Michael Pollan esitab taime vaatenurga

Mis siis, kui inimteadvus polegi Darwinismi ülim tipp? Võibolla oleme me ainult etturid maisi kavalas strateegias tõusta Maa valitsejaks? Kirjanik Michael Pollan palub meil vaadata maailma taime vaatenurgast.

Mul on looduse teemal üks lihtne mõte

ja ma tahaksin öelda mõne sõna looduse teemal,

sest me pole sellest viimasel paaril päeval eriti rääkinud.

Ma tahan öelda paar sõna mulla ja mesilaste ja taimede ja loomade kohta.

Ja rääkida teile ühest võttest, väga lihtsast võttest, mille ma avastanud olen.

Kuigi see pole midagi enamat kui kirjanduslik pettekujund -- see ei ole tehnoloogia --

võib see, ma arvan, väga jõuliselt muuta meie suhet loodusega

ja teiste liikidega, kellest me sõltume.

Ja see võte on, väga lihtsalt, nagu Chris vihjas,

vaadata meid ja maailma taimede või loomade pilgu läbi.

See ei ole minu mõte, teised inimesed tulid selle peale,

aga ma olen proovinud seda võtet uutes kohtades kasutada.

Las ma jutustan teile, kus ma selle avastasin.

Nagu paljud mu ideed ja võtted, mida ma kasutan,

leidsin ma selle aiast. Ma olen väga pühendunud aednik.

Ning ühel päeval umbes seitse aastat tagasi, panin ma parasjagu kartuleid.

Oli mai esimene nädal.

See toimus Uus-Inglismaal, ajal kui õunapuud lausa särasid õites.

Nad olid nagu valged pilved pea kohal.

Mina olin siin, panin oma tükke maha,

lõikasin kartuleid tükkideks ja istutasin maha.

Ja mesilased töötasid sellel puul.

Suured mesilased, panid terve puu vibreerima.

Ja üks asi, mis mulle aiatöö juures väga meeldib,

on see, et see ei nõua täit keskendumist.

Viga saada pole võimalik. See pole nagu puunikerdamine.

Ja sa võid -- sul on piisavalt palju ruumi lasta mõtetel rännata.

Ning küsimus, mille ma endale tol pärastlõunal aias esitasin, oli --

töötades selle mesilasega kõrvuti --

oli: Mis oli minul ja mesilasel ühist?

Kuidas oli meie roll selles aias sarnane ja erinev?

Ja ma mõistsin, et tegelikult oli meil üsna palju ühist.

Me mõlemad levitasime ühe liigi geene, kuid mitte teise omi.

Ja me mõlemad, arvatavasti, kui ma suudan mesilase vaatepunkti ette kujutada,

arvasime, et meie olime olukorra peremehed.

Mina olin otsustanud, millist kartulit ma istutada tahtsin.

Ma olin valinud oma Yukoni kuldse või Kollase soomlase, või mis iganes sort see oli,

Ja ma olin need geenid riigi teisest otsast seemnekataloogi kaudu

kohale tellinud, ja istutasin neid.

Ning see mesilane, kahtlemata, arvas et tema oli otsustanud,

ma valin vaat selle õunapuu, selle õie,

ma võtan nektari ja lähen ära.

Juba meie grammatika vihjab, et sellised me olemegi,

et me oleme looduses suveräänsed subjektid, nii mesilane kui ka mina.

Mina panen kartuleid, mina kitkun umbrohtu, mina kodustan liike.

Aga tol päeval jõudis mulle kohale, et

mis siis kui grammatika on kõigest eneseimetlus?

Sest loomulikult, mesilasepoiss või mesilasetüdruk arvab et tema on boss.

Ja -- aga meie teame, kuidas tegelikult on.

Me teame, et mis mesilase ja õie vahel toimub,

on see, et mesilane on õie poolt kavalalt manipuleeritud.

Ja kui ma ütlen manipuleeritud, ma pean silmas Darwini mõistes, eks?

