Zeitgeist: Moving Forward - ENG MultiSub [FULL MOVIE]

Allakäivas ühiskonnas peab ka kunst,

kui ta on tõetruu, peegeldama allakäiku.

Ja kui ta ei taha reeta oma sotsiaalset funktsiooni,

peab kunst kujutama maailma muutuvana.

Ning aitama seda muuta.

- Ernst Fischer

...inimohvritega lõppenud rahutused

valitsuse plaani pärast vältida maksejõuetust...

tööpuudus ikka tõuseb

ja see peabki veel tõusma

just sellepärast, et meil on liiga palju kaupu...

see on kõik laenatud raha...

ja seda võlga omavad teiste maade pangad...

R-A-H-A, käepärase eralaenu kujul...

...filtriga sigaret toob maitse...

45 Malt Liquor ... Kas sa oled kuum?...

...USA plaanib pommitada Iraani...

... Ameerika sponsoreerib terrorirünnakuid Iraanis...

Minu vanaema oli imeline inimene,

ta õpetas mulle, kuidas mängida Monopoli.

Ta mõistis, et mängu mõte on omandit koguda.

Ta kogus endale kõik, mis suutis,

ja lõpuks oli ta mängulaua peremees.

Ja ta ütles alati,

ta vaatas mulle otsa ja sõnas:

"Ühel päeval saad sinagi selle mängu selgeks."

Ühel suvel mängisin peaaegu iga päev ja kogu päeva Monopoli

ja tol suvel saingi ma selle mängu selgeks.

Ma mõistsin, et ainus võimalus võita,

on täielikult pühenduda omandi kogumisele.

Ma mõistsin, et raha ja omand...

nende eest saadaksegi punkte.

Ja tolle suve lõpuks

olin halastamatum kui mu vanaema.

Olin valmis vajaduse korral võitmiseks reegleid väänama...

ja sügisel istusin temaga mängulaua taha.

Ma võtsin talt kõik. Vaatasin

teda viimsest dollarist loobumas ja lõpetamas täieliku lüüasaamisega.

Ja siis õpetas ta mulle veel ühe asja.

Siis sõnas ta:

"Nüüd läheb kõik jälle karpi tagasi.

Kõik need majad ja hotellid.

Kõik raudteejaamad ja kommunaalettevõtted.

Kõik see kinnisvara ja kõik see suurepärane raha...

Nüüd läheb kõik jälle karpi tagasi.

Mitte miski polnud sellest tegelikult sinu oma.

Sa lihtsalt läksid sellest mõneks ajaks elevile.

See kõik oli aga olemas ammu enne, kui sa mängulaua taha istusid,

ning ei kao ka pärast sind, mängijad tulevad ja lähevad.

Majad ja autod...

Tiitlid ja riided...

Isegi su keha."

Tegelikkuses läheb kõik see, mida ma tarbin ja kokku kraban,

tagasi karpi ja ma kaotan kõik.

Seega pead endalt küsima,

kui sa viimaks saad ülima ametikõrgenduse,

kui sa oled teinud ülima ostu,

kui sa ostad ülima maja,

kui sa oled varunud väärtpabereid

ja roninud eduredelil

kõrgeimale võimalikule astmele...

Ning elevus hakkab kaduma

ja kaobki ära...

Mis siis edasi?

Kui kaua pead sa seda teed käima,

enne kui näed, kuhu see viib?

Kindlasti mõistad,

et sellest ei piisa kunagi.

Seega pead sa endalt küsima:

Mis on oluline?

Nad on kuumad!

Nad on rikkad!

Ja nad on rikutud!

Ameerika parim saade on tagasi!

Gentle Machine Productions esitleb

Peter Josephi film

Kui ma olin noor mees

ja elasin New Yorgis,

siis keeldusin vanduma truudust riigilipule.

Loomulikult saadeti mind direktori kabinetti

Ta küsis: "Miks sa ei taha anda truuduse vannet?

Kõik ju annavad!"

Ma ütlesin, et kunagi uskusid kõik, et maakera on lapik,

aga see ei muuda ju tegelikkust.

Ma seletasin, kuidas Ameerika võlgneb kõik, mis tal on,

teistele kultuuridele

ja rahvustele

ning et ma pigem annaksin

vande Maale

ja kõigile selle asukatele.

Ei möödunudki kaua,

kui lahkusin koolist täielikult ja

tegin oma magamistuppa laboratooriumi.

Seal hakkasin õppima teadust

ja loodust.

Siis mõistsin,

et universumis kehtivad kindlad seaduspärad

ja et inimene

koos ühiskonnaga

ei ole neile erandiks.

Siis algas 1929. aasta majanduslangus,

mida tänapäeval nimetame

Suureks depressiooniks.

Ma ei saanud aru, miks miljonid inimesed

olid töötud, kodutud ja nälgimas,

samas kui kõik tehased olid ju endiselt alles.

Ressursse oli ju piisavalt.

Just siis mõistsin,

et majandusmängu reeglid

olid oma olemuselt valed.

Üsna pea saabus Teine maailmasõda,

kus erinevad rahvused kordamööda

üksteist süstemaatiliselt hävitasid.

Hiljem arvutasin, et kõigest sellest hävingust

ja raisatud ressurssidest,

mis kulutati sõjale,

oleks vabalt jätkunud, et täita

kõikide inimeste vajadused siin planeedil.

Sellest ajast olen ma vaadanud, kuidas inimkond

on teinud ettevalmistusi enda väljasuremiseks.

Ma olen vaadanud, kuidas väärtuslikke piiratuid ressursse

lakkamatult raisatakse ja hävitatakse

kasumi ja vabaturumajanduse nimel.

Ma olen vaadanud, kuidas ühiskonna väärtused on

langenud materialismi põhimõttelise võltslikkuseni

ja arutu tarbimiseni.

Ja ma olen vaadanud, kuidas rahandusvõimud

juhivad poliitilisi struktuure

nii-öelda vabades ühiskondades.

Ma olen praegu 94-aastane.

Ja ma kardan, et mu seisukoht

on sama, nagu see oli

75 aastat tagasi.

See sitt peab minema.

[ ZEITGEIST ]

[ ZEITGEIST: EDASIMINEK ]

Ärge kunagi kahelge, et väike grupp

pühendunud kodanikke ei saa maailma muuta.

Tegelikult ongi ainult nemad maailma muutnud.

- Margaret Mead

[ I Osa: Inimloomus ]

Nii et sa oled teadlane

ning mingil hetkel on sulle pähe tambitud

see vältimatu "loodus vs kasvatus" mõte, mis on vähemalt

sama tähtis kui Coca-Cola vs Pepsi

või kreeklased vs troojalased.

See "loodus vs kasvatus" on nüüdseks

muutunud liialt lihtsustavaks vaateks selle kohta,

kust mõjutused tulevad.

Mõjutused alates sellest, kuidas rakk tuleb toime

energiapuudusega, kuni selleni,

mis teeb meist just need, kes me oleme, kõige

individualistlikumatel isiksuse tasanditel.

Tulemuseks on väär kahestumine,

mis on rajatud sellele, et loodus on määravaks

kogu põhjuslikkuse puhul.

Elu on DNA ja koodide kood

ja Püha Graal ning kõik juhindub sellest...

ja teises otsas on palju

sotsiaalteaduslikum seisukoht, mille järgi

oleme 'sotsiaalsed organismid',

ja bioloogia käib limaseente kohta.

Inimesed on bioloogiast sõltumatud

ning selgelt on mõlemad vaated absurdsed.

Selle asemel võib näha,

et on peaaegu võimatu mõista,

kuidas töötab bioloogia

väljaspool ümbritsevat keskkonda.

[ See on pärilik ]

Üks arulagedaim,

kuid laialdaselt levinud ning

potentsiaalselt ohtlik arusaam on:

"See käitumine on ju pärilik".

Mida see tähendab?

See võib tähendada erinevaid asju,

kui mõista tänapäeva bioloogiat,

kuid enamusele tähendab see ikkagi

deterministlikku maailmavaadet,

kus bioloogia ja geneetika on aluseks,

geenidest tingitud omadusi ei saa muuta,

nendest tingitud omadused on

vältimatud ja nende parandamisele

pole mõtet ressursse kulutada,

samamoodi pole mõtet raisata ühiskonna energiat

nende paremaks muutmiseks, sest see on võimatu...

Ja see on täielik jama.

[ Haigused ]

Laialt on levinud arusaamad, et haigused nagu

tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire

ning skisofreenia on geneetiliselt programmeeritud.

Tegelikult on vastupidi.

Miski ei ole geneetiliselt määratud.

On ainult mõned üksikud,

väga vähesed,

rahvastiku seas üliharuldased haigused,

mis on tõesti geenidest tingitud.

Isegi keeruliseimatel haigusjuhtudel

on geneetiliselt tingitud ainult eelsoodumus,

kuid see pole ju sama, mis ettemääratus.

