Kas joomine on eestlastele omane? | Riina Raudne | TEDxTartu

Riina Raudne (PhD) on eesti sotsioloog, Terve Eesti Sihtasutuse asutaja ning tervete eluviiside propageerija. Oma kõnes juhib ta tähelepanu muretekitavale kasvutrendile eestlaste alkoholitarbimises, vaatleb ajaloolisi tendentse ning majanduslikke hoobasid, mis alkoholi tarbimist mõjutavad. Ta küsib, kas alkoholist on tõesti midagi, milleta eestlased justkui ei saagi hakkama või on meil siiski lootust trendi pöörata.

Riina õppis sotsioloogiat Durhami ülikoolis ja kaitses magistrikraadi võrdlevas sotsiaalpoliitikas Oxfordis, ta sai doktorikraadi rahvatervise alal 2012. aastal USAs Johns Hopkinsi Ülikooli . Eestis on Riina töötanud Tervise Arengu Instituudis ja Siseministeeriumis, kus juhtis uimastipoliitika valitsuskomisjoni. Riina on pidanud loenguid rahva tervisest ja juhtinud kampaaniat “Joome poole vähem!”

Riina Raudne, PhD, is Estonian public health researcher and activist, social entrepreneur and activist. She studied sociology and comparative social policy at Durham and Oxford universities in the UK and completed her doctorate in public health at Johns Hopkins Bloomberg School of Public Health in 2012.

Her public health work in Estonia has focused on communicating and reframing
stigmatised health topics such as HIV and alcohol, leading to changes at the levels of public discourse, organisational and national policies, and funding. She served as a coordinator of the Estonian government’s drug policy committee, was the lead author of the Drug Policy White Paper 2014-2017, and has conceptualised several award-winning awareness and advocacy campaigns tackling various aspects of addiction in Estonia.

In her talk that she gave at TEDx Tallinn event in 2014, Riina shares the findings and thoughts her thorough research on the issues related to alcoholism and drinking patterns among Estonians.

About TEDx, x = independently organized event In the spirit of ideas worth spreading, TEDx is a program of local, self-organized events that bring people together to share a TED-like experience. At a TEDx event, TEDTalks video and live speakers combine to spark deep discussion and connection in a small group. These local, self-organized events are branded TEDx, where x = independently organized TED event. The TED Conference provides general guidance for the TEDx program, but individual TEDx events are self-organized.

Tere kõigile minu poolt,

mul on väga suur rõõm siin olla

ja ma kutsun teid ühele
üsna esseistlikule mõtterännakule

ja koos küsimuste püstitamisele

pigem kui vastuste pakkumisele.

Kui ma 4 aastat tagasi doktorantuuris

hakkasin rohkem Eesti
alkoholitarbimise teemaga tegelema,

siis ma olin päris palju statistikat
juba lugenud selle kohta

ja lähtusin paarist faktist:

Tervisearengu Instituudi hinnangul
kaotame Eestis

ühel või teisel viisil alkoholi tõttu
umbes 1500 inimelu aastas.

Seda on tegelikult kokku

iga nelja aastaga umbes sama palju,

kui meil oli hukkunuid Vabadussõjas.

Ja et eriti vara surevad alkoholi
tõttu Eestis mehed.

Eesti mehed elavadki keskmiselt umbes
8 aastat vähem kui Eesti naised,

ja umbes 8 aastat vähem
kui mehed Lääne-Euroopas.

Me oleme neid numbreid ja seoseid

juba päris tükk aega teadnud,

oleme neid pingega jälginud,

ja oleme teadnud ka seda,
et alkoholi kahjud on vähendatavad,

on olnud varem vähendatud siin meie riigis

ja oleme näinud teiste riikide näitel,

et neid on võimalik vähendada.

Ja minu huvi oligi siis see,

et tahaks rohkem aru saada sellest,

miks me niimoodi jätkame,

eriti sellise demograafilise
kriisi tingimustes.

Ma tahtsin teada,
mis meid selles kinni hoiab

ja uurida alkoholi rolli
eestlaste igapäevaelus

või iganädalases suhtlemise graafikus.

