Pam Warhurst: kuidas me võime süüa oma maastikke

Mida peaks kogukond tegema oma kasutamata maaga? Loomulikult kasvatama seal toitu. Pam Warhurst räägib energiliselt ja humoorikalt loo, kuidas tema ja üha suurenev grupp vabatahtlikke tulid kokku, et teha kasutamata maalappidest üldkasutatavad köögiviljaaiad ning muuta toidu narratiivi nende kogukonnas.

Soov teistmoodi elada võib alguse saada

kõige ebatavalisemates paikades.

Ma olen pärit siit, Todmordenist.

See on turulinn Põhja-Inglismaal,

kus on 15 000 elanikku ning mis asub Leedsi ja Manchesteri vahel -

täitsa tavaline linnake.

Varem nägi see välja selline

ja praegu näeb see välja pigem selline,

kõikjal kasvavad puuviljad, köögiviljad ja ürdid.

Me kutsume seda propaganda-aianduseks. (Naer.)

Kohaliku raudteejaama parkla,

perearstikeskuse esine, inimeste koduaiad

ja isegi politseijaoskonna esine. (Naer.)

Meil kasvab kanalite ääres toit

ja surnaedades lokkavad võrsed.

Sealne pinnas on suurepärane. (Naer.)

Me oleme isegi leiutanud uue turismivormi.

Selle nimi on köögiviljaturism ja uskuge või mitte,

inimesed tulevad kõikjalt üle maailma, et tuhnida meie kõrgetes peenardes,

isegi kui seal parajasti suurt midagi ei kasva. (Naer.)

Aga see on hea viis vestluse alustamiseks. (Naer.)

Ja teate, me ei tee seda sellepärast, et meil oleks muidu igav. (Naer.)

Me teeme seda, sest me tahame algatada revolutsiooni.

Püüdsime vastata sellele lihtsale küsimusele:

kas on võimalik leida ühendavat keelt, mis jätab kõrvale vanuse,

sissetuleku ja kultuurilised erinevused ning aitab inimestel endil

leida uut eluviisi,

näha enda ümber olevaid kohti teise pilguga,

mõelda erinevalt ressurssidest, mida nad kasutavad,

suhelda üksteisega teistmoodi?

Kas me suudame seda keelt leida?

Ja seejärel, kas me suudame neid tegusid mujal korrata?

Paistab, et vastus on jaatav

ja selleks keeleks näib olevat toit.

Kolm ja pool aastat tagasi

istusime väikese seltskonnaga köögilaua taga

ja lihtsalt mõtlesime kogu selle asja välja. (Naer.)

(Aplaus.)

Me leiutasime väga lihtsa tegevusplaani ja esitasime selle rahvakoosolekul.

Me ei konsulteerinud kellegagi. Me ei kirjutanud aruannet.

Seda kõike on niigi piisavalt. (Naer.)

Me ütlesime Todmordeni rahvakoosolekul,

et vaadake, kujutleme, et meie linn

koondub kolme sõõri ümber:

kogukonna sõõr - kuidas me oma igapäevaelu elame;

õppimise sõõr - mida me oma lastele koolis õpetame

ja milliseid uusi oskusi me omavahel jagame;

ja äri sõõr - mida me teeme oma taskus oleva rahaga

ja milliseid ettevõtteid me otsustame toetada.

Kujutame nüüd ette, et neid sõõre liigutab

kogukonnategevus, mis on seotud toiduga.

Kui me lükkame ühe neist sõõridest keerlema,

on see suurepärane, see hakkab andma inimestele suuremat mõjuvõimu,

aga kui me suudame koos kogukonnasõõriga

panna keerlema ka õppimise ja äri sõõri,

saame me tõelise etenduse, ägeda vaatemängu.

Me oleme hakanud ise sitkust üles ehitama.

Me oleme hakanud ise kogukonda uueks looma

ja me saime selle kõigega hakkama ilma mingi pagana strateegilise dokumendita.

(Aplaus)

Ja veel üks asi.

Me ei küsinud selleks kelleltki luba,

me lihtsalt teeme seda. (Naer.)

Ja igatahes ei oota me, et enne alustamist

potsataks meile tšekk postkasti,

ning, mis kõige olulisem, me ei karda

keerukaid argumente, mis väidavad:

"Need väikesed teod on homsete probleemide palge ees mõttetud,"

sest ma olen näinud väikeste tegude võimu

ja see on uskumatu.

