Viruses

Arvestades, et ma olen praegu külmetada saanud, siis ma ei leia paremat

teemat, mille kohta video teha kui viirus.

Ma ei taha seda teha nii paksult.

Viirus või viirused.

Minu arvates, viirused on mingil tasemel kõige

huvitavamad asjad kogu bioloogias,

sest nad teevad piiri hägusemaks, mis on

eluta objekt ja mis on elu?

Kui me vaatame iseennast või elu kui ühte

neist asjadest, mida sa tead, kui seda näed.

Kui sa näed midagi, mis on sündinud, see kasvab,

see muutub pidevalt,

võib-olla see liigub ringi,

võib-olla mitte,

aga sellel on ainevahetus ennast ümbritsevaga,

see paljuneb ja siis see sureb,

siis sa ütled: "Hei, see on arvatavasti elu."

Sellesse me liigitame enamus asju, mida me näeme

või me liigitame sinna ennast.

Me liigitame sinna baktereid,

me liigitame sinna taimi,

ma võiksin - ma kohati materdan siin taksonoomia süsteemi,

aga me üldiselt teame elu, kui me seda näeme.

Kõik viirused aga on lihtsalt hunnik geneetilist

informatsiooni valgu sees.

Valgukapsli sees.

Ma joonistan.

Geneetiline info võib tulla igas vormis.

See võib olla RNA, see võib olla DNA, see võib olla

üheharuline RNA, kaheharuline RNA.

Mõnikord kirjutatakse üheharulise märkimiseks sellised kaks väikest S-i ette.

Mõnikord kirjutatakse üheharulise märkimiseks sellised kaks väikest S-i ette.

Ütleme, et nad räägivad kaheharulisest DNA-st,

siis nad kirjutavad selle ette DS.

Üldine idee - viirused võivad tulla kõigis

neis vormides - on see, et neil on mingi geneetiline info,

mingi nukleiinhapete järjestus.

Kas siis ühe- või kaheharuline RNA või ühe- või kaheharuline DNA.

Kas siis ühe- või kaheharuline RNA või ühe- või kaheharuline DNA.

See on lihtsalt mingit tüüpi valgustruktuuri sees, mida kutsutakse kapsiidiks.

See on lihtsalt mingit tüüpi valgustruktuuri sees, mida kutsutakse kapsiidiks.

Tavaline joonistus sellele on

selline ikosaheedri tüüpi väljapaistev asi.

Ma proovin seda õiglaselt joonistada.

See näeb välja midagi sellist.

Kõik viirused ei pea sellised välja nägema.

On tuhandeid tüüpi viiruseid.

Me kraabime ainult pinnast ja

arusaam, mis viiruseid leidub ja kõik

erinevad viisid, kuidas nad saavad ennast paljundada.

erinevad viisid, kuidas nad saavad ennast paljundada.

Me räägime sellest tulevikus veel.

Ma kahtlustaksin, et peaaegu iga võimalik

paljunemise viis arvatavasti kuidagi eksisteerib

viiruste maailmas.

Nad on tegelikult lihtsalt sellised valgud, sellised valgulised

kapsiidid, mis on moodustatud hulgast väikestest

valkudest, mis on kokku pandud.

Nende sees on mingi geneetiline materjal, mis võib

olla DNA või RNA.

Ma joonistan geneetilise materjali.

See valk ei ole tingimata usutav, aga kui see oleks,

siis sa näeksid siin mingit geneetilist materjali selle sees.

Nii et küsimus on, kas see asi on elu?

See näeb välja suhteliselt elutu.

See ei kasva,

see ei muutu,

sellel ei ole ainevahetust teiste asjadega.

See asi omapead lihtsalt on seal.

See asi omapead lihtsalt on seal.

See lihtsalt on seal nagu raamat on laual.

See lihtsalt on seal nagu raamat on laual.

See ei muuda midagi.

Kuid mis juhtub on see, et tõuseb debatt.

