Lähimate tähtedeni ulatuvate vahemaade mõõtkava

Lähimate tähtedeni ulatuvate vahemaade mõõtkava

Enne kui me läheme Päikesesüsteemi-väliste asjade juurde,

tahaksin astuda mõne sammu tagasi,

sest ma leidsin selle kena pildi Päikesest.

Ja põhjus, miks see vähemalt minu arvates on hämmastav, on,

et Päike on selles mõõtkavas veel väga suur.

Maa oleks umbkaudselt nii suur.

Seega on see vähemalt minu jaoks hämmastav,

sest kogu me planeedil on võimalik mahtuda

ühte sellisesse päikesepurskesse.

Seda saab ainult kujutleda.

Realistlikult mõeldes ei saa me seal olla,

aga kui olla mingisuguses kaitsvas kapslis,

siis kuidas oleks sellises keskkonnas olla?

Ma mõtlesin, et see oli huvitav kontsept.

Igatahes, nüüd on see ära räägitud.

Mõtleme selle peale, mida tähendab Päikesesüsteemi piiril olemine.

Eelmises videos vaatasime me Oorti pilve.

See algas natuke alla ühe valgusaasta kaugusel Päikesest.

Aga olenevalt sellest, mida te loete Päikesesüsteemi piiriks,

võib see olla palju rohkem seespool

või sama kaugel kui Oorti pilv.

Seega me näeme seda ainet purskumas,

aga isegi nähtamatutel viisidel on

ülisuure energiaga elektronid ja prootonid

Päikesest välja purskumas

väga suurtel kiirustel, 400 kilomeetrit sekundis.

Las ma kirjutan selle üles.

Ja Maal oleme me kaitstud neist suure energiaga osakestest

tänu Maa magnetväljale.

Aga kui te olete Kuu pinnal, kui Päike on üleval

ja te pole Kuu pimedal poolel,

puutute nende osakestega otseselt kokku.

Nagu võite ette kujutada, pole hea mõte

nende mõjuväljas liiga kaua olla.

Aga peamine põhjus, miks ma üldse neist räägin, on,

et neid laetud osakesi, mis tulevad suurtel kiirustel

Päikese pinnalt, nimetatakse päikesetuuleks.

See on päikesetuul.

Ja ma panen "tuule" jutumärkidesse,

sest see on väga erinev meie mõtetest tuule kohta.

Need on lihtsalt laetud osakesed,

mis liiguvad väga suurtel kiirustel Päikesest eemale.

Ma isegi ei hakka päikesetuule põhimõttesse süvenema,

sest mõningal määral aitab see leida

ühe võimaliku definitsiooni Päikesesüsteemi piiridest.

Selleks on vahemaa, kui kaugele päikesetuul jõuab enne,

kui ta satub vastasseisu tähtedevahelise keskkonnaga.

Ja see siin illustreerib seda.

Seega Oorti pilv, vähemalt selle tihedamate osade ääred

on siit palju rohkem väljaspool.

Nagu me nägime, on siin Voyager 1 ja 2 -

kui me tahtsime Sedna orbiiti,

oleks selle lähim osa umbes siin,

siis läheks see kaugemale.

Aga Oorti pilv on palju-palju kaugemal.

Seega kui vaadata Päikesesüsteemi kui päikesetuule ulatust,

on see palju väiksem kui Oorti pilv.

Siiski on see üsna suur.

Seega on see siin.

See heliopaus siin - ja ma võtsin selle Vikipeediast -

see on koht, kus päikesetuule kiirust ja jõudusid takistatakse.

Rõhk on siin nii väike, et päikesetuult takistatavad

peamiselt vesinik ja heelium, mis on tähtedevahelises ruumis,

mis lihtsalt on seal.

Seega pärast seda piiri ei lähe see enam väljapoole.

Ma arvan, et võib öelda, et seal on selline paus.

Ning Voyager 1 ja 2, nagu ma ütlesin,

on usutavasti jõudnud sellele pausile päris lähedale.

Seega on see üks viis määratleda Päikesesüsteemi piire.

Sellel ei saa kunagi olla kindlat piiri.

