Pamela Meyer: kuidas tabada valetajat

Igal päeval valetatakse meile 10 kuni 200 korda ning vihjed, kuidas neid valesid tabada, võivad olla väga peened ning intuitsiooniga vastuolus. Pamela Meyer, raamatu "Liespotting" autor, näitab käitumisviise ning valupunkte, mida kasutavad need, keda treenitakse pettust ära tundma - ning ta argumenteerib, miks ausus on säilitamist väärt omadus.

Olgu, ma ei taha kedagi siin ruumis hirmutada,

kuid minu tähelepanu on püüdnud see,

et teist paremal istuv inimene on valetaja.

(Naer)

Samuti on inimene teist vasakul valetaja.

Ja ka teie toolis istuv inimene on valetaja.

Me oleme kõik valetajad.

Mida ma täna teen, on see

et näitan teile, mida ütleb uuring selle kohta, miks me kõik valetajad oleme,

kuidas saada valede tabajaks

ning miks peaksid tahtma teha lisapingutusi

ning minna valede tabamisest tõe otsingutele

ning lõpuks usalduse tekitamiseni.

Rääkides usaldusest,

alates sellest kui kirjutasin raamatu "Liespotting",

ei taha keegi enam minuga silmast silma kohtuda, ei, ei, ei, ei, ei.

Nad ütlevad: "Pole hullu, me saadame teile meili."

(Naer)

Ma ei saa isegi kohtumist Starbucksis.

Mu abikaasa küsib: "Kallis, pettus?

Võib-olla oleksid võinud keskenduda hoopis kokandusele. Kuidas oleks prantsuse kokandusega?"

Nii et enne kui ma alustan,

selgitan teile oma eesmärki,

milleks ei ole õpetada "Vahele jäid!" mängu.

Valede tabajad pole need pisivigu otsivad lapsed,

need lapsed ruumi tagaosas, kes karjuvad: "Vagele jäid! Vahele jäid!

Su kulm tõmbles. Su ninasõõre laienes.

Ma vaatan seda saadet "Lie To Me". Ma tean, et sa valetad."

Ei, valede tabajad on varustatud teaduslike teadmistega,

kuidas tabada pettust.

Nad kasutavad seda tõeni jõudmiseks

ning nad teevad seda, mida kogenud liidrid teevad iga päev;

neil on rasked vestlused raskete inimestega,

vahel väga rasketel aegadel.

Ning nad alustavad seda rada

aktsepteerides põhilist eeskirja,

ning see eeskiri on järgnev:

valetamine on koostööd nõudev tegevus.

Mõtle selle peale - valel pole tühja avaldusena mingit mõju.

Selle võim ilmneb siis,

kui keegi teine nõustub seda valet uskuma.

Ma tean, et see võib kõlada karmilt,

kuid vaata, kui mingil hetkel sulle valetati,

oli see sellepärast, et sa nõustusid endale valetamisega.

Tõde number üks valetamise kohta: valetamine on koostööd nõudev tegevus.

Mitte kõik valed pole kahjulikud.

Mõnikord oleme me pettuses innukad osalejad

sotsiaalse väärikuse säilitamiseks,

võib-olla selleks, et hoida saladust, mida tuleb salajas hoida, saladuses.

Me ütleme: "Hea laul".

"Kallis, sa ei näe selles paks välja, ei."

Või me ütleme, mis on eriti arvutiasjatundjate lemmik,

"Tead, ma just õngitsesin selle e-maili oma rämpsposti kaustast välja.

Palun vabandust."

Kuid on aegu, kui me oleme pettuses soovimatud osalejad.

Ning sellel võivad meile olla olulised kulud.

Eelmisel aastal nähti 997 miljardit dollarit

korporatiivsetes pettustes ainuüksi Ameerika Ühendriikides.

See on veidi alla triljoni dollari.

See on seitse protsenti aastatuludest.

Pettus võib maksta miljardeid.

Mõelge Enronile, Madoffile, hüpoteegikriisidele.

