Mis on elu lõpus oluline

Mida soovime kõige rohkem siis, kui meie elu hakkab lõpule jõudma? Paljude jaoks on see lihtsalt lohutus, austus ja armastus. Bj Miller on hospiitsis töötav arst, kes mõtiskleb selle üle, kuidas võimaldada oma patsientidele väärikas ja harmooniline elu lõpp. Kuulake seda liigutavat kõne, mis küsib olulisi küsimusi selle kohta, kuidas me surmast mõtleme ja elu austame.

Meil kõigil on ärkamiseks põhjust vaja

Minu jaoks piisas vaid 11 000 voldist

Olete liiga viisakad,
et küsida.

Niisiis, las ma räägin teile.

Ühel õhtul
ülikooli teisel aastal,

kui olin äsja naasenud
tänupühade tähistamiselt,

lollitasime me koos sõpradega

ja otsustasime ronida parkiva
reisirongi katusele.

Rong lihtsalt seisis seal
ja selle kohal rippusid juhtmed.

Tol hetkel tundus see hea mõte.

Me olime oma elus kindlasti
rumalamaid asju teinud.

Ma ronisin rongi taga
olevast redelist üles

ja kui ma püsti tõusin,

läks elektrivool mu käe kaudu sisse

ja liikus alla, väljudes mu jalgadest
ning oligi kõik.

Kas te suudate uskuda,
et mu kell töötab ikka veel?

Kõva kui kivi!

(Publik naerab)

Nüüd kannab seda minu toetuseks mu isa.

Sel ööl algas minu suhe surmaga -
minu enda surmaga

ja samuti sai alguse minu elu patsiendina.

See on huvitav sõna.

"Patsient" on keegi,
kes kannatab.

Siis vist on igaüks patsient.

Nüüd aga Ameerika tervishoiusüsteemist:

sel on omajagu puudusi

vastukaaluks selle
ilmselgetele eelistele.

Olen elukutselt raviarst, töötan
hospiitsides palliatiivse meditsiini alal.

Seega olen näinud
hoolekande erinevaid tahke.

Ja uskuge mind: igaüks,
kes hakkab tegelema tervishoiuga

soovib tõesti ainult parimat.

Kuid meie, kes me seal töötame,
oleme tihti tahtmatud esindajad

süsteemile, mis oma eesmärki ei täida.

Mispärast?

Tegelikult on sellele küsimusele
üsna lihtne vastus

ja see seletab nii mõndagi:

tervishoiusüsteemi keskmeks on
haigused, mitte inimesed.

See tähendab muidugi,
et süsteem ei ole läbi mõeldud.

Ja kuskil mujal ei ole süsteemi
puudujäägid südantlõhestavamad

ja võimalused selle
parandamiseks põletavamad,

kui rääkides inimelu viimastest päevadest,

mil kõik on teravdatud
ja kontsentreeritud.

Pole rohkem teisi võimalusi.

Minu tänane eesmärk on
leida kontakt teiste teadusharudega,

ning tekitada selle probleemipüstitusega
loovat mõtlemist.

Ma tahan tuua eesmärgi ja loovuse

suremise kogemusse.

Meie ees seisab üüratu võimalus

see on universaalne küsimus

nii indiviididele kui ka ühiskonnale:

mõelda ja visandada ümber see,
kuidas me sureme.

Niisiis, alustame lõpust.

Enamike inimeste jaoks ei tähenda
surm surnud olemist,

vaid suremist ja kannatamist.

See on väga oluline erinevus

Et seda mõista, on vaja

tõmmata joon vältimatu

ja välditava kannatamise vahele.

Esimene on elu lahutamatu ja
paratamatu osa

ning sellega peab lihtsalt
toime tulema ja kohanema.

Vahel on hea näha midagi meist
endast suuremat.

See paneb asjad perspektiivi,

nagu kosmiline kalibreerimine.

Jäsemete kaotamisest

sai tõsiasi, mis on nüüd

paratamatu osa minu elust

ning ma mõistsin, et ma ei saa seda
tõrjuda, nagu ma ei saa tõrjuda iseennast.

Mul läks aega,
et sellest aru saada.

Veel üks hea asi
vältimatu kannatuse juures

on asjaolu

et see tekitab sideme hooldaja ja
hoolealuse vahel,

kahe inimese vahel.

