Ray Anderson jätkusuutlikkuse äriloogikast

Ray Anderson suurendas oma vaibaettevõtte müüki ja kahekordistas tulu, pöörates samal ajal tavapärase "võta/tooda/raiska" tööstussüsteemi pea peale. Leebel ja vaoshoitud viisil räägib ta oma jõulisest nägemusest jätkusuutliku äri vallas.

Uskuge või mitte, kuid ma tulen pakkuma lahendust

olulisele osale laiemast probleemist,

millel on suur mõju meie kliimale.

Ma pakun lahendust

kõige suuremale süüdlasele

seoses maa tohutu väärkasutusega

inimkonna poolt

ning seoses sellest tuleneva biosfääri allakäiguga.

Peasüüdlaseks on äri ja tööstus.

See on valdkond, millega olen tegelenud viimased 52 aastat

pärast Georgia osariigi tehnikaülikooli lõpetamist 1956.

Tööstusinsenerina,

seejärel algaja ja hiljem eduka ettevõtjana.

Pärast seda, kui lõin 1973. aastal, 36 aastat tagasi,

tühja koha pealt oma firma nimega Interface,

mis toodab Ameerikas vaipkatteid

astutuste ja ettevõtete jaoks,

ning juhtisin seda läbi käimalükkamise ja raskuste

kuni õitsengu ja ülemaailmse liidrikohani oma vallas,

lugesin ma Paul Hawkinsi raamatut

"Kaubanduse ökoloogia"

1994. aasta suvel.

Oma raamatus ründab Paul äri ja tööstust

esiteks kui peasüüdlasi

biosfääri allakäigu põhjustamises

ja teiseks väidab, et nad moodustavad ainsana piisavalt suure,

laiahaardelise ja võimsa institutsiooni,

mis suudaks inimkonna sellest jamast välja juhtida.

Muuseas, minu mõistis ta süüdi

kui maa rüüstaja.

Siis esitasin ma väljakutse Interface'i, oma firma inimestele,

et juhtida meie ettevõte ja kogu tööstusmaailm jätkusuutlikkuse teele.

Me defineerisime selle nii, et lõpuks peame suutma pidada

oma firmat - mis tarbib palju naftat - selliselt,

et võtame maa seest vaid seda,

mida maa suudab looduslikult ja kiiresti taastoota,

mitte kasutada tilkagi uut naftat,

ning mitte kahjustada biosfääri.

Ära võta midagi. Ära kahjusta.

Ma ütlesin lihtsalt, et kui Hawkinsil on õigus

ning kui äri ja tööstus peavad olema juhtpositsioonil,

siis kes juhib äri ja tööstust?

Kui keegi meist ei juhi, siis ei juhigi mitte keegi.

See on enesestmõistetav. Miks mitte meie?

Ja tänu Interface'i inimestele

on minust saanud meelt parandanud rüüstaja.

(Naer)

(Aplaus)

Kord ütlesin ma Fortune'i ajakirjanikule,

et ühel päeval pandaks minusugused vangi.

Ja sellest sai Fortune'i artikli pealkiri.

Oma kirjutises nimetasid nad mind Ameerika kõige rohelisemaks tegevdirektoriks.

Rüüstajast meelt parandanud rüüstajaks ja edasi

Ameerika kõige rohelisemaks tegevdirektoriks, viie aastaga.

Ausalt öeldes oli see päris kurb kommentaar

Ameerika tegevdirektorite kohta aastal 1999.

Hiljem küsiti minult Kanada dokfilmis "Korporatsioon",

et mida ma selle vangipanekuga öelda tahtsin,

ning ma vastasin, et vargus on kuritegu.

Ning meie laste tuleviku varastamine saab ühel päeval kuriteoks.

Kuid ma taipasin, et selleks,

et meie laste tuleviku varastamist võiks kuriteoks lugeda,

peab olema selge ja tõendatav alternatiiv

endisele võta-tooda-raiska tööstussüsteemile,

mis meie tsivilisatsioonis domineerib

ja on meie laste tuleviku varguses peasüüdlane,

mis kaevab maa üles

ja teeb sellest tooteid, mis kiirelt prahiks muutuvad

ning visatakse prügimäele või põletusahju.

Lühidalt - maa kaevatakse üles ja see muudetakse saasteks.

