Oliver Sacks: Mida paljastavad hallutsinatsioonid meie aju kohta

Neuroloog ja kirjanik Oliver Sacks tutvustab meile Charles Bonnet' sündroomi, mille all kannatavad nägemispuudega inimesed kogevad elavaid hallutsinatsioone. Ta kirjeldab südantsoojendava üksikasjalikkusega oma patsientide läbielamisi ning annab ülevaate selle vähekirjeldatud nähtuse bioloogilistest põhjustest.

Me näeme silmade abil.

Kuid me näeme ka aju abil.

Ning aju abil nägemist nimetatakse sageli kujutlusvõimeks.

Me oleme tuttavad omaenda kujutlusvõime maastikuga,

oma sisemaastikuga. Me oleme sellega elanud terve oma elu.

Kuid on olemas ka hallutsinatsioonid.

Ja hallutsinatsioonid on midagi hoopis teistsugust.

Nad ei paista olevat meie poolt loodud.

Nad ei paista olevat meie kontrolli all.

Nad näivad pärinevat väljastpoolt

ja paistavad jäljendavat tajuelamust.

Niisiis hakkan ma kõnelema hallutsinatsioonidest.

Ning just ühte teatud tüüpi nägemishallutsinatsioonidest,

mida ma oma patsientidel kohtan.

Mõned kuud tagasi helistati mulle

hooldekodust, kus ma töötan.

Mulle öeldi, et üks patsientiest, 90-ndates eluaastates vanaproua,

näeb viirastusi.

Ja nad mõtlesid, et kas ta on hulluks läinud.

Või, kuna ta oli vanem proua,

siis kas tal oli ehk olnud rabandus või kas ta põeb Alzheimeri tõbe.

Ja niisiis palusid nad mul tulla Rosalied,

seda vanaprouat, vaatama.

Ma läksin kohale teda vaatama.

Kohe oli mulle ilmne,

et ta on täiesti terve mõistuse juures

ja selge mõtlemisega ning arukas.

Kuid ta oli väga kohkunud ja segaduses,

kuna oli hakanud nägema viirastusi.

Ja ta rääkis --

õed ei olnud seda mulle maininud --

et ta on pime,

et ta oli juba viis aastat olnud kollatähni tagaandarengu tagajärjel täiesti pime.

Kuid nüüd oli ta viimaste päevade jooksul asju nägema hakanud.

Niisiis küsisin ma: "Missuguseid asju?"

Ja tema vastas: "Idamaistes rõivastes inimesi,

kes on mähitud kangastesse ja kõnnivad treppidest üles ja alla.

Meest, kes pöördub minu suunas ja naeratab.

Aga tal on ühel suupoolel hiiglaslikud hambad.

Ja ka loomi.

Ma näen ühte valget hoonet. Sajab lund, pehmet lund.

Ma näen ühte rakendis hobust, kes lund minema veab.

Siis ühel õhtul see pilt muutub.

Ma näen kasse ja koeri, kes kõnnivad minu poole.

Nad tulevad teatud piirini ja jäävad siis seisma.

Siis muutub pilt uuesti.

Ma näen hulka lapsi. Nad kõnnivad treppidest üles ja alla.

Neil on erksat värvi riided, tumeroosad ja sinised,

nagu idamaised rõivad."

Ta rääkis, et mõnikord võivad talle enne inimeste nägemist

viirastuda põrandal roosad ja sinised ruudud,

mis näivad ulatuvat kuni laeni välja.

Ma küsisin: "Kas see on nagu unenägu?"

Ja tema vastas: "Ei, see ei ole nagu unenägu. See on nagu film."

Ta sõnas: "Seal on värvid. Seal on liikumine.

Aga see on täiesti helitu, nagu tummfilm."

Ja ta rääkis, et see on üks küllaltki igav film.

Ta ütles: "Kõik need idamaistes rõivastes inimesed,

kes kõnnivad üles ja alla, see on väga üksluine, väga piiratud."

(Naer)

Ja tal on olemas huumorimeel.

Ta teadis, et see on hallutsinatsioon.

Kuid ta oli ehmunud. Ta oli elanud 95 aastat

ilma, et oleks kunagi varem hallutsinatsioone kogenud.

Ta ütles, et need hallutsinatsioonid ei ole kuidagi seotud

sellega, mida ta parajasti mõtleb, tunneb või teeb.

