Pööra värin enda kasuks

Kunstikoolis tekkis Phil Hansenil kontrollimatu kätevärisemine, mis sundis teda loobuma armastatud puäntillismi stiilis joonistamisest. Hansen oli kohutavalt löödud, elu oleks justkui sihi kaotanud. Ühel päeval andis aga neuroloog talle lihtsa nõuande: pööra oma piirang enda kasuks... ning ületa see.

Siis kui õppisin kunstikoolis,

tekkis mul kätesse värin.

Kõige sirgem joon, mis mul välja tuli, oli selline.

Tagantjärele vaadates oli see mõnikord isegi abiks.

Näiteks selleks, et segada purgis värvi või raputada Polaroidi,

aga toona tundus, et maailma lõpp on käes.

Purunes minu unistus saada kunstnikuks.

Värin tekkis sellest, kui ma ülima

järjekindlusega praktiseerisin puäntillismi

ja joonistasin aastaid imepisikesi täpikesi.

Ajapikku muutusid need täiuslikult ümarad täpikesed

kätevärina tõttu rohkem nagu konnakulleste sarnaseks.

Värina vältimiseks püüdsin pliiatsit tugevamini käes hoida,

aga see tegi asja ainult hullemaks.

Niisiis pigistasin pliiatsit veelgi kõvemini.

Tekkis justkui nõiaring, mille tulemuseks

oli säärane valu ja liigeseprobleemid,

et ma ei suutnud enam üldse midagi käes hoida.

Olgugi, et olin alati tahtnud tegeleda kunstiga,

jätsin kunstikooli pooleli ja lõpetasin ka kunstiga tegelemise.

Läks mõõda paar aastat ja ma sain aru, et ei suuda kunstita elada.

Otsustasin minna oma värinaga neuroloogi juurde.

Selgus, et mul on pöördumatu närvikahjustus.

Arst heitis põgusa pilgu minu sakilisele joonele

ja küsis: "Aga mis takistab sul pöörata see värin enda kasuks?"

Nii ma siis tegingi. Läksin koju, haarasin pliiatsi

ja lihtsalt lasin oma käel väriseda.

Tegin sakilise joonega igasuguseid pilte.

Ja isegi kui see polnud päris minu stiil,

oli kohutavalt hea tunne midagi teha.

Aga mis veel olulisem -- taipasin, et kui panen käte värisemise

enda kasuks tööle, suudan ikkagi luua kunsti.

Tuli lihtsalt leida teistsugune lähenemisviis,

et teha sellist kunsti, nagu mulle meeldib.

Mulle meeldis endiselt puäntillismi fragmendirikkus,

see, kuidas need pisikesed täpikesed sulavad kokku

ühtseks tervikuks.

Hakkasin katsetama, kuidas veel saaksin fragmentidest pilte luua nõnda,

et kätevärin ei mõjutaks lõpptulemust.

Näiteks tegin jalad värviseks ning kõndisin lõuendil

või põletasin saelaudadest konstruktsioonile

leegiheitjaga pildi.

Avastasin, et suuremate pindade ja materjalidega töötades,

ei olegi mu käsi eriti valus

Kui varem nägin kunsti vaid ühest vaatenurgast

siis nüüd jõudsin loova lähenemiseni,

mis muutis täielikult minu kui kunstniku perspektiive.

Just siis mõistsin esmakordselt,

et piirangute enda kasuks pööramine võibki olla loovuse käivitajaks.

Tollal olin just kooli lõpetamas

ja ootasin väga, et hakkan käima tööl ja saan lõpuks endale lubada uusi kunstitarbed.

Mu olemasolev varustus oli äärmiselt vilets, olin kindel

et minu tööd oleks oluliselt paremad, kui mul oleksid

sellised kunstitarbed nagu ühel tõelisel kunstnikul.

Tegelikult ei olnud mul isegi korralikke kääre.