Ma pean silmas, õis on endale arendanud täpse komplekti omadusi --

värv, lõhn, maitse, muster -- mis mesilase kohale meelitas.

Ja mesilane peibutati kavalasti nektarit võtma,

ja ühtlasi natuke õietolmu oma jalgade külge korjama,

ning teise õie juurde lendama.

Mesilane ei ole olukorra peremees.

Ja siis sain ma aru, et mina ka polnud.

Minu oli ära võlunud just see kartul, mitte mõni teine,

ja pannud mind istutama -- levitama tema geene, andma talle natuke rohkem eluruumi.

Ja siis tuligi mulle mõte, mis oli see, et noh, kuidas oleks -- mis juhtuks,

kui me vaatleksime ennast nende teiste liikide pilgu läbi, kes meid töötlevad?

Ja järsku nägin ma põllumajandust mitte kui leitutist, mitte kui inimeste tehnoloogiat,

vaid kui kaas-evolutsioonilist arengut,

milles rühm väga tarku liike, peamiselt söödavad rohttaimed, meid ära kasutasid,

nuputades välja, kuidas panna meid sisuliselt maailma metsi maha raiuma.

Mets on rohttaimede konkurent, eks?

Ja järsku paistis kõik teistmoodi.

Ja muru niitmine tol päeval oli järsku hoopis teistsugune kogemus.

Ma olin alati mõelnud, ja kirjutasin sellest isegi oma esimeses raamatus --

see raamat rääkis aiandusest --

et õuemuru on loodus, mis on surutud kultuuri saapatalla alla.

Et muru on totalitaarne maastik.

Ja et kui me muru niidame, siis me surume seda liiki julmalt alla

ning ei lase neil iialgi seemneid levitada, surra või seksida.

Ja see oligi muru.

Kuid siis sain ma aru: "Ei, täpselt seda rohi tahabki, et me teeksime.

Ma olen tola. Ma olen tola muru jaoks, kelle elu eesmärk on puudele ära panna,

sest ta võistleb nendega -- võistleb nendega päikesevalguse üle."

Nii et pannes meid muru niitma, ei lase me puudel tagasi tulla,

mis Uus-Inglismaal juhtub väga-väga ruttu.

Nii et ma hakkasin asju sel moel vaatama,

ning kirjutasin sellest terve raamatu pealkirjaga, "Iha botaanika."

Ja ma sain aru, et samal moel, nagu sa lille vaadata võid,

ning teha igasuguseid huvitavaid järeldusi mesilaste maitsete ja ihade kohta,

et neile meeldib magus, et neile meeldib see värv ja mitte too värv, et neile meeldib sümmeetria,

mida me enda kohta sama meetodit kasutades teada saada võime?

Et teatud tüüpi kartul, teatud tüüpi narkootikum,

üks hariliku ja india kanepi ristand võib meie kohta midagi öelda.

Ja see -- kas see poleks huvitav viis, kuidas maailma vaadata?

Nüüd, iga mõtte test -- ma ütlesin, et see on kirjanduslik pettekujund --

on, mis sellest kasu on?

Ning kui sa räägid loodusest, mis on minu kui kirjaniku teema,

kuidas -- kas see läbib Aldo Leopoldi testi?

Mis kõlab, kas see teeb meid biootilises ühiskonnas paremateks kodanikeks?

Kas see paneb meid tegema asju, mis toetavad looduskeskkonda ja viivad selle jätkumiseni,

mitte hävimiseni?

Ja ma pakuksin, et see idee teeb seda.

Nii et las ma seletan lähemalt, mida me maailma sel moel vaadates võidame,

peale, noh, huvitavate teadmiste inimese ihade kohta.

Intellektuaalselt, maailma vaatamine teise liigi pilgu läbi

aitab meil hakkama saada imeliku anomaaliaga,

mis on -- ja see on intellektuaalse ajaloo vallast --

mis on see, et meil oli 150 aastat tagasi Darwini revolutsioon --

Ahh. Pisi-mina --

meil on see intellektuaalne, see Darwini revolutsioon, mille jooksul, tänu Darwinile,

me saime aru, et me oleme ainult üks liik paljudest.