Et need näivad tekkivat iseenesest, või kaduvat [iseenesest].

Tal ei olnud nende üle mingit kontrolli.

Ta ütles, et ükski nägu ega koht

nendes hallutsinatsioonides

ei ole talle tuttav.

Ja et mitte ükski nendest inimestest või loomadest,

noh, nad ei tundunud tema kohalolekust teadlikud olevat.

Ja ta ei teadnud, mis toimub.

Ta mõtles, et kas ta hakkab ehk hulluks minema

või aru kaotama.

Noh, ma vaatasin ta põhjalikult üle.

Ta oli üks intelligentne vanaproua.

Täiesti terve mõistuse juures. Tal ei olnud terviseprobleeme.

Ta ei tarvitanud mingeid ravimeid, mis võiksid hallutsinatsioone põhjustada.

Aga ta oli pime.

Ja siis ütlesin ma talle:

"Ma arvan, et tean, mis Teil viga on."

Ma ütlesin: "On olemas üks teatud tüüpi nägemishallutsinatsioon,

mis võib kaasneda halveneva nägemise või pimedusega."

"Seda kirjeldas esmakordselt," ütlesin ma,

"18. sajandil

mees nimega Charles Bonnet.

Ja Teil on Charles Bonnet' sündroom.

Teie ajul ei ole midagi viga. Teie mõistusel ei ole midagi viga.

Teil on Charles Bonnet' sündroom."

Ja see pakkus talle väga suurt kergendust,

et mitte midagi tõsist ei ole lahti,

ning ta tundis ka üsna suurt huvi.

Ta küsis: "Kes see Charles Bonnet on?"

Ta küsis: "Kas tal endal olid ka need?"

Ja ta ütles: "Öelge kõikidele õdedele,

et mul on Charles Bonnet' sündroom."

(Naer)

"Ma ei ole hull. Ma ei ole dementne. Mul on Charles Bonnet' sündroom."

Noh, niisiis ma rääkisin sellest õdedele.

Selline olukord on minu jaoks aga tavapärane.

Ma töötan suuremalt jaolt vanadekodudes.

Ma näen väga palju vanainimesi,

kellel on kuulmispuue või nägemispuue.

Umbes 10 protsendil kuulmispuudega inimestest

esineb muusikalisi hallutsinatsioone.

Ja umbes 10 protsendil nägemispuudega inimestest

esineb nägemishallutsinatsioone.

Selleks ei pea olema täiesti pime,

vaid lihtsalt piisavalt raske nägemispuudega.

Mis puutub selle algsesse kirjeldusse 18. sajandil,

siis Charles Bonnet'l neid ei esinenud.

Tema vanaisal esinesid need hallutsinatsioonid.

Tema vanaisa oli rahukohtunik, vanem meesterahvas.

Tal oli opereeritud katarakti.

Tema nägemine oli üpris halb.

Ja 1759. aastal kirjeldas ta oma lapselapsele

erinevaid asju, mida ta nägi.

Esimene asi, mida ta ütles end nägevat,

oli õhus rippuv taskurätt.

See oli suur sinine taskurätt,

mille peal oli neli oranži ringi.

Ja ta teadis, et see on hallutsinatsioon.

Taskurätid ei ripu niisama õhus.

Ja siis ta nägi ühte suurt ratast õhus rippumas.

Vahel ei olnud ta aga kindel, kas ta näeb hallutsinatsiooni või mitte.

Seda sellepärast, et hallutsinatsioonid sobitusid

nähtu konteksti.

Niisiis ükskord kui tema pojatütred talle külla tulid,

küsis ta: "Ja kes on need kenad noormehed, kes teiega kaasas on?"

Ja nemad vastasid: "Paraku, vanaisa, ei ole siin mingeid kenasid noormehi."

Ja siis need kenad noormehed haihtusid.

Nende hallutsinatsioonide puhul ongi tüüpiline,

et nad võivad tekkida ja kaduda hetkega.

Tavaliselt ei teki ega kao nad järk-järgult.

Nad ilmuvad üsna järsult. Ja muutuvad äkitselt.

Charles Lullin, see vanaisa,

nägi sadu erinevaid inimesi,

kõikvõimalikke erinevaid maastikke.

Kord nägi ta hommikumantlis meest piipu suitsetamas

ning taipas siis, et see on tema ise.

