Disain kui kunst

New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumi disainiosakonna kuraator Paola Antonelli jagab oma vaimustust eriilmelise disaini vastu.

Meil, kes usume taeva olemasolu,
on enamasti mingi ettekujutus,

milline taevas olla võiks.

Minu jaoks on taevas rahuldatud uudishimu.

Ma kujutlen taevast mugava pilvena,

kus ma võin lihtsalt lebada - kõhuli,

pea toetumas kätele - just nagu
lapsena televiisorit vaadates.

Võin põhimõtteliselt vaadata
igale poole, kuhu tahan -

vaadata kõik filmid,
mida olen tahtnud näha.

Selles samas transilaadses seisundis,

mida vahel New Yorgi metroos
lugedes tunda võib,

on midagi erakordselt
rahustavat ja kerget.

Jah, kummalisel kombel on mul juba
teatud mõttes selline elu.

Sest ma avastasin -
kuigi võttis aega, et selleni jõuda -

aga kui ma umbes 24-aastasena avastasin,
et tunnen end oluliselt mugavamalt

esemete kui inimestega,
võtsin selle tundmuse omaks.

Ja nii elangi ma enamasti justkui transis.

Kui ma enese ümber ringi vaatan,
tundub kõik alles ees olevat.

Toon teile näite:

siin on näha 2004. aastal MoMA-s toimunud
näitus "Tagasihoidlikud meistriteosed".

Asusime siis Queensis.

Ehitasime kesklinna parajasti
tohutu suurt hoonet,

mistõttu olime ajutiselt
pisikeses lobudikus.

See oli üks lõbusamaid hetki
mu karjääri jooksul.

Kuid asi pole ainult selles.

See kirjatüüp - see on Helvetica.

Tänavu möödub selle loomisest 50 aastat.

Kujutlen Max Miedingeri
ja teisi Šveitsi disainereid,

kes püüavad Akzidenz Groteski üle trumbata
ja välja mõelda uut seriifideta kirja.

Kujutan seda juba vaimusilmas.

Loomulikult, nagu võite ette kujutada,
"Tagasihoidlike meistriteoste" puhul

tundsin sama, aga sajakordselt.

Muuseas, ma loodan, et idee,
millega see näitus kokku sai pandud,

tekitab teis sama tunde.

Näituse eesmärk oli panna lapsed
oma tegevuse üle mõtlema -

kui nad näiteks kodutöid teevad.

Selle asemel, et piirduda
vaid kättejuhtuvaga,

lootsin, et nad kiikavad köögikappi
või ema käekotti ja panevad

igapäevastest asjadest
kokku arvestatava disainikogu.

Kõik alati soovitavad
uusi tagasihoidlike meistriteosteid

ja nii me panime näitusele
n-ö soovituste raamatud,

et inimesed võiksid oma ettepanekud
neisse kirja panna.

Enamasti on sel juhul tulemuseks
80% pornot ja 20% asjalikke soovitusi.

Aga seekord olid peaagu
kõik soovitused head.

Palju oli märgata rahvuslikku uhkust.

Näiteks ma ei teadnud,
et hispaanlased leiutasid mopi -

aga nad olid selle üle väga uhked.

Nii hispaanlased märkisid ära
"la frego" ja itaallased pitsa.

Ma tahtsin teile veel näidata, et ka
kentuckylaste soovitused on üsna head:

mainiti samakat, pesupulbrit
ja kunstküüsi.

Raamat on endiselt soovitusteks avatud,

(Naer)

sain just sellise soovituse Milanost:

see on tänavatõke,
me kutsume seda panettoneks -

teate küll neid ilusaid betoonist asju,

mida Milanos kasutatakse liikluses
radade eraldamiseks.

Nii et mõelge teie ka mõne
sellise objekti peale.

Võite oma soovitused meile saata -
need on alati teretulnud.

Selle näituse käigus jõudsin
sügavama arusaamani sellest,

mille üle olen juba 13 aastat mõtisklenud,
sestsaadik kui MoMA-sse tulin.