Või topeltagentide ning reeturite,

nagu näiteks Robert Hanssen või Aldrich Amesi puhul,

valed võivad meie riigi reeta,

need võivad ohustada meie turvalisust, õõnestada demokraatiat,

nad võivad tuua surma nendele, kes meid kaitsevad.

Pettus on tegelikult tõsine asi.

See pettur, Henry Oberlander,

oli nii efektiivne pettur,

et Briti ametivõimud ütlevad,

et ta oleks võinud õõnestada kogu läänemaailma pangasüsteemi.

Ning sa ei leia seda meest Google'ist; sa ei leia teda kuskilt.

Teda intervjueeriti kord ning ta ütles järgnevat.

Ta ütles: "Vaadake, mul on üks reegel."

Ja see oli Henry reegel, nagu ta ütles,

"Vaata, igaüks on valmis sulle midagi andma.

Nad on valmis sulle andma midagi vastutasuks selle eest, mida nemad vajavad."

Ja selles peitub asja tuum.

Kui sa ei taha petetud saada, siis pead teadma,

mis on see, millest sa puudust tunned?

Ja me kõik vihkame seda endale tunnistada.

Me soovime, et oleksime paremad abikaasad, paremad naised,

targemad, võimsamad,

pikemad, rikkamad -

nimekiri läheb edasi.

Valetamine on katse ületada see tühimik,

ühendada enda soovid ja fantaasiad selle kohta,

kes me sooviksime olla, kuidas me sooviksime olla,

sellega, millised me tegelikult oleme.

Ning me oleme tõesti valmis need tühimikud oma elus täitma valedega.

Uuringud näitavad, et igal päeval võidakse sulle valetada

vahemikus 10 kuni 200 korda.

Arvesse on võetud, et paljud neist on hädavaled.

Kuid ühes teises uuringus

paljastati, et võõrad valetasid kolm korda

esimese kümne minuti jooksul võõraga kohtudes.

(Naer)

Kui me esimest korda neid andmeid kuuleme, me tõmbume tagasi.

Me ei suuda uskuda, kui valdav valetamine on.

Põhimõtteliselt oleme me valetamise vastu.

Kuid lähemalt uurides

muutub olukord keerulisemaks.

Me valetame rohkem võõrastele kui me valetame töökaaslastele.

Ekstroverdid valetavad rohkem kui introverdid.

Mehed valetavad enda kohta kaheksa korda rohkem

kui teiste kohta.

Naised valetavad rohkem teiste inimeste kaitsmiseks.

Kui te olete tavaline abielupaar,

siis valetate ilmselt oma abikaasale

ühe korra iga 10 suhtluse kohta.

Sa võid nüüd mõelda, et see on halb.

Kui sa abielus pole, kukub see number kolmeni.

Valetamine on keeruline.

See on pikitud meie igapäevaelusse ning äritegevusse.

Me oleme valetamise suhtes vastakad.

Me liigendame selle vajalikkuse põhjal,

vahel väga heade põhjustega,

teistel juhtudel ainult sellepärast, et me ei mõista tühimikke enda elus.

See on tõde number kaks valetamise kohta.

Me oleme valetamise vastu,

kuid salaja oleme me selle poolt

viisidel, mida meie ühiskond on lubanud

sajandeid ja sajandeid ja sajandeid.

See on sama vana kui hingamine.

See on osa meie kultuurist, osa ajaloost.

Mõelge Dantele, Shakespeare'ile,

piiblile, Maailma Uudistele.

(Naer)

Valetamisel on evolutsiooniline väärtus meile kui liigile.

Uurijad on ammu teadnud,

et mida intelligentsem liik,

seda suurem otsmikusagar,

ning seda suurema tõenäosusega on see petlik.

Te võite mäletada Kokot.

Kas keegi mäletab gorilla Kokot, kellele õpetati viipekeelt?

Kokot õpetati suhtlema viipekeele teel.

Siin on näha Koko tema kassipojaga.

See on tema armas, väike ning kohev kassipoeg.

Koko süüdistas kord oma kassipoega

valamu seinast väljarebimises.