Evolutsioon töötleb meid samal moel nagu see töötleb kõiki teisi.

Meid mõjutatakse ja me mõjutame.

Me oleme tõesti elu kiud, elu kangas.

Aga imelik on see, et me ei -- me ei ole seda õppetundi 150 aastat hiljem ikka omandanud.

Keegi meist ei usu seda.

Me oleme ikka karteeslased -- Descartes'i lapsed --

kes usuvad et subjektiivsus, teadvus, teevad meid teistsugusteks.

Et maailm jaguneb subjektideks ja objektideks.

Et ühel pool on loodus, teisel pool on kultuur.

Kohe, kui te hakkate asju taime või looma pilgu läbi nägema,

saate te aru, et tõeline kirjanduslik pettekujund ongi see.

On see -- arvamus, et loodus on kultuuri vastand.

Arvamus, et teadvus on üle kõige.

Ja see on veel üks asi, mida see võte teeb.

Maailma vaatamine teise liigi pilgu läbi

on ravim inimeste haigusliku enesekesksuse vastu.

Sa saad järsku aru, et teadvus,

mida me väärtustame ja peame, noh, krooniks --

looduse krooniks,

inimteadvus on tegelikult lihtsalt veel üks tööriistakomplekt maailmas hakkama saamiseks.

Ning on ju loomulik, et me mõtleme, et see ongi parim tööriist.

Aga, teate, nagu -- oli üks koomik, kes ütles:

"Noh, kes see on, kes mulle ütleb, et teadvus on nii hea ja nii tähtis?

Eks ole, teadvus."

Nii et kui sa vaatad taimi, siis sa mõistad, et neil on teised tööriistad,

mis on sama huvitavad.

Ma toon teile kaks näidet, samuti aiast.

Lima-nimeline oasort. Teate, mida teeb Lima uba, kui ämblikud seda ründavad?

Ta eritab ühte lenduvat kemikaali, mis läheb mööda ilma laiali

ja kutsub kohale teist liiki satikad,

kes tulevad ja ründavad ämblikke, kaitstes Lima uba.

Nii et taimedel on, kui meil on teadvus, tööriistade tegemine, keel,

siis neil on biokeemia.

Ja nad on seda täiustanud paremaks, kui me ette kujutada oskame.

Ja nende keerukus, tarkus, on midagi imetlusväärset.

Ja see ongi Inimgenoomi Projekti skandaal.

Teate, me alustasime seda mõeldes, et inimgeene on 40 või 50 000.

Aga lõpuks oli neid ainult 23 000.

Lihtsalt teile võrdluseks: riisil on 35 000 geeni.

Nii et kumb on keerukam liik?

Nojah, me oleme mõlemad võrdselt keerukad.

Me oleme arenenud -- arenenud täpselt ühe kaua,

ainult et mööda erinevaid radu.

Nii et, ravida enesekesksust, panna meid Darwini ideed tunnetama.

Ja seda ma kirjanikuna, jutuvestjana teengi,

panen inimesi mingil moel tunnetama, mida me teame ja jutustan lugusid, mis panevad meid --

aitavad meil ökoloogiliselt mõelda.

Nii, selle võtte teine kasutegur on praktiline.

Ja ma räägin -- ma viin teid nüüd ühte farmi.

Sest ma kasutasin seda ideed, et toidusüsteemist paremini aru saada,

ja tegelikult sain ma teada, et meid kõiki manipuleerib nüüd mais.

Ja ettekanne etanooli kohta, mida ta täna kuulsite,

minu jaoks on see maisi lõplik triumph terve mõistuse üle. (Naer)

See on osa -- (Aplaus) maisi skeemist maailma vallutamiseks.

(Naer)

Ja te näete, et tänavu külvati maisi palju rohkem kui möödunud aastal,

ja et maisil saab olema palju rohkem eluruumi,

kuna me oleme otsustanud, et etanool on meile kasulik.