Ma olen itaallane.
Itaalias on disain igapäevane.

Erinevates maades ollakse
erinevatel aladel osavad.

Ma käisin just hiljuti
Argentiinas ja Uruguays

ja seal on iseenesest mõistetav ehitada
maakodud eripärases modernistlikus võtmes,

samas kui kaasaegne kunst on kohutav.

Itaalias, ja eriti Milanos,

ei ole kaasaegne kunst
kuigi olulisel kohal.

Aga disain - issake!

Minemata mõnda uhkesse kauplusse,
on nurgapealsest poekesest võimalik leida

elegantseid disainesemeid,
mis jätavad kõigile mulje,

et meil on kuidagi eriliselt peen maitse.

Aga neid on lihtsalt igas poes.

New Yorgile on jällegi omane
kaasaegne kunst.

Mind paneb alati imestama, kuidas
3-aastased teavad, kes on Richard Serra

ja viivad sind galeriidesse.

Aga mingil põhjusel peetakse disaini
endiselt vaid kaunistamiseks.

See on tõesti huvitav.

Paljudele seostub sõna "disain"

seesuguse üledisainitud -
antud juhul on see taotluslik -

sisekujundusega.

Nad kujutavad kedagi
kangaid valimas.

Loomulikult võib disain selline olla,
aga see võib olla ka hoopis midagi muud.

Näiteks disainikool Jeruusalemmas,
kus püütakse gaasimaskide disainile

paremat lahendust leida.

Sest nagu teate, tagatakse Iisraelis igale
inimesele, sh väikelastele, gaasimask.

Niisiis püüavad disainerid
kaelust avaramaks muuta -

selle asemel, et gaasimask
tihedalt pitsitaks,

on teismelistel hoopis
võimalus koolat juua.

Väikelastele üritati gaasimaskid
valmistada niimoodi,

et vanemad saaksid neid süles hoida -
kuna kehaline lähedus on niivõrd oluline -

ja lisaks valmistati väikestele lastele
pisiked telgikesed.

Ükskõik kui julm või halastamatu see teile
ka ei tundu, on see suurepärane disain.

Ja uhkest mööblist on siin asi kaugel.

Samal ajal jääb see ikkagi
valdkonda, mida armastan.

Olen üritanud MoMA-s
juba algusest peale

MoMA mõjuvõimu kasulikult rakendada.

Seal on tõesti tore töötada -
sul on piisavalt mõju tagamaks,

et inimesed teaksid su näitusest
ja tuleksid seda vaatama.

Mõnes disainimuuseumis ei oleks
mu näitustel pooltki nii palju külalisi.

Saan hästi aru, et 80% mu publikust tuli
tegelikult Picassot ja Matisse'i vaatama.

Aga siis satuvad nad minu näitusele
ja sealt ma neid minema ei lase.

Ma üritan MoMA-s jätkata sama,
mida minu eelkäijad on alates

muuseumi loomisest 1929. aastal
alati teinud.

Nimelt hoida end maailmas toimuvaga kursis

ja kasutada oma võimu,
et seda paremaks muuta.

Mitmeid kordi on ...

Ja võimalik, et Eames Demetrius
on siin publiku hulgas ...

Kuid kahel korral on
tema vanavanaisa või vanaisa -

mulle valmistavad need sugulussidemed
natuke probleeme ...

Niisiis osales Charles Eames kahel
konkursil: esimest korda üksi,

teisel korral koos Ray Eamesiga.

Esimene - orgaanilise mööbli konkurss -
toimus 1940. aastal - ja teine,

sõjaveteranidele taskukohase mööbli
väljatöötamiseks, 1948. aastal.

Viimasest arenes välja
terve mööblikollektsioon.

See oli hästi disainitud
ja taskukohase hinnaga.

Arhitektuuri ja disainivallas
olid aktuaalsed projektid,

mis püüdsid disaini abil
elu paremaks muuta.

