Sir Ken Robinson: On aeg revolutsiooniks õppimises!

Selles liigutavas naljakas järjes oma legendaarsele 2006. aasta loengule, rajab Sir Ken Robinson teed radikaalsele pöördele standardiseeritud koolidest isikupärastatud õppimisele, mille eesmärgiks on luua tingimused, kus laste loomulik talent saaks õitseda.

Ma olin siin neli aastat tagasi

ja ma mäletan, et siis

ei pandud loenguid veel internetti üles.

TED-i huvilised said neid soetada karbis,

DVD-kogumikuna karbis,

mille nad panid riiulisse, kus need on siiani.

(Naer)

Ja tegelikult helistas Chris mulle

nädal pärast mu loengut,

ja ütles:"Me hakkame loenguid internetti üles panema."

"Kas me võime Sinu oma ka üles panna?" Ja ma ütlesin: "Kindel see."

Ja neli aastat hiljem

nagu ma ütlesin, on seda vaadatud neli...

Tähendab, seda on alla laetud neli miljonit korda.

Nii, et ma oletan, et võite selle korrutada umbes kahekümnega,

et saada aimu, kui palju inimesi seda loengut näinud on.

Ja nagu Chris ütles, on olemas nõudlus

minu videote järele.

(Naer)

(Aplaus)

... kas teile ei tundu?

(Naer)

Niisiis, kogu see üritus on olnud keerukas loomeprotsess,

et teile järgmist loengut anda. Nii, siit see tuleb.

(Naer)

Al Gore kõneles

neli aastat tagasi samal TED-konverentsil, kus minagi.

Ta rääkis kliimakriisidest

Ja ma viitasin sellele

oma viimase loengu lõpus.

Niisiis tahan jätkata, sealt, kus pooleli jäin,

sest mul oli ainult 18 minutit, kui aus olla.

Nii, nagu ma ütlesin...

(Naer)

Tal on tegelikult ju õigus.

Selge see, et meil on tegemist suuremat sorti kliimakriisiga.

Ja ma arvan, et kui inimesed seda ei usu, peaksid nad rohkem õues olema.

(Naer)

Aga ma usun, et on olemas veel teine kliimakriis.

Mis on sama tõsine,

millel on samad juured

ja millega me peame sama pakiliselt tegelema.

Ja sellega mõtlen ma...

ja te võite muuseas öelda: "Näed, mul läheb hästi.

Mul on üks kliimakriis

ja mul tõesti ei ole veel teist juurde vaja."

Aga see ei ole mitte looduslike ressursside kriis,

kuigi ma usun et see on tõsi,

vaid inimressursside kriis.

Ma usun kindlalt,

just nagu mitmed eelkõnelejad nende viimase paari päeva jooksul,

et me kasutame liig vähe

oma andeid.

Paljud inimesed lähevad läbi terve elu

teadmata, mis nende tõelised anded on

või kas neid üldse on.

Ma olen kohanud igasuguseid inimesi,

kes leiavad, et nad ei ole mitte milleski head.

Ausaltöeldes jaotan ma nüüd maailma kahte gruppi.

Jeremy Bentham, suur utilitaarne filosoof,

tõi kord välja järgneva väite.

Ta ütles: " Maailmas on kahte sorti inimesi,

need, kes jagavad maailma kaheks

ja need, kes seda ei tee."

(Naer)

Mina, niisiis, teen seda.

(Naer)

Ma kohtun igasugu erinevate inimestega,

kes ei naudi seda, mida nad teevad.

Nad lähevad läbi elu

sellega lihtsalt edasi minnes.

Nad ei saa mingit suurt naudingut sellest, mida nad teevad.

Nad kannatavad selle ära, mitte ei naudi seda

ning ootavad nädalavahetust.

Aga ma kohtun ka inimestega,

kes armastavad seda, mida nad teevad

ja kes ei kujutaks ette millegi muu tegemist.

Kui neile öelda:"Ära tee seda enam," nad ei saaks aru, millest sa räägid.

Sest see ei ole ainult see, mida nad teevad, see on see, kes nad on. Nad ütlevad:

"See olen mina, kas tead.

Minust oleks rumal seda hüljata, sest

see ongi mu kõige sügavam "mina".

