Mida tähendab noorte naiste jaoks seksuaalne nauding?

Miks arvavad tüdrukud, et neil on küll vabadus väljendada oma seksuaalsust, kuid nad ei leia, et peaksid seda nautima? Kolme aasta jooksul intervjueeris kirjanik Peggy Orenstein 15- 21-aastaseid tüdrukuid seksuaalsuse teemadel, uurides nende kogemusi ja suhtumist seksi. Talle sai selgeks, et tüdrukud on seksuaalsuhtes naudingu saamise jätnud pigem tahaplaanile. Seetõttu kutsub ta üles nii vanemaid kui ka kooli tegelema nn orgasmilõhega ja rääkima tüdrukutega avameelselt juba päris varases eas nende kehast, seksist, naudingust, vastutusest ja lähedusest.

Juba mitu aastat on kogu Ameerikas

tekitanud elavat diskussiooni
seksuaalvägivald ülikoolilinnakutes.

Pole küsimustki, et noored peavad mõistma

vastastikkuse nõusoleku põhimõtet.

Paraku sellest kaugemale
seksist rääkides ei jõuta.

Selles infovaakumis

saavad lapsed oma teadmised
meediast ja internetist

kuskilt virtuaalselt tänavanurgalt,
mitte meie käest.

Kui me tahame, et noorte vahekorrad
oleksid turvalised, eetilised

ja muidugi ka nauditavad,

siis on viimane aeg
rääkida ausalt sellest,

mis järgneb sellele,
kui nõusolek on antud,

sealhulgas tuleb rääkida
seni suurimast tabuteemast,

naiste võimest ja õigusest seksi nautida.

Just nii.

(Aplaus)

Eks ole, naised.

(Aplaus)

Rääkisin kolme aasta jooksul
15-20 aastastele neiudega

nende arvamustest ja
kogemustest seksi vallas.

Ja selgus, et kuigi noored naised tunnevad

et neil on õigus seksiga tegeleda,

ei arva nad tingimata,
et neil on õigus seda nautida.

Nagu üks Ivy League
ülikooli rebane mulle ütles:

“Minu peres on alati olnud
targad ja tugevad naised.

Mu vanaema oli kange naine,

mu ema töötab oma erialal,

meie õega ütleme alati oma arvamuse
välja, see on meie naiselik tugevus.”

Siis rääkis ta oma seksuaalelust:

palju erinevaid lühisuhteid,

mis algasid 13-aastaselt

ja ei olnud eriti vastutustundlikud,

mitte just vastastikkused
ega ka eriti nauditavad.

Ta kehitas õlgu:

“Ilmselt kasvatatakse tüdrukuid
sellisteks malbeteks olevusteks,

kes ei näita oma soove ja vajadusi välja.”

“Kuule,” ütlesin talle,

“Rääkisid hetk tagasi, kui tark
ja tugev naine sa oled.”

Ta otsis sõnu ja ütles viimaks

“Ilmselt ei ole keegi mulle öelnud,

et see targa ja tugeva naise
kuvand kehtib ka seksi osas.”

Siinkohal tahaks kohe ära öelda,

et tegelikult ei alusta
teismelised seksuaaleluga

varem või intensiivsemalt
kui 25 aastat tagasi.

Samas on neil aga teised probleemid.

Ja kui pigistame selle ees silma kinni

ja ütleme, et see pole päris seks,

siis justkui lubame
riskantset ja alandavat käitumist.

Eriti kehtib see oraalseksi puhul,

mis teismeliste arust on
vähem intiimne kui vahekord.

Tüdrukute sõnul pole see midagi erilist,

nagu oleksid kõik lugenud
sama kasutusjuhist,

vähemalt siis, kui poisid
on kasusaaja osas.

Noored naised lähevad asjaga
kaasa erinevatel põhjustel.

See paneb nad tundma, et neid ihaldatakse.

see on võimalus tõsta
mainet sõprade seas,

Mõnikord aitab see välja
ebameeldivast olukorrast.

Üks lääneranniku ülikooli
esmakursuslane selgitas mulle:

“Tüdruk on nõus kutile suuseksi tegema,

sest ta ei taha poisiga päriselt seksida

ja poiss ju eeldab, et ta saab rahulduse.

Nii et kui ma tahan, et ta ära läheks

ja et midagi ei toimuks, siis...”

Kuna kuulsin nii paljudelt, et tüdrukud
nõustuvad ühepoolselt suuseksiga,

hakkasin esitama küsimusi.

“Aga mis siis, kui iga kord,
kui jääd kutiga kahekesi,

käsiks ta sul tuua köögist klaasi vett,

aga ta ise ei tooks sulle kunagi vett,

või kui ta tooks, siis umbes nii -

Mida sa tahad..?

