Tere kõigile minu poolt,
mul on väga suur rõõm siin olla
ja ma kutsun teid ühele
üsna esseistlikule mõtterännakule
ja koos küsimuste püstitamisele
pigem kui vastuste pakkumisele.
Kui ma 4 aastat tagasi doktorantuuris
hakkasin rohkem Eesti
alkoholitarbimise teemaga tegelema,
siis ma olin päris palju statistikat
juba lugenud selle kohta
ja lähtusin paarist faktist:
Tervisearengu Instituudi hinnangul
kaotame Eestis
ühel või teisel viisil alkoholi tõttu
umbes 1500 inimelu aastas.
Seda on tegelikult kokku
iga nelja aastaga umbes sama palju,
kui meil oli hukkunuid Vabadussõjas.
Ja et eriti vara surevad alkoholi
tõttu Eestis mehed.
Eesti mehed elavadki keskmiselt umbes
8 aastat vähem kui Eesti naised,
ja umbes 8 aastat vähem
kui mehed Lääne-Euroopas.
Me oleme neid numbreid ja seoseid
juba päris tükk aega teadnud,
oleme neid pingega jälginud,
ja oleme teadnud ka seda,
et alkoholi kahjud on vähendatavad,
on olnud varem vähendatud siin meie riigis
ja oleme näinud teiste riikide näitel,
et neid on võimalik vähendada.
Ja minu huvi oligi siis see,
et tahaks rohkem aru saada sellest,
miks me niimoodi jätkame,
eriti sellise demograafilise
kriisi tingimustes.
Ma tahtsin teada,
mis meid selles kinni hoiab
ja uurida alkoholi rolli
eestlaste igapäevaelus
või iganädalases suhtlemise graafikus.
Selistele küsimustele vastamiseks
ei ole hea tormata
kohe statistikat koguma,
pigem tuleks öelda, et meil juba on
selle kohta päris palju statistikat,
aga ma pigem tahtsin
läheneda kvalitatiivselt
ja tegingi siis fookusgruppe
ja süvaintervjuusid inimestega.
Selleks, et nad saaksid lihtsalt
oma sõnadega rääkida
kuidas asjad on,
kuidas nemad seda kõike näevad.
Ja kui fookusgruppe teha,
siis me ei otsi fookusgruppidest
selliseid ideid,
mida keegi kunagi varem
ei ole välja öelnud,
või mingeid eredaid mõttevälgatusi
vaid pigem otsitakse
korduvaid mustreid ja asju,
mida erinevates gruppides
ikka ja jälle tuuakse selgituseks.
Ja kui seda siis niimoodi
rahulikult kaardistada,
siis mingi aja pärast
hakkab tekkima ülevaade sellest,
mis see meie jagatud arusaam või tunnetus
või raamistik selle kohta on,
et mis on normaalne, mis on lubatud
ja ka sellest, mis jääb
sellest normist väljapoole.
Uskumus siis on,
et sellist tüüpi normid,
sellist tüüpi jagatud arusaamad
sellised põhjenduste rägastikud
mõjutavad seda, kuidas me
oma elu mõtestame,
ja mõjutavad lõpuks ka meie käitumist.
Mina viisin esialgu läbi
kaheksa fookusgruppi
Tallinnas tööealiste elanikega
ja muidugi leidsin
alkoholiga seotud küsimustele
hulga väga huvitavaid vastuseid.
Mu enda jaoks üks huvitavamaid oli tõik,
et väga-väga paljud inimesed,
eriti meeste fookusgruppides ütlesid,
et alkoholi üks peamisi rolle on see,
et ta aitab meil hästi palju
vähem muretseda selle pärast,
mida teised inimesed meist arvavad,
eriti just sotsiaalsetes situatsioonides.
Aitab justkui võtta mingid pinged maha.
Inimesed ütlesid: “Ma lakkan
analüüsimast, mida keegi minust arvab,
eriti kui on tegu võõraste inimestega
või mõne huvipakkuva
vastassoo esindajaga.”
Mida ma aga ei osanud
alguses näha ega oodata
ega mille kohta alguses kohe küsida,
olid järjest rohkem korduma
hakkavad vihjed,
sellised justkui juhuslikud
lausekatked selle kohta,
milline see eestlase iseloom on.
Et millised me tegelikult oleme,
mitte ainult, et kuidas me joome
vaid millised me oleme
ja kuidas see, millised me oleme
omakorda on justkui seotud sellega
või tingib selle, kuidas me joome.