Nii ma alustasin 1995. aastal näitusega

"Mutantmaterjalid kaasaegses disainis".

See oli uuest ajajärgust disainimaailmas -

ajajärgust, mil disainerid saavad ise
materjale kohandada.

Puutusin kokku väga erinevate näidetega -
nagu aerogeelid

mis olid välja töötatud
Californias Lawrence Livermore Lab-is.

Tol hetkel alles hakati neid
tsiviilturule tooma.

Samas võib näiteks tuua ka
Takeshi Ishiguro oivalised tööd -

ilusad riisijahust taignast
soola- ja pipratoosid.

Nagu näete, on see valdkond
vägagi eriilmeline.

Näiteks veel üks teine näitus,

"Töösfäärid" 2001. aastal.

Ma palusin disaineritel mõelda,

millised on uued töötamise viisid
tänapäeval.

Siin näete Ideo lahendust.

See oli kaunis - "Isiklikud taevad".

Idee oli selles, et boksides istudes
oleks võimalik pea kohale

taeva projektsioon tekitada -
"Cielo in Una Stanza" - taevas toas.

See on üks tuntud itaalia laul.

Veel näiteid. Siin tegeles Marti Guixe
käigu pealt töötamisega.

Ja Hella Jongerius, isiklik lemmik -
kuidas kodus tööd teha.

Siinkohal tutvustaksin
üht äärmiselt olulist ideed disainis.

Disainerid tegelevad tohutult palju
sünteesimisega.

Nad teevad oma parima, et arvestada
kõikide inimese vajadustega;

majanduse hetkeolukorraga, materjalidega,
jätkusuutlikkusega.

Ja kui nad on tõeliselt osavad,
suudavad nad lõpuks

uue kvaliteedi luua.

Hella Jongerius suudab seda ühteaegu

edukalt ja vaimukalt teha.

Tema töö mõte oli -

tol ajal räägiti palju
elu erinevate sfääride lahutamisest.

Tema seevastu väitis, et töö ja vaba aeg
ei pea sugugi lahus olema.

See on eriti tore - 2001. aasta kiirtoit.

Vahepeal on olnud palju teisi näituseid,
aga ma ei taha

ainult enda omadele keskenduda.

Selle asemel räägiksin hoopis
paarist suurepärasest disainerist.

Mulle on alati sõna "isemõtleja"
probleeme valmistanud.

Ma tulin Ühendriikidesse
13 aastat tagasi

ja pean ikka veel küsima,
mida see tähendab.

Täna hommikul vaatasin
sõnaraamatust järgi:

see on härrasmees,
kes jättis oma karja märgistamata.

See tähendab, et ta keeldus
teiste eeskuju järgimast -

seega oli ta isemõtleja.

Ka disainerid peavad isemõtlejad olema.

Sest parim viis midagi edukat disainida -

midagi, millest me varem
puudust oleme tundnud,

on teeselda, et seda pole
kunagi üldse olemas olnudki

või et inimesed suudavad selle abil
midagi teistmoodi teha.

"Kaitstud" oli minu viimane näitus MoMA-s.

See sai eelmise aasta alguses läbi.

Peamiselt näitasime disaini, mis tegeleb
turvalisuse ja kaitse teemadega.

Tegelikult hakkasime näitust kokku panema
juba enne 2001. aastat,

tollane nimi oli "Häireolukord".

Aga pärast 11. septembri vapustust
jätsin näituse ära.

Siiski, tasapisi kogus
mõte näitusest taas jõudu

ja seekord positiivsemas sõnastuses.

Näituse teemaks sai
turvalisus ja kaitstus.

Esindatud olid erinevad esemed,
alates miinitõrje varustusest

kuni vett puhastavate kõrteni.

Seega tõesti erinevad valdkonnad.

Muideks, me tegime Cameroniga
pisut koostööd.

Mõned tema veebilehel olevatest
sissekannetest olid ka näitusel esindatud.

On päris põnev, et enam ei ole tarvidust
rääkida disainist ja kunstist.