See oli ainus inimene, kelle ta ära tundis.

Kord Pariisi tänavatel jalutades

nägi ta -- need olid päris -- ehitustellinguid.

Kuid kui ta koju jõudis, nägi ta oma töölaual

nende tellingute 15 sentimeetri kõrgust miniatuuri.

Visuaalse tajuelamuse kordumist

nimetatakse vahel palinopsiaks.

See, mis näib tema ja Rosalie

puhul toimuvat --

ja Rosalie küsis: "Mis toimub?" --

ja mina vastasin et sedamööda, kuidas nägemine kaob

ning aju nägemiskeskustesse ei jõua enam infot,

muutuvad need keskused hüperaktiivseks ning erutuvaks.

Ja nad hakkavad iseeneslikult tööle.

Ja siis sa hakkad asju nägema.

Need asjad, mida sa näed, võivad olla tõepoolest väga keerukad.

Ühe minu teise patsiendi puhul,

kes[nagu ka Charles Lullin osaliselt] veel nägi,

võisid need nägemused olla hirmutavad.

Ühel juhul ütles ta end olnud nägevat

restoranis triibulises särgis meest.

Mees pööras ümber. Ja siis

jagunes ta kuueks identseks triibulises särgis meheks,

kes hakkasid tema suunas kõndima.

Ja siis läksid need kuus meest uuesti kokku nagu lõõtspill.

Kord kui ta oli autoroolis,

või täpsemalt oli roolis tema abikaasa,

jagunes tee neljaks.

Ja naine tundis, kuidas ta sõidab ühteaegu mööda nelja teed.

Tema hallutsinatsioonid olid ka väga liikuvad.

Väga paljud neist olid seotud autoga.

Vahel nägi ta ühte teismelist poissi

istumas auto kapotil.

Poiss oli väga visa ja kui auto pööras,

liikus ta üpriski nõtkelt.

Ja kui siis auto seisma jäi,

lendas poiss äkitselt otsejoones üles, 30 meetri kõrgusele õhku,

ning haihtus.

Ühel teisel minu patsiendil esines teistlaadi hallutsinatsioon.

See oli üks naine, kellel ei olnud probleemiks mitte silmad,

vaid aju nägemiskeskused.

Väike kasvaja kuklasagara ajukoores.

Ja kõige enam nägi ta joonisfilme.

Need joonisfilmid olid läbipaistvad

ja katsid sirmina poole tema nägemisväljast.

Ja eriti nägi ta joonisfilme konn Kermitist.

(Naer)

Noh, mina ei vaata Sesame Street'i.

Aga ta rõhutas seda eraldi:

"Miks Kermit?" küsis ta, "Konn Kermit ei tähenda minu jaoks mitte midagi.

Teate, ma mõtlesin freudistlike determinantide peale.

Miks Kermit?

Konn Kermit ei tähenda mulle midagi."

Need joonisfilmid ei häirinud teda väga.

Mis teda aga häiris, oli see, et tal esines väga püsivalt

kujutusi või hallutsinatsioone nägudest

ning, nagu Roseliegi puhul, olid need näod sageli moonutatud,

väga suurte hammaste või väga suurte silmadega.

Ja need hirmutasid teda.

No mis nende inimestega siis lahti oli?

Arstina pean ma püüdma probleemi defineerida

ja inimesi rahustada.

Rahustada neid eriti just selles osas, et nad ei ole hulluks minemas.

Need hallutsinatsioonid esinevad, nagu ma juba ütlesin,

umbes 10 protsendil nägemispuudega inimestest.

Kuid neid teadvustab endale alla ühe protsendi inimestest.

Sest nad kardavad, et neid peetakse hulluks või midagi seesugust.

Ja kui nad hallutsinatsioonidest oma arstile ei räägi,

siis võidakse neile panna vale diagnoos.

Täpsemalt on üldine arvamus selline, et kui sa hakkad

mingeid asju nägema või kuulma, siis oled sa hulluks minemas.

Kuid psühhootilised hallutsinatsioonid on vägagi teistsugused.

Psühhootilised hallutsinatsioonid, kui nad on visuaalsed või helilised,

pöörduvad sinu poole. Nad süüdistavad sind.

Nad võrgutavad sind. Nad alandavad sind.

Nad irvitavad sinu üle.

Sa suhtled nendega.