Sa võid öelda: "Hei, Sal, kui sa seda nii defineerid,

siis see paistab lihtsalt nagu hulk molekule, mis on kokku pandud.

See ei ole elu."

Kuid see hakkab äkitselt paistma kui elu, kui see

puutub kokku asjadega, mida me normaalselt arvame eluks.

puutub kokku asjadega, mida me normaalselt arvame eluks.

Mida viirus teeb, klassikaline näide, on see, et viirus

kinnitub raku külge.

Ma joonistan selle asja natukene väiksemalt.

Ütleme, et see on minu viirus.

Ma joonistan selle väikese kuusnurgana.

Mida ta teeb on see, et ta kinnitub raku külge.

See võib olla igat tüüpi rakk.

See võib olla bakteri rakk, see võib olla taime rakk,

see võib olla inimrakk.

Ma joonistan selle raku siia.

Rakud on üldiselt palju suuremad kui viirused.

Pehmete membraanidega rakkude korral viirus

leiab mingi viisi, kuidas sellesse siseneda.

Mõnikord see võib sulada - ma ei taha

seda probleemi raskemaks teha, aga mõnikord on viirustel oma enda väikesed membraanid.

seda probleemi raskemaks teha, aga mõnikord on viirustel oma enda väikesed membraanid.

Me räägime sellest, kus ta oma membraani saab, hetke pärast.

Me räägime sellest, kus ta oma membraani saab, hetke pärast.

Nii et viirusel võib olla oma membraan.

See on tema kapsiidi ümber.

Ja siis need membraanid sulavad kokku.

Siis on viirusel võimalik siseneda rakku.

See on üks meetod.

Teine meetod, nad on kõik sama tõenäolised,

Teine meetod, nad on kõik sama tõenäolised,

aga ütleme, et teine meetod on see, et viirus

veenab - lihtsalt põhinedes selle valgulistel retseptoritel või

valgulistel retseptoritel rakkudel ja ilmselgelt see peab olema

selline Trooja hobuse tüüpi asi,

sest rakk ei taha viiruseid,

nii et viirus peab mingil viisil veenma rakku, et see ei ole võõras osake.

nii et viirus peab mingil viisil veenma rakku, et see ei ole võõras osake.

Me võime teha sadu videosid selle kohta, kuidas viirused töötavad ja see on arenev teadusvaldkond,

Me võime teha sadu videosid selle kohta, kuidas viirused töötavad ja see on arenev teadusvaldkond,

aga mõnikord on sul viirus, mis lihtsalt tarvitatakse valgu poolt ära.

aga mõnikord on sul viirus, mis lihtsalt tarvitatakse valgu poolt ära.

Võib-olla rakk lihtsalt arvab, et see on midagi, mida ta vajab tarvitada.

Võib-olla rakk lihtsalt arvab, et see on midagi, mida ta vajab tarvitada.

Nii et rakk keerdub selle ümber nii.

Ja need pooled lõpuks ühinevad.

Ja siis rakk ja viirus lähevad sinna sisse.

Seda kutsutakse endotsütoosiks.

Ma räägin sellest.

See lihtsalt viib selle enda tsütoplasmasse.

See ei juhtu ainult viirustega.

Aga see on üks mehhanism, kuidas ta saab siseneda.

Juhtudel, kus see rakk -

näiteks bakteritega situatsioonis - kui sellel rakul on

väga kõva kest - ma teen selle hea värviga.

Ütleme, et see siin on bakter.

Sellel on kõva kest.

Viirused isegi ei sisene rakku.

Nad lihtsalt on raku välispinnal.

Ei joonista täpsetes mõõtmetes.

Nad tegelikult süstivad oma geneetilise materjali.

Ilmselgelt on suur hulk viise,

kuidas viirused saavad rakku.,

aga sellest punktist edasi,

huvitav on see, et nad saavad rakku.

Kui nad on rakku sisenenud, siis nad vabastavad

oma geneetilise materjali rakku,

nii et nende geneetiline materjal hõljub rakus ringi.