Teine võimalus oleks Oorti pilv,

kus on veel objekte.

Ja tegelikult pole me otseselt vaadelnud sealseid objekte.

Me arvame, et need on seal.

Siis oleks võib-olla kõige abstraktsem definitsioon

olulisem mõju Päikese gravitatsioonilt.

Seega on kõik need viisid Päikesesüsteemi ulatuse määramiseks,

aga need moodustavad halli ala sellest, mis oleks

ja mis ei oleks Päikesesüsteemis.

Aga mida ma tahan siin teha, on

hakata uudistama natuke väljaspool Päikesesüsteemi

ning anda edasi mõte sellest skaalast

lähima täheni minnes.

Seega kui minna siia,

näitab see me naabruskonda tähtede vaates.

Kuigi need tähed näivad päris suured olevat,

kui te tegelikult joonistaks -

ja see siin on Päikesesüsteem.

Te ütlete ehk, et võib-olla on see Päike.

Ei. Päike, kui see siia joonistada, ei oleks üks pikselgi.

Tegelikult Pluuto orbiit ning kõik selle sees olev

ei ulatuks samuti sellel ekraanil ühe pikslini.

Mida me näeme, on raadius pikkusega umbes üks valgusaasta,

see on umbes Oorti pilve raadius.

Ja me nägime eelmises videos, kui suur see oli,

eriti võrreldes näiteks Pluuto orbiidiga,

mis on umbes selline.

Juba see on hiiglaslik diameeter

või ülisuur kaugus Päikesest.

Ja see ei oleks isegi üks piksel.

See ei moodustaks siin diagrammil ühte pikslitki.

Aga et anda edasi mõte sellest, kui kaugel me oleme -

me oleme täpp täpis siin sees,

piksel pikslis siin keskel -

et minna Päikesesüsteemist

või täpsemalt võib-olla Maast

lähima täheni või ehk tähesüsteemini,

Alpha Centaurini.

See on lähim tähesüsteem.

Seal on kolm tähte:

Alpha Centauri A, mis on suurim,

Alpha Centauri B

ja üks, mida ei ole võimalik palja silmaga näha,

Alpha Proximus või Proximus Centauri.

Ma arvan, et see pole Alpha Proximus, vaid Proximus Centauri.

See on palju väiksem täht,

aga see on lähim -

tegelikult saaks seda vaadelda ühe tähesüsteemina.

Ja see on lähim - umbes 4,2 valgusaasta kaugusel.

Või teine viis sellest mõelda -

kui keegi suunaks valguse ühel nendest meie poole,

kui see valgus meieni jõuaks,

võtaks see 4,2 aastat aega meieni jõudmiseks.

Või kui üks neist lihtsalt kaoks või lõhkeks,

ei teaks me seda 4,2 aastat.

Te võite öelda, et see pole väga paha.

Me võiks minna sinna ja vaadata need üle,

et näha, kas seal on teisi inimesi,

kellega me kohtuda ja tehnikat vahetada saaks või midagi,

aga see on hiigelsuur vahemaa.

Juba need 4,2 valgusaastat on uskumatu vahemaa

ja et anda teile ettekujutus - Voyager 1 ja 2,

me rääkisime neist eelmises videos

ja me näeme, kui kaugele need jõudnud on.

Need on põhimõtteliselt heliopausini jõudnud.

Need liiguvad 60 000 kilomeetrit tunnis,

mis on sama kui 17 kilomeetrit sekundis.

Kui me ulatuks selliste kiirusteni,

ning Voyagerid ulatusid selliste kiirusteni,

kasutades ära osade suuremate planeetide gravitatsiooni,

et kiirendeda ja jätkata kiirenemist.

Seega on see üsna raskesti saavutatav kiirus,

aga kui te küündiks selle kiiruseni

ja läheksite otse Alpha Centauri tähesüsteemi suunas,

Maale lähimate tähtede suunas,

võtaks see aega 80 000 aastat,

kui liikuda samal kiirusel Voyager 1-ga,

mis on Voyageridest kiirem.

See oleks naeruväärselt pikk aeg.

Seega peame me välja mõtlema parema viisi selle saavutamiseks.