Ma näitan teile mõningaid
tsitaate fookusgruppidest,
sest ma ise ka ei ole veel
lõplike vastusteni siin jõudnud.
Näiteks: “Kindlasti ühel
või teisel sündmusel
kerge alkohol on eestlastele
omane, aitab lõdvestuda
ja kuidas nüüd öelda,
pidu läheb käima.”
"Eesti on olnud kogu aeg mahasurutud,
muud lõõgastusviisi pole olnud.”
“Alkohol on abiks.”
"Vanad eestlased olla olnud
Saksa võimu all, päevad läbi tööd teinud
ja siis alkohol olevat aidanud
õhtul orjusele vähem mõelda.”
"Et võib-olla sellest see ongi siis tulnud
eestlase psüühikasse.”
"Aga võib-olla ei osata
inimestega väga suhelda
ja võib-olla ei julgeta.”
"Eestlastele on iseloomulik see,
et nad on kinnised.”
"Aga alkohol ongi see, mis meid avab.
Ilma nagu ei oska.”
"Stereotüüp on see,
et eestlane on üldiselt
kidakeelne ja enesessetõmbunud,
kes ei saa sõnagi suust
ja ainuke hetk, kus ta tohib
ennast väljendada või avada,
ongi see, kui ta on purjus,
siis on nagu andestatav.”
See on päris raju!
Kui selle peale nüüd mõelda,
et me justkui kainena ei tohiks
mingit tüüpi emotsioone omada,
aga kui me oleme purjus,
siis nende emotsioonide omamine
ja väljendamine on andestatav.
“Kas me siis tõesti rahvusena olemegi
sellised kalgid või külmad põhjamaalased,
kes ei suuda muidu ennast avada,
kui ainult alkoholiga.”
"Öeldakse, et kui me pidu peame,
siis kuni esimese viinapitsini
kõik hoiavad oma nurka,
aga siis joomine avab
ruumi justkui teistele ka
ja barjäär läheb maha, siis on kergem.”
"Eestlased joovad palju selleks,
et julgust võtta, et pidu käima läheks.”
Ja nii edasi, ja nii edasi.
Need olid mõned näited.
Aga ma loodan, et siit hakkab
väike tunnetus tekkima,
et sellist tüüpi tsitaate kokku võttes
hakkabki tekkima teatud pilt selle kohta,
mida me arvame eestlastest, eestlusest
ja kuidas alkohol meid aitab.
Kui me objektiivselt üritaks analüüsida,
ja teha lihtsalt seda,
mida kvalitatiivsed uurijad teevad,
siis tuleks öelda, et nende väidete põhjal
siin eestlast kujutati ja tajuti
kui endassetõmbunud,
emotsiooni sissepoole elavat, kalki
ja kinnist, külma inimest,
kel ei pruugi olla piisavalt
oskusi või julgust suhelda.
Aga alkoholi nähti nendes samades lausetes
põhimõtteliselt millegina, mis avab
ja aitab emotsiooni väljendada.
Barjäärid lähevad maha, aitab lõõgastuda,
loob olukorra, kus emotsiooni väljendamine
on andestatav ja pidu läheb käima.
Iga eespool toodud tsitaat iseenesest
ongi justkui selline väike klišee,
et kui te mõtlete selle peale,
siis te võib-olla olete ka
midagi sellist kuulnud.
Et võib-olla keegi on veel
pillanud mõne sellise lause.
Aga kui me need kokkuvõtame
ja hakkame neile otsa vaatama,
siis tundub, et nad võivad moodustada
sellise alateadliku refrääni
meie ühisele regilaulule,
millega me siin maailma mõtestame
ja oma olemist selgitame.
Ja kui me selliseid klišeena näivaid asju
liiga palju ütleme või
kogu aeg kordame endale,
siis meile võib-olla hakkab
tundumagi mingi aja pärast,
et pidu ilma alkoholita
oleks küll väga imelik
või et kuidas sa lähed
ja räägid võõra inimesega,
mida sa talle ikka ütled.
Ja võib-olla õpivad juba uued
põlvkonnad vanemate pealt,
et eestlus on kalk ja külm ja kinnine
ja meil oli see orjapõlv
ja sealt see kõik on juba psüühikas
ja alkohol aitab.
Või kuidagi nii.
Milles see küsimus on?
