Dave Meslin: Vastumürk ükskõiksusele

Kohalik poliitika - koolid, detailplaneeringud, volikogu valimised - mõjutab meid meie elukohas. Kuid miks suurem osa meist ei sekku? On see ükskõiksus? Dave Meslin ei nõustu sellega. Ta toob esile seitse takistust, mis hoiavad meid oma kogukonnas kaasa rääkimast, isegi kui me väga hoolime.

Kui sageli me kuuleme,

et inimesed ei hooli?

Kui sageli olete kuulnud,

et olulised muutused pole võimalikud,

sest inimesed on liiga enesekesksed,

liiga rumalad või liiga laisad,

et muuta oma kogukonda?

Ma väidan, et seda, mida me ükskõiksuseks peame,

ei ole tegelikult olemas

ja et inimesed tõesti hoolivad,

aga me elame maailmas,

mis tõrjub osalust

seades meie teele mitmeid takistusi.

Toon selle kohta mõned näited.

Alustame omavalitsusest.

Olete seda näinud?

See on ajalehekuulutus.

Teatis uue büroohoone detailplaneeringu muutmise taotluse kohta,

et inimesed teaksid, mis nende naabruses toimub.

Nagu näete, on seda võimatu lugeda.

Te peate pool kuulutust läbi lugema,

et saada teada, mis aadressist jutt käib,

ja veelgi kaugemal on imeväikeses kirjas öeldud,

kuidas arvamust avaldada.

Kujutage ette, kui ärisektor reklaamiks end samamoodi -

kui Nike sooviks müüa paari jalanõusid

ja paneks ajalehte sellise kuulutuse ...

(Aplaus)

Seda ei juhtuks ju kunagi.

Te ei näe kunagi sellist reklaami,

sest Nike soovib, et te neid jalanõusid tõepoolest ostaksite.

Aga Toronto linn ilmselgelt

ei soovi, et te planeerimises osaleksite,

vastasel juhul näeksid nende kuulutused välja sellised -

kus kogu informatsioon on selgelt välja toodud.

Niikaua, kuni omavalitsus avaldab selliseid kuulutusi,

et püüda inimesi kaasata,

ei tule sellest loomulikult midagi välja.

Aga see pole ükskõiksus,

vaid teadlik välistamine.

Avalik ruum.

(Aplaus)

See, kuidas me avalikku ruumi kuritarvitame,

on tohutu takistus

mistahes progressiivse poliitilise muutuse teel.

Sisuliselt oleme pannud sõnavabadusele hinnasildi.

See, kellel on rohkem raha, saab kõvemat häält teha,

domineerides nii visuaalses kui ka vaimses keskkonnas.

Antud mudeli puhul on probleemiks see,

et on äärmiselt vajalikke sõnumeid

mida ei ole tulus välja öelda.

Seetõttu ei näe me neid kunagi reklaamtahvlitel.

Meedia mängib olulist rolli selles,

kuidas areneb meie suhe poliitilistesse muutustesse,

peamiselt eirates poliitikat

ning keskendudes kuulsustele ja skandaalidele.

Ja isegi kui räägitakse poliitiliselt olulistest teemadest,

tehakse seda ikkagi osalust pärssival viisil.

See on ajakirja Now eelmise nädala number -

progressiivne nädalaleht Torontost.

Siin on kaanelugu.

See on artikkel ühest teatrietendusest.

See algab infoga, kus etendus toimub,

juhul kui te soovite seda pärast artikli lugemist näha -

koht, aeg, kodulehekülg.

Sarnased näited - filmitutvustus,

kunstikriitika,

raamatuarvustus - kus toimub avalik lugemine, kui soovite osaleda.

Restoran - ehk soovite lisaks lugemisele

ka restorani külastada.

Niisiis tuuakse ära asukoht, hinnad,

aadress, telefoninumber jne.

Nüüd vaadakem poliitilisi artikleid.

See on põhjalik lugu olulisest valimisvõitlusest.

Räägitakse kandidaatidest - see on hästi kirjutatud -

aga pole toodud mingit lisainformatsiooni,

kampaaniate kodulehti,

debattide toimumiskohti, parteikontorite aadresse.

Siin on teine hea artikkel

uuest transiidi erastamise vastasest kampaaniast

ilma ühegi vihjeta kampaania kontaktinfole.

