Suhkruhaiguse seljatamine uue, lihtsa menüüga | Neal Barnard | TEDxFremont

Praegu on suhkruhaigus või selle eelne seisund 100 miljonil ameeriklasel. Üks kolmest 2000. aastal või hiljem sündinud lapsest jääb suhkruhaigeks. Dr Neal Barnard on Vastutustundliku Meditsiini Arstide Komitee asutaja ja kliiniliste uuringute läbiviija. Ta räägib sellest, mis põhjustab seda tõsist haigust ja annab nõu, kuidas see kurb statistika ümber pöörata.

Täna tahaksin rääkida ühele
epideemiale lõpu tegemisest.

Sajal miljonil ameeriklasel on praegu
suhkruhaigus või selle eelne seisund

ja sellest tulenev risk amputatsiooniks,

südamehaigusteks, pimedaks jäämiseks

ja me ekspordime seda
epideemiat teistesse riikidesse.

Sõna epideemia tuleb vanakreeka keelest:

‘epi' tähendab peal ja 'demos' inimesed.

Epideemiat uuritakse steriilse
statistika, kaartide ja graafikute abil,

aga tegelikult

kannatavad ju selle all inimesed,
luust ja lihast inimesed.

Minu lugu algab
Minneapolise haigla keldrist.

Aasta enne arstiteaduskonda astumist
töötasin ma surnukuuris abilisena

või nagu mina armastan öelda
'lahkamisassistendina'.

See tähendab, et kui keegi suri,
siis tõin surnukeha külmast

ja panin patoloogi jaoks
lahkamislauale valmis.

Ühel päeval suri haiglas
inimene südamerabandusse.

Tõenäoliselt oli see haiglatoidust,
aga see on omaette lugu.

(Naer)

Südame uurimiseks tuleb
osa roietest välja lõigata

ja see pole mingi peen töö:

sa võtad aiakääride moodi käärid

ja lõikad krõmps-krõmps-krõmps
roided ühelt poolt läbi

ja siis krõmps-krõmps-krõmps
roided teiselt poolt läbi.

Patoloog tõmbas suure
roiete kuhja rinnalt ära

ja pani laulale.

Ta teadis, et ma tahan arstiks õppida,

seega püüdis ta mulle näidata kõike.

Ta ütles: “Neal, vaata,
need on pärgarterid,

sest nad on nagu pärg ümber südame."

Ta lõikas ühe lahti ja ütles:
"Vaata sisse."

Ma sonkisin seal sees
oma kinnastatud sõrmega ringi,

ja arter polnud tühi,

seal sees oli mingi ollus,
mis nägi välja nagu näts,

ainult et see oli kivikõva.

Ta ütles: “Siin on peekon ja munad,
Neal, see on ateroskleroos."

Me vaatasime ajuartereid,

jalgadesse ja neerudesse
suunduvaid artereid.

Kõik olid lubjastunud,

see oli ateroskleroos.

Ta ütles: “On selgunud, et ateroskleroos

algab 2/3 inimestest
juba 23 aasta vanuselt."

Juhtumisi olin ma sel ajal just nii vana.

(Naer)

Ta pani selle kõik kirja:

ulatuslik ateroskleroos,
südamelihase infarkt,

ja lahkus ruumist.

Ma panin roided rinnale tagasi

ja püüdsin nad õigele kohale nihutada,

õmblesin lõikekohad kinni
ja koristasin ruumi ära.

Siis läksin üles kohvikusse,

kus selgus, et lõunaks pakuti ribisid.

(Naer)

Tegelikult on ribid mulle tuttavad.

Kasvasin üles Fargos Põhja-Dakotas
elupõliste loomakasvatajate peres

ja mäletan selgelt
loomade lõhna karjamaal.

Mäletan lehmalõhna vanaisa laudas

ja onuga loomade vedamist
East St-Louisi kariloomade oksjonile.

Mäletan oksjoni hotelli,
kus öö maksis kaks dollarit

ja selle toa lõhna.

Ja tuleb tunnistada, et sõin päevast päeva

loomaliha, ahjukartuleid ja maisi.

Välja arvatud pidupäevadel, kui sõime
loomaliha, ahjukartuleid ja herneid.