Minu jaoks muidugi selles,
et tahaks rahvatervise
valdkonnas töötavana,
alamakstuna, ma tahtsin öelda,
neid surmi vähendada,
aga küsimus ongi selles,
et kui niimoodi otse ei ole õnnestunud,
et äkki siis peaksime korraks
proovima endale peeglit näidata
ja võib-olla astuma dialoogi
selle natuke peidetuma
ja varjatuma eestlase kuvandiga
ja kuidagi analüüsima,
et kas see vastab tõele,
mis me siit just kuulsime
ja kuivõrd produktiivne ja
konstruktiivne see on sel uuel ajastul,
kus me siis nüüd elada tahame.
Jah.
Võib-olla ma tahaksingi siis küsida,
minu meelest see tundub konstruktiivne,
et kui palju või kumba pidi seotuses
või selles klišeede raamistikus,
kus eestlane on ühtemoodi
ja alkohol teda pidevalt aitab,
et kumba pidi see
põhjuslik seos võib käia,
et kas eestlus ajab jooma
või on hoopis nii,
et äkki see eestlase selline
nurgeline ja endassetõmbunud
ja sissepoole elav iseloom
võib olla hoopis selle tagajärg,
et me nii siin palju joome.
Nii laialdaselt on peredesse
need tagajärjed kuidagi sisse elatud,
et see võib mõjutada seda,
kuidas pered omavahel suhtlevad,
kuidas lapsi kasvatatakse,
millised sotsiaalsed ja emotsionaalsed
oskused me õpime,
milliseks me iseloomud kujunevad
ja et kui mingitel aastakümnetel
on järjest rohkem joodud,
võib-olla on need
tagajärjed isegi nii laialdased,
et mõjutavad seda üldist stereotüüpi
sellest, milline eestlane on.
Kui põhjalikumalt nüüd süüvima hakata,
siis mulle tundub, et on päris mitu
täiesti veenvat argumenti, miks väita,
et eestlus iseenesest ei pruugi
olla piisav selleks, et juua
või et eestluse essents
iseenesest ei aja jooma.
Esimene tõestus sellele on,
et tegelikult elab Eestis ka inimesi,
kes ei joo alkoholi.
Just eelmisel aastal
Konjuktuuriinstituudi poolt
läbiviidud uuringu tulemusel
oli neid Eestis 18%,
see on umbes sama palju,
kui IRLi valijaid
ja Läänemaal oli isegi 28% neid,
kes eelmisel aastal ütlesid,
et nemad ei joo alkoholi,
proportsionaalselt siis sama palju
kui Reformierakonna valijaid.
Ja ajalooliselt on Eesti
naised väga vähe joonud.
Kuni 90ndate alguseni ja
nõukogude aja lõpuni väga vähe.
On küll joodud, aga pigem
mitte nii, et regulaarselt purju.
Eestlased ei ole alati sama palju
joonud, kui nad täna joovad.
Näiteks on meil olnud
pikki karskusperioode,
või selliseid mittetäielikke
karskusperioode,
vaid perioode, kus joodi vähem.
Näiteks 19. sajandi teine pool,
ärkamiseaeg, karskusliikumine
ja ka esimese Eesti Vabariigi aeg.
Näiteks esimese Vabariigi lõpus,
säilinud hinnangute kohaselt
joodi umbes 3 kuni 3.5 liitrit
puhast etanooli elaniku kohta aastas.
Praegu juuakse umbes 10,
ja sellest on juba ära võetud see,
mille soomlased siit välja viivad.
Ja võib-olla ma tooks selle ka välja,
et need perioodid, kus eestlased on
kõige rohkem joonud ajalooliselt,
on omakorda juhuslikult olnud
koos nende perioodidega,
kus Eesti aladel on olnud väga
head tingimused viinaäri ajamiseks.
Ma tooks eelkõige välja
kolm sellist kuulsusrikast perioodi.
Esiteks Vene tsaariajal,
Põhjasõjast kuni 20. sajandi alguseni,
kus siis baltisakslaste omanduses mõisates
eestlastest teoorjad ja
talumehed tegid viina,
mida eksporditi Venemaale
ja sellest tõusis sellele
alale siin suur tulu.
Teise perioodina Nõukogude aeg,
40ndate lõpust kuni 80ndate keskpaigani,
alkoholi tarbimine jälle
tõusis hästi palju,
kuni 12 liitrini elaniku kohta aastas.
Ja kolmanda perioodina tooksin välja
et pärast väikest taandumist
Gorbatšovi ajal,
on praegune Eesti taasiseseisvusaeg
jälle üks periood,
kus alkoholi toodangule ja
turustamisele ja müügile
on suhteliselt head ja liberaalsed
võimalused antud Eestis.
