Kas raha teeb meid halvemaks?

See on hämmastav, mis võib selguda ühe pisut manipuleeritud monopolimängu varal. Oma meelelahutuslikus, ent samas kainestavas kõnes räägib sotsiaalpsühholoog Paul Piff, kuidas end rikkana tundvad inimesed reeglina käituma hakkavad - olgu öeldud, et mitte just hästi - ja kuidas seda ühiskondlikul skaalal muuta saaks. Kuigi ebavõrdsusega võitlemine näib olevat keerukas ja hirmutav väljakutse, on ka häid uudiseid.

Kõne peeti TEDxMarin üritusel. Järgides TED-i tunnuslauset “Ideed, mis väärivad jagamist” on TED algatanud programmi nimega TEDx. TEDx on kohalik üritus, mis võimaldab kokkutulnud inimestel jagada TED-konverentsi sarnast kogemust ja kannab tunnusmärki TEDx, kus x = iseseisvalt korraldatud TED-sündmus. TEDx üritus sisaldab nii TED-i kõnesid video vahendusel kui kõnesid elavas esitluses, et tekitada süvitsiminevat mõttevahetust ja suhtlust väiksemates gruppides. TED annab TEDx programmi jaoks üldiseid suuniseid, kuid kõik TEDx-üritused on organiseeritud sõltumatult.

Tahan, et kujutaksite korraks ette
Monopoli mängimist.

Ainult et selles mängus

on segu osavusest, andest ja vedamisest,

mis muidu mängus ja elus edu toob,

kaotanud igasuguse tähtsuse,

kuna selles mängus on võitja ette teada

ja teie olete eelisolukorras.

Teil on rohkem raha,

rohkem võimalusi mängulaual käike teha

ja parem juurdepääs ressurssidele.

Kui te nüüd mõtlete sellisele
mängule, küsige palun endalt,

kuidas olukord, kus tänu sohile
võidate kindlasti teie

muudaks teie suhtumist iseendasse

ja ka teise mängijasse.

Uurisime sedasama küsimust

California ülikoolis Berkeleys.

Kutsusime katses osalema

enam kui 100 paari võõraid inimesi.

Viskasime kulli ja kirja,

et määrata igast paarist üks

kes on selles sohimängus rikas.

Nad said kaks korda rohkem raha.

Kui nad läbisid stardiruudu,

said nad kaks korda rohkem palka.

Nad said täringut veeretada kaks korda,

seega said nad mängulaual rohkem liikuda.

(Naer)

Jälgisime 15 minutit varjatud
kaamera abil, mis toimub.

Täna tahan esimest korda

näidata teile osakest sellest,
mida me nägime.

Vabandan helikvaliteedi pärast,

tegemist oli ikkagi varjatud kaameratega.

Seetõttu on lisatud subtiitrid.

Mitu 500-dollarilist sa said?

Ainult ühe.

Päriselt? - Jah.

Ma sain kolm.

Ma ei tea, miks mulle nii palju anti.

Mängijad taipasid üsna pea,
et midagi on valesti.

Ühel oli selgelt rohkem raha
kui teisel mängijal, aga mängu edenes

märkasime aga olulisi erinevusi,

lausa drastilisi erinevusi,
mis kahe mängija vahel ilmnesid.

Rikas mängija tegi mängulaual
oma käike häälekamalt,

oma käike tehes ta sõna otses
mõttes peksis mängulauda

Suurema tõenäosusega võis
täheldada domineerivat käitumist,

mitteverbaalset üleoleku näitamist
ja kordamineku tähistamist

just rikaste mängijate seas.

Panime laua servale
kausi soolakringlitsega.

Siin all paremas nurgas.

Nii saime jälgida
osalejate tarbimiskäitumist.

Vaatasime, mitu soolakringlit võetakse.

Kas need soolakringlid on mingi trikk?

Ma ei tea.

Okei, ei mingit üllatust,
nad aimavad meie plaane.

Nad arutavad omavahel,

miks see kauss sinna pandud on.

Üks isegi küsib, nagu just nägite,

kas need soolakringlid on mingi lõks.

Ent sellest hoolimata
on võimujaotusel oma mõju,

see hakkab vältimatult domineerima

ja rikkad mängijad hakkavad
rohkem soolakringleid sööma.

Ma armastan soolakringleid.

Kui mäng jätkus,

köitis meie tähelepanu üks põnev
ja tähelepanuväärne seaduspärasus:

nimelt hakkasid rikkad mängijad

oma vastasmängijaga ebaviisakalt käituma.