Selistele küsimustele vastamiseks

ei ole hea tormata
kohe statistikat koguma,

pigem tuleks öelda, et meil juba on
selle kohta päris palju statistikat,

aga ma pigem tahtsin
läheneda kvalitatiivselt

ja tegingi siis fookusgruppe
ja süvaintervjuusid inimestega.

Selleks, et nad saaksid lihtsalt
oma sõnadega rääkida

kuidas asjad on,

kuidas nemad seda kõike näevad.

Ja kui fookusgruppe teha,

siis me ei otsi fookusgruppidest
selliseid ideid,

mida keegi kunagi varem
ei ole välja öelnud,

või mingeid eredaid mõttevälgatusi

vaid pigem otsitakse
korduvaid mustreid ja asju,

mida erinevates gruppides
ikka ja jälle tuuakse selgituseks.

Ja kui seda siis niimoodi
rahulikult kaardistada,

siis mingi aja pärast
hakkab tekkima ülevaade sellest,

mis see meie jagatud arusaam või tunnetus

või raamistik selle kohta on,

et mis on normaalne, mis on lubatud

ja ka sellest, mis jääb
sellest normist väljapoole.

Uskumus siis on,

et sellist tüüpi normid,
sellist tüüpi jagatud arusaamad

sellised põhjenduste rägastikud

mõjutavad seda, kuidas me
oma elu mõtestame,

ja mõjutavad lõpuks ka meie käitumist.

Mina viisin esialgu läbi
kaheksa fookusgruppi

Tallinnas tööealiste elanikega

ja muidugi leidsin
alkoholiga seotud küsimustele

hulga väga huvitavaid vastuseid.

Mu enda jaoks üks huvitavamaid oli tõik,

et väga-väga paljud inimesed,

eriti meeste fookusgruppides ütlesid,

et alkoholi üks peamisi rolle on see,

et ta aitab meil hästi palju
vähem muretseda selle pärast,

mida teised inimesed meist arvavad,

eriti just sotsiaalsetes situatsioonides.

Aitab justkui võtta mingid pinged maha.

Inimesed ütlesid: “Ma lakkan
analüüsimast, mida keegi minust arvab,

eriti kui on tegu võõraste inimestega

või mõne huvipakkuva
vastassoo esindajaga.”

Mida ma aga ei osanud
alguses näha ega oodata

ega mille kohta alguses kohe küsida,

olid järjest rohkem korduma
hakkavad vihjed,

sellised justkui juhuslikud
lausekatked selle kohta,

milline see eestlase iseloom on.

Et millised me tegelikult oleme,

mitte ainult, et kuidas me joome

vaid millised me oleme

ja kuidas see, millised me oleme

omakorda on justkui seotud sellega
või tingib selle, kuidas me joome.

Ma näitan teile mõningaid
tsitaate fookusgruppidest,

sest ma ise ka ei ole veel
lõplike vastusteni siin jõudnud.

Näiteks: “Kindlasti ühel
või teisel sündmusel

kerge alkohol on eestlastele
omane, aitab lõdvestuda

ja kuidas nüüd öelda,
pidu läheb käima.”

"Eesti on olnud kogu aeg mahasurutud,

muud lõõgastusviisi pole olnud.”

“Alkohol on abiks.”

"Vanad eestlased olla olnud
Saksa võimu all, päevad läbi tööd teinud

ja siis alkohol olevat aidanud
õhtul orjusele vähem mõelda.”

"Et võib-olla sellest see ongi siis tulnud
eestlase psüühikasse.”

"Aga võib-olla ei osata
inimestega väga suhelda

ja võib-olla ei julgeta.”

"Eestlastele on iseloomulik see,

et nad on kinnised.”

"Aga alkohol ongi see, mis meid avab.

Ilma nagu ei oska.”

"Stereotüüp on see,

et eestlane on üldiselt
kidakeelne ja enesessetõmbunud,

kes ei saa sõnagi suust

ja ainuke hetk, kus ta tohib
ennast väljendada või avada,

ongi see, kui ta on purjus,

siis on nagu andestatav.”

See on päris raju!

Kui selle peale nüüd mõelda,

et me justkui kainena ei tohiks
mingit tüüpi emotsioone omada,

aga kui me oleme purjus,

siis nende emotsioonide omamine
ja väljendamine on andestatav.