Aga tuleme tagasi rahvakoosoleku juurde. (Naer.)

Me esitasime koosolekul oma ettepaneku, läks kaks sekundit aega

ja ruumis oleks justkui pomm lõhkenud.

Ma ei ole elu sees mitte midagi sarnast kogenud.

Ja samamoodi on juhtunud igas ruumis, igas linnas,

kus me oma lugu oleme rääkinud.

Inimesed on varmad ja nad reageerivad loole toidust.

Nad soovivad positiivseid tegusid, millega nad saavad kaasa minna

ja sisimas teavad nad, et kätte on jõudnud aeg

võtta isiklik vastutus

ning panustada rohkem vastastikkusesse lahkusesse

ja keskkonda.

Alates sellest koosolekust kolm ja pool aastat tagasi

on asjad liikunud pöörase kiirusega.

Me alustasime seemnevahetusega, väga lihtsate asjadega,

ja siis võtsime ühe maalapi, ühe kitsa riba

meie peatänava ääres, mis oli enne sisuliselt koerte WC,

ja muutsime selle tõeliselt kauniks ürdiaiaks.

Me võtsime raudteejaama parkimisplatsi nurga,

mida te nägite, ja tegime sinna köögiviljapeenrad,

mis olid ühised ja kust igaüks sai ise endale saaki korjata.

Me läksime arstide juurde. Todmordenisse

oli just ehitatud 6 miljonit naela maksnud perearstikeskus.

ja mingil põhjusel, millest ma aru ei saa,

ümbritseti see okkaliste taimedega. (Naer.)

Me läksime arstide juurde ja ütlesime: "Kas me tohiksime need üles juurida?"

Nad vastasid: "Loomulikult, aga ainult siis, kui te hangite haljastusloa

ja teete seda ladina keeles ja kolmes eksemplaris,"

mida me ka tegime - (Naer.) - ja nüüd on viljapuud

ja põõsad ja ürdid ja köögiviljad

kõikjal ümber keskuse.

Ja on olnud palju teisigi näiteid, nagu mais,

mis kasvas politseijaoskonna ees,

või vanadekodu, kuhu me külvasime söödavat,

mida nad saavad korjata ja kasvatada.

Aga asi ei ole ainult taimekasvatuses,

sest me kõik kuulume sellesse mosaiiki.

Jutt käib ka loovatest inimestest kogukonnas,

kes kõrgeid peenraid imeliselt kujundavad,

et selgitada inimestele, mis seal kasvab,

sest on väga palju inimesi, kes ei tunne tõesti ära,

mis köögiviljaga tegu, kui see pole kilesse pakitud

ja paki peale pole juhtnööre trükitud. (Naer.)

Nii et meil on inimesi, kes disainisid sellised asjad:

"Kui see näeb välja selline, ära seda nopi,

aga kui see näeb välja selline, siis võta julgesti."

Jutt käib jagamisest ja panustamisest lahkusesse.

Ja kui inimesed ei taha teha kumbagi neist asjust,

siis võib-olla oskavad nad hoopis süüa teha,

nii et me kogume hooajalise saagi kokku ja läheme sellega tänavale

või pubisse või kirikusse

või kuhu iganes, kus inimesed oma elu elavad.

Me läheme inimeste juurde ja ütleme:

"Me oleme kõik osakesed kohalikust toidumosaiigist,

me oleme kõik osakesed lahendusest."

Ja siis, kuna me teame, et meil on köögiviljaturistid

ja me armastame neid hullupööra, nad on täiesti fantastilised,

me mõtlesime, et kuidas pakkuda neile veelgi paremat kogemust?

Niisiis mõtlesime välja, loomulikult ilma kelleltki küsimata,

Uskumatu Söödava Rohelise Marsruudi.

See on marsruut, mille juurde kuuluvad iluaiad,

söödavate taimedega kanaliäärsed, mesilastesõbralikud kohad

ja tolmeldajate lugu, see on marsruut, mille me kavandasime

ja mis viib inimesed läbi terve meie linna,

mööda kohvikutest ja meie poekestest, läbi meie turuplatsi,

mitte ainult supermarketisse ja tagasi,

ja me loodame, et muutes inimeste radu

meie linnas, muudame me ka nende käitumist.

Ja siis see teine sõõr, õppimise sõõr.

Me oleme partnerid ühe keskkooliga.