Oleks täiega häiriv.

Sa ju ei laseks nii juhtuda.

Aga asi pole selles, et
poisid kunagi ei taha.

Asi oli selles, et tüdrukud ise ei
tahtnud, et poisid seda teeksid.

Tüdrukud väljendasid piinlikkust
oma suguelundite osas.

Oma keha tundus öäkk ja samas püha.

Naiste suhtumine oma genitaalidesse

on otseselt seotud võimega seksi nautida.

Indiana Ülikooli teadlane
Debby Herbenick on leidnud,

et tüdrukute kehataju suguelundite osas

peab taluma aina suuremat survet,

kuna suguelundite loomulikku olekut
peetaks millekski ebasobivaks.

Uurimustes on selgunud,

et kolm neljandikku naisüliõpilastest
eemaldavad kõik oma häbemekarvad,

vähemalt kui kuskile minnakse,

ja enam kui pooled teevad
seda regulaarselt.

Tüdrukute sõnul on ilma
karvadeta puhtam tunne,

et see on nende endi valik.

Samas ei ole ma kindel,
et omaette üksikul saarel

viitsiksid nad sellega jännata.

(Naer)

Ja kui ma siis edasi küsisin,

selgus ka varjatum põhjus:

taheti vältida piinlikke momente.

“Kutid teevad näo, nagu oleks see rõve”,

ütles üks noor naine.

“Keegi ei taha, et temast
niimoodi räägitakse.”

Karvade eemaldamine tuletas mulle
meelde 1920ndaid aastaid,

mil naised hakkasid regulaarselt
kaenla alt ja jalgadelt karvu ära ajama.

See oli siis, kui paljaste õlgadega
kleidid hakkasid moodi minema

ja naiste käed ja jalad
said äkitselt kõigile nähtavaks.

Võib muidugi mõelda,
et see oli omamoodi märguandeks,

et naiste kõige intiimsemad kehaosad
olid nüüd kõigile vaatamiseks väljas,

kõigile kritiseerimiseks,

muutes olulisemaks selle,
mis mulje teistele jäetakse

kui selle, kuidas ennast ise tuntakse.

Karvade äraajamisega kaasnes
uus mood - häbememokkade plastika.

See tähendab sisemiste või välimiste
häbememokkade korrigeerimist.

See on kiireimini populaarsust
koguv iluoperatsioon

teismeliste neidude seas.

2014 kuni 2015 tõusis selliste
operatsioonide arv 80%.

Kõikidest iluoperatsioonidest
tehakse alla 18-aastastel 2%,

siis häbememokkade plastika puhul
on alla 18-aastaseid 5%.

Kõige populaarsem
häbememokkade kuju on selline,

kus välimised häbememokad sulguvad
ümber sisemiste, nagu merikarp,

ja seda nimetatakse,

kuulake nüüd,

The Barbie

(Oiged)

Ilmselt pole mul vaja teile öeldagi,

et Barbie on a) tehtud plastmassist

ja b) tal puuduvad genitaalid.

(Naer)

See häbememokkade plastika tekitab
Ameerika naistearstidele sedavõrd muret,

et nad on teinud avalduse,

mille kohaselt sellisel operatsioonil

ei ole mingit meditsiinilist näidustust,

see ei ole üldse ohutu

ja selle kõrvalnähtudeks on
armistumine, tuimus, valulikkus

ja seksuaalse tundlikkuse vähenemine.

Tuleb tunnistada, et hetkel, õnneks,

ei ole nende tüdrukute arv kuigi suur,

kuid nad hoiatavad ohtliku tendentsi eest

tüdrukute kehataju muutumisel.

Sara McClelland, kes on Michgani
Ülikooli psühholoog

leidis sellele nähtusele
äärmiselt tabava nimetuse:

“intiimne õiglus”

See tähendab, et seksil on nii
ühiskondlik kui ka isiklik tähendus,

samamoodi, nagu see, kes peseb nõud

ja kes teeb tolmuimejaga vaibad puhtaks.

Sellest tuleneb sarnaseid probleeme,
mis on seotud ebavõrdse kohtlemise,

majandusliku ebavõrdsuse, vägivalla
vaimse ja füüsilise tervisega.

Intiimne õiglus püstitab küsimuse,

kellel on õigus astuda vahekorda,

kellel on õigus seda nautida,

kes on peamine kasusaaja

ja mida tähendab kummagi partneri
jaoks “piisavalt hea”.