Genoomist haiguste allikate otsimine

oli nurjumisele määratud juba enne, kui keegi sellele mõeldagi jõudis,

sest enamik haigusi pole geneetiliselt ette määratud.

Südamehaigused, vähid, insuldid,

reumaatilised haigused, autoimmuunsuse haigused üldiselt,

vaimsed haigused, sõltuvused...

Ükski neist pole geneetiliselt paika pandud.

Näiteks rinnavähk - sajast naisest, kellel on rinnavähk,

on ainult seitsmel rinnavähi geenid.

93 naisel ei ole

ja kõik nendest 100 naisest, kellel on vastavad geenid,

ei haigestugi vähki.

[ Käitumine ]

Geenid pole vaid asjad, mis panevad meid

keskkonnast sõltumatult kindlal viisil käituma.

Geenid annavad meile erinevaid viise oma keskkonnale reageerimiseks.

Tõepoolest näibki, et mõned varajased

lapsepõlve mõjutused ja kasvatusviisid

mõjutavad geenide avaldumist,

lülitades erinevaid geene sisse või välja,

et viia arenguteel sisse muutusi,

mis võiksid paremini sobituda selle ümbrusega, milles viibitakse.

Näiteks

Montrealis enesetapuohvrite hulgas läbi viidud uuringus,

milles vaadeldi nende inimeste lahatud ajusid,

selgus, et kui enesetapuohvrit,

kes on tavaliselt nooruk,

oli lapsepõlves väärkoheldud, siis põhjustas see

ajus geneetilise muudatuse,

mis puudus nendel inimestel, keda ei oldud väärkoheldud.

See on epigeneetiline efekt

"epi" tähendab 'peale', nii et

epigeneetiline mõjutus on see, mida põhjustab

keskkond, aktiveerides või deaktiveerides teatud geene.

Uus-Meremaal viidi läbi uuring

Dunedini linnas,

kus mõnda tuhandet inimest

uuriti alates sünnist kuni 20. eluaastateni.

Nad leidsid, et on võimalik kindlaks teha

geneetilise mutatsiooni, ebanormaalse geeni,

millel oli mõningane seos

kalduvusega sooritada vägivallaakti,

aga ainult siis, kui isikut

oli lapsena tõsiselt väärkoheldud.

Teisisõnu ei oleks sellel ebanormaalse geeniga lapsel

suurem tõenäosus olla vägivaldne kui kellelgi teisel

ning tegelikult oli nende vägivalla tase madalam

kui normaalsete geenidega inimestel,

seni kuni neid ei väärkoheldud lapsena.

Hea lisanäide olukordadest,

kus geenid ei ole kõikemääravad.

Üks peen tehnika, millega saab

kindla geeni hiirelt välja võtta,

ning sellel hiirel ja ta järglastel pole seda geeni.

See geen on rivist välja löödud.

Nii et on üks geen, mis kodeerib

valku, mis on seotud

õppimise ja mäluga ning selle imetoreda tõestusega -

lööme geeni rivist välja

ja meil on hiir, kes ei õpi enam nii hästi.

"Oh! Geneetiline alus intelligentsusele!".

Palju vähem hinnati selles põhjapanevas uurimuses,

mida meedia kajastas siin ja seal,

seda, et kui võeti need geneetiliselt kahjustatud hiired

ja kasvatati neid palju rikkalikumas,

stimuleerivamas keskkonnas kui tavalisi laborihiiri,

siis nad said sellest puudusest täielikult üle.

Seega kui keegi ütleb tänapäevases tähenduses, et

"Oh, see käitumine on pärilik",

isegi kui see väide on iseenesest õige,

siis tegelikult öeldakse:

"Geenid panustavad sellesse,

kuidas see organism reageerib keskkonnale.

Geenid võivad mõjutada

organismi valmisolekut

toime tulla teatud keskkonnaväljakutsetega."

Muide, enamik inimesi ei tõlgenda seda nii.

ning et mitte kõlavalt oma arvamust välja öelda,

lähevad nad kaasa selle vana

tõlgendusega "see on pärilik"

ja see pole väga kaugel eugeenika ajaloost

ja säärastest asjadest.

See on laialt levinud väärarusaam

ja see võib küllaltki ohtlik olla.

Üks põhjus,

miks bioloogiline seletus vägivalla kohta...

Üks põhjus, miks see hüpotees

võib ohtlik olla, ja mitte ainult eksitav,

vaid võib ka päriselt kahju tekitada,

on, et kui sa seda tõesti usud,

siis saaksid väga lihtsalt öelda:

"Noh, me ei saa ju midagi teha",

et muuta seda kalduvust,

mis inimestel on vägivaldseks muutumise suhtes,

me saame neid ainult karistada - vangi panna

või hukata,

aga me ei pea muretsema

sotsiaalse keskkonna või sotsiaalsete tingimuste muutmise pärast,

mis võivad inimesi vägivaldseks muutumiseni viia, sest

"see pole oluline".

Geneetiline väide kingib meile võimaluse ignoreerida

mineviku ja oleviku ajaloolisi ja ühiskondlikke tegureid

ning nagu on öelnud Louis Menand,

kes kirjutas ajakirjas New Yorker

väga nutikalt:

"Kõik on geenides... seletus asjade olukorrast,

ilma nende praegust olukorda ohustamata.

Miks peaks keegi tundma kurbust

või käituma ühiskonnavastaselt,

kui ta elab maailma kõige

vabamas ning jõukamas riigis?

Viga ei saa olla süsteemis.

Kuskil geenides peab midagi viltu olema."

Mis on hea viis selle sõnastamiseks.

Seega on geneetiline argument lihtsalt ettekääne,

mis laseb meil ignoreerida

ühiskondlikke, majanduslikke ja poliitilisi tegureid,

mis on tegelikult paljude

murettekitavate käitumiste alusteks.

[ Juhtumi uuring: sõltuvus ]

Sõltuvusi peetakse tavaliselt

uimastitega seotud probleemideks,

aga kui seda laiemalt vaadelda,

defineerin ma sõltuvust kui ükskõik millist käitumist,

mis on millegi ihaldamisega seotud

ja millel on ajutine leevendus

ning pikaajalised negatiivsed tagajärjed,

koos selle üle puuduliku kontrolliga, nii et

inimene tahab seda maha jätta või lubab nii teha,

aga ei saa sellega hakkama

ja kui seda mõista, siis võib näha, et on veel palju

teisi sõltuvusi

lisaks uimastisõltuvustele.

Olemas on töönarkomaania, sõltuvus šoppamisest,

internetist, arvutimängudest...

Sõltuvus on ka võimust. Inimesed, kellel on võimu, tahavad seda

üha rohkem ja rohkem, miski pole kunagi piisav.

Omandamine - suurettevõtted, kes peavad rohkem ja rohkem omama.

Sõltuvus naftast

või vähemalt rikkusest ja toodetest,

mis on meile tänu naftale kättesaadavaks muutunud.

Vaadake negatiivseid tagajärgi keskkonnale.

Me hävitame oma sõltuvuse nimel Maad,

kus me ise elame.

Need sõltuvused on palju

laastavamad ühiskondlike tagajärgede poolest,

kui on mu Eastside'i patsientide kokaiini- või heroiinisõltuvused.

Ent samas neid sõltuvusi premeeritakse ja peetakse auväärseteks.

See tubakafirma juht, kellel on ette näidata kõrgemat kasumit,

saab palju suurema preemia.

Tal pole vaja tegeleda negatiivsete tagajärgedega ei juriidiliselt ega muul viisil.

Ta on tegelikult mitmete teiste

ettevõttete juhatuses austatud liige.

Samas tapavad tubakasuitsuga

seotud haigused aastas 5,5 miljonit inimest üle maailma.

USAs tapavad sellised haigused 400 000 inimest aastas.

Ja need inimesed on sõltuvuses millest? Kasumist.

Nad on sõltuvuses nii suurel määral,

et nad isegi ei tunnista

enda tegevuste mõju,

ja selline probleemi mahasalgamine on sõltlaste puhul tavaline.

Ning see on auväärne. Auväärne on

olla iga hinna ees kasumist sõltuvuses.

Niisiis, mis on vastuvõetav ja mis on auväärne,

on meie ühiskonnas üsna juhuslik nähtus

ja mida suurem

on kahju, seda auväärsem on sõltuvus.

[ Müüt ]

Levinud on müüt, et narkootikumid on iseenesest sõltuvust tekitavad.

Tegelikult põhineb võitlus narkootikumide vastu ideel,

et kui peatada narkootikumide

allikas, siis saab tegeleda ka sõltuvusega.

Kui nüüd mõista sõltuvuse laiemat tähendust,

siis näeme, et miski pole iseenesest sõltuvust tekitav.

Ükski aine ega narkootikum ei tekita iseenesest sõltuvust ja ükski

käitumine pole iseenesest sõltuvust tekitav.

Paljud inimesed käivad poes ilma šopahoolikuks muutumata.