Kui nende geneetiline materjal on juba RNA vormis -

ma võin arvata, et iga võimalik erinev viis

viirusel töötada arvatavasti eksisteerib looduses.

Me lihtsalt pole neid leidnud.

Aga need, mille me juba leidnud oleme, nad tõesti

teevad seda igal võimalikul viisil.

Kui neil on RNA, seda RNA-d saab otsekoheselt

kasutama hakata - ütleme, et see on rakutuum.

kasutama hakata - ütleme, et see on rakutuum.

See on rakutuum ja tavaliselt selles on DNA.

See on rakutuum ja tavaliselt selles on DNA.

Ma teen DNA teise värviga.

DNA muutub läbi transkriptsiooni RNA-ks, tavaliselt.

Tavaliselt, see rakk, see on normaalselt töötav rakk,

RNA väljub tuumast, see läheb ribosoomideni ja siis sul

on RNA koos tRNA-ga ja see toodab neid valke.

on RNA koos tRNA-ga ja see toodab neid valke.

RNA koode erinevateks valkudeks.

Ma räägin sellest ühes teises videos.

Need valgud moodustuvad ja lõpuks, nad saavad moodustada

erinevaid rakustruktuure.

Mida aga viirus teeb on see, et ta varastab selle protsessi siin.

Varastab selle mehhanismi.

See RNA läheb lõplikult ja teeb seda, mida raku enda RNA oleks tegema läinud.

See RNA läheb lõplikult ja teeb seda, mida raku enda RNA oleks tegema läinud.

See hakkab kodeerima enda valkudele.

Ilmselgelt see ei kodeeri seal samadele asjadele.

Ilmselgelt see ei kodeeri seal samadele asjadele.

Tegelikult ühed esimestest valkudest, millele ta kodeerib,

hakkavad tapma DNA-d ja RNA-d, mis võiks teisel juhul sellega konkureerima hakata.

hakkavad tapma DNA-d ja RNA-d, mis võiks teisel juhul sellega konkureerima hakata.

Nii et see kodeerib enda valke.

Siis need valgud hakkavad moodustama veel viiruslikke kestasid.

Need valgud lihtsalt ehitavad rohkem ja rohkem viiruslikke kestasid.

Need valgud lihtsalt ehitavad rohkem ja rohkem viiruslikke kestasid.

Samal ajal, see RNA replikeerub.

See kasutab raku enda mehhanismi. Omapead jättes

ta lihtsalt oleks seal.

aga kui ta kord siseneb valku, siis ta saab kasutada kõike seda

kena masinavärki, mis rakul on, et ennast paljundada.

See on suhteliselt hämmastav, lihtsalt juba selle biokeemia,

et need RNA molekulid siis leiavad enda tee tagasi nendesse kapsiididesse.

et need RNA molekulid siis leiavad enda tee tagasi nendesse kapsiididesse.

Kui neid on piisavalt palju ja rakk on

kasutanud ära kõik oma ressursid,

siis viirused, need idividuaalsed uued viirused, mis on

ennast paljundanud kasutades kõike raku mehhanisme,

leiavad mingi viisi rakust lahkumiseks.

Kõige - ma ei taha öelda tüüpilisem, sest me

ei ole isegi avastanud kõiki erinevaid tüüpe viirused,

mida leidub - aga viis, millest räägitakse kõige rohkem

on see, kui neid on piisavalt, siis nad vabastavad

valgud või ehitavad valgud,

sest nad ei tee enda omi,

mis lõpuks põhjustavad rakul enda tapmise või

raku membraani lagundamise.

Membraan lagundub.

Lõpuks rakk laguneb.

Ma kirjutan selle välja.

Rakk laguneb.

Laguneb tähendab seda, et raku membraan lihtsalt kaob.

Laguneb tähendab seda, et raku membraan lihtsalt kaob.

Ja siis kõik need tüübid saavad sealt välja tulla.

Ma rääkisin enne, et mõndedel nendel tüüpidel on oma membraan.