Ja see ei ole mitte väga paljude inimeste puhul nii.

Ausaltöeldes, ma pigem arvan, et

see on nii vähemuse puhul.

Ja ma arvan, et sellele on

mitmeid võimalikke seletusi.

Ja üks tõenäolisemaid neist

on haridus,

sest omal viisil haridus

ajab väga paljusid inimesi

nende loomulikest annetest eemale.

Ja inimressursid on nagu loodusressursid,

nad on tihti sügavale maetud.

Neid peab otsima.

Nad ei vedele niisama maas.

Neile peab looma soodsad tingimused, et nad saaksid ennast näidata.

Ja me võime ju arvata,

et läbi hariduse see ka juhtub.

Aga väga tihti ei ole see nii.

Iga haridussüsteemi maailmas

reformitakse hetkel.

Aga see ei ole piisav.

Reformist ei ole enam kasu,

sest see on lihtsalt katkise mudeli arendamine.

Mida meil aga vaja on -

ja seda sõna on viimase paari päeva jooksul korduvalt kasutatud -

ei ole mitte evolutsioon,

vaid revolutsioon hariduses.

Seda peab muutma

millekski muuks.

(Aplaus)

Üks suuremaid väljakutseid

on uuendada haridust

põhjalikult.

Reformimine on raske,

sest see tähendab millegi tegemist,

mida enamus inimestest ei leia väga kerge olevat.

See tähendab millegi vaidlustamist, mida me enesestmõistetavaks peame,

asjad, mida me võtame ilmselgetena.

Suureks probleemiks reformi

või muutumise juures

on terve mõistuse türannia -

asjad, mille puhul inimesed mõtlevad:

"Seda ei saa teha kuidagi teisiti, sest see on viis, kuidas seda tehakse."

Hiljuti juhtusin lugema tsitaati Abraham Lincolnilt,

kelle tsitaati minu arvamist mööda teile praegusel hetkel meeldiks kuulda.

(Naer)

Ta ütles seda 1862. aasta detsembris

Kongressi teisel aastakogunemisel.

Ma peaks selgituseks ütlema, et mul ei ole aimugi, mis sel ajal juhtus.

Meil Suurbritannias Ameerika ajalugu ei õpetata.

(Naer)

Me vaikime selle maha. See on meie põhimõte.

(Naer)

Niisiis, ilma igasugu kahtluseta juhtus 1862. aasta detsembris midagi võluvat,

millest meie keskel olevad ameeriklased

teadlikud on.

Aga ta ütles seda:

"Dogmad

vaiksest minevikust

ei vasta tormisele olevikule.

Olukord

on kõrge raskuste koorma all

ja me peame olukorraga koos tõusma."

Ma armastan seda.

Mitte selleni tõusma vaid sellega.

"Kuna meie juhtum on uus,

peame me ka mõtlema uutmoodi

ning käituma uutmoodi.

Me peame end vabastama orjastusest

ja siis me alles päästame oma maa."

Mulle meeldib see sõnapaar "orjastusest vabastama"

Kas teate, mida see tähendab?

Et on ideid, mille orjastuses me kõik oleme.

Mida me lihtsalt enesestmõistetavatena võtame.

Nagu asjade loomulik käik, viis kuidas asjad on.

Ja paljud meie ideedest

on vormitud mitte selleks, et neist oleks kasu selle sajandi asjaoludega hakkama saamisel

vaid selleks, et toime tulla möödunud sajandite asjaoludega.

Aga meie meeled on ikka veel neist hüpnotiseeritud.

Ja me peame osalt end nende orjastusest vabastama.

Sellest on muidugi kergem rääkida, kui konkreetselt midagi ära teha.

Muuseas, on väga raske teada saada, mida me enesestmõistetavaks peame.

Ja selle põhjuseks on, et me seda enesestmõistetavaks peame.

Niisiis, lubage mul küsida teilt midagi, mida te võite võtta enesestmõistetavalt.

Kui paljud teist siin on üle 25 aasta vanad?

See ei ole see, mida ma arvan, et te enesestmõistetavaks võite pidada.

Ma olen kindel, et te olete sellega juba tuttavad.

Kas siis on kedagi, kes on noorem kui 25 aastat?