Disainis kasutatakse kõiki kättesaadavaid
vahendeid, et end kuuldavaks teha.

Siin on arusaam majandusest
ühendatud huumorimeelega.

See on lõuna-aafriklase
Ralph Borlandi tore projekt -

ülikond kodanikuallumatuse jaoks.

Mõte on selles, et kui
sa osaled meeleavaldusel

ja satud politseiga vastamisi,
siis on sul see ülikond seljas.

See sarnaneb suurele südamele -
sel on valjuhääldi südame kohal,

mis muudab südamelöögid kuuldavaks.

Ja politsei kuuleb seda.

Sel on sama mõju nagu lilledega
püsside vastu astumisel.

Kujutage ette tervet hulka inimesi
neis ülikondades,

süda järjest kiiremini löömas -
see võib politseid hirmutada.

Disainerid ei pruugi alati
väga funktsionaalseid asju välja mõelda,

aga nad aitavad meil ometi
mõningaid teemasid paremini mõista.

Dunne ja Raby - Tony Dunne ja Fiona Raby -

valmistasid terve seeria asju,
mis tegelevad ängi ja paranoiaga.

Näiteks peidupaigana kasutatav mööbel,
mis on põrandaga samast puust

ja sellega ühte sulandub.

Või veel parem: kallistatav aatomiseen,
millest kirjutatud artikkel

avaldati Ühendriikide
tuumateadlaste ajakirjas.

Minu teada pole sellist asja
MoMA-s varem juhtunud.

Või siis Faraday tool,
mis peaks kiirguse eest kaitsma.

Näituse huvitavaim avastus oli aga see,

et turvatunne lähtub inimesest endast.

Paljud disainerid tegelevad
just selle teemaga.

Siin on hollandi disaineri
Cindy van der Bremeni

capsterite seeria.

Capster on sportlik peakate, mis võimaldab
mosleminaistel suusatada, tennist mängida

pearätikut eemaldamata.

Mõnikord jõutakse uurimistöö tulemusena

suurepäraste ideedeni.

Twan Verdonck on veel väga noor -
vist 27-aastane -

ja psühholoogidega koos töötades

valmisid tal psüühilise häirega
lastele mõeldud

sensoorset stimulatsiooni
pakkuvad mänguasjad.

Need on päris kenad.

Siin on nii kallistamiseks mõeldud
karvaseid mänguasju -

sest autistlikele lastele meeldib,
kui neid tugevalt kallistatakse -

kui ka peegliga nukke,
et laps end näeks ja

enesest teadlikumaks muutuks.

Disain vaatab maailma kui tervikut

ja arvestab selle erinevaid külgesid.

Osalesin Istanbulis Herald Tribune'i
korraldatud luksusteemalisel konverentsil.

Mis oli eriti huvitav,
ma ise olin viimane esineja,

enne mind kõnelenud rääkisid
tõepoolest luksusest.

Ma ei tahtnud küll tujurikkuja olla,

aga samas tundus, et ma peaksin teema
ikkagi reaalsuse piiridesse tagasi tooma.

Õigupoolest on olemas
väga mitut sorti luksust.

Luksus on suhteline, eriti inimestele,
kellele pole just palju antud.

Et seda arusaadavamaks teha,
toon teile kaks näidet disainist,

mis lähtub väga selgelt
majanduslikest piiridest.

Näiteks Kuubal töödeldakse piiksuvad
mänguasjad jalgrattakelladeks ümber.

Ja see on riisikottidest
tehtud vihmamantel.

Need on niigi päris kenad,
aga tõeliselt ilusaks teeb need

säästlik mõtlemine.

Siin on Sao Paulost pärit vendade töö:

Fernando ja Humberto Campana
said innustust vaesuse

ja nutikuse kombineerimisest
ja hakkasid mööblit tegema,

mida praeguseks muidugi
tohutu raha eest müüakse.

Selle põhjuseks on kummaline turuloogika.

Niisiis, disain arvestab kõigega.