Ma rääkisin enne, et mõndedel nendel tüüpidel on oma membraan.

Kuidas nad said endale sellised lipiididest membraanid?

Kuidas nad said endale sellised lipiididest membraanid?

Mõned neist, mis nad teevad, kui nad paljunevad

raku sees, on see, et nad väljuvad võib-olla isegi mitte tappes -

nad ei pea lagundama.

Kõik millest ma rääkisin, need on väga spetsiifilised moodused, kuidas viirus võib töötada.

Kõik millest ma rääkisin, need on väga spetsiifilised moodused, kuidas viirus võib töötada.

Aga viirused tegelikult uurivad - erinevat tüüpi

viirused teevad peaaegu kõike erinevaid kombinatsioone, mida sa

võid paljunemisest ja kodeerimisest valkudele ja

põgenemisest rakust välja mõelda.

Mõned neist lihtsalt eralduvad.

Kui nad eralduvad, siis sa võid

ette kujutada, et nad suruvad vastu

rakukesta või rakumembraani.

Ma ei tohiks öelda rakukest.

Raku välimine membraan.

Kui nad suruvad selle vastu, siis nad võtavad

osa membraanist endaga kaasa,

kuni lõpuks rakk - kui see läheb piisavalt üles,

siis see liitub kokku ja see võtab osa

membraanist endaga kaasa.

Sa võid ette kujutada, miks see on kasulik asi, mida endaga kaasas kanda.

Sa võid ette kujutada, miks see on kasulik asi, mida endaga kaasas kanda.

Nüüd et sul on see membraan, siis sa näed välja nagu see rakk.

Nüüd et sul on see membraan, siis sa näed välja nagu see rakk.

Kui sa tahad nakatada järgmist rakku nagu see, siis

sa ei tundu ilmtingimata nagu võõras osake.

See on väga kasulik viis, kuidas paista välja nagu midagi, mis sa ei ole.

See on väga kasulik viis, kuidas paista välja nagu midagi, mis sa ei ole.

Kui sa ei arva, et see on piisavalt koletu,

et sa varastad organismi DNA, siis viirused saavad

tegelikult muuta organismi DNA-d.

Üks kõige tavalisemaid näited on HIV viirus.

Ma kirjutan selle välja.

HIV, see on sellist tüüpi retroviirus, mis on huvitav.

HIV, see on sellist tüüpi retroviirus, mis on huvitav.

Neil on RNA nende sees

ja kui nad sisenevad rakku, ütleme et nad said rakku sisse.

ja kui nad sisenevad rakku, ütleme et nad said rakku sisse.

See on raku sees selliselt.

Nad tegelikult toovad endaga kaasa ühe valgu.

Iga kord sa küsid, kus nad saavad selle valgu?

Kõik need asjad tulid teisest rakust.

Nad kasutavad mõne teise raku aminohappeid ja ribosoome ja

nukleiinhappeid ja kõike, et ennast ehitada,

nii et iga valk, mis neil on, tuli teisest rakust.

nii et iga valk, mis neil on, tuli teisest rakust.

Aga nad toovad endaga kaasa sellise valgulise vastupidise transkriptsiooni.

See vastupidine transkriptsioon võtab nende RNA ja kodeerib sellest DNA.

See vastupidine transkriptsioon võtab nende RNA ja kodeerib sellest DNA.

Nii et RNA-st DNA.

Kui see esmakordselt avastati,

inimesed alati arvasid, et alati minnakse DNA-st RNA-ks,

aga see peatas selle paradigma.

Aga see kodeerub RNA-st DNA-ks.

Ja kui see pole veel piisavalt paha, siis see ühendab selle DNA

peremeesraku DNA-ga.

See DNA ühendab ennast peremeesraku DNA-ga.

See DNA ühendab ennast peremeesraku DNA-ga.

Ütleme et kollane on peremeesraku DNA

ja see on selle tuum.

See tegelikult seguneb selle geneetilise koostisega, mida ta nakatab.