“Kas me siis tõesti rahvusena olemegi
sellised kalgid või külmad põhjamaalased,

kes ei suuda muidu ennast avada,
kui ainult alkoholiga.”

"Öeldakse, et kui me pidu peame,

siis kuni esimese viinapitsini

kõik hoiavad oma nurka,

aga siis joomine avab
ruumi justkui teistele ka

ja barjäär läheb maha, siis on kergem.”

"Eestlased joovad palju selleks,
et julgust võtta, et pidu käima läheks.”

Ja nii edasi, ja nii edasi.

Need olid mõned näited.

Aga ma loodan, et siit hakkab
väike tunnetus tekkima,

et sellist tüüpi tsitaate kokku võttes

hakkabki tekkima teatud pilt selle kohta,

mida me arvame eestlastest, eestlusest

ja kuidas alkohol meid aitab.

Kui me objektiivselt üritaks analüüsida,

ja teha lihtsalt seda,
mida kvalitatiivsed uurijad teevad,

siis tuleks öelda, et nende väidete põhjal

siin eestlast kujutati ja tajuti
kui endassetõmbunud,

emotsiooni sissepoole elavat, kalki
ja kinnist, külma inimest,

kel ei pruugi olla piisavalt
oskusi või julgust suhelda.

Aga alkoholi nähti nendes samades lausetes

põhimõtteliselt millegina, mis avab

ja aitab emotsiooni väljendada.

Barjäärid lähevad maha, aitab lõõgastuda,

loob olukorra, kus emotsiooni väljendamine
on andestatav ja pidu läheb käima.

Iga eespool toodud tsitaat iseenesest

ongi justkui selline väike klišee,

et kui te mõtlete selle peale,

siis te võib-olla olete ka
midagi sellist kuulnud.

Et võib-olla keegi on veel
pillanud mõne sellise lause.

Aga kui me need kokkuvõtame

ja hakkame neile otsa vaatama,

siis tundub, et nad võivad moodustada

sellise alateadliku refrääni
meie ühisele regilaulule,

millega me siin maailma mõtestame

ja oma olemist selgitame.

Ja kui me selliseid klišeena näivaid asju

liiga palju ütleme või
kogu aeg kordame endale,

siis meile võib-olla hakkab
tundumagi mingi aja pärast,

et pidu ilma alkoholita
oleks küll väga imelik

või et kuidas sa lähed
ja räägid võõra inimesega,

mida sa talle ikka ütled.

Ja võib-olla õpivad juba uued
põlvkonnad vanemate pealt,

et eestlus on kalk ja külm ja kinnine

ja meil oli see orjapõlv

ja sealt see kõik on juba psüühikas

ja alkohol aitab.

Või kuidagi nii.

Milles see küsimus on?

Minu jaoks muidugi selles,

et tahaks rahvatervise
valdkonnas töötavana,

alamakstuna, ma tahtsin öelda,

neid surmi vähendada,

aga küsimus ongi selles,

et kui niimoodi otse ei ole õnnestunud,

et äkki siis peaksime korraks
proovima endale peeglit näidata

ja võib-olla astuma dialoogi

selle natuke peidetuma
ja varjatuma eestlase kuvandiga

ja kuidagi analüüsima,

et kas see vastab tõele,
mis me siit just kuulsime

ja kuivõrd produktiivne ja
konstruktiivne see on sel uuel ajastul,

kus me siis nüüd elada tahame.

Jah.

Võib-olla ma tahaksingi siis küsida,

minu meelest see tundub konstruktiivne,

et kui palju või kumba pidi seotuses

või selles klišeede raamistikus,

kus eestlane on ühtemoodi

ja alkohol teda pidevalt aitab,

et kumba pidi see
põhjuslik seos võib käia,

et kas eestlus ajab jooma

või on hoopis nii,

et äkki see eestlase selline
nurgeline ja endassetõmbunud

ja sissepoole elav iseloom
võib olla hoopis selle tagajärg,

et me nii siin palju joome.