Nii toimubki tegelikult paranemine.

Tõepoolest, kaastunne,
nagu me eile juba kuulsime,

on koos kannatamine.

Teisalt aga on süsteemi
seisukohalt vaadatuna

suurem osa kannatusest ebavajalik ja
süsteemi enda poolt loodud.

Sellel ei ole mingit kõrgemat eesmärki.

Hea uudis aga on see, et kuna
need kannatused on inimese poolt loodud,

on neist ka võimalik vabaneda.

Me saame muuta seda,
kuidas me sureme.

Süsteemi muutmine viisil,
et oleks võimalik teha vahet

vajaliku ning välditava kannatuse vahel,

on esimene kolmest põhimõttest,
mis aitavad probleemile lahendust leida.

Lõppude lõpuks on hoolekandjate eesmärk

kannatusi leevendada, mitte suurendada.

Palliatiivse hoolekande süsteemis

olen mina nii kaalutlev toetaja

kui ka praktiseeriv arst.

Kiire vahemärkus: palliatiivne hoolekanne
on oluline, kuid tihti vääriti mõistetud

ning ei kätke endas ainult
surmale eelnevat hoolekannet.

See ei piirdu vaid hospiitsidega.

Eesmärk on mugavus ja täisväärtuslik
elu ükskõik millises etapis.

Nii et teadke, et te ei pea olema suremas,

et saada abi
palliatiivsest ravist.

Las ma tutvustan teile Franki.

Et ilmestada oma juttu.

Ma olen Franki aastaid ravinud.

Tal on süvenev eesnäärmevähk
lisaks pikalt põetud HIV-le.

Me ravime ta luuvalu ja väsimust,

kuid enamuse ajast veedame me
tema elu üle mõtiskledes,

ja oma enda elu vaagides.

See on Franki viis leinamiseks.

Nii suudab ta kaotustega kohe tegeleda

ning on seeläbi valmis ka
oma eluga edasi liikuma.

Üks asi on kaotus, kuid
hoopis teine asi on kahetsus.

Frank on alati olnud seikleja,

ta oleks nagu otse Norman Rockwelli
maalilt välja hüpanud

ja ta ei talu kahetsust.

Seega ei olnud üllatav,
ühel päeval kliinikusse saabudes

avaldas ta soovi Colorado jõe
kärestikel sõita.

Kas see oli hea idee?

Võttes arvesse ohtu tema elule ja
tervisele, ütleksid paljud, et ei ole.

Ja paljud ütlesidki, kuid ta läks ikka,
kuni tal selleks veel jõudu oli.

See oli täiesti imeline reis:

jääkülm vesi, kõrvetav kuumus,
skorpionid, maod,

ürgne loodus kajamas Suure kanjoni
leegitsevpunastelt seintelt,

kogu meie jaoks kontrollimatu
maailma ilu.

Franki otsus, olgu see dramaatiline,

on siiski täpselt see,
mida teeks paljud meist,

kui meil oleks piisavalt tuge, et aja
jooksul teada saada, mis on meile parim.

Suur osa tänasest probleemipüstitusest
seisab perspektiivimuutuse taga.

Kui ma pärast oma õnnetust
kooli naasesin,

muutsin ma eriala ja hakkasin
kunstiajalugu õppima

Visuaalset kunsti uurides arvasin ma,
et õpin, kuidas midagi näha,

kuid see oli mulle õppetunniks,
sest ma ei saanud muuta seda,

mida ma näen.

Vaatepunkt on asi,
millega on võimalik mängida

ning selle abil võib saada
kannatusest kaunis õis.

Kiire hüpe tänapäeva: praegu töötan
ma San Fransiscos ühes imelises kohas,

mille nimi on Zen Hospice Project

ning meil on seal vaatepunkti
muutmiseks oma väike rituaal.

Kui meie hoolealune sureb,

saabuvad surnukambri töötajad ning
kui me surnukeha aia kaudu välja viime

ja värava poole jõuame,
teeme me pausi.

Igaüks, kel selleks soov on,

kas residendid, pereliikmed,
haiglaõed või vabatahtlikud

või ka surnuvankri juhid,

saavad jagada mõne loo
või olla vaikuses

samal ajal, kui me lahkunu
lilleõitega üle puistame.

See võtab paar minutit

ning on südamlik mälestus,
mis seob leina soojuse,

mitte vastikusega.