(Naer)

See oligi meie tavaline söök.

Mu isale loomakasvatus ei istunud,

ta lahkus perefarmist ja õppis arstiks.

Ta tegeles kogu elu Fargo
kliinikus suhkruhaiguse raviga

ja ta oli ümbruskonna
parim selle ala spetsialist.

Tuleb tunnistada, et isa nörritas väga,

et patsientidele määrati dieet,
mis neile ei meeldinud.

Arvati, et suhkruhaigust haiguseks,

mille puhul on veres liiga palju suhkrut,

nii et ei tohi süüa ühtegi asja,
mis suhkruks muutub,

ei saia, puuvilju,
pastat, riisi, bataate,

tavalisi kartuleid, ube ega porgandeid.

Lisaks nende toiduainete piiramisele
tuli vähendada ka kaloreid.

Sellist dieeti ei suutnud keegi pidada,
heal juhul paar-kolm päeva.

Patsientidele kirjutati välja
rohud ja anti süstlad

ning õpetati, kuidas sõrme torgata
ja kuidas insuliini süstida.

Sellest kõigest hoolimata

suhkruhaigus ei taganenud,

vaid süvenes pidevalt.

Ja sellest sai midagi, mida
nüüd ka välismaale ekspordime.

Kui ma diplomi sain, oli
saada veel rohkem ravimeid

ja ilmselt ka teravamad süstlad,
aga tulemus oli ikka sama.

Patsiendid olid õnnetud

ja seda haigust ei
suudetud kunagi välja ravida.

Seda peeti alati
süvenevaks haiguseks.

Aga oli kaks teadusavastust,

mis põhjalikult muutsid
vaadet kogu asjale.

Esimene uuring hõlmas
väga suurt piirkonda.

Kui vaadata maailmas riike,

kus diabeeti on kõige
vähem, näiteks Jaapanis.

Nad ei söö üldse nii nagu meie
oma diabeetikutele ette kirjutasime.

Nad ei loobunud riisist ja nuudlitest,

neid süüakse kogu aeg,
see on nende põhitoit.

Teine avastus oli seotud raku-uuringutega,

täpsemalt lihasraku uurimisega.

Ja lihasrakke uuriti seetõttu,

et glükoos läheb just sinna,
veresuhkur läheb täpselt sinna

see on kütus, mis võimaldab liikuda.

Olete kuulnud maratonijooksjatest?

Mida nad teevad nädalad enne maratoni?

Nad tangivad end süsivesikuid täis.

Süüakse pastat ja saia,

et rakkudesse energia
tootmiseks glükoosi koguda.

See ongi suhkruhaiguse häda,

sest glükoos on rakust väljaspool
ja tahab sisse pääseda.

Sissepääsemiseks on tal võtit vaja.
Võtmeks on insuliin.

Mis siis, kui ma jõuan oma kodu ukse ette,

võtan taskust võtme, panen lukuauku,

ja oot-oot, see ei tööta.

Võti on täiesti korras.

Aga kui vaatan lukuauku,

näen, et vahepeal on keegi
nätsu mu lukuauku toppinud.

Mida ma siis teen?
Ronin aknast sisse? Ei.

Ma puhastan luku ära.

Suhkruhaige insuliinivõti ei tööta.

Miks? Miks insuliin signaale ei saada?

Glükoos peab rakku jõudma

ja seda insuliinivõtme abiga.

Põhjuseks pole lukuaugus
olev näts, vaid rasv.

Rasv, väikesed rasvatilgad.

Arstid vihkavad sõnu nagu ‘rasv',
see on ju vaid ühesilbiline sõna.

Meile meeldib seda nimetada
intramüotsellulaarseks lipiidiks.

(Naer)

Intra tähendab 'sees', 'müo' lihas,

tsellulaarne tähendab 'raku',

(Naer)

lipiid on rasv.

Intramüotsellulaarne lipiid
on rasv sinu lihasrakkudes

ja see ei lasegi insuliinil
glükoosile võtmeks olla.

2003. aastal sai mu uurimisrühm raha
Riiklikult Terviseinstituudilt, kes ütles:

“Uuriks õige midagi hoopis midagi muud.