Nii laialdaselt on peredesse

need tagajärjed kuidagi sisse elatud,

et see võib mõjutada seda,

kuidas pered omavahel suhtlevad,
kuidas lapsi kasvatatakse,

millised sotsiaalsed ja emotsionaalsed
oskused me õpime,

milliseks me iseloomud kujunevad

ja et kui mingitel aastakümnetel
on järjest rohkem joodud,

võib-olla on need
tagajärjed isegi nii laialdased,

et mõjutavad seda üldist stereotüüpi
sellest, milline eestlane on.

Kui põhjalikumalt nüüd süüvima hakata,

siis mulle tundub, et on päris mitu
täiesti veenvat argumenti, miks väita,

et eestlus iseenesest ei pruugi
olla piisav selleks, et juua

või et eestluse essents
iseenesest ei aja jooma.

Esimene tõestus sellele on,

et tegelikult elab Eestis ka inimesi,

kes ei joo alkoholi.

Just eelmisel aastal
Konjuktuuriinstituudi poolt

läbiviidud uuringu tulemusel

oli neid Eestis 18%,

see on umbes sama palju,
kui IRLi valijaid

ja Läänemaal oli isegi 28% neid,

kes eelmisel aastal ütlesid,
et nemad ei joo alkoholi,

proportsionaalselt siis sama palju
kui Reformierakonna valijaid.

Ja ajalooliselt on Eesti
naised väga vähe joonud.

Kuni 90ndate alguseni ja
nõukogude aja lõpuni väga vähe.

On küll joodud, aga pigem
mitte nii, et regulaarselt purju.

Eestlased ei ole alati sama palju
joonud, kui nad täna joovad.

Näiteks on meil olnud
pikki karskusperioode,

või selliseid mittetäielikke
karskusperioode,

vaid perioode, kus joodi vähem.

Näiteks 19. sajandi teine pool,

ärkamiseaeg, karskusliikumine

ja ka esimese Eesti Vabariigi aeg.

Näiteks esimese Vabariigi lõpus,

säilinud hinnangute kohaselt
joodi umbes 3 kuni 3.5 liitrit

puhast etanooli elaniku kohta aastas.

Praegu juuakse umbes 10,

ja sellest on juba ära võetud see,
mille soomlased siit välja viivad.

Ja võib-olla ma tooks selle ka välja,

et need perioodid, kus eestlased on
kõige rohkem joonud ajalooliselt,

on omakorda juhuslikult olnud
koos nende perioodidega,

kus Eesti aladel on olnud väga
head tingimused viinaäri ajamiseks.

Ma tooks eelkõige välja
kolm sellist kuulsusrikast perioodi.

Esiteks Vene tsaariajal,

Põhjasõjast kuni 20. sajandi alguseni,

kus siis baltisakslaste omanduses mõisates

eestlastest teoorjad ja
talumehed tegid viina,

mida eksporditi Venemaale

ja sellest tõusis sellele
alale siin suur tulu.

Teise perioodina Nõukogude aeg,

40ndate lõpust kuni 80ndate keskpaigani,

alkoholi tarbimine jälle
tõusis hästi palju,

kuni 12 liitrini elaniku kohta aastas.

Ja kolmanda perioodina tooksin välja

et pärast väikest taandumist
Gorbatšovi ajal,

on praegune Eesti taasiseseisvusaeg
jälle üks periood,

kus alkoholi toodangule ja
turustamisele ja müügile

on suhteliselt head ja liberaalsed
võimalused antud Eestis.

Võib-olla siit tuleb välja see muster,

et Eestis nagu ka paljudes
teistes kohtades

alkoholi kogutarbimise määr ei ole,

või ei tulene tingimata kliimast
või meie essentsist,

et see nõudlus alkoholi järele

ei ole tingimata seotud
rahvusliku iseloomuga,

vaid praktiliselt alati on
seotud nende reeglitega,

mis sellele poliitökonoomiale on seatud.

Ja see poliitökonoomia, eriti tänapäeval,

ei tähenda ainult seda,
mis kell poed kinni pannakse,

ja kui väiksed või suured poed
parasjagu lahti hoitakse,

vaid see tähendab laiemalt,
eriti kultuuri mõistes,

võimalust alkoholi reklaamida.