Nad näitasid oma vaeste mängukaaslaste
suhtes üha vähem hoolivust

ja hakkasid üha enam oma
materiaalse eduga eputama,

tahtes justkui kõigile näidata,
kui hästi neil ikka läheb.

Mul on raha kõige jaoks.

Palju seda siis on?

Sa oled mulle 24 dollarit võlgu.

Sa jääd varsti kogu oma rahast ilma.

Ma ostan selle ära. Mul on nii palju raha.

Mul on nii palju raha,
see võtab igaviku.

Ma ostan terve laua tühjaks.

Sul saab varsti raha otsa.

Ma olen praegu võitmatu.

Ja nüüd räägin sellest,

mis on minu jaoks väga huvitav.

Kui see 15 minutit läbi sai,

palusime mängijatel rääkida
oma mängukogemusest.

Kui rikkad mängijad selgitasid,

miks nad nii ülekaalukalt võitsid,

kuigi nende puhul oli tegu sohimänguga,

(Naer)

rääkisid nad sellest, mida nad ise tegid,

et erinevaid kinnisvaraobjekte osta

ja mängus edu saavutada.

Nad ei pööranud erilist tähelepanu

kõikidele oma olukorra nüanssidele,

sealhulgas kulli ja kirja viskamisele,

tänu millele nad üldse täiesti
juhuslikult eelisolukorda sattusid.

See on tõeliselt hämmastav tõestus,

kuidas mõistus eelise saamist
iseenesestmõistetavaks peab.

Monopoli saab kasutada metafoorina,

mille abil mõista ühiskonda

ja selle hierarhiat,
kus mõnedel inimestel

on palju raha ja kõrge staatus

kuid paljudel seda pole.

Neil on vähem raha, madalam staatus

ja palju halvem juurdepääs
väärtuslikele ressurssidele.

Olen koos oma kolleegidega
viimased seitse aastat

uurinud selliste hierarhiate mõju.

Meie kümned uuringud, kus on osalenud
tuhanded inimesed üle kogu maa

on näidanud, et kui saadakse rikkamaks,

kahaneb kaastunde- ja empaatiavõime.

Inimene tunneb, et on rikkuse
ära teeninud ja väärib seda

ning toetab aina enam ainult
isiklike huvide eest seismist.

Meie uuringud on näidanud,
et jõukamad inimesed

hakkavad tõenäolisemalt pidama
ahnust millekski positiivseks

ning uskuma, et isiklike huvide teenimine

on ainuõige ja hea.

Tahangi nüüd rääkida isiklike huvide
teenimist väärtustava ideoloogia mõjudest,

miks sellega kaasnevad nähtused
meile peaksid korda minema

ja lõpuks sellest, mida saaks
selles osas ette võtta.

Paaris esimeses uuringus selles vallas

uurisime aitavat käitumist,

mida sotsiaalpsühholoogid nimetavad

prosotsiaalseks käitumiseks.

Meid huvitas väga, kes ulatab
suurema tõenäosusega teisele abikäe.

Kas rikas või vaene inimene?

Ühte uuringusse kutsusime osalema
nii rikkaid kui vaeseid

ja andsime igaühele 10 dollarit.

Me ütlesime osalejatele,

et nad võivad
need 10 dollarit endale jätta

või soovi korral osa sellest ära anda -

võõrale inimesele,

kes on täiesti anonüümne.

Nad ei näe seda võõrast enam iial.

Jälgisime, palju inimesed annavad.

Inimesed, kes teenisid aastas 25 000
dollarit, vahel ka alla 15 000 dollari,

andsid võõrale inimesele
44 protsenti rohkem raha

kui inimesed, kes teenisid aastas
150 000 või isegi 200 000 dollarit.

Oleme lasknud inimestel mänge mängida,

et näha, kes hakkab petma,

et oma võiduvõimalusi suurendada.

Ühes mängus seadistasime arvuti nii,

et täringu veeretamisel
oli teatud arvu saamine

lihtsalt võimatu.

12 punkti oli lagi.

Ometi selgus, et mida rikkam mängija oli,

seda tõenäolisemalt üritas ta petta,

et võita 50 dollarit sularaha,

vahel kolm-neli korda rohkemgi.

Samuti tegime ühe teise uuringu,

et näha, kas inimesed võtaksid kommi

sellisest kommipurgist, kus on
selgelt peal kirjas “Ainult lastele”

(Naer)

Ma ei tee nalja.

