Aga ma tundsin, et nad on minuga,

nagu oleks nad mind juhatanud
ja minuga suhelnud.

Selles imelises paisunud seisundis

tundisn ma täielikku selgust,
ma sain kõigest aru.

Ma teadsin, miks ma vähki põdesin,

ma taipasin, et ma olen palju suurem,

me kõik oleme palju suuremad ja võimsamad,

kui me seda oma kehades adume.

Ma tundsin ka, et olen kõigiga ühenduses,

kõigi arstide, õdedega,

mu abikaasa, ema, venna ja kõigi teistega.

Mul oli tunne, et me kõik
jagame ühist teadvust.

Mulle tundus,
et ma võin nende tundeid tunda,

ma tundsin nende muret,

ma tundsin, et arstid on
võitlusest loobunud.

Kuigi ma mõistsin, mida nad tunnevad,

ei saanud minust draama osalist.

Me kõik jagame ühist teadvust,

me ei taju seda oma kehas olles.

Sinul ja minul ja meil kõigil
on sama teadvus.

Nii ma tundsin.

Mul oli tunne,
et mu isa püüab mulle öelda,

et minu aeg pole veel käes
ja ma pean tagasi oma kehasse minema.

Algul ma ei tahtnud tagasi minna,

sest mul oli tunne,
et ma võin ise otsustada,

kas jääda või tagasi minna.

Nii et algul olin ma tagasituleku vastu,

sest ma ei näinud ühtegi head põhjust,

miks minna tagasi
haigesse ja surevasse kehasse.

Ma olin perele koormaks, ma kannatasin,
polnud mingit põhjust tagasi minna.

Nii ma ei tahtnudki tagasi minna.

Aga järgmisel hetkel ma mõistsin selgelt,

et nüüd, teades, mida ma teadsin,

kuna ma taipasin, mis vähi põhjustas,

siis ma teadsin,
et mu keha terveneks kiiresti,

kui ma tagsipöördumise kasuks otsustaksin.

Sel hetkel

otsustasin ma tagasi minna.

Ma kuulsin, kuidas mu isa
ja mu parim sõber ütlesid:

"Mine tagasi ja ela kartmata,

nüüd sa tead, kes sa tegelikult oled."

Sel hetkel tulin ma koomast välja.

Mu perekond tundis kergendust.

Arstid ei suutnud seda seletada,

arstid olid kohal
ja nad olid väga üllatunud,

aga ka väga, väga ettevaatlikud,

sest nad ei teadnud, mis saab,
ma olin ikka veel väga nõrk.

Keegi ei teadnud,

kas ma jään teadvusele,
saan terveks või suren.

Aga ma teadsin, et kõik saab korda
ja ütlesin seda ka oma perele.

"Kõik läheb hästi, ma tean,
et kõik saab korda. Veel pole minu aeg."

Viie päevaga kahanesid kasvajad 70% võrra.

Viis nädalat hiljem
lasti mind haiglast koju.

Mul polnud enam vähki.

Aga siis

tuli mul edasi elada

ja nagu sa arvata võid

elan ma nüüd täiesti teistsugust elu.

See kogemus muutis mu maailmavaadet.

See kogemus muutis
mu vaadet meie kehadele,

minu kehale, haigustele
ja maailmatajumisele.

Peale seda kogemust oli mul väga raske

igapäeva elurütmi sisse minna.

Selle kirjeldamiseks oleks kõige parem

metafoore kasutada.

Mulle meeldib ette kujutada laohoonet.

Kujuta ette,

et me oleme kottpimedas laohoones.

Kujuta ette, et sa oled praegu

täiesti pimedas laohoones

ja sa ei näe pimedas mitte midagi.

Sa ei näe enda ette, midagi ei näe.

Kujuta ette, et hoiad käes
väikest taskulampi,

väikest lambikest,

sa paned selle põlema

ja selle abil liigud pimedas.

Sa liigud pimedas

selle väikese lambi valguse abil.

Laohoones näed sa ainult neid asju,

mida lambi valguskiir valgustab.

Kujuta ette, kui valgus on suunatud sinna,

siis sa näed ainult seal olevaid asju,

kõik muu on pimedusse mattunud.

Keerad lambi sinna
ja näed ainult seda ala.

Kõik peale valguskiire
on pimeduse varju all.

Nüüd kujuta ette, et ühel päeval
süttivad suured tulvarid

ja kogu laohoone saab valgust täis

ning sa taipad, et see on tohutu suur.

Suurem, kui sa ette kujutasid.

Selles on riiulite viisi

igasuguseid erinevaid asju.

Riiulitel on külg-külje kõrval
kõiksuguseid asju,

mida sa suudad ette kujutada
ja neidki, mida ei suuda.

Mõned asjad on ilusad, mõned mitte eriti,

mõned suured, mõned väikesed,

mõned on ennenägematut värvi,

värvides, mille olemasolust
polnud sul aimugi.

Mõned asjad on imelikud ja naljakad,

nad on kõik külg-külje kõrval.

Mõnda neist oled sa varem
oma taskulambi kiirtevihus näinud,

aga paljusid pole sa kunagi näinud,

sest su taskulamp
ei valgustanud neid kunagi.

Kujuta ette, et tuled kustuvad taas

ja sulle on jäänud jälle
ainult üks taskulamp.

Sa näed ainult seda,
mida see taskulamp näitab,

seda, mis on valgusvihus.

Vähemalt sa tead nüüd,

et samal ajal on olemas nii palju asju,

mida sa ei näe.

Sa tead, et see, et sa ei näe

ega tunneta neid, ei tähenda,

et neid pole olemas.

Sa tead seda tänu oma kogemusele.

Mina kujutan seda nii ette.

Ma tunnen, et olemas on palju enam,

kui me usume ja tunnetame.