Paul ja Anne Erlichi sõnul

ning vastavalt tuntud keskkonnamõju valemile,

on mõju - halb asi -

rahvastiku, jõukuse ja tehnoloogia vili.

Tähendab, keskkonnamõju põhjustavad inimesed,

see, mida nad oma jõukuses tarbivad

ja see, kuidas neid asju toodetakse.

Kuigi see valem on suuresti subjektiivne,

sa võid püüda numbriga väljendada inimesi ja võib-olla ka jõukust,

kuid tehnoloogia kuritarvitused on liiga mitmekesised, et neid numbriga mõõta.

Nii et valem on põhimõtteline.

Siiski aitab see meil probleemi mõista.

1994. aastal otsustasime me Interface'is

anda eeskuju ning

muuta seda, kuidas me vaipu valmistame.

See on toode, mis tarbib palju naftat nii materjali kui energia mõttes.

Otsustasime muuta oma tehnoloogiaid selliselt,

et need vähendaksid keskkonnamõju,

mitte ei mitmekordistaks seda.

Paul ja Anne Ehrlichi keskkonnamõju valem:

I võrdub P korda A korda T.

I = keskkonnamõju, P = rahvastik, A = jõukus, T = tehnoloogia.

Ma soovisin, et Interface kirjutaks selle valemi ümber järgmiselt:

I võrdub P korda A jagatud T-ga.

Matemaatilise mõtlemisega inimesed märkavad kohe,

et T murru lugejana suurendab mõju - mis on halb.

Kuid T murru nimetajana vähendab mõju.

Seega küsin: "Mis tõstaks T ehk tehnoloogia

murru lugeja kohalt - nimetame seda T1 -

kus see suurendab mõju,

murru nimetajaks - nimetame seda T2 -

kus see vähendab mõju?

Ma mõtlesin tunnustele, mis on omased

esimesele tööstusrevolutsioonile,

T1, nagu me seda Interface'is praktikas kasutasime,

ning seda iseloomustasid järgmised tunnused.

Ekstraheeriv: võtab toorainet maa seest.

Lineaarne: võta, tooda, raiska.

Tarbib fossiilkütusest saadud energiat.

Raiskav: kuritarvitav ja keskendub töö tootlikkusele.

Rohkem vaipa töötunni kohta.

Seda läbi mõeldes taipasin, et kõik need tunnused

tuleb ümber muuta, et tõsta T murru nimetaja kohale.

Uue tööstusrevolutsiooni käigus tuleb ekstraheeriv asendada taastuvaga,

lineaarne tsüklilisega,

fossiilkütuse energia taastuva energiaga, päikesevalgusega.

Raiskav mitteraiskavaga.

Ja kuritarvitav healoomulisega.

Ning töö tootlikkus ressursside tootlikkusega.

Ma väitsin, et kui suudame need suured muutused läbi viia

ja T1-st täielikult vabaneda,

siis võime vähendada oma mõjufaktori nullini,

kaasa arvatud meie mõju kliimale.

Ja sellest saigi Interface'i plaan aastal 1995.

Ning see plaan on meil tänaseni.

Oleme oma edu väga hoolikalt mõõtnud.

Võin teile rääkida, kui kaugele me 12 aastaga oleme jõudnud.

Kasvuhoonegaaside kogumaht on

vähenenud reaalse tonnaaži alusel 82%.

(Aplaus)

Sama perioodi jooksul

on müük tõusnud kaks kolmandikku ja tulud kahekordistunud.

Nii et 82-protsendiline reaalne vähenemine

võrdub 90-protsendilise vähenemisega

kasvuhoonegaaside mahus, kui võrrelda seda müügimahuga.

See on suurusjärk, mille alusel

peab reostust vähendama kogu maailma tehnosfäär

aastaks 2050,

et vältida kliima katastroofilist mõjutamist.

Seda ütlevad meile teadlased.

Fossiilkütuse kasutamine on vähenenud 60% tooteühiku kohta

tänu taastuvate allikate efektiivsele kasutamisele.

Kõige odavam ja kindlam barrel naftat on see,

mis tänu tõhusamale kasutusele kokku hoitakse.

Vee kasutamine on vähenenud 75%

meie ülemaailmses vaipkatete tööstuses.

See on vähenenud 40% telgedel kootud vaipade tööstuses,

mille me omandasime aastal 1993

siin Kalifornias, Los Angelese eeslinnas nimega Industry (Tööstus),

kus vesi on nii väärtuslik.