Väga hea. Nüüd need, kes on üle 25,

kas võiksid tõsta käed need, kes kannavad käekella?

See on suur osa meist, kas pole?

Küsi toatäielt teismelistelt sedasama asja.

Teismelised ei kanna käekellasid.

Ma ei mõtle sellega, et nad ei saa või et nad ei tohi,

nad lihtsalt tihti valivad seda mitte teha.

Ja põhjuseks, kas teate, on see, et me oleme üles kasvanud

digitaliseerumise eelsel ajal, need meist, kes on üle 25 aasta vanad.

Ja meie jaoks, kui me tahame teada aega,

tuleb midagi kanda, mis seda ütleb.

Tänapäeva lapsed elavad digitaliseeritud maailmas

ja nende jaoks on aeg kõikjal.

Nad ei näe ühtegi põhjust, et seda teha.

Ja muuseas, seda ei olegi üldse vaja teha,

asi on lihtsalt selles, et me oleme seda alati teinud ja me lihtsalt jätkame seda.

Mu tütar ei kanna kunagi käekella, mu tütar Kate, kes on 20.

Ta ei näe sel mõtet.

Ja ta ütleb: "See on ühe ainsa funktsiooniga seade."

(Naer)

"Kui mõttetu saab üks asi üldse olla?"

Ja ma ütlen: "Ei, ei, see ütleb kuupäeva ka."

(Naer)

"Sel on mitu funktsiooni"

Aga nagu te näete, on aspekte hariduses, mis on meid orjastanud.

Ma toon teile paar näidet.

Üks neis on idee sirgjoonelisusest,

Et see algab siin ja kui jälgida täpselt rada

ning teha kõike õigesti, jõutaksegi kohta,

kus kõik on terveks eluks paika pandud.

Kõik, kes on TED-i raames kõnelenud, on meile rääkinud piltlikult

või mõnikord ka otse, hoopis vastupidisest,

et elu ei ole mitte sirgejooneline vaid orgaaniline.

Me ehitame oma elud üles sümbiootiliselt

kuna me avastame oma andeid

sõltuvalt tingimustest.

Aga kas teate, meile on saanud kinnisideeks

see sirgjooneline narratiiv.

Ja ilmselt haridussüsteemi tipp

on pääs ülikooli.

Ma arvan, et meie kinnisideeks on ajada inimesi ülikoolidesse,

kindlat sorti ülikoolidesse.

Ma ei pea silmas, et me ei peaks minema ülikooli, aga mitte kõik ei pea sinna minema.

Ja mitte kõik ei pea minema nüüd.

Võib-olla lähevad nad hiljem, mitte kohe praegu.

Ma olin mõnda aega tagasi San Franciscos,

kus jagasin oma raamatu autogramme.

Seal oli üks kolmekümnendates mees, kes oli ostnud mu raamatu.

Ma küsisin talt: "Mis ametit Sa pead?"

Ja ta ütles: "Ma olen tuletõrjuja."

Ma küsisin: "Kui kaua Sa oled juba tuletõrjuja olnud?"

Ta vastas: "Alati, ma olen alati olnud tuletõrjuja."

Ja ma küsisin: "No, millal Sa siis otsustasid?"

Mille peale tavastas: "Lapsena." Ta ütles: "Koolis oli see probleemiks,

sest koolis tahavad ju kõik tuletõrjujaks saada."

"Aga mina TAHTSIN tuletõrjujaks saada," ütles ta.

Ja ta ütles: "Kui õppisin viimases klassis

ei võtnud õpetajad mu soovi tõsiselt.

Eriti umbusklik oli selle suhtes üks õpetaja.

Ta ütles, et raiskan oma elu,

kui see ongi kõik, mis ma otsustan sellega teha,

et ma pidanuks minema ülikooli ja saama haritud inimeseks,

kuna tema arvates oli mul selleks palju potentsiaali

ning et tuletõrjujaks saamine olnuks talendi raiskamine."

Ta ütles: "See kõik oli väga alandav,

sest õpetaja ütles oma arvamust terve klassi ees, mis pani mind end väga halvasti tundma.

Aga kuna tuletõrjujaks saamine oli see, mida ma tahtsin, siis peagi pärast kooli lõppu

esitasingi taotluse tuletõrjele ja mind võeti vastu."