Mitte igaüks ei muutu toidusõltlaseks.

Mitte igaüks, kes joob klaasi veini, ei muutu alkohoolikuks.

Tegelik küsimus on: mis muudab inimesi vastuvõtlikeks?

Sest see on kombinatsioon vastuvõtlikust inimesest

ja potentsiaalselt sõltuvust tekitavast ainest või käitumisest,

mis tekitavad tõelise sõltuvuse.

Lühidalt öeldes pole sõltuvust tekitav mitte narkootikum,

vaid see, kui aldis on isik

sattuma sõltuvusse mingist kindlast ainest või käitumisest.

[ Keskkond ]

Kui soovime mõista, mis

muudab mõned inimesed vastuvõtlikumaks,

peame vaatama elukogemust.

See vana idee, mis on küll vana, kuid ikkagi

laialt levinud, et sõltuvusi tekitab mingi geneetiline põhjus,

on teaduslikult lihtsalt alusetu.

Tegelikult muudavad teatud elukogemused

inimese lihtsalt altimaks.

Elukogemused, mis ainult ei kujunda inimese

isiksust ja psühholoogilisi vajadusi,

vaid teatud viisil ka nende ajusid.

See protsess hakkab peale emakas.

[ Sünnieelne ]

Näiteks on leitud,

et kui panna ema raseduse ajal stressiolukorda,

siis on tõenäolisem,

et lapsel tekivad kalduvused, mis soodustavad sõltuvuse teket,

ja seda seetõttu, et arengut kujundavad

psühholoogiline ja sotsiaalne keskkond.

Seega mõjutavad ja kujundavad inimese bioloogiat

väga suurel määral elukogemused, mis algavad juba emaüsas.

Keskkonnamõju ei alga sünnihetkel.

Keskkonnamõju algab niipea, kui sul on keskkond.

Alates hetkest, mil sa oled loode, mõjutab sind mis tahes

informatsioon, mis saabub ema vereringe kaudu.

Hormoonid, toitainete tasemed...

Üks põhjapanev näide selle kohta:

Hollandi näljatalv.

1944. aastal okupeerisid natsid Hollandi

ja mitmetel põhjustel otsustasid nad

võtta kogu toidu ja suunata selle Saksamaale.

Kolm kuud nälgisid Hollandis kõik,

kümned tuhanded inimesed surid nälga.

Hollandi näljatalve tulemus:

kui sa olid nälja ajal teise või kolmanda trimestri loode,

siis sinu keha "õppis" sel ajal midagi väga ainulaadset.

Tuleb välja, et teine ja kolmas trimester on aeg, mil su keha

tegeleb keskkonna tundmaõppimisega:

Kui ähvardav paik see maailm on?

Kui külluslik? Kui palju toitaineid ma

ema vereringe kaudu saan?

Kui sa olid loode, kes tol ajal nälgis, siis on su keha

alatiseks programmeritud olema

väga-väga kokkuhoidlik suhkru ja rasvaga, mis tähendab, et

sa talletad iga väiksemagi koguse sellest oma kehasse.

Kui sa oled Hollandi näljatalve loode, siis pool sajandit hiljem,

kui kõik muu on võrdne,

on sinul suurem soodumus kõrgele vererõhule,

ülekaalulisusele või ainevahetussündroomile.

Siin tuleb mängu keskkond väga ootamatus kohas.

Kui laboris panna loomad raseduse ajal stressiolukorda,

tekib nende järglastel täiskasvanuna

suurema tõenäosusega kokaiini- ja alkoholisõltuvus.

Emasid on võimalik stressi alla panna, näiteks ühe Briti uuringu järgi

avastati, et naistel, keda väärkoheldi raseduse ajal,

oli sünnituse ajal platsentas

kõrgem stressihormooni kortisooli tase

ja nende lastel on tõenäolisemalt tunnuseid,

mis soodustavad sõltuvuse teket 7- või 8-aastaselt.

Seega valmistab stress juba emaüsas ette

igasuguseid vaimseid haiguseid.

Iisraelis tehti uurimus laste kohta,

kelle emad olid rasedad,

vahetult enne 1967. a. sõja puhkemist...

Need emad olid loomulikult suures stressis

ning nende järglastel oli rohkem skisofreenia juhtumeid

kui tavalistel järglastel.

Seega on piisavalt tõendeid nüüd selle kohta, et sünnieelsed

mõjutused avaldavad inimese arengule tugevat mõju.

[ Imikuiga ]

Inimese arengu ja just

inimese aju arengu

puhul on tähtis, et see toimub põhiliselt

keskkonna mõjul ja peamiselt peale sündi.

Kui võrrelda inimest hobusega,

kes on võimeline jooksma kohe peale sündi,

siis näeme, et me oleme väga välja arenemata.

Me ei suuda koondada nii palju neuroloogilist koordinatsiooni, tasakaalu,

lihasejõudu, nägemisteravust, kuni pooleteist- või

kaheaastaseks saamiseni.

See on sellepärast, et hobusel toimub aju areng

kaitsvas emaüsas

ning inimesel toimub see peale sündi ja see on seotud

lihtsa evolutsioonilise loogikaga:

kui pea suureneb, mis teeb meist inimesed,

siis on keskaju areng see,

mis teeb meist tegelikult inimese kui liigi.

Samal ajal kõnnime kahel jalal, seega vaagnaluu kitseneb,

et seda võimaldada.

Nüüd on meil kitsam vaagnaluu ja suurem pea,

bingo: me peamegi sündima enneaegselt.

See tähendab, et aju areng, mis teistel loomadel

toimub emaüsas,

toimub meil peale sündi

ning suur osa arengust toimub keskkonna mõjutuste all.

Darvinistlik lähenemine närvivõrkudele tähendab seda,

et närvirakud, mis saavad sobiliku signaali keskkonnast,

arenevad optimaalselt ja teised närvirakud, mis seda ei saa,

ei arene täielikult või ei arene üldsegi mitte.

Pannes imiku, kellel on sünnist alates väga hea silmanägemine,

viieks aastaks pimedasse ruumi,

ei näe ta seejärel enam mitte kunagi,

sest silma võrkkest vajab arenemiseks valguslaineid

ja ilma selleta närbuvad ja surevad ka kõige algelisemad

sünnist alates olemasolevad

ja aktiivsed rakud ning uusi enam ei arene.

[ Mälu ]

On olemas oluline seos,

kuidas täiskasvanu käitumist kujundavad

kõige varajasemad kogemused,

mis on saadud lapsepõlves ja millest ei ole mälestusi.

On olemas kahte sorti mälu:

esimene neist on eksplitsiitne mälu ehk meenutamise mälu:

see on siis, kui on võimalik meenutada fakte,

detaile, episoode ja asjaolusid.

Ajukoore osa, hipokampus,

mis kodeerib seda meenutamise mälu,

hakkab arenema alles siis, kui inimene on poolteist aastat vana,

ning täielikult areneb see veelgi pikema aja jooksul.

Sellepärast ei eksisteerigi inimestel

peaaegu üldse mälestusi enne 18. elukuud.

Teine mäluliik on

implitsiitne mälu,

mis on tegelikult emotsionaalne mälu,

milles emotsionaalsete kogemuste mõju ja lapse tõlgendused

nendest kogemustest talletuvad ajus närvirakkude võrgustikena,

mis on valmis vallanduma

ilma meenutamiseta.

Et anda üks selge näide sellest,

inimesed, kes on lapsendatud,

tunnevad end sageli terve elu eemaletõugatuna.

Nad ei mäleta lapsendamist.

Nad ei mäleta oma pärisemast lahkumist, sest

puudub konkreetne side meenutatava vahel.

Kuid emotsionaalne mälestus üksildusest ja hülgamisest

on tugevasti nende mällu sööbinud.

Seega on neil teistest

palju suurem tõenäosus

kogeda tõrjutust

ja tõsiseid emotsionaalseid probleeme, kui nad tunnevad end

mahajäetuna.

See ei ole eriomane inimestele, kes on adopteeritud,

kuid neil esineb see

eriti tugevalt just implitsiitse mälu toimimise tõttu.

Inimesed, kellel on sõltuvus, siis

teaduskirjanduse ja omaenda kogemuse põhjal,

on praktiliselt kõik rasked sõltlased

kogenud lapsepõlves tõsist väärkohtlemist

või elanud üle raske emotsionaalse kaotuse.

Nende emotsionaalsed ehk implitsiitsed mälestused

on maailmast, mis ei ole turvaline ega abivalmis,

hooldajatest, keda ei saanud usaldada,

ja suhetest, mis pole piisavalt turvalised,

et nad julgeksid ennast avada,

ning seetõttu kipuvad nad

hoiduma tõeliselt

lähedastest suhetest:

mitte usaldama hooldajaid,

arste ja teisi inimesi, kes neid püüavad aidata,

ning nägema maailma üldiselt ebaturvalise paigana...