Võrrelge seda tavalises haiglas
saadava kogemusega,

kui on ülevalgustatud toad, mis on
täis juhtmeid ja piiksuvaid masinaid

ja vilkuvaid tulesid, mis ei kustu isegi
siis, kui patsiendi eluküünal kustunud on.

Koristusmeeskond tuleb sisse,
lahkunud viiakse minema

ning see kõik tekitab tunde,
nagu seda inimest polekski olemas olnud.

Muidugi on see nii,
et säilitada steriilsust,

kuid haiglatel on kombeks
rünnata meie meeli

ning parim mida me sealt loota võime,
on selline tuimus,

mille kohta võib öelda anesteesia,
kuid mis ei ole kindlasti kunagi kaunis.

Ma austan haiglate tegevust,
ma olen ise tänu nendele elus.

Kuid me ootame oma
haiglatelt liiga palju.

Need on kohad tõsiste traumade
ja ravitavate haiguste jaoks.

Kuid need ei ole kohad, kus elada ja
surra, sest need ei ole selleks mõeldud.

Muidugi arvan ma siiski,

et meie asutused võiksid
tulevikus olla inimlikumad.

Ilu leidub igal pool.

Ma veetsin mõned
kuud põletusosakonnas

New Jerseys St. Barnabasi haiglas,

kus minu eest kanti igal
sammul suurepäraselt hoolt ning

anti ka palliatiivset

ravi, et leevendada mu valu

Ja ühel ööl hakkas
õues lund sadama

ning ma mäletan, et õed kurtsid,
et peavad läbi tuisu sõitma.

Mu toas ei olnud akent,

kuid oli imeline ette kujutada,
kuidas lumi räitsakatena langeb.

Järgmisel päeval tõi üks mu õdedest
mulle salaja lumepalli.

Ta tõi selle põletusosakonda.

Ma ei suuda kirjeldada vaimustust,
mida ma tundsin seda käes hoides,

jääkülmad tilgad mu põletaval nahal,

selle kõige ilu

ja lummus, kui nägin lund sulamas
ja veeks muutumas.

Sel hetkel

oli selle planeedi ja universumi
osaks olemine

tähtsam sellest, kas ma
jään ellu või suren.

Selles väikses lumepallis oli kogu
inspiratsioon, mida ma vajasin,

et kas püüda jääda ellu või
leppida surmaga.

Haiglas tekib selliseid hetki haruharva.

Oma aastatepikkuse karjääri jooksul
olen ma näinud mitmeid inimesi,

kes olid valmis surema.

Mitte seepärast, et nad oleksid
lõpuks leppinud või rahu leidnud,

vaid seetõttu, et nende elu
tekitas neis jälestust -

see oli inetust täis ning muust
maailmast ära lõigatud.

Juba praegu elab rekordiline arv inimesi
kroonilise ja surmava haigusega

ning nad elavad kõrge eani.

Ning me ei ole sellise tuleviku
jaoks absoluutselt valmis.

Meil on vaja piisavalt dünaamilist
infrastruktuuri, et tulla toime

oluliste muutustega
meie rahvastiku hulgas.

Praegu on aeg, et luua midagi uut,
mis on eluks vajalik.

Ma tean, et me suudame seda,
sest me peame suutma.

Alternatiiv ei tule kõne alla.

Ja olulised lahendused on meile teada:

poliitika, haridus ja väljaõpe

ehk süsteem, tellised ja mört.

Meil on erinevate alade mõtlejatele
tohutult palju ülesandeid.

Näiteks teame me tänu uurimustele,

mis on surevatele patsienditele
kõige tähtsam:

lohutus, ning tunne, et neil pole koormat
ja et nende lähedastel ei ole koormat,

eksistentsiaalne rahu ning
imetluse ja spirituaalsuse tundmine.

Zen Hospice'i 30 aastase tööaja jooksul

oleme oma hoolealuselt
veelgi enam õppinud.

Väikesed asjad ei ole
üldsegi nii väikesed.

Võtame näiteks Janette'i.

Tal on iga päev ALSi tõttu
aina raskem hingata.

Kuid teate mis?

Ta tahab uuesti suitsetama hakata

ja veel prantsuse sigarette, palun väga.

Mitte mingi enesehävitusliku tungi tõttu,

vaid selleks, et tunda oma kopse töötamas,
kuni tal veel kopsud on.