Võib-olla siit tuleb välja see muster,
et Eestis nagu ka paljudes
teistes kohtades
alkoholi kogutarbimise määr ei ole,
või ei tulene tingimata kliimast
või meie essentsist,
et see nõudlus alkoholi järele
ei ole tingimata seotud
rahvusliku iseloomuga,
vaid praktiliselt alati on
seotud nende reeglitega,
mis sellele poliitökonoomiale on seatud.
Ja see poliitökonoomia, eriti tänapäeval,
ei tähenda ainult seda,
mis kell poed kinni pannakse,
ja kui väiksed või suured poed
parasjagu lahti hoitakse,
vaid see tähendab laiemalt,
eriti kultuuri mõistes,
võimalust alkoholi reklaamida.
Näiteks toon sama naiste näite,
et kuni 90ndateni Eesti naised
väga palju alkoholi ei joonud
siis hakkasid oluliselt rohkem jooma,
aga neile hakati seda ka
oluliselt rohkem turundama.
Ja kas see on vilja kandnud?
Jah, Eesti naised joovad
väga palju rohkem,
kui nad jõid Nõukogude ajal ja enne seda.
Nõukogude ajal lõpuga võrreldes
on Eesti naiste alkoholist tingitud
maksatsirroosi suremus
tõusnud umbes 35 korda.
Ja me näeme muutust ka kultuuris,
näiteks läbi ka selle,
et kui me vaatame 15-aastaste
raporteeritud tulemusi,
siis tüdrukud ja poisid joovad
enam-vähem sama palju.
See on nüüd see, kuidas
uus põlvkond on võtnud
uued kultuurinormid omaks.
Aga kuidas mõni idee või toode
nii keskse positsiooni
saavutab ühiskonnas,
kui alkohol meie ühiskonnas on?
Või kui talle on ajalooliselt
see positsioon kuidagi antud
eelmisest riigikorrast,
või eelmisest poliitökonoomiast,
siis mida ta peab tegema selleks,
et seda positsiooni säilitada?
Tuleb välja, et peab päris palju tegema.
Ja tavaliselt alkoholitööstus ja teised
tööstusharud teevad seda läbi selle,
et nad võtavad järjest ja
pikaajalise strateegiana
kõiki ühiskonnas väga olulisi narratiive
ja seovad neid ükshaaval alkoholiga.
Mõned ühiskonnas alati populaarsed
narratiivid on näiteks patriotism,
aga ka soorollid, seksuaalsus, edu,
koosolemine, koostegemine,
samuti eestlastele on vabadus, sõltumatus
ja isamaa alati olulised olnud.
Kui vaadata näiteks seda Eesti
alkoholireklaami maastikku,
siis koosolemine on üks selline teema,
mida hästi palju kasutatakse.
Saun, jõulud, sõpradega
koosolemine, randa minemine,
aga ka suuremad koosolemise vormid:
laulupidu, koos jalgpalli vaatamine,
koos oma olümpiasangarile kaasaelamine,
kõik see on hästi oluline.
Ja mul tekkis ka siis see küsimus
vaadates neid eestlase kuvandeid,
et kas on võimalik, et alkoholireklaam
tegelikult pika aja jooksul
on kas mõjutanud või
vähemalt hoidnud kinni
seda suhteliselt rusutud
kuvandit eestlasest?
Näiteks enne kuulsime korduvalt seda,
et eestlasel on ikka vaja
võtta väike alkohol selleks,
et saada pidu käima.
Ja siis ma noppisin välja rea bännereid,
et kuidagi seda linki teha, et näidata,
et alkoholitööstus on soovinud
panna oma logod
nendesse kohtadesse, kus eestlased
tulevad just nimelt eestlust tähistama.
Mitte lihtsalt peole, aga eestlaste peole.
Siin Saaremaa soovib
Eesti Vabariigile pidukingi jalga
Juubeliviin Livikolt 20 aastat tagasi,
jälle sini-must-valged toonid,
väga kaunis.
Saku õnnitleb Kikut võidu puhul,
jälle sini-must-valge bänner peale seda,
kui Kristina Šmigun võitis
Vancouveris hõbemedali.
Või Moe viinatööstuse
geniaalne diil Delfiga,
kus kahele poole presidendi
vastuvõtu ülekannet
on asetatud Moe viina pudelid,
kus kogu Eesti eliit läbi kõndis
ja presidenti kätles.
Või see, et see on üldse
“Welcome to A Le Coq country"
Siin ei olegi aru saada,
kas tegu on alkoholireklaamiga
või laiema poliitilise kommentaariga.
