Statistika, mis parandab maailma

Maailma paremaks mõistmiseks on suureks abiks andmed ja statistika. Kuidas saame aga riikide ja rahvusvahelistes organisatsioonide poolt kogutud andmeid leida ja isuärataval moel serveerida? Spordisõbra kirglikkuse ja teadlase mõttekiirusega Rootsi statistikaguru, Karolinska Instituudi professor Hans Rosling näitab oma 2006. aastal Californias peetud TEDx kõnes, kuidas tava-arusaamad nn arengumaade kohta enam ammu paika ei pea, sest andmed kõnelevad hoopis muud, ning kuidas oskus leida ja kasutada avalikke andmed maailma parandada aitab. Roslingi eestvedamisel loodud Mindgap Foundation just nende teemadega tegelebki.

Umbes 10 aastat tagasi hakkasin õpetama

globaalse arengu kursust

Rootsi bakatudengitele.

Enne seda olin 20 aastat

koos Aafrika organisatsioonidega

uurinud sealset näljahäda.

Seega eeldati, et mul on mingi ettekujutus

maailma asjadest juba olemas .

Hakkasingi meie meditsiiniülikoolis,
Karolinska Instituudis,

lugema bakalaureusekursust
„Globaalne tervis“.

Kui saad sellise võimaluse,
hakkad veidi muretsema.

Arvasin, et siia ülikooli tulevad

vaid Rootsi parimad
gümnaasiumilõpetajad.

Mõtlesin, et ehk nad juba teavad kõike,
mida neile õpetama hakkan?

Nii et lasin neil esmalt teha eeltesti.

Üks küsimus, mis mind ennast
ka haris, oli järgmine:

„Millises nendest viiest riigipaarist
on kõige kõrgem laste suremuse tase?“

Panin riigid paaridesse nii,
et igas paaris ühes riigis

oleks laste suremus
kaks korda kõrgem kui teises.

See tähendab, et erinevus on palju suurem

kui lihtsalt tulemuste ebatäpsus.

Ma ei hakka teile seda testi tegema,

aga siin paaris on Türgi kõrgem,
siin Poola

Venemaa, Pakistan ja Lõuna-Aafrika.

Need siin on Rootsi üliõpilaste tulemused.

Tegin seda nii, et sain
üsna kitsa usaldusvahemiku.

Ja loomulikult rõõmustasin –
1.8 õigeid vastuseid viiest võimalikust.

Seega oli vaja nii rahvusvahelise
tervise professorit kui ka minu kursust.

Aga ühel hilisõhtul,
kui ma aruannet kokku panin,

sain aru, mida olin tegelikult avastanud.

Minu tulemused näitasid,
et Rootsi parimad üliõpilased

teavad statistiliselt oluliselt vähem
maailma kohta kui šimpansid.

(Naer)

Sest šimpansid vastaksid õigesti
pooled küsimused,

kui ma annaksin neile kaks banaani
Sri Lanka ja Türgi puhul,

oleksid nad õigesti vastanud,
aga õpilased mitte.

Minu jaoks polnud probleemiks teadmiste
puudumine, vaid eelarvamused.

Tegin ka ebaeetilise uuringu
Karolinska Instituudi professorite seas,

kes annavad välja
Nobeli meditsiinipreemiat,

ja nemad on šimpansidega samal tasemel.

(Naer)

Sel hetkel sain aru,
et meil tõesti vaja sellest rääkida,

sest andmed selle kohta,

mis maailmas ja laste tervise
valdkonnas igas riigis toimub,

on ju täiesti olemas.

Seega arendasime tarkvara,
mis kuvab seda niimoodi.

Iga mullike siin on riik.

See riik siin on Hiina.

See on India.

Mulli suurus näitab rahvaarvu,

ja sellel teljel on sündimuse tase.

Mida mu tudengid ütlesid,
kui nad vaatasid seda maailma

ja kui ma küsisin neilt:
„Mida te maailmast päriselt arvate?“

Kõigepealt avastasin muidugi,
et õpikus oli palju Tintini.

Ja nad vastasid,
„Maailm on endiselt ’meie’ ja ’nemad’.

Ja ’meie’ on läänemaailm
ning ’nemad’ Kolmas Maailm.“

„Mida te läänemaailma all silmas peate?“
küsisin.

„Noh, see tähendab
pikk elu ja väike perekond.

Ja Kolmas Maailm on
lühike elu ja suur perekond.“

Nii näeb see välja graafikuna.