Ma tean, et see kõlab nagu nali.

Ütlesime osalejatele selgelt,

et see kommipurk on mõeldud lastele,

kes osalevad ühes arengu-uuringus.

Nad osalevad katses, kommid on neile.

Me lihtsalt jälgisime,
kui palju kommi võetakse.

End rikkaks pidavad osalejad

võtsid kaks korda rohkem

kui end vaeseks pidavad osalejad.

Oleme isegi autosid uurinud.

Mitte igasuguseid autosid,

vaid seda, kas erinevate autode juhid

kalduvad rohkem või vähem
likluseeskirju rikkuma.

Ühes sellises uuringus vaatasime seda,

kas juhid peatuvad jalakäija ees,

kelle panime ülekäiguraja juurde
tee ületamist ootama.

Californias, nagu te kõik teate,

sest me kõik ju teeme nii,

kohustab seadus autojuhte
jalakäijaid üle tee laskma.

Siin on näete meie katset.

Vasakul on meie kaasosaline,

kes mängib jalakäijat.

Ta läheneb ja punane sõiduk peatub.

Nagu Californias ikka, kihutab
sellest mööda punane buss,

mis jalakäija peaaegu alla ajab.

Siin on näide kallimast autost.

Prius ei peatu, BMW ka mitte.

Vaatlesime sadu sõidukeid,
mitu päeva järjest

Vaatasime, kes peatub ja kes mitte.

Vaatlusest selgus, et mida kallim on auto,

(Naer)

seda suurema tõenäosusega
rikub juht liikluseeskirju.

Mitte ükski odavaimate autode seast

ei rikkunud liikluseeskirju.

Ligi 50 protsenti autodest
kalleimate autode kategooriast

rikkus liikluseeskirju.

Samuti on uurimused näidanud,

et jõukamad inimesed
võivad läbirääkimistel valetada

ja õigustada ebaeetilist käitumist tööl,

näiteks kassast raha varastamist,

altkäemaksu võtmist
ja klientidele valetamist.

Ma ei taha väita,

et ainult rikastel inimestel
esineb sellist käitumist.

Sugugi mitte.

Usun, et me kõik oleme oma igapäevaelus

võidelnud selle vastuolulise küsimusega,

millal ja kas võib oma isiklikke huve

teiste inimeste huvidest kõrgemale seada?

See on täiesti arusaadav,

sest Ameerika unistus põhineb arusaamal,

et meil kõigil on võrdne võimalus

saavutada edu ja jõukus,

kui me ise selle nimel vaeva näeme.

See aga tähendab seda,

et mõnikord peame seadma oma huvid

ettepoole teiste huvidest ja heaolust.

Meie uuringutest on aga selgunud,

et mida jõukam inimene on,
seda tõenäolisemalt

üritab ta saavutada isiklikku edu,

saavutusi ja kordaminekuid
teiste inimeste arvelt,

Olen välja arvutanud keskmise sissetuleku,

mida iga viies majapidamine
ja elanikkonna ülemised viis protsenti

on saanud viimased 20 aastat.

1993. aastal oli erinevus
elanikkonna kvintiilide vahel

sissetuleku mõttes üsna radikaalne.

See pole mingi saladus,
et erinevused eksisteerivad,

kuid viimase 20 aastaga
on suurest erinevusest saanud

omamoodi Suur Kanjon

tipus olevate inimeste
ja kõigi ülejäänute vahel.

Õigupoolest omab 20%
riigi jõukamatest inimestest

ligi 90% kogu riigi rikkusest.

Majandusliku ebavõrdsus on
seninägematult suur.

See ei tähenda mitte üksnes seda,

et rikkus on koondumas
väheste äravalitute kätte,

vaid ka seda, et Ameerika unistus

on muutumas üha kättesaamatumaks

ja seda meist enamiku jaoks.

Kui asi on tõesti nii,
nagu täheldanud oleme -

mida rikkam inimene on,

seda rohkem ta tunneb, et väärib seda,

ja seda suurema tõenäosusega
seab ta enda huvid

teiste huvidest kõrgemale

ning teeb omakasu nimel kõike,

siis ei ole põhjust loota,

et need mustrid võiksid muutuda.

Vastupidi - võime eeldada,
et olukord halveneb.

Niimoodi see läheks,
kui olukord jääks samasuguseks

ja süveneks järgmised 20 aastat
samasuguse trendiga.

