Chris Jordan muudab vapustava statistika piltideks.

Kunstnik Chris Jordan näitab meile kütkestavat pilti lääne kultuurist. Tema ülisuured pildid kajastavad statistikat, mida on võimatu ette kujutada -- näiteks, kui üllatavalt palju pabertopse me iga päev kasutame.

Minu töö räägib käitumisest, milles me kõik järele mõtlemata,

kollektiivselt osaleme.

Ma pean silmas, et need on kombed,

mida me endale ei tunnista,

ja mis toimuvad meie igapäevase teadlikkuse pinna all.

Üksikisikutena, me kõik teeme seda, kogu aeg, iga päev.

Nagu kui sa oma naise vastu jäme oled,

kuna sa oled kellegi teise peale pahane.

Või kui sa lihtsalt närvilisuse pärast peol liiga palju jood.

Või kui sa ennast üle sööd, sest su tundeid on haavatud, või mis iganes.

Ja kui me selliseid asju teeme,

kui 300 miljonit inimest järelemõtlematult käituvad,

võib see viia katastroofiliste tagajärgedeni,

mida keegi ei taha ja keegi ei kavatsenud.

Ja seda ma oma fotograafilises töös vaatangi.

See on üks pilt, mis mul hiljuti valmis sai, mis,

kui sa eemalt vaatad,

näeb välja nagu mingi neo-gooti koomiksipilt

tehasest, mis purksab saastet välja.

Ja kui lähemale tulla,

näeb see välja nagu suur hulk torusid, võibolla kemikaalitehas,

või naftatöötlus, või põrgulik maanteesõlm.

Ja kui sa täitsa lähedale lähed,

siis mõistad, et see on tehtud hoopis väga paljudest plastmasstopsidest.

Õigupoolest, on siin miljon plastmasstopsi,

mis on nii palju, kui kasutatakse liinilendudel

USAs iga kuue tunni jooksul.

Lendudel kasutakse iga päev 4 miljonit topsi,

ja peaaegu ühtegi neist ei korduvkasutata ega taastöödelda;

lennutööstuses lihtsalt ei tehta seda.

See number kahvatub selle kõrval,

kui palju pabertopse me iga päev kasutame,

ja see on 40 miljonit topsi päevas kuumade jookide jaoks,

millest enamus on kohv.

Mul ei mahtunud 40 miljonit topsi ühele lõuendile,

nii et ma panin 410 000. Nii näevad välja 410 000 topsi.

See on 15 minutit meie topsitarbimisest.

Ja kui sa saaksid päriselt nii palju topse kokku kuhjata,

oleks see nii suur.

Ja siin on tunni jagu meie topse.

Ja siin päeva jagu meie topse.

Väiksed inimesed on seal all ikka näha.

See on 42-kordse maja kõrgune,

ja ma panin Vabadussamba võrdluseks kõrvale.

Rääkides õiglusest, meie ühiskonnas on üks teine fenomen,

mis mind sügavalt häirib, nimelt Ameerikas on praegu

suurem vanglas viibiva populatsiooni suhtarv

kui üheski teises maailma riigis.

Iga neljas inimene, kes on vangals,

on ameeriklane, meie riigi vanglas.

Ja ma tahtsin seda numbrit näidata.

2,3 miljonit ameeriklast olid aastal 2005 vangis.

See arv on sellest ajast tõusnud, aga me ei tea veel täpset arvu.

Nii et ma tahtsin näidata 2,3 miljonit vanglavormi,

selle teose tegelikus trükis,

on iga vorm sama suur, kui 5-sendise mündi serv.

Nad on tillukesed, vaevu nähtavad,

ja et näidata neid 2,3 miljonit tükki, nõudnuks lõuendit,

mis oleks suurem kui ükski maailma printer trükkida suudaks.

Nii et ma pidin selle jagama mitmeks osaks,

mis on 3 meetrit kõrged ja 7.5 meetrit laiad.

See on see teos ühes New Yorki galeriis;

need on mu vanemad, kes seda vaatavad.

(Naer)

Alati, kui ma seda vaatan,

mõtlen ma, kas mu ema sosistab mu isale,

"Lõpuks ometi voltis ta oma pesu kokku."

(Naer)

Ma tahan teile nüüd näidata pilte sõltuvusest.

Ja see siin on sigaretisõltuvusest.

Ma tahtsin teha töö, mis näitab ameeriklaste arvu,

kes suitsetamise tõttu surevad.

Igal aastal sureb USAs rohkem kui 400 000 inimest

suitsetamise tõttu.

Nii et see töö on tehtud suurest hulgast suitsupakkidest.

Ja kui sa aeglaselt eemale astud,

siis on näha, et see on Van Gogh maal nimega "Sigaretiga kolju".

Imelik mõelda, et 11. septembril,

kui see tragöödia juhtus, suri 3000 ameeriklast,

ja kas te mäletate reaktsiooni?

See kajas üle kogu maailma,

ja kajab läbi aja aina edasi.

Me räägime sellest veel 100 aasta pärastki.

Ja ometi suri samal päeval suitsetamise tõttu 1100 ameeriklast.

Ja järgmisel päeval, suri veel 1100 ameeriklast suitsetamise tõttu.

Ja iga päev sellest ajast peale, on surnud 1100 ameeriklast,

ja täna, sureb suitsetamise tõttu 1100 ameerilast.

Ja me ei räägi sellest, me ei tee väljagi.

Tubakalobi, see on liiga tugev.

Me lihtsalt lükkame selle oma teadvusest välja.

Ja teades sigarettide hävitavast toimest kõike, mida me teame,

laseme me ikka oma lastel, poegadel ja tütardel,

olla nende mõjude haardes, mis nad suitsetama panevad.