Oleme rajanud ühe ettevõtte. Disainime ja ehitame

akvaarium-taimelava maatükile, mis seisis tühjana

keskkooli hoone taga

ja nüüd hakkame kala ja köögivilja kasvatama

viljapuuaias, kus elavad mesilased

ja noored aitavad meil seda ehitada

ja kuuluvad ka nõukogusse ning kuna kogukond

oli väga huvitatud koostööst keskkooliga,

õpetatakse seal koolis nüüd põllumajandust

ja kuna seal õpetatakse põllumajandust, hakkasime mõtlema,

kuidas saaksime anda neile noortele, kellel pole elus mitte kunagi

olnud mingit erialast väljaõpet, aga kes on taimekasvatusest vaimustuses,

kuidas saaksime anda neile rohkem kogemusi.

Hankisime maad, mille annetas

kohalik aianduskeskus.

Seal oli tõesti üsna mudane, aga üsna hämmastaval viisil

ja täiesti vabatahtlikkuse alusel muutsime selle

turuaianduse koolituskeskuseks,

mis tähendab polütunneleid ja kõrgeid peenraid

ja kõike, mida vaja, et saaks näppe mulda pista

ja mõelda, et võib-olla peitub just selles minu tulevane töö.

Kuna me seda tegime, ütlesid mõned kohalikud õppejõud:

"Teate, me võiksime aidata kavandada

teie jaoks kommertsaianduse kursust.

Sest me ei tea, et ühtegi sellist olemas oleks."

Seda nad teevadki ja me alustame sellega käesoleva aasta lõpus

ja see kõik on katsetus ja toimib vabatahtlikkuse alusel.

Ja siis on kolmas sõõr,

sest kui te jalutate läbi söödava maastiku

ja õpite uusi oskusi ja teid hakkab huvitama,

mis asjad mis hooajal kasvavad,

võib teil tekkida soov kulutada suurem osa oma rahast

kohalike tootjate toetuseks,

mitte ainult köögiviljakasvatajate, vaid ka juustu- ja õllemeistrite

ja ükskõik kelle muu.

Aga samas, me oleme ainult üks kogukondlik grupp.

Me kõik oleme lihtsalt vabatahtlikud. Mida me saaksime tegelikult ära teha?

Niisiis, me tegime paar väga lihtsat asja.

Me kogusime raha, hankisime mõned tahvlid,

kirjutasime nende ülaserva "Uskumatu Söödav",

andsime selle igale turukaubitsejale, kes müüs kohalikku kaupa

ja nad kritseldasid sinna ise, mida nad sel nädalal müüvad.

Väga menukas. Inimesed tunglesid selle ümber.

Müüginumbrid tõusid.

Ja siis vestlesime talunikega ning ütlesime neile:

"Me võtame seda tõesti tõsiselt,"

aga nad ei uskunud meid päriselt, nii et me mõtlesime,

hea küll, mida me peaksime tegema? Ma tean. Kui me suudame

luua kampaania ühe toote ümber ja näidata neile,

et kohalikud on sellele tootele truud,

võib-olla muudavad nad meelt ja näevad, et meil on tõsi taga.

Me algatasime kampaania - see lihtsalt teeb mulle nalja -

mille nimi oli "Iga muna loeb". (Naer.)

Me märkisime inimesed oma munakaardile.

See on Togmordeni stiliseeritud kaart.

Igaüks, kes müüb mune, mis tal üle jäävad,

oma aiaväravas, täiesti seaduslikult, oma naabritele,

on siia üles märgitud. Me alustasime neljaga

ja nüüd on neid 64 ja rohkem ning tulemuseks oli,

et inimesed läksid poodi

ja küsisid kohalikke Todmordeni mune ja selle tulemusena

täiendasid mõned talunikud oma tiivuliste karja

vabapidamise lindudega ja läksid sealt edasi lihalindude juurde

ja kuigi need on väga-väga väikesed sammud,

hakkab kohaliku majandusliku enesekindluse kasv

andma mitmeid erinevaid tulemusi

ja nüüd on meil talunikud, kes valmistavad juustu

ja nad on täiendanud oma linnukarja ja kasvatavad haruldasi tõusigu,

valmistavad saiakesi ja pirukaid ja muid asju,

mida nad varem poleks mingil juhul teinud.

Meil on ühe rohkem turulette, kus müüakse kohalikku toitu

ja küsitluses, mille viisid meie jaoks läbi kohalikud õpilased, vastas 49%

kõigist toiduga kaubitsejatest, et nende käive

on suurenenud tänu sellele, mida meie teeme.