Kasutasin mingisuguseid plekikääre, kuni varastasin

tööjuurest ühed käärid.

Kool saigi läbi, leidsin töö ja peale esimest palgpäeva

suundusin otsejoones kunstitarvete poodi

ja kaotasin seal igasuguse mõõdutunde.

Poest koju jõudes istusin maha

ning otsustasin kindlalt, et ma püüan luua midagi,

mis oleks täiesti kastist väljas.

Nii ma siis istusin tunde, aga ühtegi mõtet ei tulnud pähe.

Ei tulnud ka järgmisel ega ülejärgmisel päeval.

Üsna pea langesin loomingulisse kriisi.

Olin seal pimedas augus päris pikalt, suutmata mitte midagi luua.

Täiesti totter situatsioon, sest nüüd, kui võisin endale kunstiga tegelemist lubada,

ei tulnud mul üldse vaimu peale.

Kui ma seal siis pimeduses kobasin,

taipasin, et mind oli halvanud valikuvõimaluste rohkus,

mida mul kunagi varem polnud olnud.

Sel hetkel meenusid mulle mu närvilised käed.

Pööra värin enda kasuks.

Sain aru, et kui ma tahan oma loovust tagasi saada,

pean lõpetama pingutamise väljaspool kasti mõtlemise nimel

ja minema hoopis kasti sisse tagasi.

Äkki pääseks loovus valla just siis,

kui vaadata otsa oma piirangutele?

Mida suudaksin luua siis, kui mul oleks vaid dollari eest vahendeid?

Tollal möödusid mu õhtud sageli --

no ausalt öeldes on see ka praegu nii - Starbucksis.

Tean, et sealt võib paluda lisatopsi, kui soovi on,

ja ma otsustasin paluda 50 topsi.

Oma üllatuseks saingi need topsid

ja siis, kasutades pliiatseid, mis mul oli,

tegin vaid 80-sendise eelarvega valmis sellise asja.

Mind tabas äratundmine:

esmalt vajamegi piiranguid, sest vaid nii saame

piiritu tegevusvabaduse.

Katsetasin seda kasti sees mõtlemise filosoofiat

ka oma lõuenditel. Mis oleks, kui lõuendile maalimise asemel

maaliksin oma kehale?

Nõnda maalisingi rinnale 30 pilti, üks kiht korraga,

üksteise peale.

Igal pildil kujutasin midagi, mis mind oli elus mõjutanud.

Mis aga oleks, kui pintsliga maalimise asemel,

kasutaksin vaid karatelööke? (naer)

Kastsingi oma käed värvi sisse

ja lihtsalt ründasin lõuendit.

Juhtumisi lõin nii kõvasti, et nikastasin ära oma väikese sõrme

nii et see ei andnud mitu nädalat painduma.

(naer, aplaus)

Või mis oleks, kui selle asemel, et vaid iseendale loota

usaldaksin oma kunstitöö

hoopis teiste inimeste kätesse?

Nõnda elasingi 6 päeva veebikaamera silma all.

Magasin põrandal ja sõin kohaletellitud toitu

ning palusin, et inimesed helistaksid mulle ja

räägiksid mõnest seigast, mis muutis nende elu.

Nende lugudest sündis kunstiteos,

sest kandsin lood pöörlevale lõuendile.

(aplaus)

Või mis oleks, kui teha kunsti mitte näitamiseks,

vaid hävitamiseks?

See tundus olevat piirangute tipp:

olla kunstnik ilma kunstita.

Hävitamise ideest kasvas välja aastapikkune projekt,

millele panin nimeks "Hüvasti, kunst!".

Iga kunstiteos tuli pärast valmimist hävitada.

Projekti "Hüvasti, kunst!" alguses võtsin eesmärgiks

taiese hävitamise jõumeetodil, nagu selle Jimi Hendrixi kujutise puhul,

mis oli tehtud rohkem kui 7000 tikust.

(naer)

Seejärel tuli mulle mõte luua teosed, mis hävineksid iseenesest.