Minu jaoks on need küsimused
väga keerulised ja teinekord valusad,

seda ka täiskasvanud naiste jaoks,

aga kui me räägime siin tüdrukutest,

siis sai mulle üha enam selgeks,
et nende esmased seksuaalkogemused

ei peaks olema sellised,
millest tuleb lihtsalt üle saada.

Oma uurimistöös leidis McClelland,

et neidudel on palju
sagedamini kui noormeestel

rahulduse mõõdupuuks
hoopis partneri nauding.

Öeldakse, et kui tema saab rahulduse,

siis olen ka mina rahuldatud.

Noormeeste puhul on palju sagedamini

rahulduse mõõdupuuks nende enda orgasm.

Noored naised defineerisid
ka halba seksi teisiti.

Seni suurimas uurimistöös,

mis on ameeriklaste
seksuaalkäitumise osas tehtud,

selgus, et 30% vahekordadest
on naisele valusad.

Kasutati ka sõnu nagu “masendav”,

“piinlik”

“alandav”

Noormehed ei öelnud kunagi midagi sellist.

Nii et see, kui naiste hinnangul
on nad seksiga sama rahul

või isegi rohkem rahul kui mehed,

ja uuringutes see sageli just nii paistab,

siis võib see olla petlik.

Kui tüdruk astub vahekorda,
lootes, et see ei ole valus,

ihaldades partneri lähedust

ja lootes, et partner saab rahulduse,

on ta rahul, kui need ootused on täidetud.

Ega ei olegi midagi halba selles,
kui soovitakse partneriga lähedust

ja teha ta õnnelikuks,

ja orgasm polegi ainus mõõdupuu,

aga soovida vaid, et see poleks valus -

siis on seksuaalse rahulduse
latt küll väga madalale seatud.

Kui ma seda kõike kuulen
ja selle üle järele mõtlen,

siis hakkan mõistma, et Ameerika tüdrukud

on justkui psühholoogiliselt kastreeritud.

Alates beebieast

nimetavad poiste vanemad
rohkem kõiki nende kehaosi,

vähemalt öeldakse, et “see on su noku”.

Tüdrukbeebide vanemad hüppavad
naba juurest otse põlvede juurde

ja vahepealne osa jäetakse täiesti vahele.

(Naer)

Kõige lihtsam ongi tabusid tekitada nii,

et asjadest lihtsalt ei räägita.

Koolis on inimeseõpetuse tunnid,
kus lastele õpetatakse,

et poistel on erektsioon ja seemnepurse

ja tüdrukutel on...

päevad ja oht soovimatuks rasestumiseks.

Ja siis näidatakse joonist
naise reproduktiivorganitest,

mis näeb välja nagu sarvedega pühvli pea.

(Naer)

Jalgevaheline koht on alati üsna udune.

Kunagi ju ei öelda “häbe",

kindlasti ei sobi nimetada kliitorit.

Pole siis ime,

et vähem kui pooled 14-17 aastastest
teismelistest tüdrukutest

pole kunagi masturbeerinud.

Ja siis satuvad nad vahekorda

ja millegipärast arvatakse,

et nad mõistavad,
et seks on ka nende jaoks,

et nad oskavad väljendada
oma vajadusi, soove ja piire.

See ei ole realistlik.

Siin on aga veel midagi.

Tüdrukute soov partnerile rahuldust tuua

kehtib sõltumata nende partneri soost.

Nii et samasooliste vahekorras

orgasmivajakut ei teki.

Noored neiud saavad sama
palju orgasmi, kui mehed.

Lesbilistelt ja biseksuaalsetelt
tüdrukutelt kuulsin,

et nende jaoks oli vabastav
teha seda teistmoodi,

olla vahekorras nii,
nagu see neile hea tundus.

Geitüdrukute jaoks ei olnud
esimene vahekord

tingimata seotud neitsilikkuse teemaga.

Mitte, et vahekord poleks midagi olulist,

aga pigem tasuks mõelda,
kas see üks akt,

mis enamuse tüdrukute jaoks
seostub valu või ebameeldivusega,

peaks olema uks täiskasvanute
seksuaalmaailma,

millel on nii suur tähtsus

ja mis toob kaasa olulisema
muutuse kui miski muu.

Samuti tuleks mõelda sellele,
kas see on tüdrukute huvides,

kas see kaitseb neid haiguste eest,

sundimise, reetmise ja vägivalla eest.

Kas see toetab vastastikkust hoolimist,

mida tähendab see teiste
seksuaalsuse väljenduste kontekstis?

Kas see annab neile suurema sõnaõiguse

ja naudingu sellest kogemusest

ja mida see tähendab
teismeliste geide jaoks,

kel võib olla mitmeid partnereid, ilma,
et oldaks heteroseksuaalses vahekorras.