See jääb lihtsalt meie
taskulambi valgusvihust välja.

Ma tahaksin teha ühe katse,

et sa seda paremini mõistaksid.

Vaata ruumis ringi

ja leia nii palju
punaseid asju kui suudad.

Vaata ringi ja jäta need meelde.

Jäta meelde nii palju kui võimalik.

Ma tahan pärast teada,
mis sulle meelde jäi.

OK. Pane silmad kinni.

Kui palju siniseid asju sulle meelde jäi?

(Naer)

Ma arvan, et pea mitte midagi.

Ava silmad ja vaata ringi.

Vaata kui palju siniseid asju
siin on lisaks punastele,

aga sa ei pannud neid tähelegi.

Miks? Sest sa polnud
nende olemasolust teadlik.

Mis see taskulambi kiirtevihk on?

See on su teadlik tähelepanu.

See kiir on su teadvus.

Su reaalsus ja kogemused
olenevadki sellest,

millele sa oma teadliku
tähelepanu koondad.

Miski võib otse su nina all olla,

aga sa ei märka seda
ega taipa selle olemasolu

kui su taskulamp seda ei valgusta.

Mõtle,

me kulutame miljardeid dollareid,
et tõsta inimeste teadlikkust vähi kohta.

Mõtle, kui palju on vähi teadvustamiseks
kampaaniaid korraldatud.

Mõtle, milline maailm siis oleks,
kui me panustaks nii palju raha

tervise teadvustamisele.

Kujuta ette, kui me panustaks rahusse,

mitte sõtta ja sõdimisse.

Meie maailm oleks hoopis teistsugune,
kui me oma teadvust muudaks.

Et asja isiklikumaks teha,

tahan ma teile rääkida
viiest suurest õppetunnist,

mille ma selle kogemusega omandasin.

Esiteks kõige tähtsam asi,
mille ma selgeks sain.

Kõige tähtsam on oma teadvus
armastusele suunata.

See on kõige tähtsam.

Armastus, kerge on öelda,

et me peame teisi inimesi armastama,

aga mina õppisin,

et üheks mu vähi põhjuseks oli seik,

et ma ei armastanud iseennast.

See on väga tähtis.

Kui me armastame ennast,
siis me hindame ennast,

ennast hinnates näitame inimestele,
kuidas meid kohelda tuleb.

Kui sa ennast armastad,
siis pole sul vaja teisi kontrollida

ega türanniseerida
ega lubada seda teistel inimestel teha.

Enese armastamine on sama tähtis
kui teiste armastamine.

Mida enam sa end armastad,

seda rohkem suudad sa teisi armastada.

Teiseks suureks õppetunniks oli

elada kartmatult.

Enamust meist on hirmuga toidetud.

Meid õpetatakse kõike kartma.

Mina kartsin kõike, ma kartsin vähki,

kartsin valet toitu süüa,

kartsin teiste meelepaha.

Ma kartsin pea kõike.
Ma kartsin läbi kukkuda.

Ja enamust meist
kasvatatakse kõike pelgama.

Inimesed arvavad, et hirm on
turvalisuse aluseks, aga see pole tõsi.

Armastus tekitab turvatunde.

Ennast ja teisi armastades

hoiad sa ennast

ja teisi ohtude eest.

Armastades on sul palju
turvalisem olla kui kartes.

Kolmandaks sain ma aru,

kui tähtsad on huumor, naer ja rõõm.

See teadmine on meile
sündides kaasa antud.

Me teame, et naermine on tähtis,

lapsed naeravadki alati.

Me sünnime armastavate ja julgetena,

aga see juuritakse
meist kasvatusega välja.

Naer, huumor ja oma rõõmude
leidmine elus on väga tähtis.

Need on palju tähtsamad
kui teised vaimsed tegevused.

Meie maailm oleks hoopis teistsugune
kui me rohkem naeraks

ja ka meie poliitikud õpiksid naerma.

(Naer)

Kui inimesed rohkem naeraksid,

siis oleks meil vähem haigeid,
vähem haiglaid ja vähem vanglaid.

Neljandaks õppisin ma, et elu on kingitus.

Tõepoolest nii see on.

Enamus meist elab nii
nagu oleks elu kohustus,

aga see ei peaks nii olema.

Kahjuks me hindame asja alles siis,

kui oleme midagi hinnalist kaotanud.

Selleks, et oma elu hinnata,
tuli mul elu kaotada.

Ma ei taha, et teised sama vea teeksid,

sellepärast ma olengi
täna siin sellest rääkimas.

Ma ei taha, et inimesed
oma elu hindaksid siis,

kui on juba liiga hilja.

Sinu elu on kingitus.

Isegi väljakutsed elus on kingitus.

Vähk oli suurim väljakutse,

mis mul olla sai,

aga nüüd ma mõistan,

et see oli suurim kingitus, mis olla sai.

Inimesed, ja isegi mina, mõtlesid,

et vähk tapab mu,

aga tegelikult tapsin ma
end ise juba enne vähki.

Vähk päästis mu elu.

Kõik väljakutsed on kingitus.

Lõpuks sa mõistad,
et kõik su eluraskused on kingitused.

Kui su elus on suured raskused
ja sa ei näe neid kingina,

siis pole sa veel lõppu jõudnud.

Viies ja viimane asi,
mis mulle selgeks sai on:

kõige tähtsam on alati olla sina ise.

Ole nii tõene kui suudad,

sära nii heledalt kui suudad,

hinda oma erakordsust.

Tea, kes sa oled, õpi end tundma,

armasta end tingimusteta
ja lihtsalt ole sina ise.

Ma kutsun teid üles
neid viite asja meeles pidades

oma elu kartmatult elama.

Suu tänu.

(Aplaus)