Nagu ma ütlesin, mul ei ole
siin otseseid järeldusi,
aga kindlasti ma tahaks,
ma loodan, et me jätkuvalt saame kokku
ja saame sellest rääkida.
Ma tahan ehk seda ka veel öelda,
et alkoholitööstus kindlasti
investeerib alkoholireklaami päris palju.
Et meie ühiskondlikus jagatud inforuumis
alkoholireklaamil on suur roll.
Näiteks eelmisel aastal hinnanguliselt
umbes 17-18 miljonit investeeriti
alkoholitööstuse poolt reklaamidesse.
Kui selle kuude peale ära jaotame,
see on üle miljoni ühes kuus,
ühes nädalas see on umbes
300 000 või natuke rohkem,
arvatavasti sõltuvalt sesoonist:
jaanipäeval rohkem, jõulul rohkem
ja siis augusti lõpus ehk natuke vähem.
Ühesõnaga, me saame seda infot
niimoodi tilgutatuna pidevalt.
Mõned kokkuvõtvad järeldused.
Võib-olla tooks välja, et alkoholiga
seonduvat diskursust on väga tore uurida,
seal on väga palju
erinevaid lustakaid seiku,
aga see, mida ma siin
täna esitlesin, näitab seda,
et alkoholiga seotud arusaamade raamistik
kätkeb endas ka ühte, vähemalt ühte,
suhteliselt rusutud
enesekuvandit eestlasest,
kes ei julge paljusid sotsiaalseid
toiminguid ilma alkoholita üldse teha.
Ja kui ma nende uuringute
andmestikesse olen süvenenud
ja nende peale mõelnud,
siis mõnikord on mul tunne,
et kangastub selline metafoor,
nagu alkohol oleks olnud mingi
vana aja sotsiaalmeedia platvorm,
kus inimesed said kokku
ja kumbki võttis oma joogi
ja siis see roheline ikoon läks põlema
ja siis me saime chattida omavahel
ja šeerida ja laikida
ja üksteisele tõde öelda,
kommenteerida ilma filtriteta,
saime isegi avatare luua
või näiteks postitada
selliste sulniste filtritega pilte,
mille kohta pärast võime öelda,
et tegelikult me ei mäleta
või et see ei olnud päris
või see oli mingisugusel platvormil,
et justkui näib, et me oleme palju vajanud
või vähemalt see osa
sellest enesekuvandist
on endale pidevalt öelnud,
et me vajame omavaheliseks
läbisaamiseks ja suhtluseks mingit abi,
mingisugust struktuuri,
mingisugust tehnoloogiat,
kas siis keemilist või midagi muud.
Ja paar küsimust jäävad
minu jaoks siit õhku küll
ja ma kindlasti proovin
järgnevate aastate jooksul
oma töös neile vastuseid leida,
aga kindlasti neid vastuseid
ka ei ole ehk isegi otseselt defineeritud,
need tuleb koosloomes leida.
Kuidas meid mõjutab see,
et me näime üsna läbivalt uskuvat,
et eestlus on kinnine,
kalk, külm ja põhjamaine
ja et meil on vaja sellest
kuidagi välja saada,
meil on vaja mingit abi.
Ja kuidas see eestluse kuvand
seostub nende uuemate
eestluse kuvanditega,
mida meile ka meeldib kultiveerida,
kõik need innovatsiooni-
ambitsioonid näiteks,
kogu see globaalne avatus.
Kuidas need vanad uskumused
praegusesse 21. sajandisse sobivad?
Ja siis veel selline huvitav küsimus,
et milline see eestlase tegelik
iseloom siis võinuks olla,
et need perioodid,
kus me oleme palju joonud,
on olnud pikad, mõnikord
kestnud aastakümneid, aastasadu,
et kuidas me siis oleksime,
kui me lihtsalt natuke vähem jooksime,
näiteks poole vähem?
Ja praktilise poole pealt,
olles kõike seda uurinud ja mõelnud,
on mul endal küll tekkinud
järjest rohkem küsimusi,
et kuidas ma saan teiste eestlastega
eesti keeles koos olla
ja südamest südamesse rääkida
ilma igasuguste abivahenditeta,
kuidas kõik saaksime rohkem
sotsiaalseid ja emotsionaalseid
oskusi õppida,
et meil ei oleks vaja öelda endale,
et need asjad jäävad tegemata,
sest me ei oska või ei julge.
Ma ei paku vastuseid siin,
aga ma siis jätaks teid
ka nende samade küsimustega.
Aitäh!
(Aplaus)