Nii et -- aga las ma -- nii et see aitas mul tööstuslikust põllumajandusest aru saada,

mis loomulikult on karteesia süsteem

See põhineb arusaamal, et me allutame teisi liike oma tahtele,

ja kontroll on meie käes ja et me ehitame neid tehaseid,

ja meil on need tööstuslikud toorained, ja me saame sellest toitu,

või kütust, või mida iganes me tahame.

Las ma viin teid ühte hoopis teistsugusesse farmi.

See farm on Shenandoah orus Virginias.

Ma otsisin farmi, kus need mõtted

vaadata asju liikide pilgu läbi oleksid tegelikkuses rakendatud.

Ja ma leidsin need ühes mehes, selle farmeri nimi on Joel Salatin,

ja ma veetsin tema farmis õpipoisina nädala.

Ja ma sain sealt teada meie suhte kohta loodusega kõige lootustandvama uudise,

mida ma kunagi kohanud olen, olles 25 aastat looduse teemal kirjutanud.

Ja see on see.

Farmi nimi on Polyface. Mis tähendab --

mõte seisneb selles, et tal on kuus eri liiki loomi, lisaks mõned taimed,

mis kasvavad väga peenes sümbiootilises seades.

See on permakultuur -- neile teist, kes selle kohta midagi teavad,

nii et lehmad ja sead ja lambad ja kalkunid ja -- ja --

mis veel, mis tal veel on?

Kõik kuus liiki -- küülikud, õigupoolest --

kõik osutavad üksteisele ökoloogilisi teenuseid,

nii et ühe sõnnik on teisele lõunasöök,

ja nad hävitavad üksteise kahjureid.

Ja ma ei saa -- see on väga peen ja kaunis tants,

aga ma räägin lähemalt ainult ühest osast.

Ja see on suhe tema loomakarja ja munevate kanade vahel.

Ja ma näitan teile kuidas, kui te sellele nii lähenete, mis te saate, OK?

Ja see on midagi enamat kui lihtsalt toidu kasvatamine, nagu te kohe näete.

See on teine viis loodusesse suhtuda,

ja viis pääseda sellest null-summa arusaamast, et --

karteesia arusaamast, et kas loodus võidab või meie võidame,

ja et meie saaksime mida me tahame, peab loodus tagasi tõmbuma.

Nii et ühel päeval, kari, aedikus.

Ainus tehnoloogia, mis siin on, on odav elektriaed,

üsna uus, ühendatud autoaku külge.

Isegi mina suutsin kanda veerandi aakri suurust aedikut, mille saab 15 minutiga püsti panna.

Ühel päeval söövad lehmad rohtu. Nad liiguvad ringi, eks?

Nad söövad kogu rohu ära -- intensiivselt.

Ta ootab kolm päeva.

Ja siis vedasime me kohale asja nimega munamobiil.

Munamobiil on üks väga logisev puur.

See näeb välja nagu laudadest tehtud preeriakuunar,

aga sinna mahub 350 kana.

Ta lohistab selle kolm päeva hiljem aedikusse ja teeb luugi lahti,

paneb selle maha ja 350 kana voolavad planku mööda alla --

kaagutades, kluksudes, nagu kanad ikka.

Ja nad lähevad otsejoones lehmakookide juurde.

Ja mida nad teevad on väga huvitav.

Nad tuhnivad lehmakoogid läbi,

otsides tõuke, usse, kärbsevastseid.

Ja põhjus, miks ta kolm päeva ootas,

on see, et ta teab, et neljandal või viiendal päeval vastsed kooruvad,

ja siis on kõik kohad kärbseid täis.

Aga ta ootab piisavalt kaua, et nad jõuaksid kasvada nii suureks ja mahlakaks ja maitsvaks kui ta saab,

sest nad on kanade kõige lemmikum valguallikas.

Nii et kanad teevad nagu mingit oma breik-tantsu,

ja nad tuhnivad sõnnikus, et kõik ussikesed kätte saada,

ja selle käigus laotavad nad sõnniku laiali.