(Naer)

Meile on sisse kodeeritud vajadus saada grupi liidriks.

See algab väga, väga varakult.

Kui varakult?

Imikud võltsivad nutmist,

teevad pausi, ootavad, et näha, kes tuleb,

ning siis jätkavad nutmisega.

1-aastased õpivad varjamist.

(Naer)

2-aastased blufivad.

5-aastased lausa valetavad.

Nad manipuleerivad meelitustega.

9-aastased on varjamises meistrid.

Selleks ajaks, kui astud ülikooli,

valetad sa oma emale kord iga 5 suhtluskorra kohta.

Selleks ajaks, kui siseneme töömaailma ning oleme perekonna toitjad,

siseneme maailma, mis on täis kuhjatud

rämpsposti, võltse internetisõpru,

oma asja ajavat meediat,

geniaalseid identiteedivargaid,

maailmatasemel Ponzi skeemi elluviijaid,

pettuse epideemia -

lühidalt öeldes midagi, mida üks autor nimetab

tõejärgseks ühiskonnaks.

See on olnud väga segadusseajav

juba pikemat aega.

Mida teha?

On mõningad sammud, mille me saame astuda,

et leida oma tee üle selle libeda jää.

Treenitud valede tabajad jõuavad tõeni 99% juhtudest.

Meie, ülejäänud, oleme aga ainult 54% täpsed.

Miks on seda nii lihtne õppida?

On olemas head valetajad ning halvad valetajad. Pole olemas sünnipäraseid valetajaid.

Me kõik teeme samu vigu. Me kõik kasutame samu tehnikaid.

Nii et mida ma nüüd teen,

on see, et näitan teile kahte pettuste mustrit.

Ning siis uurime valupunkte ning vaatame, kas oleme suutelised need ise üles leidma.

Alustame kõnega.

Bill Clinton: Ma tahan, et te mind kuulaksite.

Ma ei ütle seda uuesti.

Mul ei olnud seksuaalsuhteid

selle naise, miss Lewinskyga.

Ma ei käskinud kellelgi valetada,

mitte ühtegi korda, mitte kunagi.

Ning need süüdistused on valed.

Ning nüüd pean ma minema tagasi, et töötada ameeriklaste heaks.

Aitäh.

Pamela Meyer: Olgu, mis olid äraandvad märgid?

Esimesena kuulsime midagi, mis on tuntud kui mitte-kitsenenud eitus.

Uuringud näitavad, et inimesed, kes on liigselt veendunud oma eituses,

kasutavad pigem formaalset kui igapäevast kõneviisi.

Samuti kuulsime me distantseeruvat kõneviisi: "see naine".

Me teame, et valetajad tekitavad

enda ja teema vahele distantsi,

kasutades selleks kõneviisi.

Kui Bill Clinton oleks öelnud: "Noh, tõtt öeldes..."

või Richard Nixoni lemmikfraasi "Täie avameelsusega...",

oleks ta olnud kindel äraandja

igale valede tabajale, kes teab,

et kõneviisi piiritlemine, nagu seda kutsutakse, niiviisi kõneviisi piiritlemine,

tekitab usaldamatust teema vastu.

Kui ta oleks korranud tervet küsimust,

või kui ta oleks lisanud veidi liiga palju detaile -

ning me kõik oleme väga õnnelikud, et ta seda ei teinud -

oleks ta võinud tekitada iseenda vastu usaldamatust.

Freudil oli õigus.

Freud ütles, et vaadake, selles on palju enamat kui lihtsalt kõne:

"Üksi surelik ei suuda saladust hoida.

Kui ta huuled on vaiksed, lobiseb ta oma sõrmeotstega."

Ja me kõik teeme seda, vaatamata sellele, kui vägevad me oleme.

Me kõik lobiseme oma sõrmeotstega.

Ma näitan teile Dominique Strauss-Kahni Obamaga,

kes lobiseb oma sõrmeotstega.

(Naer)

See viib meid järgmise mustrini,

milleks on kehakeel.

Kehakeelega peab käituma järgmiselt -

sa pead lihtsalt oma oletused välja viskama.

