Sa ei ole oma emotsioonide ori, neid tekitab su aju

Kas on võimalik kellelegi näkku vaadates öelda, mida ta tegelikult tunneb? Kas kõik inimesed kogevad õnne, kurbust ja ärevust samamoodi? Mis üldse on emotsioonid? Viimased 25 aastat on psühholoogiaprofessor Lisa Feldman Barrett kaardistanud näoilmeid, skaneerinud ajusid ja analüüsinud sadu psühholoogia-alaseid uuringuid, et aru saada, mis need emotsioonid siis päriselt on. Ta jagab meiega oma aastatepikkuse uurimistöö ja annab võtme, kuidas me kõik saaksime olla hoopis rohkem oma emotsioonide suunajad, vähendades nii emotsionaalset vaeva ja stressist põhjustatud kannatusi.

Minu labor asub paari kilomeetri
kaugusel kohast,

kus 2013. aasta Bostoni maratonil
plahvatas mitu pommi.

Ellujäänud terrorist, Tšetšeeniast
pärit Džohhar Tsarnajev

läks kohtu alla, tunnistati süüdi
ja mõisteti surma.

Kui vandemeestel tuleb otsustada

kas karistuseks on eluaegne
vangistus või surmanuhtlus,

põhineb nende otsus suuresti sellel,

kas kostja kahetseb oma tegu või mitte.

Tsarnajev küll vabandas sõnades,

kuid vandemehed vaatasid tema nägu,

oli seal vaid kivistunud ilme.

Tsarnajev on süüdi, selles pole kahtlust.

Ta tappis ja sandistas süütuid inimesi

ja mul ei ole siin mingeid vastuväiteid.

Tunnen kõigile kannatanutele väga kaasa.

Kuid teadlase seisukohast pean ütlema,

et vandemeestel pole tegelikult võimalik

kahetsust või mõnd muud emotsiooni
kunagi kellelgi kindlaks määrata.

Seda ei suuda ka mina ega teiegi -

sellepärast, et emotsioonid pole see,
mida arvame neid olevat.

Neid ei väljendata ega tunta ära
kõikjal ühtemoodi.

Nad ei ole automaatsed aju reaktsioonid,

mis kontrollile ei allu.

Me oleme valesti mõistnud
emotsioonide põhiolemust

ja seda juba pikka aega.

Emotsioonide tegelik mõistmine
muudaks oluliselt meie kõigi arusaamu.

Teadlasena olen emotsioone uurinud
juba viimased 25 aastat

ja mu laboris oleme uurinud
inimnägusid mõõtes elektrisignaale,

mis põhjustavad näolihaste
kokkutõmbeid, et näoilme muutuks.

Oleme uurinud inimkeha
toimimist emotsioonide aspektist.

Oleme töötanud läbi sadu
uuringuid inimese füsioloogia alal,

milles on osalenud tuhanded katsealused.

Oleme skaneerinud sadade kaupa ajusid

ja vaadanud läbi kõik
ajuprotsesside uurimused,

mis emotsioonite uurimisel on
viimasel 20 aastal avaldatud.

Kõik need teadusuuringud jõuavad
aga ülekaalukalt samade tulemusteni.

Võib ju tunduda, et emotsioonid
on automaatsed,

nad lihtsalt tekivad ja on nagu on,

aga nii see ei ole.

Võib ju arvata, et ajus on automaatsed
emotsioone käivitavad mehhanismid,

et need on kaasasündinud,

aga see ei ole nii.

Tegelikult ei ole meil siin kellelgi ajus
automaatset emotsioonimehhanismi.

Kellegi ajus meie planeedil ei ole
automaatset emotsiooniahelat.

Seega, mis need emotsioonid siis on?

Kinnitage nüüd turvavööd, sest...

Emotsioonid on oletused.

Nad on oletused, mis su aju loob hetkes,

kui miljardid ajurakud koos töötavad

ja sul on rohkem kontrolli
nende oletuste üle,

kui sa arvad, et sul on.

Kui see kõlab naeruväärse
või isegi jaburana, olen sinuga nõus,

sest ausalt õeldes, kui ma poleks
ise oma silmaga näinud selle tõestust

ja saanud aastakümnete jooksul kinnitust,

siis olen üsna kindel,
et ka mina ei usuks.

Lihtsalt öeldes ei ole emotsioonid
meie ajusse sündides sisse ehitatud.

Nad on lihtsalt sinna ehitatud.

Et minust aru saada, vaata seda.

Praegu töötab su aju nagu hull.

Su neuronid tulistavad hullumeelselt,
et asjast aru saada,

et näha midagi muud,
kui lihtsalt musti ja valgeid laike.