Ja ta ütles: "Kas tead, ma just enne mõtlesin sellest õpetajast,

just paari minuti eest, kui Sa loengut pidasid,

sest kuue kuu eest

ma päästsin ta elu."

(Naer)

Ta ütles: "Kunagine õpetaja oli sattunud autoõnnetusse,

ma tõmbasin ta välja, tegin talle kunstlikku hingamist,

ning päästsin ka ta naise elu."

Ja ta ütles: "Ma arvan, et õpetajal on minust nüüd parem arvamus."

(Naer)

(Aplaus)

Kas teate, minu jaoks

sõltuvad inimühiskonnad

annete mitmekesisusest,

mitte erilisest nägemusest võimekuse kohta.

Ja meie väljakutsete sisus -

(Aplaus)

Väljakutse sisuks

on uuesti moodustada võimekuse

ja intelligentsi meel.

See sirgjoongelisuse asi on probleemiks.

Kui ma L.A.-sse kolisin

umbes üheksa aastat tagasi,

juhtusin ma nägema üht poliitilist lööklauset,

idee poolest väga heade kavatsustega,

mis ütles: "Ülikool algab lasteaias."

Ei alga.

(Naer)

Tõesti ei alga.

Kui meil oleks aega, võiksin sellesse teemasse sügavamalt süüvida, aga meil ei ole aega.

(Naer)

Lasteaias algab lasteaed.

(Naer)

Üks mu sõber ütles kord:

"Kolmeaastane ei ole pool kuueaastasest."

(Naer)

(Aplaus)

Nad on ju ainult kolmeaastased.

Aga nagu me eelmisel loengul kuulsime,

on praegusel hetkel suur konkurents, et saada laps lasteaeda,

et saada ta õigesse lasteaeda,

et kolmeaastaseid lapsi interviueeritakse selle tarvis.

Lapsed, kes istuvad pettunud spetsialistide nõukogu ees,

oma elulookirjeldustega,

(Naer)

kes seda läbi lapates küsivad: "Kas see ongi kõik?"

(Naer)

(Aplaus)

"Sa oled siin juba viimased 36 kuud ja see ongi kõik?"

(Naer)

"Sa ei ole mitte midagi saavutanud ega korda saatnud.

Sa veetsid esimesed kuus kuud olles rinnaga toidetav, nii näen seda mina."

(Naer)

See on pöörane idee, aga see veetleb inimesi.

Teine suur probleem on kuulekus.

Me oleme ehitanud oma koolisüsteemid üles

kiirtoidu mudelile.

Sellest rääkis ka Jamie Oliver mõni aeg tagasi.

Toitlustuses on kaks mudelit kvaliteedi garantiiks.

Üks on kiirtoit,

kus kõik on standardiseeritud.

Teine on see, mille alla käivad näiteks Zagati ja Michelini restoranid,

kus kõik ei ole standardiseeritud,

nad on kohandatud vastavalt kohalikele tingimustele.

Ja mis puudutab haridust, oleme me endid müünud kiirtoidu mudelile.

Ja see laostab meie hinge ja meie energiaid

just niisamuti kui kiirtoit laastab meie füüsilisi kehasid.

(Aplaus)

Mulle tundub, et peame siinkohal mõne asja selgeks tegema.

Üks on see, et inimtalent on tohutult erinev.

Inimestel on väga erinevaid oskusi.

Ma mõistsin hiljuti, et

mulle kingiti lapsena kitarr

umbes samal ajal kui Eric Clapton sai oma esimese kitarri.

Ericul see õnnestus, see on ainus, mida ma sellega öelda tahan.

(Naer)

Ühel või teisel põhjusel minul see ei õnnestunud.

Ma lihtsalt ei saanud seda asja tööle

hoolimata sellest kui tihti ja kui tugevasti ma sellesse puhusin.

See lihtsat ei töötanud.

Aga selles ei olegi asi.

Asi on kires.

Tihti on inimesed head asjades, millest nad tegelikult ei hooligi väga.

Asi on kires

ja selles, mis meie hinge ja energiat kõige rohkem ergutab.