Ning see on rangelt implitsiitse mälu toime,

mis on mõnikord seotud sündmustega, mida nad isegi meenutada ei suuda.

[ Puudutus ]

Imikuid, kes sünnivad enneaegselt, hoitakse pikka aega inkubaatoris

ja igasuguste aparaatide all

nädalaid ja võib-olla isegi kuid.

Nüüd teatakse,

et kui neid lapsi puudutatakse ja seljale paitatakse,

kas või 10 minutit päevas, soodustab see neil aju arengut.

Niisiis on inimese puudutus arenguks hädavajalik

ja imikud, keda üldse sülle ei võeta, võivad koguni surra.

Sedavõrd on vajadus puudutuse järele

inimese jaoks põhivajadus.

Meie ühiskonnas on õnnetu kalduvus

öelda vanematele, et nad ei võtaks lapsi sülle ega hoiaks neid

ega ei võtaks sülle beebisid, kes nutavad, kartuses neid ära hellitada

või et julgustada neid terve öö magama,

neid sülle mitte võtma,

mis on just vastand sellele, mida laps vajab,

ja need lapsed võivadki uuesti magama jääda, sest nad annavad alla

ja nende ajud lülituvad lihtsalt välja

kaitsmaks neid ohu eest,

et vanemad võivad nad tegelikult hüljata

ning neile jäävad varjatud mälestused

maailmast, mis ei hooli põrmugi.

[ Lapsepõlv ]

Paljud nendest erinevustest on rajatud väga varases elujärgus.

Teatud viisil antakse vanemlik ebaõnne kogemus sellest,

kui raske või lihtne elu on,

üle lastele

kas emapoolse depressiooni kaudu

või lapsega pahandavate vanemate näol,

kui neil on

raske päev olnud või kui ollakse päeva lõpuks lihtsalt liiga väsinud...

Nendel on väga suured mõjud lapse

arengu kujundamisel, millest me teame praegu palju.

See varajane tundlikkus pole evolutsiooniline viga.

See on paljudes eri liikides olemas.

Isegi seemikutel toimub varajane kohanemisprotsess

selle keskkonna järgi, kus nad kasvavad,

aga inimestel toimub kohanemine sotsiaalsete suhete kvaliteedi järgi.

Seega on varajases elus see,

kui palju hellitust, kui palju konflikte, kui palju tähelepanu sa saad,

näidis sellest, millises maailmas sa võid üles kasvada.

Kas sa kasvad üles maailmas,

kus pead võitlema, et midagi saada,

oma seljatagust jälgima, ise hakkama saama, õppima teisi mitte usaldama...

või kasvad sa üles ühiskonnas, kus sõltud

vastastikustest, mõlemapoolsetest suhetest, koostööst, kus empaatia on tähtis,

kus sinu turvalisus sõltub headest suhetest teiste inimestega...

ja see nõuab väga erinevat

emotsionaalset ja tunnetuslikku arengut.

Selles seisnebki varajane tundlikkus

ja lastekasvatus on üsna alateadlikult

selle kogemuse edasiandmine lastele

maailmast, kus nad on.

Tuntud Briti lastepsühhiaater, DW Winnicott ütles,

et lapsepõlves saavad põhimõtteliselt kaks asja valesti minna.

Üks on see, kui juhtub midagi, mis ei peaks juhtuma,

ja teine see, kui midagi peaks juhtuma, aga ei juhtu.

Esimeses kategoorias on need kohutavad väärkohtlemise

ja hülgamise kogemused, mis on mu

Eastside'i patsientidel ja paljudel sõltlastel.

See on see, mis poleks pidanud juhtuma, aga juhtus.

Samas on veel ka stressivaba,

häirimatu tähelepanu

vanemate poolt, mida vajavad kõik lapsed,

kuid mida nad tihti ei saa.

Neid ei kohelda halvasti.

Neid ei jäeta hooletusse ja neid ei traumeerita,

aga mis peaks juhtuma,

on emotsionaalselt vaba, hellitava vanema kohalolek, mis

pole neile meie ühiskonnas ja kasvatuskeskkonnas

oleva stressi tõttu kättesaadav.

Psühholoog Allan Schore nimetab seda "ligiduses hülgamiseks":

kui vanem on kohal füüsiliselt,

kuid mitte emotsionaalselt.

Ma olen veetnud

laias laastus 40 aastat oma elust,

töötades kõige vägivaldsemate inimestega, keda meie ühiskond toodab:

mõrvarid, vägistajad ja nii edasi.

Püüdes mõista, mis põhjustab seda vägivalda,

avastasin, et kõige vägivaldsemad kurjategijad meie vanglates

olid ka ise lastena olnud

väärkohtlemise ohvriteks ja sellisel määral,

mida ma poleks kunagi mõelnudki laste väärkohtlemiseks nimetada.

Mul polnud aimugi,

kui suure kõlvatusega lapsi meie ühiskonnas

pahatihti koheldakse.

Kõige vägivaldsemad inimesed, keda ma nägin, olid tihti ise

mõrvakatsete ellujääjateks, mille olid sooritanud nende endi vanemad

või teised inimesed nende sotsiaalses keskkonnas,

või nad olid ellujääjad tapetud pereliikmete kõrval,

oma lähedaste kõrval, kes olid tapetud teiste poolt.

Buddha väitis, et kõik sõltub kõigest muust.

Ta ütles: "Üks sisaldab paljut ja paljud sisaldavad ühte".

Midagi ei saa mõista eraldatuna selle keskkonnast.

Leht sisaldab enesestmõistetavalt päikest, taevast ja maad.

Nüüd on seda tõestatud kõikjal,

eriti inimarengu koha pealt.

Tänapäeva teaduslik termin on selle jaoks

inimarengu biopsühhosotsiaalne iseloom,

mis väidab, et inimeste bioloogia

sõltub väga palju nende suhetest

sotsiaalse ja psühholoogilise keskkonnaga.

Nimelt on psühhiaater ja teadlane,

Daniel Siegel Los Angelesi California Ülikoolist - UCLAst,

loonud sõnapaari "interpersonaalne neurobioloogia",

mis väidab,

et meie närvisüsteemi talitlus

sõltub väga palju meie isiklikest suhetest.

See on seotud esiteks vanemlike hooldajatega,

teiseks teiste tähtsate kinnistunud figuuridega

ja kolmandaks kogu meie kultuuriga.

Seega ei saa eraldada

inimese neuroloogilist talitlust

tema keskkonnast, milles ta üles kasvas,

ja milles ta jätkab elamist

ning see kehtib kogu elutsükli jooksul.

Eriti kehtib see siis, kui sa

oled sõltuv ja abitu aju arengu ajal,

kuid see kehtib ka täiskasvanute puhul ja isegi elu lõpul.

[ Kultuur ]

Inimesed on elanud peaaegu igat tüüpi ühiskonnas.

Alates sotsiaalselt kõige võrdsematest... küttide ja korilaste ühiskonnad

tundusid olevat väga võrdsed,

põhinedes näiteks toidu jagamisel ja kingituste vahetamisel...

Väiksed inimrühmad, kes elasid valdavalt

korilusest ja natuke küttimisest

peamiselt inimeste seas, keda oli

tuntud mitte vähem kui terve elu,

kui ei oldud just ümbritsetud kaugetest sugulastest,

maailmas, kus oli

palju liikuvust erinevate gruppide vahel,

maailmas, kus ei olnud

väga palju materialismi...

Nii on inimesed veetnud enamiku oma inimajaloost.

Pole üllatav, et tänu sellele on kogu maailm teistsugune.

Üks selle tulemus on palju vähem vägivalda.

Organiseeritud grupi vägivalda

sel perioodil inimajaloos ei olnud

ja see on üsna mõistetav.

Mis me siis valesti oleme teinud?

Vägivald ei ole universaalne.

See ei ole sümmeetriliselt levinud kogu inimrassi hulgas.

Erinevates ühiskondades on väga erinev hulk vägivalda.

On mõned ühiskonnad, kus vägivald praktiliselt puudub.

On ka selliseid, mis ennast ise hävitavad.

Mõned anabaptistide religioossed grupid

on täielikult ranged patsifistid,

nagu näiteks amišid, mennoniidid, hutteriidid...

Nende gruppide seast pole hutteriididel

ühtegi registreeritud mõrvajuhtumit.

Suurte sõdade ajal, nagu Teine maailmasõda,

mil inimesi värvati armeesse,

keeldusid nemad sõjateenistusest.

Nad läksid pigem vangi, kui teenisid sõjaväes.

Iisraeli ühisfarmides on nii madal

vägivalla tase, et kriminaalkohtud

saadavad tihti vägivaldseid kurjategijaid,

inimesi, kes on toime pannud kuritegusid,

elama nendesse ühisfarmidesse,

et nad õpiksid elama vägivallavaba elu...

Sest just nii need inimesed seal elavadki.

Seega, ühiskond mõjutab meid küllaldaselt.