Lase teadusel oma teadmisi karastada.

Me arvame, et valetajad nihelevad kogu aeg.

Aga arvake mis - nad on tuntud selle järgi, et nad seiskavad oma ülakeha, kui nad valetavad.

Me arvame, et valetajad ei vaata sulle silma.

Aga arvake uuesti - nad vaatavad sulle isegi veidi liiga palju silma,

lihtsalt et seda müüti kompenseerida.

Me arvame, et soojus ning naeratused

annavad edasi ausust ning siirust.

Kuid treenitud valede tabaja

suudab võltsnaeratuse ära tabada miili kauguselt.

Kas te suudate siin võltsnaeratuse ära tabada?

Sa võid teadlikult pingutada

lihaseid põskedes.

Kuid tõeline naeratus on silmades, kanavarvastes silmade juures.

Neid ei saa tahtlikult pingutada,

eriti siis kui Botoxiga on liiale mindud.

Ära liialda Botoxiga; keegi ei usu, et sa oled aus.

Nüüd vaatame valupunkte.

Kas sa oskad öelda, mis toimub vestluses?

Kas sa oskad leida valupunktid,

et näha lahkhelisid

kellegi sõnade ning tegude vahel?

Ma tean, et see tundub väga ilmselge,

kuid kui sa pead ülal vestlust kellegagi,

keda kahtlustad pettuses,

on hoiak kõige rohkem ütlev, kuid kõige tihedamini läbi sõrmede vaadatav indikaator.

Aus inimene on koostööaldis.

Nad näitavad, et on sinu poolel.

Nad on entusiastlikud.

Nad on innukad ning abivalmid, aitamaks sul jõuda tõeni.

Nad on valmis tegema ajurünnakut, nimetama kahtlusaluseid,

pakkuma detaile.

Nad ütlevad: "Hei,

võib-olla olid need, kes tšekke võltsisid, need mehed palgalehtedega."

Nad saavad maruvihaseks, kui tajuvad, et neid süüdistatakse alusetult

terve intervjuu vältel, mitte ainult osade juures;

nad on maruvihasd terve intervjuu vältel.

Ning kui sa küsid kelleltki ausalt,

mis peaks juhtuma nendega, kes võltsisid tšekke,

on suurem tõenäosus, et aus inimene

soovitab karmi, mitte leebet karistust.

Oletame, et sul on käsil täpselt sama vestlus

kellegagi, kes on petlik.

See inimene võib olla endassetõmbunud,

ta võib vaadata maha, madaldada häält,

teha pause, olla püsimatu.

Paluge petlikul inimesel endale oma lugu rääkida,

nad vürtsitavad seda liiga paljude detailidega

ebaolulistes kohtades.

Ning siis räägivad nad oma lugu rangelt kronoloogilises järjekorras.

Ning mida treenitud ülekuulaja teeb,

on see, et nad tulevad sisse ning väga peenel viisil,

mitme tunni vältel,

paluvad sel inimesel rääkida lugu tagurpidi,

ja siis jälgivad nad neid vingerdamas,

ning nad jälgivad, millised küsimused saavad kõige suurema arvu petlikke väiteid.

Miks nad seda teevad? Me teeme kõik sama asja.

Me harjutame oma sõnu,

kuid me harjutame oma žeste väga harva.

Me ütleme "jah", me raputame pead "ei".

Me ütleme väga veenvaid lugusid, me kehitame kergelt õlgu.

Me sooritame jõledaid kuritegusid,

ning me naeratame naudingus, et me pääseme puhta nahaga.

See naeratus on tuntud kui "haneks tõmbamise rõõm".

Ja me näeme seda edasi liikudes mitmes videos,

aga me alustame - nende jaoks kes teda ei tea,

see on presidendikandidaat John Edwards,

kes šokeeris Ameerikat saades abieluvälise lapse isaks.

Me näeme teda rääkimas isadustesti tegemisest.

Vaadake nüüd, kas te suudate ta tabada

ütlemas "jah", samal ajal kui ta raputab pead "ei",

vaikselt õlgu kehitades.