Mis oleks kui selle asemel, et
piirata saia ja muud taolist.

arvestades, et probleemiks on rasv,
prooviks õige rasvavaba dieediga?"

Kust rasv tuleb?

Kahest kohast: lihatooted ja
loomne rasv ning taimeõlid.

Kutsusime kohale 99 inimest
ja palusime neil kahte asja teha.

Süüa palju ja mitte muretseda
toidu koguste pärast,

me ei lugenud kaloreid,

ei lugenud süsivesikute gramme
ega muud sellist.

Selle asemel jätsime kõrvale
loomsed toidud

ja piirasime taimsete õlide kasutamist.

Väga lihtne.

Üks osalejaid oli Vance-nimeline mees,

tema isa suri 30-aastaselt.

Vance'il diagnoositi suhkruhaigus,
kui ta oli 31-aastane,

meie juurde jõudis ta
hilistes kolmekümnendates.

Ta ütles: "See pole raske"

Erinevalt kõigist teistest
dieetidest ei huvitanud meid,

kui palju süsivesikuid,
kaloreid või portsjone ta sõi.

Lihaga tšillipajaroa asemel,

sõi ta oa- või köögiviljatšillipada.

Spagettidele pani ta liha asemel

artišokke, seeni ja tomatikastet.

Nii et seda dieeti oli väga kerge järgida.

Aastaga võttis ta maha 27 kg,

ta veresuhkru tase
langes, langes ja langes.

Ühel päeval ta ütles arst:

"Vance, ma tean et su pereliikmed
on sellesse haigusesse surnud,

aga vaadates su vereanalüüsi tulemusi,

ei ole sa enam haige."

Kujutage ette, kui su lähedane,
kes on kogu aeg teadnud,

et see haigus võib vaid halvemaks
minna, saab ühtäkki terveks?

Kui küsisin Vance’ilt, kas võin
tema lugu ka teistele rääkida,

siis käskis ta kindlasti lisada,
et ka ta erektsioonihäired kadusid.

(Naer)

Pange see kirja.

(Naer)

Avaldasime oma katse tulemused
meditsiiniajakirjades.

Ameerika Diabeediühing on sama meelt

ja viitab meie dieedile kui tõhusale.

Ja inimesed kogu maailmas
võtsid selle kasutusele.

Üks mees Inglismaalt

tahtis mulle oma loo jutustada.

Tal oli olnud suhkruhaige,

oli proovinud edutult
kõikvõimalikke dieete

ja siis kuulis ta meie dieedist.

Ta katsetas seda mitu nädalat
ja tegi siis vereproovi.

Kui ta jõudis koju tagasi,

helises telefon:
‘Helistame perearsti juurest.

Kas te saaksite kohe tagasi tulla?'

Ta mõtles, et taevas küll,
mida nad mu verest leidsid.

Ta tormas autosse, sõitis tagasi,

ise mõeldes, mis haigus
mu verest nüüd küll leiti...

Ta tormas kabinetti.

Talle öeldi: 'Istuge palun ja
rääkige täpselt, mida te teinud olete.'

Suhkruhaigusest polnud jälgegi.

Arst ütles: ”Teie verenäitajad on
paremad kui minul,

ja mina ei ole suhkruhaige.
Kuidas on see võimalik?"

Arst ütles: “Ei saa väita, et olete
suhkruhaigusest paranenud,

sest see on võimatu, aga analüüsid
ütlevad, et sa pole enam haige."

Arst kahtles tulemustes ja ütles:

"Tule kahe kuu pärast
veel kord analüüse andma."

Haigus aga ei tulnud tagasi.

Oot-oot.

Suhkruhaigus on pärilik, onju?

Seda esineb suguvõsa kaupa.

Tegelikult on küll olemas
suhkruhaiguse geenid,

aga tuleb meeles pidada,

et geene on kahesuguseid.

Osad geenid on diktaatorid,

ma mõtlen neid, mis määravad
sinised silmad või pruunid juuksed.

Nad on diktaatorid, nad annavad
käske, millele ei saa vastu vaielda.

Aga suhkruhaiguse geenid on komisjon.

Nad teevad ettepanekuid.