Su aju tuulab läbi kogu elu jooksul kogetu

tehes samaaegselt tuhandeid oletusi,

kaaludes tõenäosusi,

üritades vastata küsimusele
"Mida see kõige enam meenutab?"

Mitte "Mis see on?",

vaid “Mida mu eelnevatest kogemustest
see kõige rohkem meenutab?"

Ja see kõik toimub vaid hetkega.

Kui su aju püüab endiselt
kõigest väest õiget vastet leida,

aga näed ikka musti ja valgeid laike,

oled sa seisundis, mida nimetatakse
kogemuspõhiseks pimeduseks

ja ma ravin su pimedusest terveks.

See on mu lemmikosa.

Oled sa valmis terveks saama?

(Rõõmuhõiked)

Okei. Hakkame pihta.

(Ahaa!)

Okei.

Ja nüüd näevad paljud teist siin madu

ja miks see nii on?

Sellepärast, et kui su aju nüüd
tuulab läbi eelnevaid kogemusi,

on sinna tekkinud uus info,

mis tekkis selle foto põhjal.

Ja mis on tõeliselt lahe, on see,

et see uus info,
mille just hetk tagasi saite,

muudab seda, kuidas
sa tajud neid laike nüüd.

Su aju ehitab mao pildi sinna,
kus madu ei ole.

Sellist hallutsinatsiooni nimetavad
minusugused neuroteadlased prognoosiks.

Aju töötabki põhimõtteliselt
prognooside varal.

Ajule on see tavaline töö.

Prognoosidel põhineb kõik,
mida inimene kogeb.

Prognoosidel põhineb kogu tegutsemine.

Tegelikult on tänu prognoosimisele
võimalik teil mõista ka minu sõnu,

kui nad tulevad välja mu -

[suust]

Suust. Täpselt nii.

Prognoosid on ürgsed.

Nad aitavad meil maailmast
kiiresti ja tõhusalt aru saada.

Su aju ei reageeri maailmale.

Kasutades varasemaid kogemusi,

prognoosib ja loob aju selle,
kuidas maailma kogetakse

See, kuidas tajutakse teiste emotsioone,
põhineb just prognoosidel.

Meile tundub lihtsalt,
et vaatame kellegi nägu

ja lihtsalt loeme sealt välja emotsiooni,
mida nende näoilme väljendab,

nagu loeks lehelt sõnu.

Aga tegelikult teeb aju
seal kapoti all oletusi.

Ta kasutab varasemaid kogemusi
sarnastes situatsioonides,

et asjale mingi tähendus anda.

Seekord ei püüda lugeda
midagi välja laikudest,

vaid saada aru näoliigutustest

nagu huulte kõverdamine
või kulmukergitus.

Ja see kivistunud pilk?

See võib olla keegi,
kes on halastamatu mõrvar

aga kivistunud pilk võib ka tähendada,

et tunnistakse kindlameelselt
oma lüüasaamist,

mida Tšetšeeni kultuuri
kohaselt tulekski teha siis,

kui ollakse Džohhar Tsarnajevi olukorras.

Seega on õppetund siin see,

et emotsioonid, mida sa arvad
ära tundvat teistes,

tulevad osaliselt sinu enda pea seest.

Ja see on tõsi kohtusaalis,

aga ka klassiruumis,

magamistoas

ja ettevõtte juhtkonnas.

Ja mu mure on järgmine:

tehnoloogiafirmad,
mida ma ei hakka nimetama...

või ka siis mitte.

Teate küll, Google, Facebook

(Naer)

kulutavad miljoneid dollareid, et
ehitada emotsioone tuvastavaid programme

ja küsivad põhimõtteliselt vale asja,

sest nad üritavad tuvastada
emotsioone näo ja keha põhjal,

aga emotsioonid ei asu näos ja kehal.

Füüsilistel liigutustel ei ole
iseenesest emotsionaalset tähendust.

Me peame neile tähenduse andma.

Inimene või keegi muu peab
ühendama nad kontekstiga,

mis annab neile tähenduse.

Nii teame, et naeratus
võib tähendada kurbust

ja karjatus võib tähendada õnne

ja et kindlameelne, liikumatu nägu
võib tähendada,

et plaanitakse vihaselt
oma vaenlase hävitamist.

Kui ma veel ei ole liiga kaugele läinud,

siis riskin seda teha nüüd, kui ütlen,

et ka omaenda emotsioonide tajumine

käib täpselt samamoodi.

Sinu aju teeb prognoose, oletusi,

pannes ühe millisekundiga kokku info,
miljarditelt närvirakkudelt.

Tõsi, ajul on eelhäälestus
teatud tunnete tekitamiseks,

need on baastunded, mis
tulenevad keha füsioloogiast.