Charles Bonnet' hallutsinatsioonidega ei kaasne

sellist pöördumist üldse.

On vaid film. Sa näed filmi, mis ei ole sinu endaga kuidagi seotud.

Vähemalt mõeldakse sellest nii.

On olemas ka haruldane nähtus nimega oimusagara epilepsia.

Ja mõnikord kui inimesel see esineb

võib talle tunduda, et ta on rännanud tagasi

mingisse aega ja kohta minevikus.

Seisad ühes teatud teeristis.

Tunned röstitavate kastanite lõhna.

Kuuled liiklushelisid. Kõik meeled on kaasatud.

Ja ootad oma neiut.

Ja on too teisipäevaõhtu 1982. aastal.

Ja kõik oimusagara hallutsinatsioonid

on multisensoorsed hallutsinatsioonid,

mis on täis emotsioone, täis tuttavlikkust,

kindla asukohaga ajas ja ruumis,

sidusad, dramaatilised.

Carles Bonnet' omad on hoopis teistsugused.

Niisiis on Charles Bonnet' hallutsinatsioonidel

mitmeid erinevaid tasandeid

alates geomeetrilistest hallutsinatsioonidest,

roosadest ja sinistest ruutudest, mida too naine nägi,

kuni keerukate hallutsinatsioonideni,

kus esinevad inimesed ning eriti just näod.

Näod, ja mõnikord moondunud näod,

on üks asi, mida nendes hallutsinatsioonides

kõige sagedamini näha võib.

Sageduselt teisel kohal on joonisfilmid.

Niisiis, mis toimub?

Vaimustava arenguna on viimastel aastatel

olnud võimalik läbi viia aju funktsionaalset skaneerimist,

teha fMRI-d inimestele hallutsinatsioonide kogemise ajal.

Ja leida koguni, et

hallutsineerimise ajal aktiveeruvad

aju nägemiskeskuste erinevad osad.

Kui inimene näeb neid lihtsaid geomeetrilisi hallutsinatsioone,

siis on aktiivne visuaalse ajukoore primaarne väli.

See on see osa ajust, mis tegeleb piiride ja mustrite tajumisega.

Visuaalse ajukoore primaarses väljas ei teki kujutluspildid.

Kui tekivad kujutluspildid,

siis on kaasatud visuaalse ajukoore kõrgem väli,

mis asub oimusagaras.

Ja täpsemalt nimetatakse ühte oimusagara piirkonda

oktsipito-temporaalseks kääruks.

Ja on teada, et kui inimesel on oktsipito-temporaalne käär

kahjustada saanud, võib ta kaotada võime nägusid ära tunda.

Kui aga oktsipito-temporaalses käärus esineb tavatut ajutegevust,

võib inimene näha hallutsinatsioone nägudest.

Ja just see mõnedega nendest inimestest toimubki.

Selle kääru eesmises osas paikneb piirkond,

mis vastutab silmade ja hammaste eest.

Ja just see osa käärust on aktiivne siis,

kui inimene näeb hallutsinatsiooni moondunud nägudest.

Üks teine osa ajust

muutub eriti aktiivseks just siis,

kui me vaatame joonisfilme.

See aktiveerub siis, kui me tunneme multifilmi ära,

kui me joonistame karikatuure ning kui me näeme neist hallutsinatsioone.

On väga põnev, et see piirkond nii spetsiifiline on.

Ajus on ka selliseid osi, mis on seotud konkreetselt

hoonete ja maastike

nägemise ja hallutsineerimisega.

1970. aasta paiku avastati, et sellega ei ole seotud mitte ainult teatud ajuosad,

vaid ka teatud tüüpi rakud.

"Näorakud" avastati umbes 1970. aastal.

Ja nüüdseks teame me, et on olemas ka sadu

muid rakuliike,

mis võivad olla väga-väga spetsiifilised.

Niisiis võivad meie ajus olemas olla mitte ainult

"autorakud",

vaid koguni "Aston Martini rakud".

(Naer)

Ma nägin täna hommikul ühte Aston Martinit.

Lihtsalt pidin seda mainima.

Ja nüüd on ta kusagil seal sees.

(Naer)

Aga sellel tasandil, mida nimetatakse inferotemporaalseks ajukooreks,

on olemas ainult visuaalsed kujutised

või kujutluspildid või fragmendid.