See tegelikult seguneb selle geneetilise koostisega, mida ta nakatab.

Kui ma tegin bakterite kohta videosid, siis ma ütlesin: "Hei, iga

inimese raku kohta on kakskümmend bakteri rakku.

Nad elavad meiega ja nad on kasulikud ja nad on

meie osa ja nad on 10% meie kuivast massist," ja kõike seda.

Aga bakterid on, nii öelda "sõiduga kaasas".

Nad ei muuda, kes me oleme.

Aga need retroviirused, nad tegelikult muudavad meie geneetilist kooslust.

Aga need retroviirused, nad tegelikult muudavad meie geneetilist kooslust.

Enda geene võtan ma väga personaalselt.

Nad defineerivad, kes ma olen.

Aga need tüübid lähevad sisse ja muudavad mu geneetilist kooslust.

Aga need tüübid lähevad sisse ja muudavad mu geneetilist kooslust.

Ja kui nad on osa DNA-st, siis naturaalne

"DNA-st RNA-ks ja edasi valguks"-protsess kodeerib nende valke.

"DNA-st RNA-ks ja edasi valguks"-protsess kodeerib nende valke.

Mõnikord nad lebavad inaktiivselt ja ei tee midagi.

Mõnikord nad lebavad inaktiivselt ja ei tee midagi.

Mõnikord, ütleme et mõnikord mõnda tüüpi

keskkondlikus muutuses nad hakkavad jälle endale kodeerima.

keskkondlikus muutuses nad hakkavad jälle endale kodeerima.

Ja nad hakkavad rohkem tootma,

aga nad toodavad seda otse organismi raku DNA-st.

aga nad toodavad seda otse organismi raku DNA-st.

Nad saavad organismi osaks.

Ma ei oska kujutada rohkem intiimset viisi saada

organismi osaks kui saada osaks selle DNA-st.

Ma ei oska kujutada ette muud viisi organismi defineerimiseks.

Ma ei oska kujutada ette muud viisi organismi defineerimiseks.

Kui see inseenesest pole veel piisavalt jube, ja lihtsalt et sa teaksid,

kui see ettekujutus siin, kui viirus saab

organismi DNA osaks, seda kutsutakse proviiruseks,

kuid kui see pole veel piisavalt juba, nad - kui see

nakatab raku minu ninas või käes, kui see rakk

läbib mitoosi, kõigil selle järglastel, selle

järglased on geneetiliselt identsed, neil on see viiruslik DNA.

järglased on geneetiliselt identsed, neil on see viiruslik DNA.

See võib olla okei, aga vähemalt minu lapsed ei saa seda.

See võib olla okei, aga vähemalt minu lapsed ei saa seda.

Vähemalt see ei saa minu liigi osaks.

Aga see ei pea nakatama lihtsalt somaatilisi rakke, see võib nakatada mikroobi raku.

Aga see ei pea nakatama lihtsalt somaatilisi rakke, see võib nakatada mikroobi raku.

See võib minna mikroobi rakku.

Ja mikroobi rakud, me oleme seda juba õppinud, need on

need, mis toodavad gameete.

Meestel on need spermid ja naistel munarakud.

Aga sa võid ette kujutada, kord kui sa oled nakatanud mikroobirakku,

kord kui sa oled saanud mikroobiraku DNA osaks, siis ma

kannan edasi seda viiruslikku DNA-d oma pojale või tütrele

ja nemad kannavad seda edasi oma lastele.

Ja see idee iseenesest on, vähemalt minu mõistusele, ebamääraselt jube.

Ja see idee iseenesest on, vähemalt minu mõistusele, ebamääraselt jube.