Järeldus näib olevat see,

nagu lugejad meelsamini sööksid,

loeksid raamatut või vaataksid filmi, aga mitte ei räägiks oma kogukonnas kaasa.

Te võite mõelda, et see on väike asi,

kuid minu meelest määrab see suhtumise

ja toetab ohtlikku ideed,

justkui poliitika oleks tugitoolisport.

Kangelased. Milline on meie nägemus juhiks olemisest?

Võtame need kümme filmi. Mis neil ühist on?

Kes oskab öelda?

Neis kõigis on kangelaseks väljavalitu.

Keegi on neile öelnud: "Sind on välja valitud.

See on ettekuulutus. Sa pead maailma päästma."

Ja siis ta läheb ja päästab maailma, sest talle on nii öeldud,

koos mõne vähem tähtsa abilisega.

Minu meelest see seletab,

miks paljudel on raske näha end juhtidena.

See saadab vale signaali liidriks olemise kohta.

Kangelastegu on kollektiivne pingutus,

seda esiteks.

Teiseks on see ebatäiuslik, see pole glamuurne

ja see ei alga järsku ega lõpe sama kiiresti.

See on elukestev protsess.

Aga kõige olulisem on, et see on vabatahtlik.

See on vabatahtlik.

Niikaua kuni me õpetame oma lastele,

et kangelaslikkus on see, kui keegi kratsib su laubale märgi,

või kui keegi ütleb, et sa oled osa ettekuulutusest,

ei pööra me tähelepanu asjaolule,

et juhiks olemine saab alguse meie seest.

See on sinu enda unistuste järgimine -

ilma, et keegi oleks kutsunud sind seda tegema -

ja seejärel nende elluviimine koostöös teiste inimestega.

Poliitilised parted - oh jah.

Need võiksid olla ja peaksid olema

peamised hüppelauad,

et kaasata inimesi poliitikasse.

Selle asemel on neist kahjuks saanud organisatsioonid,

mis pole ei inspireerivad ega loomingulised,

mis tuginevad nii tugevalt turuanalüüsile,

küsitlustele ja fookusgruppidele,

et nad ütlevad lõpuks kõik ühte ja sedasama,

paisates meile tagasi loosungeid, mida me kuulda tahame,

ja tuues ohvriks julged ja loovad ideed.

Inimesed tajuvad seda ning nende küünilisus kasvab.

(Aplaus)

Heategevuslikud grupid

ei tohi Kanadas avalikes küsimustes oma meelsust väljendada.

See on suur probleem ja väga suureks takistuseks muutustele,

sest osa kõige kirglikumatest ja teadlikumatest häältest

on sunnitud vaikima, eriti valimiste ajal.

Mis toob meid viimase punkti juurde -

meie valimised.

Ehk olete märganud, et valimised on Kanadas täielik naljanumber.

Me kasutame ajast ja arust süsteeme,

mis on ebaausad ja juhuslike tulemustega.

Kanada eesotsas on partei,

mida enamik kanadalasi pole valinud.

Kuidas me saame ausalt ja siiralt julgustada inimesi hääletama,

kui nende hääl Kanadas ei loe?

Kõike seda arvestades pole ime,

et rahvas on ükskõikne.

See on nagu vastu müüri jooksmine.

Ma ei soovi olla negatiivne,

rääkides vaid takistustest, mis meie teel on.

Vastupidi: ma arvan, et inimesed on head ja targad

ja nad tõesti hoolivad.

Aga me elame keskkonnas, kus kõik need

takistused on meie teele pandud.

Niikaua, kuni me usume, et inimesed, meie naabrid,

on enesekesksed, rumalad või laisad,

pole mingit lootust.

Aga me võime seda kõike muuta.

Me võime linnavalitsuse avada,

valimissüsteemi muuta.

Võime avalikku ruumi demokratiseerida.

Minu põhisõnum on:

kui me suudame mõtestada ükskõiksust

mitte kui sisemist nähtust,

vaid kui keerulist kultuuriliste tõkete võrgustikku,

mis pärsib osalust,

ja kui me oskame selgelt tuvastada,

mis need takistused on,

ja kui me suudame koos töötada takistuste ületamiseks,

on kõik võimalik.

Suur tänu.

(Aplaus)