Põnev on jälgida,
kuidas me tehnoloogia arenedes

kaugeneme aina enam käelisest tegevusest,

samas kui disainerid õhutavad
meid just sellega tegelema.

Vahel vägagi jõuliselt.

Siin näete mööblit, mis kaasab
inimesed ka füüsiliselt.

See tool on näiteks vaja lahti voltida
ja kui sellele istuda,

võtab see sinu järgi kuju.

Disainina võib vaadata
ka Barcelonast pärit Ana Miri töid.

Alates juustest valmistatud ehetest
kuni šokolaadist nibude ja kommideni,

mida su kallim varvaste vahelt imeda saab.

(Naer)

See on päris kena,
sest disaini jaoks on see kaunis hetk.

Mitmeid aastaid tagasi seletas
üks Viinist pärit matemaatik, Marchetti,

kuidas uuendused sõjatööstuses,
mis ei ole avalikkusele teada,

ja uuendused tsiviilmaailmas

toimivad justkui vastandfaasides.

Tundub loogiline.

Sõja ajal toimuvad
suured tehnoloogilised murrangud.

Muudes valdkondades neid aga ei toimu,

näiteks II maailmasõja ajal tuli läbi
ajada ilma terase ja alumiiniumita.

Rahu saabudes on uued tehnoloogiad järsku

saadaval ka tsiviilturul.

Ilmselt paljud teist juba teavad,
et Eameside tool Potato Chip

on just selline näide.

Klaaskiud ilmus ühtäkki tsiviilturule.

Praegune hetk tundub mulle kummaline.

Faaside vaheldumise rütm on
nüüd tohutult muutunud,

sama käib ka viimase 25 aasta
elurütmi kohta üldiselt.

Nii et ma ei ole enam kindel,
kas see väide kehtib.

Kahtlemata on tegemist disaini jaoks
olulise hetkega.

Mitte ainult tehnoloogia edendamine,

mis toob avatud platvormid
ka disainimaailma,

aga ka jätkusuutlikkuse idee -

mitte ainult säästlikkuse, CO2
emissioonide ja ökoloogilise jalajälje

vähendamise seisukohast,
vaid ka inimsuhetes,

on suurel määral disainerite töö osa.

Järjest enam tegelevad disainerid
pigem käitumise kui esemetega.

Muidugi mitte kõik, osavamad aga küll.

Ma näitaks teile veel üht suurepärast
Mathieu Lehanneuri tööd.

Ta on noor prantsuse disainer,

kes teeb hetkel koostööd ravimifirmadega,

et leida uusi viise, kuidas patsientidele,
ja eriti lastele,

meenutada, et nad peavad rohtu võtma.

Näiteks see tore astmaravimi konteiner,

mis end täis puhub,
kui on aeg rohtu võtta.

Laps peab konteineri taas tühjaks laskma.

Siin on ravim, millega on võimalik
nahale joonistada.

Nii et lõbusa tegevuse käigus

imendub ravim läbi naha.

Samamoodi püüab Marti Giuxe oma töös
panna inimesi tarbimise üle mõtlema,

neile sõna otsese mõttes
kõik sisse söötes.

Nii õpitakse oma vigadest ja maitsest.

Järgmine näitus,
mille kallal tööle hakkan -

ja paljud teist juba teavad seda -

tegeleb disaini ja teaduse suhtega.

Ma ei otsi mitte niivõrd metafoore
kui püüan leida kokkupuutepunkte:

ühiseid probleeme,
teemasid ja mõttesuundi.

Mulle tundub, et see võimaldab
ka disaini mõtestamisel kaugemale minna:

disain kui sisu ja mitte pelgalt
ettekirjutus või vorm.

Ma loodan, et paljud teist
vastavad sellele üleskutsele.

Nii mõnelegi olen ma juba e-maili saatnud.

Disaini ja teaduse ühendamine lubab

väikeste asjade kaudu

suurte ja tähendusrikaste
probleemideni jõuda.

Tänan teid.