Panin siia sündimusnäitaja,
laste arv iga naise kohta:

üks, kaks, kolm, neli
kuni kaheksa last naise kohta.

Meil on head andmed perede suuruse
kohta riikides alates 1962. aastast.

Veapiir on väike.

Siin on eeldatav eluiga alates sünnist,

alates 30. eluaastast mõnes riigis

kuni 70 aastani.

1962. aastal oli tõesti grupp riike,
mis olid tööstusriigid.

Seal olid väikesed pered ja pikk eluiga.

Ja need olid arengumaad.

Seal olid suured perekonnad
ja suhteliselt lühike eluiga.

Mis on aga toimunud alates 1962. aastast?

Tahaks näha, mis on muutunud.

Kas tudengitel on õigus?
Kas on endiselt kahte tüüpi riike?

Või on arengumaade pered nüüd
väiksemad ja nad elavad siin?

Või on neil pikem eluiga ja elavad seal?

Vaatame. Me peatasime maailma.

Siin on kogu ÜROs olemasolev statistika.

Kas te näete seda?

See seal on Hiina, liigub
parema tervishoiu poole, edeneb jõudsalt

Kõik need rohelised Ladina-Ameerika riigid
liiguvad väiksemate perede poole.

Need kollased siin on Araabia riigid,
neil on suuremad pered...

Ei, pikem eluiga,
aga mitte suurem pere.

Aafriklased on rohelised, püsivad paigal.

See on India,
Indoneesia liigub päris kiirelt edasi.

80ndatel näete Bangladeshi,
ikka Aafrikaga samal tasemel.

Bangladesh nüüd.
80ndatel on ime juhtunud.

Imaamid hakkasid toetama pereplaneerimist

ja nad on liikunud edasi siia nurka.

90ndatel oli meil kohutav HIV epideemia,

mis lühendas eeldatavat eluiga Aafrikas.

Ja kõik ülejäänud on liikunud üles nurka,

kus meil on pikk eluiga ja väike pere,

ja meil on täiesti uus maailm.

(Aplaus)

Kui võrdleme
Ameerika Ühendriike ja Vietnami

aastal 1964:

Ameerikas olid väikesed pered
ja pikk eluiga,

Vietnamis suured pered ja lühike eluiga.

Ja siis juhtus nii.

Sõjaaegsed andmed näitavad, et isegi
kõrge suremusega tõusis eeldatav eluiga.

Aasta lõpus alustati Vietnamis
pereplaneerimisega ja pere suurus vähenes.

Ameerika Ühendriikides, seal üleval,
tõusis eluiga, pere suurus jäi samaks.

Ja kui 80ndatel loobuti
kommunistlikust plaanimajandusest

ja mindi üle turumajandusele,

oli majandusareng ees
ühiskondlikest muutustest.

Tänapäeval on Vietnamis sama eeldatav
eluiga ja pere suurus 2003. aastal

kui Ameerika Ühendriikides
1974. aastal, peale sõda.

Ma arvan, et me kõik,
kui me ei vaata andmeid,

alahindame tohutut muutust,
mis on Aasias toimunud,

mis toimus sotsiaalsel tasandil enne,

kui tekkisid muutused majanduses.

Liigume edasi teise vaate juurde,

kus näeb sissetulekute jaotust maailmas.

Siin on maailma inimeste sissetulekud.

Üks dollar, 10 või 100 dollarit päevas.

Vahet rikaste ja vaeste vahel
ei eksisteeri enam. See on müüt.

Siin on väike küür.

Aga siin on igal pool inimesed.

Ja kui nüüd vaadata, kuhu
sissetulekud välja jõuavad.

Siin on 100%
maailma aastasest sissetulekust.

Kõige rikkamad 20%

saavad sellest 74%.

Kõige vaesemad 20%

saavad sellest umbes 2%.

See näitab, et arengumaade mõiste

on äärmiselt küsitav.

Abist mõeldakse nõnda, et need siin,

annavad abi nendele, kes on siin.

Aga siin keskel
on ju enamik maailma rahvastikust

Neile kuulub 24% sissetulekutest.

Oleme sellest tegelikult ju kuulnud.

Aga kes need on?
Kus on need erinevad riigid?

Võin teile näidata Aafrikat.

See on Aafrika.

10% maailma rahvaarvust,
enamik neist vaesuses.

See on OECD.