Ebavõrdsus, just majanduslik
ebavõrdsus on miski,

mille pärast peaksid muretsema kõik,

mitte ainult need, kes on
sotsiaalse hierarhia alumises osas.

Majanduslik ebavõrdsus
kahjustab iga üksikisikut ja gruppi.

Mitte ainult hierarhia
alumise otsa inimesi, vaid kõiki.

On tehtud palju põnevaid uurimusi

parimates teaduskeskustes üle maailma,

mis toovad välja, mida kõike majandusliku
ebavõrdsus süvenemine mõjutab.

Sotsiaalne liikuvus ja muu,
mis on meile väga oluline:

tervis, sotsiaalne kindlustunne -

kõik see läheb allamäge,
kui ebavõrdsus suureneb.

Sama lugu on negatiivsete asjadega

kogukondades ja üldse ühiskonnas.

Nähtused nagu ülekaal ja vägivald,

vangistused ja karistused

lähevad hullemaks,
kui majanduslik ebavõrdsus süveneb.

Jällegi - neid tagajärgi ei tunneta omal
mahal ainult üksikud inimesed,

vaid terved ühiskonnakihid.

Need mõjutavad isegi
kõrgema staatusega inimesi.

Mida siis ette võtta?

See lõpmatu negatiivsete, isegi
hukatuslike kaasmõjude kaskaad

võib tunduda täiesti lootusetuna,

mille osas keegi ei saa midagi parata,

eriti veel üksikisiku tasandil.

Tegelikkuses oleme oma uurimustes leidnud,

et väikesed psühholoogilised sekkumised,

inimeste väärtushinnangute kõigutamine,

kerged tõuked teatud suundades

võivad aidata taastada
sotsiaalse võrdsuse ja empaatiavõime.

Kui näiteks meenutada inimestele

koostööga kaasnevaid hüvesid

või kogukonnas elamise eeliseid,

hakkavad ka rikkamad võrdsust pooldama,

nagu vaesemadki inimesed.

Ühes uuringus lasime inimestel
vaadata üht lühikest videot,

vaid 46 sekundit, mis rääkis
vaesusest lapsepõlves,

et meenutada vaatajatele
meie kaasinimeste vajadusi.

Pärast video näitamist uurisime,

kui varmad oldi kulutama
aega võõrale inimesele,

kes oli samuti laboris ja vajas abi.

Vaid tund pärast video vaatamist

olid jõukad inimesed täpselt sama valmis

kulutama aega võõra inimese aitamiseks

kui teised, kes olid vaesed.

See viitas, et need erinevused

ei ole kaasasündinud ega vältimatud,

vaid on kergelt muudetavad

väikese väärtushinnangute nihutamise,

kaastunde äratamise ja
empaatia ergutamise abil.

Ka meie laborist väljaspool,
ühiskonnas laiemalt

on näha märke muutustest.

Bill Gates, üks USA rikkamaid inimesi,
rääkis oma Harvardis peetud kõnes,

et ebavõrdsuse vähendamine ühiskonnas

on üks keerulisemaid probleeme,
mis vajavad lahendust.

Ta rääkis, mida tuleks ette võtta, öeldes:

“Üks inimkonna suurimaid eeliseid
ei peitu mitte selle avastustes,

vaid selles, kuidas neid avastusi
ebavõrdsuse vähendamiseks kasutatakse”.

On algatatud kampaania Giving Pledge,

milles enam kui 100 Ameerika
rikkaimat inimest

annetavad poole oma varandusest

heategevuslikuks otstarbeks.

On tekkinud kümneid kodanikualgatusi,

näiteks “We Are the 1%”,

“The Resource Generation”

või “Wealth for Common Good”,

mille kaudu elanikkonna
kõige priviligeeritumad

need, kes kuuluvad 1% sisse
või on lihtsalt jõukamad

rakendavad oma majanduslikke vahendeid,

nende seas on nii täiskasvanuid
kui ka noori, mis on eriti üllatav,

kasutades oma privilegeeritud staatust,

oma rahalisi ressursse,

ebavõrdsuse vastu võitlemiseks

sotsiaalpoliitika edendamise kaudu,

ühiskondlike väärtuste muutmise läbi

ja inimeste käitumist muutes.

See võib neile endile küll
majanduslikult kahjulik olla,

aga lõppeesmärgina aitab see
taastada Ameerika unistuse.

Tänan teid!

(Aplaus)