Näiteks toon sama naiste näite,

et kuni 90ndateni Eesti naised
väga palju alkoholi ei joonud

siis hakkasid oluliselt rohkem jooma,

aga neile hakati seda ka
oluliselt rohkem turundama.

Ja kas see on vilja kandnud?

Jah, Eesti naised joovad
väga palju rohkem,

kui nad jõid Nõukogude ajal ja enne seda.

Nõukogude ajal lõpuga võrreldes

on Eesti naiste alkoholist tingitud
maksatsirroosi suremus

tõusnud umbes 35 korda.

Ja me näeme muutust ka kultuuris,

näiteks läbi ka selle,

et kui me vaatame 15-aastaste
raporteeritud tulemusi,

siis tüdrukud ja poisid joovad
enam-vähem sama palju.

See on nüüd see, kuidas
uus põlvkond on võtnud

uued kultuurinormid omaks.

Aga kuidas mõni idee või toode

nii keskse positsiooni
saavutab ühiskonnas,

kui alkohol meie ühiskonnas on?

Või kui talle on ajalooliselt

see positsioon kuidagi antud
eelmisest riigikorrast,

või eelmisest poliitökonoomiast,

siis mida ta peab tegema selleks,
et seda positsiooni säilitada?

Tuleb välja, et peab päris palju tegema.

Ja tavaliselt alkoholitööstus ja teised
tööstusharud teevad seda läbi selle,

et nad võtavad järjest ja
pikaajalise strateegiana

kõiki ühiskonnas väga olulisi narratiive

ja seovad neid ükshaaval alkoholiga.

Mõned ühiskonnas alati populaarsed
narratiivid on näiteks patriotism,

aga ka soorollid, seksuaalsus, edu,
koosolemine, koostegemine,

samuti eestlastele on vabadus, sõltumatus
ja isamaa alati olulised olnud.

Kui vaadata näiteks seda Eesti
alkoholireklaami maastikku,

siis koosolemine on üks selline teema,

mida hästi palju kasutatakse.

Saun, jõulud, sõpradega
koosolemine, randa minemine,

aga ka suuremad koosolemise vormid:

laulupidu, koos jalgpalli vaatamine,

koos oma olümpiasangarile kaasaelamine,

kõik see on hästi oluline.

Ja mul tekkis ka siis see küsimus

vaadates neid eestlase kuvandeid,

et kas on võimalik, et alkoholireklaam
tegelikult pika aja jooksul

on kas mõjutanud või
vähemalt hoidnud kinni

seda suhteliselt rusutud
kuvandit eestlasest?

Näiteks enne kuulsime korduvalt seda,

et eestlasel on ikka vaja
võtta väike alkohol selleks,

et saada pidu käima.

Ja siis ma noppisin välja rea bännereid,

et kuidagi seda linki teha, et näidata,

et alkoholitööstus on soovinud
panna oma logod

nendesse kohtadesse, kus eestlased
tulevad just nimelt eestlust tähistama.

Mitte lihtsalt peole, aga eestlaste peole.

Siin Saaremaa soovib
Eesti Vabariigile pidukingi jalga

Juubeliviin Livikolt 20 aastat tagasi,

jälle sini-must-valged toonid,

väga kaunis.

Saku õnnitleb Kikut võidu puhul,

jälle sini-must-valge bänner peale seda,

kui Kristina Šmigun võitis
Vancouveris hõbemedali.

Või Moe viinatööstuse
geniaalne diil Delfiga,

kus kahele poole presidendi
vastuvõtu ülekannet

on asetatud Moe viina pudelid,

kus kogu Eesti eliit läbi kõndis
ja presidenti kätles.

Või see, et see on üldse
“Welcome to A Le Coq country"

Siin ei olegi aru saada,

kas tegu on alkoholireklaamiga

või laiema poliitilise kommentaariga.

Nagu ma ütlesin, mul ei ole
siin otseseid järeldusi,

aga kindlasti ma tahaks,

ma loodan, et me jätkuvalt saame kokku

ja saame sellest rääkida.

Ma tahan ehk seda ka veel öelda,

et alkoholitööstus kindlasti
investeerib alkoholireklaami päris palju.