Rikkad riigid, ÜRO rikaste klubi.

Ja nad on siin teisel pool.

Samas on kattuvus Aafrika ja OECD vahel.

Ja see on Ladina-Ameerika.

Seal on kõike:

kõige vaesematest kuni kõige rikkamateni.

Ja selle kõige kõrvale võime asetada

Ida-Euroopa, Ida-Aasia ja Lõuna-Aasia.

Aga milline oleks pilt siis,

kui läheksime ajas tagasi,

näiteks 1970ndatesse?

Siis oli see küür suurem.

Kõige vaesem oli Aasia rahvastik.

Toona oli probleemiks vaesus Aasias.

Kui nüüd kerida aega edasi,

siis näete, et kui rahvaarv kasvas,

pääsesid sajad miljonid Aasias vaesusest,

ja mõned teised langesid vaesusesse.

Selline on tänapäeva graafik.

Ja Maailmapanga prognooside kohaselt

jõuame sellisesse olukorda.

Enam ei oleks kahte eri maailma.

Enamik inimesi paikneks keskel.

Muidugi on see logaritmiline skaala,

aga meie majanduse kontseptsioon
on protsendikaupa kasvamine.

Arengut vaadeldakse kui
protsentuaalse kasvu võimalust.

Kui ma nüüd muudan andmeid

ja võtan pere sissetuleku asemel
SKT elaniku kohta,

ja muudan üksikindiviidi andmed
regionaalse SKT näitajaks

ja vaatlen hoopis regioone,

mulli suurus näitab endiselt rahvaarvu,

siin on OECD,

ja seal on Sahara-tagune Aafrika,

ja tõstame eraldi Araabia riigid,

mis on mõlemad Aafrikast ja Aasiast,

ja paneme nad siia,

nii saame seda telge laiendada

ja lisada uue dimensiooni,

tuues juurde sotsiaalsed väärtused,
laste ellujäämise.

Nii, nüüd on raha sellel teljel

ja teisel on laste ellujäämise statistika.

Mõnedes riikides elab
99.7% lapsi vähemalt 5-aastaseks,

teistes vaid 70% lapsi.

Ja siin tundub olevat vahe OECD,
Ladina-Ameerika, Ida-Euroopa,

Ida-Aasia, Araabiamaade, Lõuna-
Aasia ja Sahara-taguse Aafrika vahel.

Lineaarsus laste ellujäämise
ja raha vahel on väga tugev.

Aga võtaks Sahara-taguse Aafrika eraldi.

Tervis on seal
ja parem tervis on seal üleval.

Siin võib Sahara-taguse Aafrika
eraldi riikideks jagada.

Ja kui mull katki teha, siis
näitab iga riigi mull rahvaarvu.

Sierra Leone seal all,
Mauritius seal üleval.

Mauritius oli esimene riik,
kus saadi lahti kaubandustõketest,

nad said müüa oma suhkrut ja tekstiili

võrdsetel tingimustel
Euroopa ja Põhja-Ameerikaga.

Aafrika riigid on väga erinevad.

Ghana on siin keskel.

Sierra Leone saab humanitaarabi.

Ugandas saab arenguabi.

Siin on hea aeg investeerida,

sinna võib aga puhkusele minna.

Aafrikas on väga suured erinevused

mida me tihti üldse ei arvesta.

Võib võtta eraldi ka Lõuna-Aasia riigid.

India on suur mull siin keskel.

Afganistani ja Sri Lanka on väga erinevad.

Eraldi võib vaadata ka Araabiamaid.

Kuidas neil läheb?

Sama kliima, sama kultuur,
sama religioon, aga erinevused on suured.

Isegi naabrite vahel
– Jeemenis on kodusõda,

Araabia Ühendemiraatides on rikkus
jaotunud üsna võrdselt ja hästi kasutatud.

Mitte nagu kuuldused räägivad.

See käib ka kõikide võõrtööliste
laste kohta, kes seal riigis elavad.

Andmed on tihti paremad kui arvame.

Paljud ütlevad, et andmed on halvad.

Olenemata kaheldavuse marginaalist,
näeme selgeid erinevusi:

Kambodža, Singapur.

Erinevused on palju suuremad
kui lihtsalt nõrgad andmed.

Ida-Euroopa:

pikalt elati plaanimajanduses,

aga 10 aasta möödudes olid riigid
sellest välja tulnud väga erinevalt.

Siin on Ladina-Ameerika.