Ja me oleme ainult vabatahtlikud ja see on ainult eksperiment.

(Naer.)

See kõik ei ole mingi raketiteadus.

See ei ole sugugi midagi nutikat ega originaalset.

Aga see on ühistöö ja inimesi kaasav.

See ei ole liikumine nende inimeste heaks,

kes saavad niikuinii iseendaga hakkama.

See on liikumine kõigi jaoks.

Meie moto on: kui sa sööd, siis oled sa meiega. (Naer.)

(Aplaus.)

Igale vanusele, iga sissetulekuga, iga kultuuritaustaga.

See on olnud tõesti pöörane kogemus, kuid tulles

tagasi esimese küsimuse juurde:

kas see on järeletehtav ka mujal? Jah. Loomulikult on.

Rohkem kui 30 linna Inglismaal keerutavad nüüd

Uskumatu Söödava sõõre.

Ükskõik, kuidas nad eelistavad seda teha, see on nende vaba valik,

aga nad püüavad luua endale teistsugust elu

ja rääkides maailmast, selliseid kogukondi on kõikjal Ameerikas

ja Jaapanis - uskumatu, kas pole? Tähendab,

Ameerikas ja Jaapanis ja Uus-Meremaal.

Pärast Uus-Meremaa maavärinat külastasid meid sealsed inimesed,

sooviga saavutada samasugust ühiskondlikult aktiivset meelestatust

seoses kohaliku toidu kasvatamisega Christchurchi kesklinnas.

Ja ükski neist asjadest ei nõua rohkem raha

ja ükski neist asjadest ei nõua bürokraatiat,

aga need eeldavad seda, et sa mõtled teistmoodi

ja oled valmis eelarveid painutama ja programme käivitama,

et luua tugistruktuuri,

millelt kogukonnad saavad hoogu võtta.

Ja meie kandis on juba paar väga head ideed.

Meie kohalik omavalitsus on otsustanud laiendada

Uskumatut Söödavat kõikjale ja selle toetuseks

on nad otsustanud teha kahte asja.

Esiteks kavatsevad nad luua registri kasutamata maatükkidest,

mis neil on, ja panna need toidupanka, nii et kogukonnad

võivad neid kasutada, kus iganes nad ka ei elaks,

ja nad kinnitavad seda litsentsiga.

Lisaks sellele on nad öelnud igale oma töötajale,

et kui saate, siis aidake neil kogukondadel kasvada

ja aidake neil nende maalappe ülal pidada.

Äkki näeme, kuidas maalappidel tegutseb

kohalik omavalitsus. Me näeme, kuidas see muutub peavooluks.

Lõpuks ometi reageerime loominguliselt Rio nõudmistele

ja teie saaksite veel palju rohkem ära teha.

Nimetan ainult mõned asjad. Esiteks, palun ärge istutage

avalike hoonete ümber okastega taimi. See on ruumi raiskamine.

(Naer.) Teiseks, palun rajage - palun, palun rajage

söödavaid maastikke, nii et teie lapsed hakkaksid

iga päev oma toidust mööda kõndima, meie peatänavatel,

meie parkides, kus iganes nad viibivad.

Innustage kohalikke planeerijaid kavandama toidu kasvatamise kohti

suure või väikese linna südamesse, mitte pagendama neid

asulate serva, kus mitte keegi neid ei näe.

Julgustage kõiki koole, et nad võtaksid seda tõsiselt.

See ei ole teise klassi ülesanne.

Kui me tahame inspireerida homseid talunikke,

siis palun ütleme igale koolile,

et nad aitaksid siduda noorte eesmärke sellega,

kui tähtsad on keskkond, kohalik toit ja pinnas.

Pange see oma koolihariduse keskmesse

ja te loote teistsuguse põlvkonna.

On nii palju asju, mida te teha saate, aga lõppkokkuvõttes

on asi milleski väga lihtsas.

Läbi orgaanilise protsessi, läbi

väikeste tegude väe üha suurema tunnustamise

hakkame me lõpuks ometi endasse taas uskuma

ja uskuma, et meist igaühe võimuses

on ehitada teistsugust ja lahkemat tulevikku

ja minu hinnangul on see uskumatu.

Aitäh teile. (Aplaus.)

(Aplaus.)

Tänan teid väga. (Aplaus.)