Ja sellest räägib järgmine teos.

Siin on lihtsalt hulk sigarette: 65 000 sigaretti,

mis on teismeliste arv,

kes hakkavad USAs igal kuul suitsetama.

Rohkem kui 700 000 alla 18-aastast last USAs

hakkavad igal aastal suitsetama.

Veel üks kummaline epideemia USAs,

mida ma teile tutvustada tahan,

on retseptiravimite ületarbimise fenomen.

See on pilt, mille ma tegin hulgast Vicodini tablettidest --

no õigupoolest oli mul ainult üks Vicodin,

mida ma mitu korda skanneerisin.

(Naer)

Ja kui eemal seista, siis sa näed 213 000 Vicodini tabletti,

mis on erakorralise meditsiini osakonna külastajate arv

aastas USAs,

mis on seotud retseptiga müüdavate valuvaigistite ja rahustite

üledoosi ja valesti tarbimisega.

Kolmandik kõigist üledoosidest USAs --

kaasa arvatud kokaiin, heroiin, alkohol, kõik --

kolmandik üledoosidest on põhjustatud retseptiravimite poolt.

Kummaline fenomen.

See on üks hiljuti valminud teos

ühest teisest kurvast fenomenist. Ja see on fenomen,

see kasvav rinnasuurendusoperatsioonide hullus.

Eelmisel aastal lasid 384 000 ameerika naist

ilma meditsiinilise näidustuseta rindu suurendada.

Sellest on saamas kõige populaarsem keskkoolilõpu kingitus,

mida kingitakse noortele ülikooli astuvatele tüdrukutele.

Nii et ma tegin selle pildi Barbie-nukkudest,

nii et kui eemal seista, siis sa näed nagu lillemustrit,

ja kui täiesti kaugel seista, näed sa 32 000 Barbie-nukku,

mis esindab rinnasuurendusoperatsioonide arvu,

mis teostatakse USAs igal kuul.

Valdav enamik opereeritavatest on alla 21-aastased naised.

Ja imelikul kombel, ainus plastiline operatsioon,

mis on rindade suurendamisest populaarsem, on rasvaimu,

mida teevad peamiselt mehed.

Ma tahan rõhutada, et need on ainult näited.

Ma ei rõhuta neid kui kõige suuremaid probleeme.

Need on ainult näited.

Ja põhjus, miks ma seda teen, on et ma kardan,

et me ei tunne tänapäeval kultuurina piisavalt.

Ameerikas on praegu nagu mingi tuimestus.

Me oleme kaotanud oma protestikisa ja oma viha

selle vastu, mis meie kultuuris praegu toimub,

mis meie riigis toimub,

sõjakoleduste vastu, mida meie nimel ümber maailma korda saadetakse.

Need on kaduma läinud, need tunded on kaduma läinud.

Meie kultuuri rõõmu, meie rahvuslikku rõõmu, pole näha.

Ja üks põhjuseid, ma arvan,

on see, et me kõik proovime ehitada mingit uut maailmavaadet,

terviklikku, optilist maailmavaadet, holograafilist pilti,

mida me kõik oma peas luua proovime

neist asjade omavahelistest seostest: meie ostetud asjade

ökoloogilised jalajäljed 1000 miili kaugusel,

sotsiaalsed tagajärjed 10 000 miili kaugusel,

igapäevased otsused, mida me tarbijatena langetame.

Kui me seda pilti ehitada proovime,

ja püüame ennast oma kultuuri tohutuse osas harida,

siis informatsioon, mida me mõistma peame, on need hiiglaslikud numbrid:

miljonitesse, sadadesse miljonitesse,

miljarditesse ja triljonitesse ulatuvad numbrid.

Bushi uus eelarve on triljonites, ja need on numbrid,

milleks meie ajul lihtsalt puudub võime neid mõista.

Me ei taju nende suurte statistiliste arvude tähendust.

Nii et seda püüangi ma oma tööga teha,

võtta need numbrid, statistika,

andmete toorest keelest, ja tõlkida nad

universaalsesse visuaalsesse keelde, mida saab tunnetada.

Sest ma usun, kui me neid probleeme tunnetame,

kui me saame neid asju sügavamalt tunnetada,

siis lähevad nad meile rohkem korda, kui praegu.

Ja kui me selleni jõuame,

siis saab igaüks enda seest leida selle,

mida me vajame, et vastata suurele küsimusele,

milleks on: Kuidas ennast muuta?

See on minu jaoks see suur küsimus, millega me inimestena praegu silmitsi seisame.

Kuidas ennast muuta? Kuidas ennast kultuurina muuta,

ja kuidas ma igaüks indiviididena lahnenduse

ühe tüki eest vastutame,

milleks on meie oma käitumine?

Ma usun, et nende probleemide arutamiseks ei pea ennast

pahaks inimeseks pidama.

Ma ei näita Ameerika peale süüdistavalt näpuga.

Ma lihtsalt ütlen, et praegu oleme me vaat sellised.

Ja kui me näeme asju,

mis meile meie kultuuri juures ei meeldi,

siis on meil valida.

Kui palju väärikust igaüks meist üles näidata suudab,

ja sellesse küsimusse tuua, iseloomu sügavus, mille me kokku koguda suudame,

kui me hakkame arutama küsimust, kuidas muutuda.

See defineerib meid kui indiviide ja kui rahvust,

ning teeb seda ka tulevikus.

Ja sellest sõltuvad heaolu ja elukvaliteet

miljardite inimeste jaoks,

kes pärivad meie otsuste tagajärjed.

Ma ei räägi abstraktselt,

Ma räägin -- need oleme meie siin ruumis.

Praegusel hetkel.

Aitäh ja head õhtut.

(Aplaus)