Pole vaja enam minna Kuubale, et leida
häid tervisenäitajaid Ladina-Ameerikas.

Tšiilis on mõne aasta pärast
laste suremus madalam kui Kuubal.

Siin on kõrge sissetulekuga OECD riigid.

Näeme siin ülevaadet kogu maailmast,

mis suures plaanis näeb välja selline.

Kui vaadata, milline nägi maailm välja

1960ndatel

hakkame siit liikuma, 1960ndatel.

See on Mao Zedong.
Tema tõi Hiinasse tervishoiu.

Ja siis ta suri.

Siis tuli Deng Xiaoping, kes tõi
Hiinasse raha ning viis tagasi põhivoolu.

Näeme, kuidas riigid
liiguvad eri suundades,

seega on raske tuua välja üks riik,

mille areng peegeldab
üldist globaalset trendi.

Siiski tooksin teid tagasi
kuskile siia, aastasse 1960.

Tahaksin võrrelda

Lõuna-Koread, mis on siin,

Brasiiliaga, mis on see siin.

Silt kadus mul nüüd ära.

Ja tahaksin võrrelda Ugandat, mis on seal.

Kerin seda nüüd edasi, niimoodi.

Siin on näha, kuidas Lõuna-Korea

teeb väga kiire arenguhüppe

samas kui Brasiilia on palju aeglasem.

Ja kui liikuda nüüd tagasi

ja panna neile saba taha,

siin on uuesti näha,

et arengu kiirus on väga erinev

ja riigid liiguvad üsna samas tempos

nii rikkuse kui tervisenäitajate osas,

aga näib, et edasiminek on palju kiirem,

kui oled esmalt terve, mitte esmalt rikas.

Selle heaks näiteks on
Araabia Ühendemiraatidid.

Nad alustasid siit, maavarade riik.

Neil oli palju naftat ja palju raha,

aga tervist supermarketist osta ei saa.

Tervishoidu tuleb investeerida.

Lapsed tuleb kooli saata.

Tervishoiutöötajaid tuleb koolitada.

Rahvast tuleb harida.

Šeik Zayed tegi seda päris hästi.

Kuigi nafta hind langes,
viis ta riigi ülemiste sekka.

Nii et nüüdseks on palju
rohkem riike keskmike seas,

kes kõik kasutavad riigi raha
paremini kui minevikus.

Selline on pilt siis,

kui vaadata riikide keskmisi näitajaid.

Need on sellised.

On ohtlik tugineda
keskmistele näitajatele,

sest siseriiklikult on
erinevused palju suuremad.

Kui nüüd vaadata lähemalt, siis näeb,

et Uganda on tänasel päeval seal,

kus Lõuna-Korea oli 1960. aastal.

Kui jagada Uganda osadeks,

näeb suuri erinevusi Uganda sees.

Siin on Uganda viiendikeks jagatuna.

Kõige rikkamad 20% on seal.

Kõige vaesemad on siin all.

Lõuna-Aafrika on osade kaupa selline,

kui minna alla ja vaadata Nigerit,

kus oli kohutav näljahäda hiljuti,

on jaotus selline:

20% Nigeeria kõige vaesematest on all,

20% kõige rikkamatest
Lõuna-Aafrikas on seal üleval

ja ikka arutatakse,
et mida peaks Aafrikas ette võtma.

Aafrikas on kõike, mis mujalgi maailmas.

Pole vajai rääkida universaalsest
HIV-ravi kättesaadavusest

sellele kvintiilile seal üleval
samal viisil nagu neile siin all.

Maailma parandamisel tuleb kindlasti
arvestada kohalikku konteksti,

ei saa võtta kogu mandrit ühe piirkonnana,

tuleb arvestada kohalikke detaile.

Tudengid paistsid olevat
nende andmete kasutamisest.

Ka poliitikud ja ettevõtjad tahaksid
olla kursis, kuidas maailm muutub.

Miks siis seda ei tehta?

Miks me ei kasuta olemasolevaid andmeid?

Need andmed on olemas ÜROs,
riikide statistikaametites,

ülikoolides ja MTÜdes.

Aga andmed on peidetud andmebaasidesse.

On olemas inimesed ja internet,

aga neid pole ikka veel
efektiivselt kasutatud.

Kõik see info muutuste kohta maailmas,

ei sisalda riigieelarvest
rahastatud statistikat.