Taastuvad või taaskasutatavad materjalid annavad 25% toorainest ja see number kasvab kiiresti.

Taastuvenergia moodustab 27% meie kogumahust

ja siht on 100%.

Me oleme juhtinud prügimägedelt kõrvale 148 miljonit naela

- see teeb 74 000 tonni -

kasutatud vaipu.

Sulgenud ringi materjali liikumises

läbi kahesuunalise logistika

ja tarbija järelt korduvkasutusse võtmise tehnoloogiate,

mida polnud olemas 14 aasta eest, kui me alustasime.

Need uued tsüklilised tehnoloogiad

on andnud suure panuse sellesse, et me oleme tootnud ja müünud

85 miljonit ruutjardi (77m2 milj) kliima suhtes neutraalset vaipa

aastast 2004.

See tähendab, et vaiba tootmisel ei esine mingit mõju kliimale

kogu tootmis- ja turustamistsükli vältel

alates toormest kuni kasutatud toote tagasisaamiseni.

Sõltumatute kolmandate isikute poolt kinnitatud.

Me kutsume seda Cool-vaibaks.

Ja see on olnud turul võimas diferentsiaator,

suurendades nii müüki kui tulusid.

Kolm aastat tagasi tõime turule vaipkatte kodu jaoks

nime all Flor,

meelega valesti kirjutatud: F-L-O-R.

Võite täna minna kodulehele Flor.com

ja saada viie päeva jooksul endale koju Cool-vaiba.

See on praktiline ja näeb ka ilus välja.

(Naer)

(Aplaus)

Enda arvates oleme umbes poolel teel

oma eesmärgi poole - null mõju, ei mingit ökoloogilist jalajälge.

Oleme selle nulli saavutamiseks seadnud eesmärgi aastaks 2020,

et jõuda tippu, Jätkusuutlikkuse mäe harjale.

Me kutsume seda missooniks Null.

Ja see on ehk kõige olulisem tahk.

Meie kogemus näitab, et missioon Null on ärile uskumatult kasulik.

Parem ärimudel.

Parem viis rohkem tulu teenida.

Siin on äriplaan jätkusuutlikkuse toetuseks.

Päriselust võetud kogemuse põhjal on kulud vähenenud, mitte kasvanud,

mis peegeldab ligi 400 miljoni dollari suurust kokkuhoidu

tänu püüdlustele nullreostuse poole.

Jätkusuutlikkuse mäe esimene külg.

See on katnud kõik Interface'i ümberkujundamise kulud.

Ning ühtlasi hajutab see müüdi

petlikust valikust keskkonna ja majanduse vahel.

Meie tooted on paremad kui kunagi varem,

inspireeritud jätkusuutlikkusele meelestatud disainist,

ootamatust innovatsiooniallikast.

Meie inimesed on kui laetud sellest jagatud kõrgemast eesmärgist.

Ei ole paremat võimalust meelitada ligi parimaid töötajaid

ja neid omavahel kokku viia.

Ning turu heatahtlikkus on lausa hämmastav.

Kuitahes suur reklaam, kuitahes kaval kampaania,

mistahes hinnaga, ei oleks võinud tekitada või luua

nii palju head suhtumist.

Kulud, tooted, inimesed, turg.

Mida veel tahta?

See on parem ärimudel.

Ja siin on meie 14 aasta tulemused müügi ja tulude osas.

2001. ja 2003. aasta vahel numbrid langevad:

kolme aasta jooksul vähenes müük

17 protsenti.

Kuid turg langes 36 protsenti.

Me sõna otseses mõttes võitsime turuosa juurde.

Me ei oleks võib-olla majanduslangust üle elanud,

kui poleks olnud jätkusuutlikkuse eelist.

Kui iga ettevõte järgiks samu plaane, mis Interface,

kas see lahendaks kõik meie probleemid?

Ma ei arva nii.

Parandatud Ehrlichi valem teeb mulle endiselt muret.

I võrdub P korda A jagatud T2-ga.

See A on suur A,

vihjates sellele, et jõukus on eesmärk omaette.

Aga kui me Ehrlichi veel ümber teeme?

Ja mis siis, kui me muudame A väikeseks a-ks,

vihjates seega, et jõukus on vahend eesmärgi jaoks,

ja see eesmärk on õnn.