John Edwards: Ma olen väga rahul, et saan sellest osa võtta.

Ma tean, et see pole võimalik, et see laps võib olla minu oma

sündmuste ajastuse pärast.

Nii et ma tean, et see pole võimalik.

Teen rõõmuga isadustesti,

ning vaatan hea meelega selle täideviimist.

Intervjueerija: Kas te teete seda varsti? Kas on keegi --

JE: Noh, ma olen ainult üks pool. Ma olen ainult testi üks pool.

Aga ma olen rõõmuga nõus osalema.

PM: Olgu, neid pearaputusi on palju kergem tabada,

kui sa tead neid otsida.

Tuleb aegu,

kui keegi teeb ühe ilme,

varjates sellga teist, mis enam-vähem lekib läbi.

Mõrvarid on tuntud lekitama kurbust.

Su uus ühisfirma partner võib su kätt suruda,

tähistada, sinuga õhtusöögile minna

ning siis välja näidata vihast ilmet.

Ja meist kõigist ei saa üleöö näoilmete eksperdid,

kuid on üks, mis on väga ohtlik, ning seda on lihtne õppida,

ning see on põlguse ilme.

Viha puhul on sul kaks inimest, kes on võrdsel tasemel.

See on siiski mõningal määral tervislik suhe.

Kuid kui vihast saab põlgus,

oled sa vabastatud.

Seda seostatakse moraalse üleolekuga.

Ning sel põhjusel on sellest väga, väga raske taastuda.

See näeb välja selline.

Seda märgitakse ühe suurnurgaga, mis on

tõmmatud üles ning sisse.

See on ainus asümmeetriline ilme.

Ning põlguse olemasolul,

vahet pole kas pettus järgneb -

ning see ei pruugi alati järgneda -

vaata teises suunas, mine teises suunas,

mõtle pakkumine ümber,

ütle: "Ei, aitäh. Ma ei tule veel ühe dringi jaoks üles. Aitäh."

Teadus on pinnale aidanud

veel mitmeid indikaatoreid.

Me teame, näiteks

me teame, et valetajad muudavad enda pilgutamissagedust,

suunavad jalad väljapääsu poole.

Nad võtavad barjääriks esemeid

ning panevad need enda ning inimese, kes neid intervjueerib, vahele.

Nad muudavad oma hääletooni,

tihti muudavad nad oma hääletooni tunduvalt madalamaks.

Siin on konks.

Need käitumismallid on vaid käitumismallid.

Need ei ole tõend pettusest.

Need on hoiatavad punased lipud.

Me oleme elusolendid.

Me teeme pidevalt petlikke žeste.

Need ei tähenda aga endast midagi.

Kuid kui sa näed nende kobarat, on see su hoiatussignaal.

Jälgi, kuula, kombi pinda, küsi raskeid küsimusi,

murra välja mugavast "teadmise" seisundist,

liigu uudishimulikku seisundisse, küsi rohkem küsimusi,

säilita väärikus, kohtle inimest, kellega sa räägid, pideva kontaktiga.

Ära ürita olla nagu need inimesed sarjas "Seaduse nimel" või neis teistes telesarjades,

mis taovad oma kahtlusalused allumisele.

Ära ole liiga agressiivne, see ei toimi.

Nüüd oleme veidi rääkinud

kuidas rääkida kellegagi, kes valetab

ning kuidas tabada valet.

Ning nagu ma lubasin, nüüd vaatame me, milline näeb välja tõde.

Aga ma näitan teile kahte videot,

kahte ema - üks valetab, teine räägib tõtt.

Ning need ilmusid

tänu uurija David Matsumotole Californiast.

Ja ma arvan et need on fantastilised näited sellest,

milline tõde välja näeb.

See ema, Diane Downs,

tulistas oma lapsi lähedalt,

sõidutas nad haiglasse

kui nad autos veritsesid,

väitis, et seda tegi rääbakas võõras.

Ja te näete, kui videot vaatate,

ta ei suuda isegi teeselda, et on piinades ema.