Meie ühiskonnad laiemas mõistes, koos meie teoloogiliste,

metafüüsiliste, keeleliste jm mõjutustega.

Meie ühiskonnad kujundavad meid mõtlema,

kas elu on põhimõtteliselt patt või ilu,

kas surmajärgne elu sõltub sellest, kuidas me

oma elu elame, või pole see oluline.

Laias laastus võib erinevaid suuri ühiskondi

liigitada kas individualistlikeks või

kollektivistlikeks ja tulemuseks on väga erinevad inimesed

ja mõttemallid ning mul on kahtlus,

et ka erinevused ajus.

Meie siin Ameerikas elame ühes kõige individualistlikumas ühiskonnas,

kus kapitalism on süsteem, mis lubab ronida

aina kõrgemale ja kõrgemale eduredelil,

kuid sellega kaasneb üha vähem turvalisust,

sest reeglina, mida kihistunum on ühiskond,

seda vähem on inimesi, kes on sinuga võrdsed ja

kellega saab sul olla sümmeetrilisi, vastastikuseid suhteid,

ning selle asemel on vaid teisitimõistmine ja lõputu hierarhia.

Maailmas, kus inimeste vahel on vähe vastastikuseid suhteid,

on ka tunduvalt vähem altruismi.

[ Inimloomus ]

Seega jõuame täiesti võimatusse pöördepunkti,

kus eesmärgiks on teaduslikult selgitada, mis on

inimloomuses looduse poolt määratud.

Teatud mõttes

meie loomuses ei ole olla

ülemäära piiratud meie loomusest.

Inimeste sotsiaalne varieeruvus

on suurem kui ühelgi teisel liigil.

Rohkem uskumuste süsteeme, peremudeleid,

lastekasvatusviise.

Meie võimekus luua mitmekesisust on erakordne.

Ühiskonnaga, mis põhineb konkurentsil,

kaasneb tihti teiste inimeste julm ärakasutamine

enda hüvanguks.

Kasumi teenimine teiste inimeste probleemidelt

ning väga tihti ka kunstlikult probleemide tekitamine

eesmärgiga teenida kasumit on viinud meid olukorrani,

kus juhtiv ideoloogia õigustab sellist käitumist

väitega, et see on põhimõtteliselt muutmatu inimloomus.

Seega juhtiv müüt meie ühiskonnas

on see, et inimesed on oma loomult

konkureerivad, individualistlikud ja isekad.

Tegelikkus on hoopis vastupidine.

Meil on teatud inimvajadused.

Ainus viis rääkida inimloomusest konkreetselt, on mõista,

et on olemas teatud inimvajadused.

Meil on inimlik vajadus kaaslaste ning lähikontakti järele, vajadus

olla armastatud, olla kiindumuse objektiks, olla omaks võetud,

olla aktsepteeritud just sellistena, nagu me oleme.

Kui need vajadused on täidetud,

siis kujuneme inimesteks, kes on kaastundlikud

ja koostöövalmis ning teiste suhtes empaatilised.

Seetõttu...

Vastupidine olukord, mida näeme tihti

oma ühiskonnas, on tegelikult inimloomuse moonutus

just sellepärast, et ainult vähestel on oma vajadused täidetud.

Nii et, jah, võib küll rääkida inimloomusest,

aga ainult peamiste inimvajaduste mõttes,

mis on vaistlikult esile kutsutud.

Või õigemini öeldes, teatud inimvajadused

viivad teatud kalduvusteni, kui need on rahuldatud,

ja teiste kalduvusteni, kui need on rahuldamata.

Seega...

Kui me teadvustame asjaolu, et inimorganism,

mis on vägagi paindlik ja kohanemisvõimeline,

ning suudab tänu sellele jääda ellu paljude erinevate tingimuste korral,

on samas ka jäigalt programmeeritud kindlate keskkonnanõudmiste

ja inimvajaduste suhtes,

kerkib esile ühiskondlik kohustus.

Just nii, nagu meie keha vajab füüsilisi toitaineid,

nõuab inimaju keskkonnast positiivseid stiimuleid

kõikides arenguetappides,

vajades samal ajal kaitset

teiste negatiivsete stiimulite eest.

Ja kui asjad, mis peaksid juhtuma, ei juhtu.

Või asjad, mis ei peaks juhtuma, juhtuvad.

Nüüd on selge, et see võib avada ukse

mitte ainult reale vaimsetele ja füüsilistele haigustele,

vaid ka paljudele kahjulikele käitumistele.

Niisiis, kui me nüüd pöörame pilgu väljapoole

ja võtame arvesse praegust hetkeolukorda,

siis peame küsima:

Kas see seisund, mille me oleme kaasaegses maailmas loonud,

tõesti toetab meie tervist?

Kas meie sotsiaalmajandusliku süsteemi

põhimõtted toimivad positiivse jõuna

inimeste ja ühiskonna arengul ja edasiminekul?

Või, kas ei lähe meie ühiskond põhimõtteliselt

vastuollu evolutsiooniliste põhinõuetega,

mida on vaja, et luua ja säilitada

meie isiklikku ja sotsiaalset heaolu?

[ II Osa: Sotsiaalne patoloogia ]

Võib tekkida küsimus, kust see kõik alguse sai?

See, mis meil on täna, on tegelikult maailm, mis on

kumulatiivses kokkuvarisemises.

[ Turg ]

See algab John Locke'iga.

John Locke esitleb omandit.

Tal on eraõiguse ja omandi jaoks ainult kolm tingimust.

Need on:

Teistele peab piisavalt alles jääma,

sellel ei tohi lasta rikneda,

ja et sellesse peab üle kõige panustama oma tööd.

See tundub õigustatud - sa annad oma tööga panuse maailmale

ning sul on õigus midagi vastu saada

ja senikaua, kuni jääb piisavalt alles ka teistele,

ja senikaua, kuni see ei rikne,

ja sa ei lase millelgi raisku minna, on kõik korras.

Ta kulutab palju aega oma kuulsale traktaadile valitsemisest,

mis on sellest ajast saati normatiivne tekst

majanduslikele, poliitilistele ja juriidilistele käsitlustele

ja ka klassikalise õppekava osa.

Peale seda, kui ta esitab need tingimused,

ja sa peaaegu mõtled, kas oled

eraomandi poolt või ei,

on ta esitanud väga usutava ja võimsa kaitse

eraomandi kasuks,

ta loobub neist!

Ta lihtsalt loobub neist ühe lausega.

Ta ütleb: "Kui raha võeti käibele

inimeste vaikiva nõusolekuga,

siis sellest sai..."

ja ta ei ütle, et kõik tingimused on tühistatud või kustutatud,

kuid et ometi see juhtub.

Nüüd ei teeni enam

tooteid ja omandit sinu oma tööjõud

- oh ei - raha ostab nüüd tööjõudu.

Enam ei arvestata,

kas teistele jääb piisavalt alles,

enam ei arvestata, kas see rikneb,

sest ta ütleb, raha on ju nagu

kuld ja hõbe

ning kuld ei rikne, seega ei saa raha olla jäätmete põhjustaja...

See on ju tobe. Me ei räägi ju rahast

ja hõbedast, vaid nende mõjudest.

See on ebaloogiliste järelduste jada.

Kõige hämmastavam on lihtsalt see

loogika trikk, millega ta hakkama saab,

aga see sobib kapitali omanike huvidega.

Seejärel tuleb Adam Smith ja lisab sellele

religiooni.

Locke alustas jumalaga, kes lõi kõik selliseks,

jumalal on see õigus

ja nüüd on meil Smith, kes ütleb,

et "tegu pole ainult jumalaga..."

tegelikult ta ei ütle seda, aga

filosoofiliselt käib see põhimõtteliselt nii,

ta ütleb, et see ei ole ainult eraomandi küsimus...

Kõik see on kindel - see on ettenähtud.

Ja see, et investorid ostavad tööjõudu - ettenähtud.

Pole enam piire, kui palju saab osta teiste inimeste tööjõudu,

kui palju vara koguda, kui palju ebavõrdsust -

kõik see on nüüd ettenähtud.

Nii tuleb ta välja oma suure ideega

ning seda tutvustatakse lihtsalt möödaminnes...

Kui inimesed panevad kaubad müüki - pakkumine -

ja teised inimesed ostavad neid - nõudlus,

siis kuidas tasakaalustab meil pakkumine nõudlust

või nõudlus pakkumist?

Kuidas nad jõuavad tasakaalu?

Nende tasakaalu jõudmine on

majandusteaduse üks põhiarusaamu...

Ta ütleb: "Turu nähtamatu käsi

viib need tasakaalu."

Nüüd on "jumal" siin.

Ta ei andnud lihtsalt omandiõigusi

ja kõiki selle vajadusi ja "loomulikke õigusi"

Locke'i kohaselt...

Nüüd on süsteem ise "jumal".