Ja saab öelda: "Üks hetk,

ma ei taha suhkruhaigust põdeda."

Tegelikult on kõikide haiguste
geenid pigem komisjoni-laadsed,

on see siis südame-, suhkru- või
kõrgvererõhutõbi, mõned vähiliigid,

isegi Alzheimeri haigus,

nad pole diktaatorid,
vaid pigem komisjonid.

Nende aktiivsus oleneb sellest,
mida me sisse sööme.

Ma väidan siin,

et anname oma kehale toitu,
mis pole talle mõeldud.

Siit aga kerkib küsimus,
mis toit meie kehale sobib?

Seda võib mitut moodi vaadata.

Üheks võimaluseks on hambakatse.

Kas teate hambakatset?

Tuleb oodata, kuni su kass haigutab

ja vaadata talle suhu.

Seal on näha väga pikki
esiletungivaid kihvasid,

üks kihv ühel pool,
teine teisel, nagu hanguhaarad.

Need on väga praktilised saaklooma
tabamiseks, väikeste loomade tapmiseks,

naha nülgimiseks ja liha söömiseks.

Nüüd vaata oma hambaid.

On näha, et kihvad pole
lõikehammastest pikemad.

See muutus toimus vähemalt
3,5 miljonit aastat tagasi.

Meie purihambad saavad väga hästi
õuna ragistamisega hakkama,

aga teel allaaetud loomaga
mitte väga edukalt.

Siis on katse küülikuga.
Kas te teate küülikukatset?

(Naer)

Võtad küüliku

ja paned ta oma kassi nina ette

(Naer)

ja selgub, et ükskõik
kui väike kass veel on,

tahab ta kohutavalt
seda küülikut kinni püüda

rünnata, tappa ja ära süüa.

Kui nüüd panna sama
küülik väikese lapse ette

(Naer)

ja selgub, et laps
hüüab: "Jänku, jänku!"

Nad tahavad mängida
ja laps on vaimustuses.

Tal ei tuleks ilmaski pähe
küülikut tappa ja süüa.

Siin on meile õppetund.

Kas te karbi katset teate?

(Naer)

Sa võtad mõne elektroonikaseadme karbi,

vaatad, mis seal sees on
ja leiad ränidioksiidigeeli pakikese.

See geel on seal niiskuse imamiseks.

Ränidioksiidigeeli tootjad on
ilmselt aru saanud,

et inimesed söövad, mis kätte juhtub

nii et pakile tuli kirjutada: Mitte süüa!

(Naer)

Mina saan sellest nii aru,

et inimesed on loomult taimtoidulised,
aga meid on kerge eksitada.

(Naer)

Tegelikult olid inimesed enne kiviaega

kohutavalt kehvad jahimehed.

Teate ju, et see peab paika,
sest me pole väga kiired.

Lõvi on kiire,

ta võib metsas kergesti
gaselli kätte saada.

Pistrik või öökull võib
kerge vaevaga hiire kätte saada.

Inimesed aga püüavad tavaliselt
kinni igasugu haigusi

(Naer)

Me ei leia kergelt saaklooma,
me nina pole piisavalt hea.

Võtame näiteks koera,

koera haistmine
on väga kõrgelt arenenud,

nad suudavad saaklooma kaugelt üles leida.

Sellepärast neid
kasutataksegi lennujaamades

pommide, narkootikumide
ja muu sellise tuvastamiseks.

Ja nende kuulmisvõime
on meie omast kordades parem,

nad on kohastunud saaklooma leidmiseks.

Inimestel on nunnud ninad ja kõrvad,

ja küttidena pole meist üldse asja.

Selleks, et olla edukas lihasööja,

peavad olema teravad küüniseid,
head teravad hambaid,

peab olema väga väle

terav kuulmine, terav silm
ja tundlik nina.

Siit kerkib küsimus:

mis on inimese kõige tundlikum kehaosa?

Mis te arvate?

Mina sain vastuse teada.

Tulin siia lennujaamast.

Lennujaama turvatöötaja kutsus mu kõrvale
ja ütles: "Ma pean su läbi patsutama,

ja jõudes su tundlike kehaosadeni,
kasutan oma käeselga."