On olemas mõned sellised veebilehed,

mis põhinevad andmebaasides oleval infol,

aga selle eest küsitakse kohe raha,

pannakse peale mingi salasõna,

näidatakse igavat statistikat.

(Naer)

Ja nii see ei toimi.

(Aplaus)

Mida siis teha?

Andmebaasid on olemas.

Uusi andmebaase pole vaja.

On olemas suurepärased kujundusprogrammid

neid tuleb pidevalt juurde.

Tegime MTÜ,

mille eesmärgiks on ühendada
andmed ja graafiline disain,

selle nimeks sai Gapminder,

nagu Londoni metroos, kus
hoiatatakse rongi minnes „Märka vahet!“

Seega tundus Gapminder hästi klappivat.

Hakkasime looma tarkvara,
mille abil andmeid koondada.

Ja see ei olnudki nii raske,
võttis mõned inimaastad.

Oleme teinud animatsioone.

Võite võtta baasandmed ja panna sinna.

Teeme kättesaadavaks ÜRO andmeid.

Mõned ÜRO allorganisatsioonid

ja mõned riigid lubavad
oma andmeid laiemalt avaldada.

Aga mida oleks tegelikult vaja,
on otsingu funktsioon.

Otsinguprogramm, kus saaks andmed
kopeerida otsitavasse formaati

ja teha nähtavaks kogu maailmale.

Ja mida siis vastuseks kuuleme?

Olen koostanud antropoloogia
peamiste statistikakogujate kohta.

Kõik ütlevad: „See on võimatu!

Seda ei saa teha!

Meie informatsioon on niivõrd eriline,

et seda ei saagi otsingusse panna,
samas kui muud saab.

Me ei saa ju andmeid tasuta jagada

tudengitele ja kogu maailma ärimeestele.

Aga seda just olekski vaja!

Riigi rahadega kogutud
andmed on pinnaseks,

kust võiks kasvada välja uhkeid õisi.

On oluline, et neid saaks otsinguga leida

ja erinevate disainivahenditega
graafiliselt esitada.

Ja mul on teile häid uudised.

Saan öelda, et ÜRO uus statistikadirektor
ei ütlegi, et see on võimatu.

Ta lihtsalt ütleb: „Me ei saa seda teha.“

(Naer)

Ja ta on ju päris tark mees, eks?

Järgnevatel aastatel on andmete
vallas oodata nii mõndagi.

Saab võimalikuks vaadata
sissetulekute jaotust täiesti uutmoodi.

See on Hiina sissetulekute
jaotus 1970. aastal.

See on sissetulekute jaotus
Ameerika Ühendriikides 1970. aastal.

Kattuvust praktiliselt ei ole.

Ja mis on juhtunud?

Juhtunud on see, et Hiina muudkui kasvab,

enam ei ole kõik võrdsed,

aina vajub laiemaks USA poole,

peaaegu nagu tont, kas pole?

Päris hirmutav, eks?

(Naer)

Ma arvan, et kogu see info on oluline.

Me peame seda nägema.

Ja selle asemel, et seda lihtsalt vaadata,

tahaksin lõpetuseks näidata

internetikasutajate arvu
1000 elaniku kohta.

Selle tarkvara abil saab ligi
umbes 500 näitajale kõikides riikides.

Võtab natuke aega, et pilti muuta,

aga graafikusse saab hõlpsalt panna
mis iganes näitajaid, mille vastu huvi on.

Eesmärk olekski need andmebaasid
tasuta üles saada ja otsitavaks teha,

ja teise klikiga panna nad graafikusse,
et neid oleks lihtne mõista.

Statistikutele see ei meeldi,

sest nende arvates ei peegelda
see tingimata reaalsust

Tuleks kasutada statistika
analüütilisi meetodeid.

Aga see on pigem
hüpoteeside genereerimine.

Lõpetan nüüd maailmaga...

Ja sealt tulebki internet!

Internetikasutajate arv muudkui kasvab.

See on SKT inimese kohta.

Ja see on uus tehnoloogia,

kui imeliselt hästi läheb see
samas joones riikide majandusega!

Sellepärast on 100-dollarine
arvuti nii oluline.

See on kena tendents.

Tundub justkui maailm tasanduks, kas pole?

Need riigid tõusevad rohkem
kui lihtsalt majandus

ja seda oleks ajateljel põnev jälgida,

nagu soovin, et ka teie saaksite teha

kõigi riigi raha eest kogutud andmetega.

Tänan teid!