Prioriteedid muutuvad.

Või näiteks Kate.
Ta tahab lihtsalt olla kindel,

et tema koer Austin lamab
ta voodijalutsis

ning koera külm nina on
ta kuiva naha vastas

selle asemel, et saada veel keemiaravi,

seda on juba proovitud.

Meeleline ja esteetiline nauding
võimaldab hetkeks

ainult olemas olemisest rõõmu tunda.

Nii et põhiline on tunnetada
meile antud aega oma meelte abil,

läbi oma keha, mis ongi see,
mis elab ja sureb.

Üks olulisemaid tube

Zen Hospice külalismajas
on meie köök,

mis tundub kummaline,
kui mõelda sellele,

et paljud meie patsiendid söövad
väga vähe või üldse mitte.

Kuid me pakume toitu
ka teistele meeltele,

kööki täidavad ka lõhnad.

Võttes arvesse väga keerukaid olukord,
mis külalistemajas tekivad,

on kõige tõhusam lahendus alati olnud

küpsiste küpsetamine.

Nii kaua, kui meil on meeled,

kasvõi üks neist,

on meil võimalus pääseda selleni,

mis paneb meid ennast
inimestena tundma.

Kujutlege selle idee tulemit

miljonite jaoks, kes

elevada ja surevad dementsust põdedes.

Primaarsed meelelised naudingud
väljendavad asju, milleks meil sõnu pole,

impulsid naelutavad meid olevikku,

minevikku ega tulevikku ei ole tarvis.

Kui esimene süsteemi muutmise viis on
eemaldada sealt ebavajalik kannatamine,

siis väärikuse tagamine läbi meelte,

läbi inimese keha ja esteetilise välja,

on kindlasti teine moodus.

See toob meid kolmanda ning
viimase mooduse juurde

ning selleks peame tõstma
oma pilgud heaolu suunas nii,

et elu, tervis ja tervishoid

keskenduks sellele,
et teha elu rohkem imetabaseks,

mitte vähem kohutavaks.

Õilsus.

See tabab täpselt erinevust,

mis on haiguspõhise ja patsiendipõhise
hoolekande vahel

ning selle abil saab hoolitsemisest
loominguline, edasiviiv ja

isegi mänguline akt.

Sõna "mäng" tundub antud
kontekstis imelik.

Kuid see on üks meie
tõhusamaid kohanemise viise.

Mõelge kõikidele jõupingutustele,
mis käivad inimeseks olemisega kaasas.

Vajadusest toidu järele on
tekkinud kokakunst.

Vajadusest peavarju järele on
ekkinud arhitektuur.

Vajadusest kehakattele
sündis jällegi mood.

Kellalöökidest omakorda

oleme suutnud välja võluda muusika.

Niisiis, kui suremine on
elu lahutamatu osa,

siis mida me sellest teadmisest
tekitada suudame?

Kasutades sõna "mäng" ei soovi ma
surma kergekäeliselt suhtuda

või luua mingit kindlat viisi
siit ilmast lahkumiseks.

On ahastust, millest me ei pääse

ja mingil viisil jõuab see
kunagi igaüheni meist.

Pigem tahaksin ma teha ruumi,

füüsilist ruumi, et lubada elul
orgaaniliselt lõpuni kulgeda nii,

et lihtsalt kustumise asemel

oleks vananemine ja suremine
kui tugev lõpunoot meie elule.

Me ei leia lahendust surmale.

Ma tean, et mõned teist otsivad seda.

(Publik naerab)

Seni aga --

(Publik naerab)

Seni aga võime püüda
seda kaunimaks muuta.

Osa minust suri juba noorelt

ja see on miski, mida mingil moel
saab öelda iga inimene.

Ma olen sellele toetudes
saanud oma elu muuta

ning võin öelda, et on äärmiselt vabastav

mõista, et jahmatavat ilu
või tähenduslikkust on võimalik leida

igal elu hetkel,

täpselt nagu see lumepall,
mis oli hetkeks mu käes

ning samal ajal juba sulas.

Kui me armastame selliseid hetki kirega,

siis võibolla õpima elama nii,

et me ei trotsi surma,

vaid mööname selle paratamatust.

Las olla surm see, mis meid võtab

ning mitte kujutlusvõime puudus.

Tänan!

(Aplaus)