Ja kui teha midagi, mida sa armastad ja milles sa oled hea

võtab aeg lõpuks ikka õige kursi.

Mu naine just lõpetas romaani kirjutamise,

ja ma arvan, et see on suurepärane raamat,

ning ta kaob pidevalt tundideks.

Teate seda ju isegi, et kui teete midagi mida armastate,

tundub tund viie minutina.

Kui teete aga midagi, mis ei toeta teie hinge,

tunduvad viis minutit tunnina.

Ja põhjus, miks nii paljud inimesed otsustavad haridusest loobuda

on, see, et see ei toida nende hinge,

see ei toida nende energiat ega kirge.

Nii, et ma arvan, et meil on vaja muuta metafoore.

Me peame liikuma eemale haridusest, mis pärineb tööstuslikst mudelist,

tootmismudelist,

mis põhineb sirgjoonelisusel

ja kuulekusel ning inimeste töötlemisel.

Me peame liikuma mudeli suunas,

mis põhineb rohkem põllumajanduslikel põhimõtetel.

Me peame mõistma, et inimlik õitseng

ei ole mehaaniline vaid

orgaaniline protsess.

Ja ei saa ette prognoosida inimliku arengu tulemust;

kõik, mida me saame teha, just nagu farmerid.

on luua tingimused, mille käigus

inimesed puhkevad õitsele.

Niisiis, kui me vaatleme hariduse reformimist ja selle muutmist,

siis näeme, et see ei ole nagu süsteemi kloonimine.

On olemas häid süsteeme nagu KIPP (Knowledge Is Power Program).

On olemas palju suurepäraseid mudeleid.

Asi on kohandamises meie tingimustele,

ja hariduse muutmises isikupärasemaks

täpselt nende inimeste jaoks, keda parasjagu õpetatakse.

Ja seda tehes, ma arvan

on leitud ka vastus tuleviku jaoks,

sest asi ei ole uute lahenduste ümberarvestamises;

asi on liikumise loomises hariduses,

mille raames inimesed ise arendavad omaenda lahendusi,

aga seda juba välispidise abiga, mis põhineb isikupärastatud õppekaval.

Praegu, selles ruumis on

inimesi, kel on

erakordseid võimeid äris,

multimeedias, internetis.

Need tehnoloogiad

kombineerituna õpetajate erakordsete annetega

loovad võimaluse revolutsiooniks hariduses.

Ja ma õhutan teid selles kaasa lööma,

sest see on eluline, mitte ainult meile endile,

vaid ka meie laste tulevikule.

Aga me peame muutuma tööstuslikult mudelilt

põllumajanduslikule mudelile,

kus iga kool võib õitsele hakata juba homme.

See on see, kus lapsed kogevad elu.

Või kodudes, kui nad on otsustanud oma hariduse seal saada

koos oma pere või sõpradega.

Palju on räägitud unistustest

nende viimase paari päeva jooksul.

Ja ma tahaksin lihtsalt väga kiiresti -

Ma olin väga liigutatud Natalie Merchanti lauludest eile õhtul,

ta taaselustab vanu luuletusi.

Ma tahaksin teile lugeda kiiresti ühe väga lühikese luuletuse

W.B. Yeatsilt, keda osad teist võivad teada.

Ta kirjutas järgneva oma armastatule

Maud Gonne'ile,

ja Yeats halas selle üle,

et ta ei saa oma armsamale anda, mida ta neiule soovis.

Ja ta ütles: "Mul on midagi muud, mis ei pruugi olla Sinu jaoks."

Yeates ütleb järgnevalt:

"Kui mul oleks taevaste jagu tikitud kangaid,

sepistatud kulla

ja hõbeda valgusega,

Siniseid ja sumedaid

ja tumedaid kangaid

öölt ja valguselt ning pool-valguselt,

Ma laotaksin need kangad Su jalge alla.

Aga kuna ma olen vaene,

on mul ainult mu unistused.

Ma olen laotanud oma unistused Su jalge alla;

Sammu pehmelt,

sest Sa jalutad mu unistustel."

Ja iga päev, igalpool,

laotavad meie lapsed oma unistused meie jalge alla.

Ja me peaksime sammuma pehmelt.

Tänan teid.

(Aplaus)

Tänan teid väga.