Suurem õnn vähemate asjadega.

Teate, see teeks ümber kogu meie tsivilisatsiooni ...

(Aplaus)

... ja kogu majandussüsteemi,

kui mitte meie liigi jaoks, siis võib-olla neile, kes tulevad pärast meid.

Jätkusuutlikud liigid, kes elavad piiratud maailmas.

Eetiliselt, õnnelikult ja ökoloogiliselt,

tasakaalus looduse

ja kõigi tema looduslike süsteemidega tuhandete põlvede vältel

või kümne tuhande põlve vältel.

Teisisõnu, edasi määramatusse tulevikku.

Kuid kas Maa peab ootama meie kui liigi väljasuremist?

Võib-olla tõesti. Kuid mina nii ei arva.

Meil Interface'is on päris tõesti kavas see prototüüpne,

jätkusuutlik, null-ökoloogilise jalajäljega tööstusettevõte

täielikult teoks teha aastaks 2020.

Nüüd on meil tee selge.

Otse üles sinna mäetippu.

Ja nüüd lasub väljakutse selle täidesaatmisel.

Nagu ütleb mu hea sõber ja nõuandja Amory Lovins:

"Kui miski on olemas, peab see võimalik olema."

(Naer)

Kui me suudame selle tõesti teoks teha, peab see võimalik olema.

Kui meie, hulganisti naftat tarbiv ettevõte, saame sellega hakkama, siis saab igaüks.

Ja kui saab igaüks, järelikult saavad kõik.

Hawking pani paika äri ja tööstuse,

juhtides inimkonna eemale kuristiku servalt.

Kuna biosfääri kontrollimatu allakäigu tagajärjel

on üks väga kallis inimene hädaohus.

Ausalt öeldes lausa vastuvõetamatus hädaohus.

Kes on see inimene?

Mitte teie. Mitte mina.

Lubage mul teile tutvustada seda, kes kõige suuremas ohus on.

Ma ise kohtusin selle inimesega selle mäkketõusu alguses.

Ühel teisipäeva hommikul 1996. aasta märtsis

vestlesin ma inimestega, just nagu ma tol ajal igal võimalusel tegin.

Püüdsin neid kaasata, tihti isegi teadmata, kas meie vahel tekib arusaamine.

Kuid viis päeva hiljem, tagasi Atlantas,

sain ma e-kirja Glenn Thomaselt,

kes osales Kalifornia koosolekul.

Ta saatis mulle enda tehtud luuletuse,

mille ta oli kirjutanud pärast meie teisipäevahommikust kohtumist.

Kui ma seda lugesin, tabas mind üks mu elu meeltülendavamaid hetki.

Sest see ütles mulle, et jumala nimel, üks inimene sai minust aru.

Siin on Glenni luuletus. Ja siin on inimene, kes on kõige suuremas hädaohus.

Lubage tutvustada "Homset last".

"Sa nimeta ja näota veel, sul teadmata koht aja teel,"

"küll sündimata, homse laps,"

"sind kohtasin ju eile vast."

"Meid tutvustas üks sõber tark"

"ja tema kaine vaatenurk"

"mul näitas ette ühte päeva, mida vaid su silmad näevad."

"Et olen õppind tundma sind, mu meeles käib uus mõttering,"

"sest eales arvanud ma poleks,"

"et minu teod siin täna oleks"

"homme sulle mingiks ohuks."

"Mu homse laps, mu tütar, poeg,"

"Su tulevikku alles nüüdsest silmas pean"

"ehk meeles alati peaks püsima see, tean."

"Nüüd algan otsast."

"Mis raisatu on väärt? Mis kaob, sel kulul pole äärt,"

"kui peaks mul eales meelest ununema,"

"et homme elad siin, mu laps, ju sina."

Iga päev pärast seda hetke mu elus

räägib "Homse laps" mulle

ühte lihtsat, kuid tähendusrikast asja,

mida ma võtan õiguse teiega jagada.

Meie oleme, igaüks meie seast,

osake elu koest.

Inimkonna jätkumisest, seda muidugi. Kuid laiemas mõttes, elu enda koest.

Ja meil tuleb valida

oma lühikese aja jooksul

siin kaunil sinisel ja rohelisel, elaval planeedil.

Kas seda kahjustada või aidata.

Teie valik on teie enda teha.

Tänan teid.

(Aplaus)