Väga kasulik. Teine ökosüsteemi teenus.

Ja kolmas, selles aedikus olles,

nad, loomulikult, roojavad nagu hullud,

ja nende lämmastikurikas sõnnik väetab seda põldu.

Siis liiguvad nad edasi järgmise juurde,

ja kõigest mõne nädala jooksul hakkab rohi mühinal kasvama.

Ja nelja või viie nädala pärast võib ta seda korrata.

Ta võib uuesti lehmi sööta, ta võib niita, ta võib tuua mõne teise liigi,

nagu lambad, või ta võib talveks heina teha.

Nii, ma tahan et te vaataksite hoolega, mis seal juhtus.

Nii et see on väga kõrge tootlikusega süsteem.

Ja mida ma teile ütlema pean, on see, et 100 aakrilt

saab ta 18 tonni loomaliha, 14 tonni sealiha, 25 000 tosinat muna,

20 000 broilerit, 1000 kalkunit, 1000 küülikut --

meeletu kogus toitu.

Teate, tihti öeldakse, "Kas mahetoit suudab maailma toita?"

No vaata kui palju toitu saab toota 40 hektaril, kui sa teed sellist --

jällegi, anna igale liigile seda, mida ta tahab.

Las ta realiseerib oma ihad, oma füsioloogilised eripärad.

Pane see mängu.

Ja vaata seda nüüd rohu vaatevinklist.

Mis juhtub rohuga, kui sa seda teed?

Kui mäletseja rohtu sööb, siis lõigatakse rohi sellelt kõrguselt nii kõrgeks.

Ja see teeb kohe midagi väga huvitavat.

Kes teist aeda peab, teab, et on olemas asi nagu juure-võrse suhe.

Ja taimed peavad hoidma oma juuremassi

mingis tasakaalus lehemassiga, et olla õnnelik.

Nii et kui nad palju lehemassi kaotavad, siis nad heidavad osa juurtest ara.

Nad kuidagi kõrvetavad neid, ja need juured surevad.

Ja mullas elavad liigid asuvad tööle,

sisuliselt neid juuri närides ja komposteerides --

vihmaussid, seened, bakterid -- ja tulemus on uus muld.

Nii tehaksegi mulda.

Seda luuakse alt üles.

Nii ehitati preeriad,

piisonite ja rohttaimede suhe.

Ja kui ma sellest aru sain, siis ma mõistsin --

ja kui sa Joel Salatinilt küsid, kes ta on, siis ta ütleb sulle, et ta pole kanafarmer,

ta pole lambafarmer, ta pole karjapidaja, ta on rohufarmer,

sest rohi on tegelikult sellises süsteemis põhiline liik --

kui järele mõelda, siis see on meie peas oleva arusaamaga loodusest täielikus vastuolus,

mis on see, et kui meie saame mida me tahame, siis loodus tõmbub tagasi.

Meile rohkem, loodusele vähem.

Siin, kogu see toit tuleb selles farmist, ja hooaja lõpus

on hoopis rohkem mulda, rohkem viljakust ja rohkem liigirikkust.

See on märkimisväärselt lootustandev asi.

Juba täna on palju farmereid, kes seda teevad.

See on midagi palju enamat kui mahepõllundus,

mis on ikka veel enam-vähem karteesia süsteem.

Ja mida see tähendab, on see, et kui sa teisi liike arvesse võtad,

arvestad mulda, siis isegi ilma millegi muu kui selle perspektiivika mõtteta

-- sest see ei sisalda ühtegi tehnoloogiat peale aedikute,

mis võivad, teate, need on nii odavad et need võivad hetkega üle kogu Aafrika levida --

siis on võimalik, me võime saada Maalt toitu mida me vajame,

ja samal ajal Maad tegelikult ravida.

See on viis maailma taaselustada.

See ongi selle väljavaate juures nii põnev.

Kui me hakkame Darwini avastusi oma kontides tunnetama,

siis me võime ainult nende ideede abil teha asju,

mis on väga lootustandvad.

Tänan väga.