Tegelikult ütleb Smith

ja selle tsitaadi leidmiseks, tuleb

läbi lugeda terve "Rahvaste rikkus":

"Väikesed toimetulekutoetused

piiravad vaeste paljunemist

ning loodus ei saaks sellega muul moel hakkama, kui

nende lapsi kõrvaldades."

Ta nägi evolutsiooniteooriat ette halvimas vormis...

Ja see oli ammu enne Darwinit.

Ja ta kutsus neid "töölisrassiks".

Näete, rassism oli sellesse juba algselt sisse ehitatud,

selles oli sisemine eluvastasus, et tappa

lugematul hulgal lapsi,

ja ta mõtles, et see on "nähtamatu käsi", mis paneb pakkumise

vastama nõudmisele ja nõudmise vastama pakkumisele.

Seega, näete kui tark "jumal" on?

Niisiis on näha, et paljud tõsiselt vaenulikud,

elu hävitavad, loodust reostavad teod,

mis praegu toimuvad,

ulatuvad tagasi Smithini.

Kui mõelda nn vabaturumajanduse - kapitalistliku süsteemi

algsetele ideedede,

nagu varajased majandusfilosoofid, näiteks

Adam Smith

need lõid, siis me näeme, et algne "turu" eesmärk

põhines reaalsete, käegakatsutavate, elu toetavate kaupade vahetusel.

Adam Smith ei kujutanud kunagi ette,

et kõige kasumlikumaks sektoriks meie planeedil

saab lõpuks finantskauplemine

või nn investeerimine,

kus raha teenitakse

lihtsalt muu raha liigutamise pealt

omavolilises mängus, mis ei anna

ühiskonnale juurde reaalseid väärtusi.

Vaatamata Smithi kavatsusele,

jäeti uks neile näiliselt anomaalsetele

omadustele lahti ühe põhjapaneva tõekspidamise poolt selles teoorias:

rahasse endasse suhtutakse loomupoolest kui tarbekaupa.

Tänapäeval aetakse igas maailma majanduses

vaatmata sotsiaalsele süsteemile, milles

väidetakse end olevat, raha taga vaid raha enda ning mitte millegi muu nimel.

Põhjapanev idee, mille Adam Smith müstilisel kombel

lisas oma religioossesse deklaratsiooni

"nähtamatust käest"

oli see, et kitsarinnaline, omakasupüüdlik soov

seda väljamõeldud tarbekaupa saada,

parandab maagilisel kombel

inimeste ning ühiskonna heaolu ja tagab arengu.

Tegelikkuses on rahal põhinev motivatsioon,

mida on nimetatud ka "raharingluse väärtustamiseks",

täielikult eraldunud põhimõttelisest

elu väärtustamisest - mida võiks nimetada

"eluringluse väärtustamiseks".

Juhtunud on see, et praegu valitseb täielik segadus

majanduslikes doktriinides

nende kahe väärtuse vahel.

Arvatakse, et raharingluse väärtustamine

tagab ka eluringluse väärtustamise,

ja seetõttu väidetakse, et kui müüakse rohkem kaupu,

kui SKT tõuseb ja nii edasi,

siis oleks elatustase kõrgem

ja et me võiksime ühiskonna tervise põhiliseks indikaatoriks

pidada SKTd.

Selles seisnebki segadus.

Räägitakse raharingluse väärtustamisest,

mis tähendab kõiki sissetulekuid ja kogu tulu,

mis kaupade müügist saadakse,

ja aetakse see segi elu arenguga.

Seega on sellesse algusest peale sisse ehitatud

täielik vastuolu raharingluse ning

eluringluse väärtustamise vahel.

Niisiis on meil tegemist struktuurse soovmõtlemisega,

mis muutub aina hukutavamaks,

kui raharinglus ei tooda enam

mitte midagi.

Niisiis on see süsteemi häire

ja see häire paistab olevat saatuslik.

[ Tere tulemast Masinasse ]

Tänapäeval on harva kuulda, et keegi räägiks

riigi või ühiskonna arengust,

mainides füüsilist heaolu, õnneseisundit,

usaldust või sotsiaalset stabiilsust.

Selle asemel esitatakse meile

abstraktseid majanduslikke näitajaid.

Meil on sisemajanduse kogutoodang, tarbijahinnaindeks,

börsiindeks, inflatsioonimäärad

ja nii edasi.

Kuid kas see annab reaalset tagasisidet

inimeste elukvaliteedi kohta?

Ei. Kõik need näitajad kirjeldavad

raha ringlust ja ei midagi rohkemat.

Näiteks riigi sisemajanduse kogutoodang näitab, kui suures

väärtuses kaupu ja teenuseid müüakse.

Öeldakse, et see näitaja kajastab

riigi elanike elukvaliteeti.

USAs kulutati 2009. aastal tervishoiule

17% SKTst, kogusummas

üle 2,5 triljoni dollari, tekitades

seega vaadeldava näitaja positiivse kasvu.

Sellele loogikale toetudes

oleks USA majandusele isegi parem,

kui tervishoiule kuluv summa kasvaks

võib-olla 3 triljonile või 5 triljonile,

sest see looks suurema kasvu, rohkem töökohti,

ja nagu majandusteadlased praalivad,

tõstaks riigi kodanike elukvaliteeti.

Aga oodake korra.

Mida tervishoiu teenused tegelikut esindavad?

Noh... Haigeid ja surevaid inimesi.

Just nimelt - mida rohkem haigeid inimesi Ameerikas on,

seda paremini läheb majandusel.

See ei ole liialdus ega küüniline lähenemine.

Kui me võtame sammu tagasi, on näha,

et SKT ei kajasta

mitte mingil määral füüsilist

ega sotsiaalset tervist,

vaid on põhiliselt

tööstusliku efektiivsuse

ja sotsiaalse mandumise näitaja.

Mida rohkem see näitaja kasvab, seda

rohkem kannatab üksikisiku heaolu ning ühiskonna

ja looduse terviklikkus.

Kasumi loomiseks on vaja tekitada probleeme.

Praeguse mõtteraamistiku järgi pole mingit kasumit

elude päästmises, tasakaalu saavutamises siin planeedil,

õigluses ja rahus või ükskõik milles muus.

Selles lihtsalt pole mingit kasumit.

On vana ütlus:

"Kehtesta seadus ja loo äri."

Ükskõik, kas luua äri advokaadi või kellegi muu jaoks.

Seega, kuritegevus loobki äri,

täpselt nii, nagu häving loob äri

Haitis.

Praegu on USAs umbes 2 miljonit inimest

vangis

ja paljud neist on vanglates,

mida juhivad eraettevõtted:

Corrections Corporation of America, Wackenhut, kes

kauplevad oma aktsiatega

Wall Streetil selle põhjal, kui palju on neil inimesi vangis.

Vaat see on haige.

Aga see peegeldab seda,

mida sellised majanduslikud põhimõtted nõuavad.

Mida need põhimõtted siis täpselt nõuavad?

Mis aitab meie majandussüsteemi üleval hoida?

Tarbimine.

Või veelgi täpsemalt, tsükliline tarbimine.

Kui lahti seletada

klassikalise turumajanduse alused,

siis jääb meile rahavahetuse muster,

mida lihtsalt ei tohi peatada

ega oluliselt aeglustada,

kui tahame, et meie ühiskond

edasi toimiks.

Majanduslikul laval on kolm peanäitlejat:

töötaja, tööandja

ja tarbija.

Töötaja müüb tööandjale tööd sissetuleku saamiseks.

Tööandja müüb oma toodetud teenuseid ja seega kaupu

tarbijale tulu saamiseks

ja tarbija on loomulikult veel üks

tööandja ja töötaja rollidest,

kes paneb raha süsteemi tagasi,

et tsükliline tarbimine saaks jätkuda.

Teisisõnu on globaalne turumajandussüsteem rajatud

eeldusele, et ühiskonnas on alati

toodetele piisavalt nõudlust,

et liigutada ringi piisavalt palju raha,

nii et tarbimisprotsess jätkuks.

Ning mida kiirem on tarbimismäär,

seda rohkem eeldatakse nn majanduskasvu

ja nii see masinavärk töötab...

Aga oodake...

Ma arvasin, et majanduse eesmärk oli, noh, ma ei tea...

"säästlikult majandada"?

Kas see mõiste ise ei viita kokkuhoiule

ja tõhususele ning väiksemale raiskamisele?

Kuidas siis säilitab meie süsteem tõhusust, mis nõuab

tarbimist ja seda võimalikult palju, või kuidas

see üldse "säästlikult majandab"?

Tegelikult... ta ei teegi seda.

Turumajandussüsteemi eesmärk on hoopis täielik vastand sellele,

mida tõeline majandus peaks tegema:

tõhusalt ja tagasihoidlikult suunama

tootmismaterjale ning

eluks vajalike kaupade jaotumist.

Me elame piiritletud planeedil piiratud ressurssidega,

kus näiteks nafta, mida kasutame,

kujunes miljonite aastate jooksul

ja kus mineraalid, mida kasutame, tekkisid miljardite aastatega.