Inimesed hindavad, et 5-8% - ja see tegelikult

ähmastab, see paneb sind mõtlema sellele, mida me kui inimesed tegelikult

oleme - aga hinnanguliselt 5-8% inimese genoomist - kui ma

rääkisin bakteritest, siis ma lihtsalt rääkisin asjadest, mis olid

nii öelda "sõiduga kaasas",

aga hetkeline hinnang ja ma otsisin selle välja paljudest kohtadest,

ma leidsin 8% ühest kohast, 5% teisest kohast,

see kõik on arvamus,

inimesed teevad seda võttes aluseks lihtsalt

DNA vaatamine ja kui sarnane see on DNA-le teistes organismides, aga

hinnanguliselt 5-8% inimese genoomist on viirustelt,

on iidsetelt retroviirustelt, mis ühendasid ennast

inimese mikroobiliini,

nii et inimese DNA sisse.

Neid kutsutakse endogeenseteks retroviirusteks,

mis on minu jaoks hämmastav, sest see ei ütle lihtsalt

seda, et need asjad on "sõiduga kaasas" või et nad võivad meid aidata või vigastada,

seda, et need asjad on "sõiduga kaasas" või et nad võivad meid aidata või vigastada,

see ütleb, et me oleme - 5-8% meie DNA-st

tuleneb tegelikult viirustelt.

See on teine asi, mis räägib lihtsalt geneetilise variatsiooniga.

See on teine asi, mis räägib lihtsalt geneetilise variatsiooniga.

Sellepärast et viirused midagi teevad - seda kutsutakse

DNA horisontaalseks ülekandumiseks -

ja sa võid ette kujutada, kui viirus läheb ühest liigist

järgmisesse, kui see läheb liigist A liiki B, kui see muteerub nii,

et see on võimeline sisenema nendesse rakkudesse, see võib võtta mõned -

see võtab DNA, mis tal juba on, mis teeb temast tema, endaga,

see võtab DNA, mis tal juba on, mis teeb temast tema, endaga,

aga mõnikord, kui see alustab kodeerimist mõndadele teistele

tüüpidele, ütleme et see siin on proviirus.

Sinine osa on originaalne viirus.

Kollane on organismi ajalooline DNA.

Mõnikord, kui ta kodeerib, võtab ta üle väiksed osad teise organismi DNA-st.

Mõnikord, kui ta kodeerib, võtab ta üle väiksed osad teise organismi DNA-st.

Võib-olla enamus sellest oli viiruslik DNA, aga see võis,

kui ta transkribeeris ja transleeris ennast, see võis

võtta väikse osa - või vähemalt kui ta transleeris või

paljundas ennast - ta võis võtta väikse osa

organismi eelnevast DNA-st.

See tegelikult lõikab DNA osi ühest organismist ja

toob selle teise organismi.

Viib selle ühelt liigiesindajalt teisele liigiesindajale.

Viib selle ühelt liigiesindajalt teisele liigiesindajale.

Aga kindlasti saab see levida üle liikide.

Sul on äkitselt selline idee, et DNA saab hüpata liikide vahel.

Sul on äkitselt selline idee, et DNA saab hüpata liikide vahel.

See tegelikult - mind paneb see hindama

kui omavahelised - liigina

me mingil määral kujutame ette, et me oleme omaette ja

saame ainult paljuneda üksteisega ja meil on geneetiline liigisisene varieeruvus.

saame ainult paljuneda üksteisega ja meil on geneetiline liigisisene varieeruvus.

Aga viirused tutvustavad seda ettekujutust horisontaalsest ülekandest transduktsiooni kaudu.

Aga viirused tutvustavad seda ettekujutust horisontaalsest ülekandest transduktsiooni kaudu.

Horisontaalne transduktsioon on lihtsalt idee -

kui ma paljundan seda viirust, ma võin võtta natukene

sellest organismist, millelt ma tasuta elatun, ma võin võtta

natukene nende DNA-st endaga

ja nakatan selle DNA järgmisesse organismi.

Sul on tegelikult see DNA, see hüppab organismist organismi.

Sul on tegelikult see DNA, see hüppab organismist organismi.

See mingil määral ühendab kõik DNA-l baseeruva elu,

mis on kõik elu, mida me sellel planeedil teame.