Ja siis mulle koitis,

et ilmselt on siis tagumik
inimese kõige tundlikum osa.

Igal juhul pidi lihasöömine
kusagilt alguse saama.

Kuidas see algas?

Ma küsisin seda Richard Leakey'lt.

Richard Leakey on kuulus paleoantropoloog.

Ta ütles: "Taimetoitlasest inimene

ei pea olema kiire, ei pea olema
eriti valvas ega tundlik,

sest maasikale pole vaja ligi hiilida,

see on lihtsalt paigal ja ei lähe kuhugi.

(Naer)

Aga lihasööjaks saamise nimel
tuli kõvasti tööd teha.

See algas tõenäoliselt raipesöömisena."

Lõvi ei söö kõike ära.

Lõvidest järgi jäänud kondihunnikus

oli natuke liha ka järgi jäänud

ja inimesed said
kerge vaevaga ligi hiilida

ning sealt natuke kaasavõtmiseks lõigata.

Selleks oli neil vaja tööriistu.

Kiviaja saabudes

hakati tööriistu kasutama.

Midagi hakkas juba looma,
kui inimesed võtsid kasutusele

nooleotsad, kirved ja muu sellise.

Lihasöömine sai populaarseks,
aga keha pärines kiviaja-eelsest ajast.

Tänase päevani on nii,
et kui inimene sööb taimset toitu,

siis ta arterid avanevad taas,
suhkruhaigus taandub,

kehakaal langeb, keha hakkab taastuma.

Ameeriklased kahjuks ei söö
suhkruhaigust ravivat toitu.

Tänapäeva ameeriklased söövad
enam kui miljon looma tunnis.

USA Terviseamet ütleb,

et iga kolmas laps, kes on sündinud
aastal 2000 või hiljem,

jääb varem või hiljem suhkruhaigeks.

Pane vaid telekas käima,
ja näed kohe, kuidas asjalood on.

Burgerid, kanatiivad, näksid
moodustavad poole reklaamidest,

teise poole moodustavad ravimid,

mis peavad siluma
meie söödud toidu tagajärgi.

Siin me siis oleme.

Mis siis saaks,
kui saja miljoni suhkruhaige

või suhkruhaiguse eelstaadiumis
oleva ameeriklase asemel

oleks kõigil sajal miljonil suhkruhaigus?

Või veelgi enamal?

Kõik nad vajaksid ravimeid,
analüüse, haiglaravi jne.

Rahalisest oleks see katastroof,

aga inimese seisukohast polegi
võimalik selle maksumust arvutada.

Ma arvan, et me oleme
jõudnud muutuste ajajärku.

Põlvkondade kaupa on minu
perekonnal olnud samad vaated.

2004. aastal jõudsime tippu, 90,6 kg liha.

Nii palju sõi keskmine inimene sel aastal.

Järgnevatel aastatel on see näitaja
kahanenud ja kahanenud,

nüüd oleme jõudnud 85 kiloni

ja loodetavasti langus jätkub.

Aga tänase päevani ütlevad arstid,
toitumisnõustajad ja med-õed,

et suhkruhaigus on ühesuunaline
tänav, seda ei saa ravida.

Aga see oli enne seda,
kui me maailmas ringi kaesime

ja avastasime, et on olemas
palju tervislikumaid toitumisviise.

Ja see oli enne, kui raku sisse vaatasime
ja mõistsime, kuidas suhkruhaigus tekib

ning kuidas seda ravida saab.

Ja see oli enne seda,

kui taipasime, et patsiendid suudavad
palju enam muutuda kui arvasime.

Sellised pered nagu minu oma,

kes on põlvkondade viisi liha müünud,

võivad selle asemel hoopis porgandeid,
sparglit, bataate ja ube müüa.

Ja loodetavasti jääb lahkamisruum
tühjemaks kui kunagi varem,

sest inimesed elavad kauem
ja näevad paremad välja.

Ja haigla söökla võiks pakkuda ribide asemel
rikkalikku valikut tervislikku toitu.

Ja epideemiate uurimise asemel

võiksime tähistada tervise tagasitulekut.

Suur tänu!

(Aplaus)