Niisiis, rakendada süsteemi, mis teadlikult toetab

tarbimise kiirendamist

nn "majanduskasvu" nimel,

on täielik ökotsiidne hullumeelsus.

Hoopis raiskamise puudumine on tõhusus.

Raiskamise puudumine?

See süsteem on palju raiskavam kui kõik teised

süsteemid, mis meie planeedi ajaloos on olnud.

Iga elukorralduse tasand ja elusüsteem

on kriisis ja väljakutse ees

ning lagunemas või kokku varisemas.

Ükski tunnustatud ajakiri viimase 30 aasta jooksul

ei väida midagi teistsugust:

kõik elusüsteemid on tagasi tõmbumas,

nii sotsiaalsed programmid kui ka

vee kättesaadavus.

Proovige nimetada mõni eluviis,

mis ei oleks ohtu seatud.

Te ei suuda seda.

Sest sellist eluviisi polegi ja see on väga, väga masendav.

Samas pole me veel välja selgitanud seda põhjustavat mehhanismi.

Me ei taha sellega tegemist teha.

Me tahame lihtsalt jätkata. See ongi hullumeelsus,

kui korrata samade asjade tegemist,

isegi kui on selge, et need ei toimi.

Niisiis pole tegemist

mitte majandussüsteemiga,

vaid ma ütleks isegi, et "anti-majanduse süsteemiga".

[ Anti-majandus ]

On üks vana ütlus, mille kohaselt üritab

konkureeriv turumajanduse mudel

"luua parimaid võimalikke tooteid madalaima hinnaga".

See seisukoht on põhimõtteliselt idee motivaatorist,

mis õigustab turu konkurentsi,

tuginedes eeldusele,

et tulemuseks on kõrgema kvaliteediga kaupade tootmine.

Kui ma valmistaksin endale laua täiesti nullist,

siis ma loomulikult valmistaksin selle parimatest,

kõige vastupidavamatest materjalidest, eks?

Eesmärgiga, et see kestaks nii kaua kui võimalik.

Miks peaksin ma tahtma teha

midagi kehva, teades, et pean selle kunagi uuesti

tegema ja sellele rohkem materjale ja energiat kulutama?

Ükskõik, kui loogiline see reaalses maailmas ei tunduks,

turumajanduse maailmas

poleks see mitte ainult arutu, vaid see

ei tuleks kõne allagi.

Tehniliselt on võimatu

valmistada parimat,

kui ettevõte tahab konkurentsis püsida ja seega

tarbijale taskukohaseks jääda.

Absoluutselt kõik, mis on ülemaailmses majanduses

toodetud ja müügile pandud, on alates tootmishetkest

kohe kehva kvaliteediga,

sest matemaatiliselt on võimatu

luua kõige teaduslikult arenenumat, tõhusaimat

ning strateegiliselt kestvamat toodet.

Seda sellepärast, et turumajandussüsteem

vajab "kuluefektiivsust" ehk siis

vajadust vähendada kulusid,

mis tekivad igas tootmisetapis.

Alates kulutustest tööle kuni kulutusteni

materjalidele, pakkimisele jne.

Selle konkureeriva strateegia eesmärk

on muidugi see, et inimesed ostaksid just nende kaupu,

mitte konkureeriva tootja omi,

kes teeb täpsemalt sedasama,

et ka tema tooted oleksid nii konkurentsivõimelised kui ka taskukohased.

Selle süsteemi muutmatult raiskavat tagajärge

võib defineerida kui "loomuomast iganemist".

Kuid see on vaid üks osa suuremast probleemist,

milleks on turumajanduse juhtiv alusprintsiip,

mida, muide, ei leia ühestki õpikust,

ja see on järgmine:

"Mitte ükski toode ei või püsida töökorras kauem,

kui on vajalik

tsüklilise tarbimise jätkumiseks."

Teisisõnu, on oluline, et asjad läheksid rikki,

ütleksid üles ja aeguksid teatud aja jooksul.

Seda nimetatakse "ettekavatsetud iganemiseks".

Ettekavatsetud iganemine on iga eksisteeriva kaupu tootva

ettevõtte turustrateegia alustalaks.

Kui muidugi väga üksikud

tunnistavad avameelset selle strateegia rakendamist,

maskeeritakse seda äsja arutatud

loomuomase iganemise nähtusega,

samal ajal sageli eirates või isegi alla surudes

uusi tehnoloogia saavutusi,

mis aitaksid luua palju jätkusuutlikuma ja vastupidavama toote.

Nagu poleks see piisavalt raiskav,

et süsteem ei saa loomupäraselt lubada

kauakestvate ja tõhusate kaupade tootmist,

tunnustab ettekavatsetud iganemine

tahtlikult asjaolu, et mida kauem on toode kasutuses,

seda halvem on see tsüklilise tarbimise ja seega

turumajandussüsteemi enda püsimisele.

Teisisõnu, toote jätkusuutlikkus

on tegelikult pöördvõrdeline majanduskasvuga,

mistõttu on otseseks, tugevdatud ajendiks

kindlustada, et iga toodetud kauba

eluiga oleks lühike.

Ning tõepoolest, see süsteem ei saa muul viisil toimida.

Üks pilguheit prügilate meredele, mis levivad üle

kogu maailma, näitab meile selle iganemise tegelikkust.

Praegu on miljardeid odavalt valmistatud

mobiile, arvuteid ja muud tehnikat,

millest igaüks on täis väärtuslikke, raskesti kaevandatavaid mineraale

nagu näiteks kulda, koltani, vaske...

mis nüüd üüratute kuhjadena mädanevad,

tavaliselt mõne pisirikke

või väikse detaili iganemise pärast, mida kokkuhoidlikumas ühiskonnas

saaks tõenäoliselt parandada või uuendada

seeläbi toote eluiga pikendades.

Kahjuks, ükskõik kui tõhus see ka ei tunduks,

meie tegelikus reaalsuses, elades

piiratud ressurssidega planeedil,

on see turu suhtes konkreetselt ebaefektiivne.

Võib öelda:

"Tõhusus, jätkusuutlikus ja säilitamine

on meie majandussüsteemi vaenlased."

Nii, nagu on vaja lakkamatult toota

ja taastoota füüsilisi tooteid,

olenemata nende mõjust keskkonnale,

toimib sama loogika järgi ka teenindav sektor.

Fakt on see, et ühegi probleemi lahendamises,

mida hetkel alal hoitakse,

pole mingit rahalist kasumit.

Lõppude lõpuks,

viimane asi, mida meditsiinisüsteem tegelikult tahaks,

on selliste haiguste nagu vähi ravimine,

mis kõrvaldaks lugematuid töökohti ja triljoneid aastatuludes.

Kuna oleme juba

sellel teemal, siis kuritegevus ja terrorism on selles süsteemis head!

Vähemasti majanduslikus mõttes...

See hoiab politseid töös,

loob kalleid turvalisust tagavaid kaupu,

rääkimata vanglate väärtuslikkusest,

mis on eraomandis kasumi nimel.

Ja sõda?

Ameerika sõjatööstus on tohutu SKP suurendaja,

üks kõige kasumlikum tööstusharu,

mis toodab relvi tapmiseks ja hävitamiseks.

Selle tööstuse lemmikmäng on asjade õhkulaskmine

ja seejärel nende uuesti ülesehitamine kasumi eesmärgil.

Seda nägime süllekukkunud miljardi dollariliste

lepingute näol, mis saadi Iraagi sõjast.

Asja iva on selles, et ühiskonna

sotsiaalselt negatiivsed omadused

on ettevõtete jaoks muutunud hästi tasustatavateks ettevõtmisteks

ning igasugune huvi probleemi lahendamise või

keskkonna jätkusuutlikkuse ja säilitamise vastu

on loomult majandusliku jätkusuutlikkusega vastuolus.

Seepärast

iga kord, kui näeme mõne riigi SKP tõusvat,

siis suureneb vajadus,

kas reaalne või kunstlik,

ning reeglina on vajadus juurdunud ebaefektiivsuses.

Seega tähendab suurenenud vajadus ka suurenevat ebaefektiivsust.

[ Väärtussüsteemi häire ]

Ameerika unelm põhineb

metsikul tarbimisel.

See põhineb asjaolul,

et massimeedia

ja eriti reklaamid

- kõik need suurettevõtted, kes vajavad seda lõpmatut kasvu -

on mõjutanud meid või

teinud ajuloputuse enamikele inimestele Ameerikas ja maailmas,

et meil peab olema X arv materiaalseid asju

ja et olla õnnelikud, peaksime

lõpmatuseni hankima veel rohkem materiaalseid asju.

See ei ole tõsi.

Miks siis inimesed jätkavad sel viisil ostmist,

mis on lõppude lõpuks öko-genotsiidne

oma süstemaatiliste mõjude kogunemise tõttu?