Et meie ühiskondlikus jagatud inforuumis

alkoholireklaamil on suur roll.

Näiteks eelmisel aastal hinnanguliselt

umbes 17-18 miljonit investeeriti
alkoholitööstuse poolt reklaamidesse.

Kui selle kuude peale ära jaotame,

see on üle miljoni ühes kuus,

ühes nädalas see on umbes
300 000 või natuke rohkem,

arvatavasti sõltuvalt sesoonist:

jaanipäeval rohkem, jõulul rohkem

ja siis augusti lõpus ehk natuke vähem.

Ühesõnaga, me saame seda infot
niimoodi tilgutatuna pidevalt.

Mõned kokkuvõtvad järeldused.

Võib-olla tooks välja, et alkoholiga
seonduvat diskursust on väga tore uurida,

seal on väga palju
erinevaid lustakaid seiku,

aga see, mida ma siin
täna esitlesin, näitab seda,

et alkoholiga seotud arusaamade raamistik

kätkeb endas ka ühte, vähemalt ühte,

suhteliselt rusutud
enesekuvandit eestlasest,

kes ei julge paljusid sotsiaalseid
toiminguid ilma alkoholita üldse teha.

Ja kui ma nende uuringute
andmestikesse olen süvenenud

ja nende peale mõelnud,

siis mõnikord on mul tunne,
et kangastub selline metafoor,

nagu alkohol oleks olnud mingi
vana aja sotsiaalmeedia platvorm,

kus inimesed said kokku

ja kumbki võttis oma joogi

ja siis see roheline ikoon läks põlema

ja siis me saime chattida omavahel

ja šeerida ja laikida

ja üksteisele tõde öelda,
kommenteerida ilma filtriteta,

saime isegi avatare luua

või näiteks postitada
selliste sulniste filtritega pilte,

mille kohta pärast võime öelda,

et tegelikult me ei mäleta
või et see ei olnud päris

või see oli mingisugusel platvormil,

et justkui näib, et me oleme palju vajanud

või vähemalt see osa
sellest enesekuvandist

on endale pidevalt öelnud,

et me vajame omavaheliseks
läbisaamiseks ja suhtluseks mingit abi,

mingisugust struktuuri,
mingisugust tehnoloogiat,

kas siis keemilist või midagi muud.

Ja paar küsimust jäävad
minu jaoks siit õhku küll

ja ma kindlasti proovin
järgnevate aastate jooksul

oma töös neile vastuseid leida,

aga kindlasti neid vastuseid
ka ei ole ehk isegi otseselt defineeritud,

need tuleb koosloomes leida.

Kuidas meid mõjutab see,

et me näime üsna läbivalt uskuvat,

et eestlus on kinnine,
kalk, külm ja põhjamaine

ja et meil on vaja sellest
kuidagi välja saada,

meil on vaja mingit abi.

Ja kuidas see eestluse kuvand

seostub nende uuemate
eestluse kuvanditega,

mida meile ka meeldib kultiveerida,

kõik need innovatsiooni-
ambitsioonid näiteks,

kogu see globaalne avatus.

Kuidas need vanad uskumused
praegusesse 21. sajandisse sobivad?

Ja siis veel selline huvitav küsimus,

et milline see eestlase tegelik
iseloom siis võinuks olla,

et need perioodid,
kus me oleme palju joonud,

on olnud pikad, mõnikord
kestnud aastakümneid, aastasadu,

et kuidas me siis oleksime,

kui me lihtsalt natuke vähem jooksime,

näiteks poole vähem?

Ja praktilise poole pealt,

olles kõike seda uurinud ja mõelnud,

on mul endal küll tekkinud
järjest rohkem küsimusi,

et kuidas ma saan teiste eestlastega
eesti keeles koos olla

ja südamest südamesse rääkida
ilma igasuguste abivahenditeta,

kuidas kõik saaksime rohkem

sotsiaalseid ja emotsionaalseid
oskusi õppida,

et meil ei oleks vaja öelda endale,

et need asjad jäävad tegemata,
sest me ei oska või ei julge.

Ma ei paku vastuseid siin,

aga ma siis jätaks teid
ka nende samade küsimustega.

Aitäh!

(Aplaus)