Nii ma küsisingi ühelt geitüdrukult:

“Mille järgi sa teadsid, et
sa ei ole enam süütu?”

Ta ütles, et Google'ist vaatas.

(Naer)

Ja Google ei osanud öelda.

(Naer)

Ta otsustas lõpuks, et ta ei
olnud enam süütu siis,

kui ta oli partneriga saanud
oma esimese orgasmi.

Ja mina mõtlesin: vau!

Mis oleks, kui kujutaksime hetkeks ette,

et see ongi süütuse definitsioon?

Ja veel kord, mitte et vahekord
poleks suur asi,

muidugi, see on oluline,

aga see pole ainus, mis loeb,

ja selle asemel, et mõelda
seksist kui võidujooksust finiši suunas,

võiksime sellest mõelda
kui elamuste ja kogemuste allikast,

kus on soojust, tundeid, erutust,
iha, puudutusi ja lähedust.

Noortelt tasub küsida,

kes on nende arvates
seksuaalselt kogenum,

kas see, kes veedab partneriga kolm tundi

eksperimenteerides sensuaalsuse
erinevate võimalustega

või see, kes joob end peol maani täis

ja läheb kellegi suvalisega voodisse,

et saada lahti oma süütusest
enne ülikooli minekut.

Ainus viis, kuidas seda mõtlemist muuta,

on noortega avameelselt seksist rääkida.

Kui sellised jutuajamised
muutuvad tavaliseks,

millekski, millest võib
igapäevaselt rääkida,

siis muutub ka suhtumine
intiimsetesse vahekordadesse,

nagu on muutunud see, kuidas naistest
avalikkuses kõneldakse.

Mõelge uurimusele, mis viidi
läbi 300 tüdruku hulgas

Hollandi ja Ameerika ülikoolides,

sarnastes ülikoolides,

kus nad rääkisid oma
varajastest seksuaalkogemustest.

Hollandi tüdrukutel oli kõik nii, nagu
tahame, et meilgi oleks.

Neil oli vähem negatiivseid kogemusi,

vähem haigusi, rasedusi, kahetsemist

ja rohkem positiivseid kogemusi,

nagu näiteks avatud suhtlemine partneriga,

keda nad enda sõnul hästi tundsid;

kellega vahekorraks oldi valmis

ja kellega koos tunti naudingut.

Milles peitus nende saladus?

Hollandi tüdrukud ütlesid,
et arstid, õpetajad ja vanemad

rääkisid nendega avameelselt

juba väikesest peale,

seksist, naudingust ja sellest,
kui tähtis on vastastikkune usaldus.

Mis aga veel,

kuigi Ameerika vanemate jaoks ei olnud
seksist rääkimine midagi ebamugavat,

kippus meie jutuajamiste toon olevat

riski ja ohte rõhutav,

samas kui Hollandi vanemad rõhutasid
seda, et vastutus ja nauding

peavad olema tasakaalus.

Pean tunnistama, et lapsevanemana

tabas see mind hella kohta,

sest ma tean, et kui ma poleks selle
uuringu peale sattunud,

oleksin ilmselt ka ise rääkinud lapsele
rasestumisvastastest vahenditest,

suguhaiguste vältimisest,

nõusoleku olulisusest,

sest ma olen ju kaasaegne lapsevanem

ja ma oleks mõelnud, et teen õigesti.

Nüüd aga tean, et sellest ei piisa.

Ma tean nüüd paremini, mida
meie tüdrukutel oleks vaja.

Ma soovin, et seksuaalsus oleks
nende jaoks enda tundmise allikas,

loovuse ja suhtluse võimalus,

hoolimata võimalikest riskidest.

Ma tahan, et nad oskaksid oma
kehast rõõmu tunda,

mitte ei oleks taandatud
vaid füüsilisele kestale.

Ma tahan, et nad oskaksid öelda,
mis neile voodis meeldib,

ja ka seda saada.

Ma tahan, et nad oleksid
kaitstud soovimatu raseduse,

haiguste,

julmuse,

alanduse

ja vägivalla eest.

Kui neid rünnatakse,

siis soovin, et nad saaksid
abi ja toetust koolist,

töökohast,

kohtust.

Ma tean, et seda on palju tahetud,

aga mitte liiga palju.

Lapsevanematena, õpetajatena
ja aktivistidena

oleme kasvatanud üles tüdrukute
põlvkonna, kes seisavad enda eest

ja eeldavad võrdset kohtlemist

kodus, koolis ja tööl.

Käes on aeg nõuda,
et intiimne õiglus kehtiks

ka nende isiklikus elus.

Aitäh!

(Aplaus)