Kui kõik see pole veel piisavalt jube - ja tegelikult

võib-olla ma jätan kõige jubedama osa lõppu.

On terve - me võime rääkida kõike erinevatest viiruse klassidest,

On terve - me võime rääkida kõike erinevatest viiruse klassidest,

aga lihtsalt, et sa oleksid natukene tuttavam terminoloogiaga,

kui viirus ründab bakterit, mida nad tihti teevad,

me õpime neid asju kõige rohkem, sest see võib olla hea

alternatiiv antibiootikumidele,

sest viirused, mis ründavad baktereid võivad - mõnikord

bakter on palju hullem viirusele - aga neid kutsutakse bakteriofaagideks.

bakter on palju hullem viirusele - aga neid kutsutakse bakteriofaagideks.

Ja ma olen juba rääkinud teile, kuidas neil on oma DNA,

aga kuna bakteritel on tugevad kestad, siis nad lihtsalt süstivad

DNA bakterisse sisse.

Kui sa räägid DNA-st, idee proviirusest,

kui viirus lagundab seda, siis seda kutsutakse lüütiliseks tsükliks.

kui viirus lagundab seda, siis seda kutsutakse lüütiliseks tsükliks.

See on lihtsalt natukene terminoloogiat, mida on hea teada, kui

sa teed bioloogias eksamit selle kohta.

Kui viirus ühendub DNA-sse

ja püsib inaktiivselt, ühendub peremehe organismi DNA-sse

ja püsib inaktiivselt mõnda aega, siis seda kutsutakse lüsogeenseks tsükliks.

ja püsib inaktiivselt mõnda aega, siis seda kutsutakse lüsogeenseks tsükliks.

Tavaliselt proviirus kogeb lõpuks

lüsogeenset tsüklit eukarüootides, organismides, millel

on tuumamembraan.

Tavaliselt kui inimesed räägivad lüsogeensest tsüklist,

siis nad räägivad viiruslikust DNA-st, mis püsib inaktiivselt bakteri DNA-s.

siis nad räägivad viiruslikust DNA-st, mis püsib inaktiivselt bakteri DNA-s.

Või bakteriofaagi DNA püsib inaktiivselt bakteri DNA-s.

Või bakteriofaagi DNA püsib inaktiivselt bakteri DNA-s.

Aga lihtsalt et anda sulle idee, milline see jutumärgid algavad,

jutumärgid lõppevad, välja näeb.

Ma sain need kaks pilti Wikipediast.

Üks on CDC-st.

Need väikesed rohelised täpid siin üle kogu pinna,

see suur asi, mida sa siin näed, see on valge verelible.

see suur asi, mida sa siin näed, see on valge verelible.

Inimese immuunsüsteemi osa.

See on valge verelible.

Mida sa näed tõusmas pinnaselt, põhiliselt

eraldumas selle valge verelible pinnalt - ja

see annab sulle suuruste vahe tunnetuse ka -

need on HIV-1 viirused.

Sa oled tuttav terminoloogiaga, HIV on

viirus, mis nakatab valgeid vereliblesid.

AIDS on sündroom, mille sa saad, kui su immuunsüsteem on nõrgenenud teatud punktini.

AIDS on sündroom, mille sa saad, kui su immuunsüsteem on nõrgenenud teatud punktini.

Paljud inimesed põevad nakkuseid, mida inimesed,

kellel on tugev immuunsüsteem, tavaliselt ei põe.

Aga see on jube.

Need asjad läksid selle suure raku sisse, nad kasutasid

raku enese mehhanisme, et paljundada oma DNA-d või

oma RNA-d ja neid valgulisi kapsiide.

Ja siis nad eralduvad rakust ja võtavad natukene selle membraanist endaga kaasa.

Ja siis nad eralduvad rakust ja võtavad natukene selle membraanist endaga kaasa.

Ja nad võivad isegi jätta natukene oma DNA-d maha selle raku enda DNA-sse.

Ja nad võivad isegi jätta natukene oma DNA-d maha selle raku enda DNA-sse.