Mida te siin vaatama peaks,

on uskumatu lahknevus

kohutavate sündmuste, mida ta kirjeldab,

ning tema väga, väga jaheda käitumisviisi vahel.

Ning kui te vaatate lähedalt, näete te ta haneks tõmbamise rõõmu.

Diane Downs: Õhtuti, kui ma silmad sulgen,

näen ma Christie't sirutamas oma kätt minu poole kui ma juhin,

ning verd, mis lihtsalt voolas ta suust välja.

Ja see... võib- olla tuhmub see ajaga...

kuid ma ei usu.

See häirib mind kõige rohkem.

PM: Nüüd näitan ma teile videot

päriselt leinavast emast, Erin Runnionist,

kes astub kohtus vastu oma tütre mõrvarile ning piinajale.

Siin ei näe te ühtegi võltsi emotsiooni,

lihtsalt võltsimatut ilmet ema agooniast.

Erin Runnion: ma kirjutasin selle avalduse kolmandal aastapäeval,

kui sa võtsid minult mu lapsukese,

ning sa tegid talle haiget,

ning sa purustasid ta,

sa hirmutasid teda kuni ta süda seiskus.

Ja ta võitles, ja ma tean et ta võitles su vastu.

Ning ma tean et ta vaatas sind

nende hämmastavate pruunide silmadega,

ning sa tahtsid teda ikka tappa.

Ja ma ei mõista seda,

ja ei hakka kunagi mõistma.

PM: Olgu, siin pole mingit põhjust kahelda nende emotsioonide tõepärasuses.

Nüüd see tehnoloogia, mis keerleb selle ümber, milline tõde välja näeb,

areneb edasi, ka selle teadus.

Me teame näiteks,

et meil on nüüd spetsialiseeritud silmaradarid ning infrapunaga ajuskännerid,

MRI'd, mis võivad dekodeerida signaale, mis meie kehad välja saadavad,

kui üritame olla petlikud.

Ja neid tehnoloogiaid hakatakse meile kõigile turustama

kui imeravi pettuste vastu,

ning need saavad kunagi hämmastavalt kasulikuks.

Kuid vahepeal pead sa endalt küsima:

Keda sa kohtumisel enda poolele tahad -

kedagi, keda on treenitud jõudma välja tõeni,

või kedagi, kes veab 180-kilose elektroentsefalogrammi

läbi ukseava?

Valede tabajad toetuvad inimtööriistadele.

Nad teavad, nagu keegi kunagi ütles,

"Karakterid, kes sa oled pimedas."

Ja mis on päris huvitav,

on see, et täna on meil nii vähe pimedust.

Meie maailm on süüdatud 24 tundi päevas.

See on läbipaistev

blogide ja sotsiaalvõrgustikega,

mis teadustavad terve uue inimestegeneratsiooni suminat,

kes on teinud enda otsuseks elada oma elu avalikkuse ees.

See on palju kärarikkam maailm.

Nii et üks väljakutse mis meil on,

on mäletada,

ülejagamine, see pole ausus.

Meie maniakaalne tweetimine ja sõnumite saatmine

võib meid pimestada kuni faktini,

et inimeste sündsustunde nüanss - karakteri puutumatus -

on ikka, mis loeb, see on see, mis jääb alatiseks lugema.

Nii et siin palju kärarikkamas maailmas

võib see meile loogiline tunduda,

et tuleb olla veidi rohkem otsene

meie moraalikoodeksiga.

Kui kombineerida pettuste äratundmise teaduse

vaatamise ning kuulamise kunstiga,

vabastad sa ennast valedes osalemisest.

Sa alustad seda rada

olles ainult natuke otsesem,

sest sa annad kõigile enda ümber märku,

sa ütled : "Hei, minu maailm, meie maailm,

see saab olema aus.

Minu maailm saab olema koht, kus tõde on kindlustatud

ning valelikkus tuntakse ära ning see muudetakse tähtsusetuks."

Ning kui sa seda teed,

siis pind su ümber hakkab pisut nihkuma.

Ja see on tõde. Aitäh.

(Aplaus)