Sündides suudab inimene,

tekitada selliseid tundeid
nagu rahulikkus ja erutatus,

elevus, heaolutunne ja ebamugavus.

Aga need lihtsad tunded
ei ole emotsioonid.

Nad on meiega igal ajahetkel,

justkui lihtne ülevaade kehas toimuvast,

umbes nagu baromeeter.

Samas pole selline info väga täpne,

aga tegutsemiseks on vaja täpsemat infot,

mida nende tunnetega peale hakata.

Kuidas aju saab sulle täpsemat infot anda?

Selleks ongi vaja teha prognoose.

Prognoosid ühendavad keha aistingud,

millel põhinevad need lihtsad tunded

sellega, mis toimub sinu ümber,

et teaksid, mida teha.

Ja vahel on sünnib selle info ja
oletuse põhjal emotsioon.

Näiteks, kui te läheksite pagariärisse,

siis võib aju ennustada,

et tunned seal hõrku
ahjusoojade šokolaadiküpsiste lõhna.

Ma tean, et minu aju prognoosiks

hõrku just ahjust tulnud
šokolaadiküpsiste lõhna.

Ja meie aju võib panna
meie kõhu veidi korisema,

et valmistuda nende küpsiste söömiseks

Ja kui meil on õigus,

ja kui seal tõesti on just
ahjust tulnud küpsiseid,

siis on meie aju tekitanud ka näljatunde

ja oleme valmis need küpsised nahka pistma

ja need väga tõhusalt ära seedima,

seega võime neid kohe palju süüa,

mis oleks ju väga tore.

Te ei naera piisavalt,

ma ei tee üldse nalja.

(Naer)

Aga lugu on järgmine.

See kõhus keeramise tunne,

kui see esineb mõnes teises situatsioonis

võib olla hoopis teise tähendusega.

Nii et kui aju prognoosiks kõhus keeramist

näiteks haiglas analüüside
tulemusi oodates,

siis genereeriks su aju hirmu,

muret või ärevust

ja see võib omakorda panna
sind oma käsi muljuma

või sügavalt sisse hingama
või isegi nutma.

Eks ole?

Sama füsioloogiline aisting,
samasugune keeramine kõhus,

aga hoopis erinev kogemus.

Seega tuleb mõista,

et emotsioonid, mida tunned end kogevat,

on tegelikult sinu enda tekitatud.

Sa ei ole siiski ürgsete
emotsioonihoobade meelevallas,

mis pärinevad kuskilt sügavalt
aju iidsetest osadest.

Sul on oma emotsioonide
üle suurem kontroll kui sa arvad.

Ma ei arva, et lihtsalt sõrmenipsuga
on võimalik muuta,

oma tundeid samamoodi,
nagu vahetaksid riideid,

aga meie aju on seadistatud nii,

et kui muuta neid koostisosi, mida
aju kasutab emotsioonide tekitamiseks,

siis on võimalik ümber-
kujundada oma tundeelu.

Seega, kui täna neid koostisosi muuta,

saab aju õpetada, kuidas
homme teistmoodi prognoosida.

Ja seda kutsun ma oma
kogemuste arhitektiks olemiseks.

Toon ühe näite.

Kõigil meist on pabistanud
enne eksamit, eks?

Aga on inimesi, keda
eksamieelne hirm lausa halvab.

Neil on eksamiärevus.

Tulenevalt varasematele
kogemustele eksamite sooritamisel

prognoosib nende aju
meeletut südamepekslemist,

higistavaid käsi,

ja asi on nii hull,
et nad ei suuda eksamile minnagi.

Nende tulemused on kehvad

ja lisaks ainete mitteläbimisele
riskivad nad ülikoolist väljalangemisega.

Tegelikult on aga nii,

et südamekloppimine ei ole
iseenesest ärevus.

Võib olla, et su keha valmistub võitluseks,

et see eksam hästi ära teha...

või siis see ettekanne pidada...

sadade inimeste ees, laval,
kui sind filmitakse.

(Naer)

Ma ei tee nalja.

(Naer)

Ja uurimused näitavad,
et kui õpilased õpivad tekitama

sellist kõrgelt laetud sihikindlust

ärevuse asemel,

saavutavad nad eksamitel
paremaid tulemusi.

Ja see sihikindlus suunab nende aju
edaspidi oma prognoosi muutma,

et nad saaks oma liblikad kõhus panna
lendama õige eesmärgi suunas.

Ja kui nad teevad seda piisavalt tihti,

on lisaks eksamite ärategemisele
lihtsam läbida kõik kursusused

ja lõpetada ehk ülikoolgi,

millel on väga positiivne
mõju tööalasele karjäärile.