Proovisin leida materjale, mis ei kestaks kaua,

nagu väljasülitatud toit,

(naer)

kriidijoonistused asfaldil

ja isegi külmutatud vein.

Viimases hävitamisteoses proovisin luua midagi sellist,

mida tegelikult ei ole olemas olnudki.

Selleks paigutasin ma lauale küünlad, panin need põlema ja puhusin ära.

Tegin seda samade küünaldega mitmeid kordi

ning monteerisin kõik need videod kokku üheks suureks kujutiseks.

Seega ei olnud lõplikku kujutist füüsiliselt kunagi eksisteerinud

Kujutis hävitati enne, kui ta sündis.

Projekti "Hüvasti, kunst!" raames

sündis 23 teost,

siiski pole neist näitamiseks alles ühtegi.

See, mida pidasin ületamatuks piiranguks,

osutus tegelikult suurimaks vabanemiseks,

kuna iga kord, kui oli sündinud kunstiteos,

tõi selle hävitamine mind tagasi neutraalsele pinnale,

kus tundsin end taas värskena ja valmis alustama uut projekti.

See ei juhtunud aga üleöö.

Tuli ette sedagi, et minu projektid ebaõnnestusid,

või mis veelgi hullem, kulutasin neile meeletult aega

ja lõpptulemus oli lihtsalt piinlik.

Kuna uskusin sellesse protsessi, ei jätnud ma asja katki

ja lõpuks viis see täiesti üllatava tulemuseni.

Iga teose hävitamine

õpetas mind lahti laskma.

Laskma lahti saavutustest, ebaõnnestumistest

ja vajakajäämistest.

Vastutasuks avastasin, et loomisprotsess

on igavene ja seda ei takista ootused lõpptulemusele.

Avastasin, et olen pidevas loomehoos,

mõtlen kogu aeg, mida võiks järgmiseks ette võtta.

ja mul on meeletult igasuguseid ideid.

Kui mõtlen nüüd tagasi nendele 3 aastale ilma kunstita,

eemal oma unistusest, lihtsalt päevi tuulde lastes

selle asemel, et otsida alternatiive oma unistuste elluviimiseks,

jätsin kõik sinnapaika ja andsin alla.

Aga kui ma ei oleks kätevärinat enda kasuks pööranud?

Sest värina omaksvõtmine ei puudutanud vaid

kunstiloomingut ja - oskusi.

Nagu selgus, oli küsimus elus endas ja oskuses elada.

Sest kokkuvõttes toimub enamus meie elust

just siinsamas, kasti sees, piiratud ressursside tingimustes.

Kui õpime olema loovad oma võimaluste piires,

võib juhtuda, et suudame muuta iseennast

ning üheskoos muuta ka maailma.

Suhtudes piirangutesse kui loovuse allikasse,

muutsin ma oma elu kulgu.

Kui praegu satub mu teele mõni takistus

või kui satun loomingulisesse kriisi,

siis võib mul olla küll raske,

aga ma jätkan tegutsemist

ja püüan leida võimalusi edasiminekuks,

näiteks teen pildi mitmest sajast elavast tõugust

või tätoveerin knopkaga banaani,

või maalin praadimisõliga ühe pildi.

(naer)

Üks minu viimastest ettevõtmistest on see,

et püüan oma loova mõtlemise harjumused vormistada kuidagi nii,

et ka teised saaksid seda järele teha.

Piirangud on ehk viimane asi,

mida loovuse käivitamiseks kasutatakse, aga võib-olla on see

üks parimaid võimalusi, kuidas end rutiinist lahti raputada,

senised kategooriad ümberhinnata ja astuda vastu üldtunnustatud normidele.

Ja selle asemel, et rääkida teineteisele, et on vaja püüda hetke,

võiksime endale igapäevaselt meelde tuletada,

et püüda tuleks hoopis oma piirangut.

Aitäh.

(aplaus)