Alles kõrgematel tasanditel

astuvad mängu ka teised meeled

ning tekivad seosed mälu ja tunnetega.

Ja Charles Bonnet' sündroomi puhul

jäävad need kõrgemad tasandid kõrvale.

Sündroom puudutab madalama visuaalse ajukoore neid tasandeid,

kus tuhanded ja kümned tuhanded

ja miljonid kujutised

või kujutluspildid, või kujutluspiltide fragmendid

on kindlates rakkudes või väikestes rakugruppides

neuraalselt kodeeritud.

Tavaliselt on kõik need kujutised

tervikliku tajuvoo või kujutluse osaks.

Ja me ei ole neist teadlikud.

Ainult siis kui inimene on nägemispuudega või pime,

katkeb see protsess.

Ja normaalse tajuelamuse asemel

leiab aset kõigi nende nägemisrakkude

kaootiline, tõmblev

stimulatsioon või vallandumine

inferotemporaalses ajukoores.

Niisiis näed sa äkitselt nägu. Või näed äkitselt autot.

Äkitselt see ja äkitselt teine.

Mõistus annab endast parima, et seda kogemust kuidagi korrastada

ja luua selles mingisuguseid seoseid.

Kuid see ei õnnestu väga hästi.

Kui neid hallutsinatsioone esmakordselt kirjeldati,

arvati, et neid on võimalik tõlgendada just nagu unenägusid.

Tegelikult ütlevad aga inimesed:

"Ma ei tunne neid inimesi. Mul ei teki mingeid seoseid."

"Kermit ei tähenda mulle mitte midagi."

Kui mõtleme neist kui unenägudest, ei jõua me mitte kuhugi.

Noh, ma olen enam-vähem ära rääkinud kõik, mida plaanisin.

Ma usun, et tahan lihtsalt teema kokku võtta

ja öelda, et see nähtus on levinud.

Mõelge pimedate inimeste arvule.

Maailmas peab olema sadu tuhandeid pimedaid,

kes näevad neid hallutsinatsioone,

kuid kardavad neist rääkida.

Niisiis tuleb sellele asjale juhtida nii

patsientide, arstide kui ka avalikkuse tähelepanu.

Lõppeks arvan ma, et nad on

lõpmata huvitavad ja väärtuslikud, kuna

annavad meile aimu sellest, kuidas aju töötab.

Charles Bonnet ütles 250 aastat tagasi --

ta arutles kuidas, mõeldes neist hallutsinatsioonidest,

kuidas, nagu ta selle sõnastas, aju masinavärk

saab luua vaimu teatrit.

Nüüd, 250 aastat hiljem, usun ma,

et me hakkame saama aimu sellest kuidas see toimub.

Suur aitäh.

(Aplaus)

Chris Anderson: See oli suurepärane. Tänan Teid väga.

Te räägite neist asjust niivõrd suure mõistmise

ja empaatiaga oma patsientide suhtes.

Kas Te olete ka ise kogenud mõningaid sündroome, millest te kirjutate?

Oliver Sacks: Kartsingi, et Te seda küsite.

(Naer)

Nojah, paljusid neist.

Ja tegelikult on ka mul endal väike nägemispuue.

Ma olen ühest silmast pime ja ei näe ka teisega hirmus hästi.

Ja ma näen geomeetrilisi hallutsinatsioone.

Aga sellega see ka piirdub.

C.A.: Ja need ei häiri teid?

Kuna te mõistate, mis neid põhjustab. Nad ei pane teid muretsema?

O.S.: Noh, nad ei sega mind rohkem kui mu kõrvakohin.

Mida ma eiran.

Aeg-ajalt pakuvad nad mulle huvi.

Ja mul on neist märkmikes mitmeid joonistusi.

Ma olen lasnud ka endale fMRI-d teha,

et näha, kuidas mu visuaalne ajukoor juhtimise üle võtab.

Ja kui ma näen kõiki neid kuusnurki

ja kompleksseid objekte, mida ma samuti näen,

migreeniauradena,

siis mõtlen ma, et kas kõik inimesed näevad sääraseid asju

ja kas sellised asjad nagu koopamaalingud või ornamendid

võivad olla pisut neist tuletatud.

C.A.: See oli äärmiselt vaimustav ettekanne.

Tänan Teid väga, et seda meiega jagasite.

O.S.: Aitäh. Aitäh.

(Aplaus)