Ma nimetan seda praktikas toimivaks
emotsionaalseks intelligentsuseks.

Sellist emotsionaalset intelligentsust
saab ise väljaarendada

ja igapäevaelus rakendada.

Kujuta lihtsalt ette,
et ärkad hommikul üles,

sul kindlasti on midagi sellist olnud,

mul küll on.

Sa ärkad üles ning kui unisus taandub,

tunned kohutavat õõva,

sellist tõeliselt santi tunnet

ning koheselt hakkab
su mõistus reageerima.

Hakkad mõtlema kogu sellest
jamast, mida tööl tuleb teha

ja siis see hunnik e-maile,

mille alt pole võimalik end
mitte kunagi välja kaevata.

Kõik need vastamata telefonikõned

ja see tähtis koosolek linna teises otsas,

kuhu minnes tuleb liiklusest läbi murda

ja ei jõua lastele õigeks ajaks järgi,

su koer on haige ja mida
paganat veel õhtusöögiks teha?

Issand jumal.

Mis on Su elus valesti?

Mis on minu elus valesti?

(Naer)

See ohjeldamatu mõttevalang on prognoos.

Su aju otsib, et leida seletust

nendele aistingutele sinu kehas,
mida sa koged meeleheitena,

samuti nagu oli laikudega pildiga.

Su aju üritab leida selgitust,
mis on need aistingud põhjustas,

et oskaks nendega midagi peale hakata.

Aga need aistingud

ei pruugi olla märk sellest,
et su elus on midagi valesti.

Neil võib olla puhtalt
füsioloogiline põhjus.

Äkki oled väsinud.

Äkki ei maganud sa piisavalt.

Äkki sa oled näljane.

Äkki on tekkinud veepuudus.

Järgmine kord,
kui tunned intensiivset stressi,

küsi endalt:

Kas sellel võiks olla
puhtalt füüsiline põhjus?

Kas see on võimalik, et sa suudad muuta

emotsionaalse vaeva lihtsalt
füüsiliseks ebamugavustundeks?

Ei, ma ei soovita sulle,

et peaksid lihtsalt tegema
mingeid Jedi moodi posimisi

ja rääkima end terveks depressioonist

ärevusest või muust tõsisest seisundist.

Aga ma ütlen sulle,

et sul on rohkem kontrolli
oma emotsioonide üle, kui oskad arvata

ja et sinu võimuses on vähendada
emotsionaalset pinget

ja selle mõju su elule,

kui suudad õppida oma
kogemusi teistmoodi ülesehitama.

See on kõigile jõukohane
ja kui natuke harjutada,

hakkab see väga hästi välja
tulema, nagu autojuhtiminegi.

Esmalt nõub see palju pingutust,

kuid lõpuks muutub see automaatseks.

Ma ei tea, kuidas teil,

aga minu arust on see väga
julgustav ja inspireeriv teadmine

ja fakt, et seda toetab
aastakümnete viisi uuringuid

teeb mind ka teadlasena õnnelikuks.

Ma pean aga teid ka hoiatama,
et siin on mõned lisatingimustega,

sest rohkem kontrolli
tähendab rohkem vastutust.

Kui sa ei ole müstiliste emotsionaalsete
ajuhoovuste meelevallas,

mis lähtuvad aju tundmatutest sügavustest

ja mis ei käivitugi automaatselt,

siis kes kannab vastutust selle eest,

kui sa käitud halvasti?

Sina ise.

Mitte sellepärast, et sa oled süüdi
oma emotsioonide pärast

vaid sellepärast, et need teod ja
kogemused, mille sa lood täna

muutuvad homme sinu aju prognoosideks.

Vahel oleme me vastutavad millegi eest

mitte sellepärast, et me oleme süüdi,

vaid sellepärast, et me oleme ainsad,
kelle võimuses on seda muuta.

Vastutus on tähtis sõna.

See on isegi nii tähtis,

et vahel tõrguvad inimesed aktsepteerimast
teaduslikke tõendusi selle kohta,

et emotsioonid on tekitatud,
mitte kaasasündinud.

Mõtet, et me oleme ise oma
emotsioonide eest vastutavad,

paistab olevat keeruline aksepteerida.

Ma ütleks, et ärge laske selle
mõtte raskusel end lämmatada.

Lihtsalt hingake sügavalt,

võtke klaas vett kui tahate

ja võtke see lihtsalt omaks.

Võta omaks see vastutus,

sest see aitab saavutada paremat tervist,

õiglasemat ja informeeritumat
õigussüsteemi

ning paindlikumat ja eesmärke
toetavamat emotsionaalsust.

Tänan.

(Aplaus)