Nii et nad muudavad seda, mis see rakk tegelikult on.

See on veel üks jube pilt.

Need on bakteriofaagid.

Need näitavad sulle, mida ma enne ütlesin.

See on siin bakter.

See on selle rakukest.

See on tugev.

Nii et sellesse on raske lihtsalt sisse pääseda.

Või sa võid lihtsalt ühineda, membraanid kokku sulatada,

nii et nad jäävad selle bakteri välisele kihile

ja nad põhiliselt süstivad oma geneetilist

materjali bakterisse sisse.

Sa võid ette kujutada, lihtsalt vaadates nende asjade suuruseid.

Sa võid ette kujutada, lihtsalt vaadates nende asjade suuruseid.

See on rakk.

Ja see näeb välja nagu terve planeet või midagi.

Või see on bakter ja need

asjad on väga palju väiksemad.

Umbkaudu 1/100 bakterist.

Ja need on palju vähem, kui 1/100 sellest rakust, millest me räägime.

Ja need on palju vähem, kui 1/100 sellest rakust, millest me räägime.

Ja neid on eksteemselt raske filtreerida,

et neid eemale hoida,

sest nad on väga väikesed osakesed.

Kui sa arvad, et need on eksootilised asjad, mis eksisteerivad

HIV-il või Ebola viirusel, millel nad eeksisteerivad, või SARS-il,

siis sul on õigus.

Aga nad on samuti tavalised asjad.

Ma ütlesin selle video alguses, et ma olen külmetada saanud.

Ma ütlesin selle video alguses, et ma olen külmetada saanud.

Ja ma olen külmetada saanud, sest mingid viirused on nakatanud

minu ninasõõrmes asuvat kude.

Ja nad põhjustavad mul nohu ja mida kõike muud.

Viirused põhjustavad ka tuulerõugeid.

Nad põhjustavad herpesviirust.

Põhjustavad külma ärritusi.

Nad on meie ümber igal pool.

Ma võin garanteerida, et sul on mingi viirus

sinuga praegusel hetkel.

Nad on kõikjal meie ümber.

Aga see on väga filosoofiliselt mõtlemapanev küsimus.

Aga see on väga filosoofiliselt mõtlemapanev küsimus.

Ma alustasin alguses sellega, et kas need on elu?

Ja alguses ma näitasin sulle, et nad

on lihtsalt valgud mingi nukleiinhappe molekuliga selle sees.

on lihtsalt valgud mingi nukleiinhappe molekuliga selle sees.

Ja see ei tee midagi.

Ja see ei paista mulle nagu elu.

See ei liigu ringi.

Sellel ei ole ainevahetust.

See ei söö.

See ei paljune.

Aga äkitselt, kui sa mõtled sellele, mida see teeb

rakkudele ja kuidas see kasutab rakke, et paljuneda,

siis see nagu - ärinimetuses on see vara valgus.

See ei vaja kogu masinavärki, sest see saab kasutada

teiste inimeste masinavärki, et ennast paljundada.

Sa võid peaaegu tahta seda vaadata kui targemat eluvormi.

Sa võid peaaegu tahta seda vaadata kui targemat eluvormi.

Sest see ei läbi kõiki neid probleeme, mida kõigil teistel eluvormidel on.

Sest see ei läbi kõiki neid probleeme, mida kõigil teistel eluvormidel on.

See paneb sind küsima, mis elu on või isegi mis meie oleme?

Oleme me need asjad, mis sisaldavad DNA-d või oleme me lihtsalt

DNA transpordi mehhanismid?

Ja need on sellised olulisemad asjad.

Ja need viiruslikud nakkused on võitlused erinevate

DNA ja RNA ja milleiganese vormide vahel.

Igaljuhul ma ei taha liiga filosoofiliseks muutuda.

Aga loodetavasti see annab sulle hea idee, mis viirused on

ja miks nad tõesti on, minu arvates, kõige huvitavamad

pseudoorganismid kogu bioloogias.