Tegemist ongi vaid klassikalise mõjutamisega manipuleerija poolt.

Lihtsalt sisendatakse organismi mõjutusi

ning väljundiks on soovitud käitumised

või eesmärgid või sihid.

Selleks on olemas kõik ressursid ja tehnoloogia

ning nad kiitlevad,

kuidas nad saavad imikuid mõjutada,

sest see, mida nad kuulevad, juba mõjutabki neid

teatud tootemargi suhtes.

Seejärel võime näha, kuidas inimesed

on olnud nii rumalad.

Neid on õpetatud olema rumalad.

Tegemist on väärtussüsteemi häirega.

Kui on üldse mõnda tõestust sellest, kui vormitav

on inimmõistus,

kui on tõestust sellest, kui mõjutatav

on inimeste mõtlemine ja kui kergesti

mõjutatavateks ja suunatavateks inimesed muutuvad

keskkonna stiimuli olemuse põhjal

ja selle põhjal, mida see stiimul rõhutab,

siis reklaamimaailm on selle tõestuseks.

See on aukartustäratav,

kui mahukat ajupesu

on tehtud nendele programmeeritud robotitele ehk "tarbijatele",

kes uitavad ringi,

ning astuvad poodi ainult selleks, et kulutada näiteks

4000$ käekotile,

mille tootmine maksis tõenäoliselt 10$

kuskil välismaises orjatöövabrikus.

Ainult selle nimel, mida see tootemargi staatus väidetavalt

ühiskonnas esindab.

Äkki on tegemist iidsete ühistraditsioonidega,

mis suurendavad usaldust ja sidusust ühiskonnas,

mille on nüüdseks üle võtnud ahned

materialistlikud väärtused, mille järgi me

nüüd vahetame omavahel kasutut pahna paar korda aastas.

Ja me võime mõtiskleda, miks küll on

tänapäeval nii paljudel kalduvus šoppamisele ja ahnusele,

kui on selge, et neid on lapsepõlvest alates mõjutatud

ootama materiaalseid kaupu

kui märke staatusest sõprade ja pere keskel.

Tegelikkuses on iga ühiskonna alustalaks väärtused,

mis toetavad selle toimimist.

Meie ühiskond saab praegusena

toimida ainult siis, kui meie väärtused toetavad

seda märgatavat tarbimist, mida on vaja

turumajanduse käigus hoidmiseks.

75 aastat tagasi oli Ameerika tarbimine

ja enamiku esimese maailma tarbimine

inimese kohta pool praegusest.

Tänapäeva uus tarbimiskultuur

on tekitatud ja peale surutud,

sest on reaalne vajadus

aina suurema tarbimise järele.

Sellepärast kulutab enamik suurettevõtteid rohkem raha

reklaamide peale kui tegeliku

tooteloomise protsessile.

Nad loovad hoolikalt petlikku vajadust, mida sa peaksid rahuldama.

See tundub toimivat.

[ "Majandusteadlased" ]

Teate, et majandusteadlased polegi tegelikult mingid majandusteadlased.

Nad on raha väärtuse propageerijad

ning on näha, et kõik nende

mudelid seisnevad sümboolse raha

vahetamises, mis on lojaalne kasumile

ühest küljest või teisest küljest või mida iganes,

aga nad ei ole üldse seotud tegelikkuses oleva

tootmismaailmaga.

Ohios ei suutnud üks vana mees maksta oma elektriarveid,

võib-olla teate seda olukorda,

ja elektrifirma lülitas elektri välja ning mees suri ära.

Väljalülitamise põhjus

seisnes selles, et elektri sees hoidmine

poleks nende jaoks kasumlik olnud, kuna ta ei maksnud arveid.

Kas te usute, et see oli õige?

Tegelikult ei lasu vastutus

elektri väljalülitamise eest mitte elektrifirmal,

vaid selle mehe naabritel, sõpradel,

ja tuttavatel, kes polnud

piisavalt helded,

et aidata tal

oma elektriarveid tasuda.

Hmmmmmm...

Kuulsin ma õigesti?

Kas ta ütles, et rahapuudusest

põhjustatud surma

eest on vastutavad...

teised inimesed...

ehk, seega, heategevus?

Nojah, eks meil on siis vaja

hulka reklaamuudiseid, väikesi näruseid

annetuskarpi poetatud annetusi ja hunnikut

peenrahaga täidetud purke

selle miljardi inimese jaoks, kes praegu siin planeedil

nälga on suremas...

Seda kõike Milton Friedmani propageeritud süsteemi pärast.

Olgu meil tegu Miltoni Friedmani, F. A. Hyacki,

John Maynard Keynesi, Ludwing von Mises'i

või ükskõik millise tähtsa majandusteadlase

turumajandusliku filosoofiaga,

peaaegu alati põhinevad need

raharinglusel.

See on nagu religioon.

Tarbimise analüüs, stabiliseerimispoliitika,

eelarve puudujääk, kogunõudlus...

See on nagu üks lõputu enese-sisene,

isennast õigustav ringiratast kulgev diskursus,

milles üldised inimvajadused, loodusvarad

ja mistahes füüsiliselt eksisteerivad elu aluseks olevad ressursid

on vaikimisi välja jäetud

ja asendatud üsna omapärase arusaamaga, et

raha pärast omavahel võistlevad inimesed,

keda motiveerib vaid nende isiklik kitsas omahuvi,

loovad võluväel jätkusuutliku, tervisliku, tasakaalustatud ühiskonna.

Kogu see teooria, kogu see doktriin

ei võta arvesse elu.

Mida nad siis teevad?

Nad jälgivad raharinglust.

See polegi muud, kui raharingluse jälgimine,

eeldades, et see on ainuke asi, mis on oluline.

Esiteks: see ei võta arvesse elu.

Oh sa... ei võta arvesse elu!

Teiseks: kõik need tegelased

üritavad maksimeerida enda eelistusi.

Nad ei mõtle kellestki muust kui endast ja sellest,

mida nad saaksid kõige rohkem endale.

See on ratsionaalsuse juhtivaim mõiste:

maksimeerimise valik

ja ainuke asi, mille maksimeerimisest nad on huvitatud,

on raha või kaubad.

Kus tulevad sotsiaalsed suhted mängu?

Ei tulegi, välja arvatud siis, kui nad aitavad kaasa enese upitamisele.

Kus tulevad mängu meie loodusressursid?

Nad ei tulegi, välja arvatud ekspluateerimiseks.

Kus tuleb perekond mängu, mis puudutab selle ellujäämist?

Ei tulegi. Neil peab olema raha,

et osta mistahes kaupu.

Kas majandus ei peaks

tegelema inimeste vajadustega?

Kas see pole põhiline küsimus?

Oh, "vajadus" pole isegi teie sõnavaras.

See lahutatakse tükikesteks nimega "tahan"...

Ja mis on tahtmine?

See tähendab rahanõudlust, mis tahab osta.

Kui see on rahanõudlus, mis tahab osta, siis see

pole üldse seotud vajadusega,

sest inimesel ei ole võib-olla rahanõudlust

ja ta vajab hädasti näiteks vett.

Või äkki tahab rahanõudlus kullast prill-lauda.

Kuhu see kõik läheb?

Kullast prill-laua jaoks.

See on siis majandusteadus?

Tõesti, kui mõelda selle üle,

siis see peab olema kõige veidram

väärarusaam, mis on eales inimestele pähe tulnud.

[ Rahandussüsteem ]

Siiani oleme keskendunud turumajandusele.

Tegelikult on see süsteem ainult pool ülemaailmsest

majanduslikust mõtteraamistikust.

Teine pool on "rahandussüsteem".

Samas kui turumajandus tegeleb inimestega,

mängides kasumi nimel läbi töö,

tootmise ja jaotamise skaala,

siis rahandussüsteem on finantsasutuste poolt

loodud aluspõhimõtete kogum,

mis loob muu seas tingimusi

ka turumajanduse jaoks.

Sinna alla kuuluvad mõisted, mida me tihti kuuleme,

nagu näiteks intressimäär, laen, võlg, rahavaru,

inflatsioon jne.

Rahandusteadlaste loba kuulates

tekib tahtmine juukseid peast kitkuda:

"Tagasihoidlik tõkestav tegevus võib ennetada

vajadust drastilisemate meetmete järele hilisemal ajal."

Selle süsteemi olemus ja mõju

on tegelikult päris lihtsad:

meie majandusel

või ülemaailmsel majandusel on kolm põhiasja,

mis seda juhivad.

Üks on kohustusliku reservmääraga pangandus:

pangad teevad raha mitte millestki.

See põhineb ka liitintressil.

Kui raha laenata, tuleb tagasi maksta rohkem,

kui laenati, mis tähendab,

et see raha tuleb samuti mitte millestki luua,

ja selle jaoks tuleb omakorda veel rohkem raha luua.

Me elame lõpmatu kasvu põhimõtete järgi.

Meie majanduslik mõtteraamistik, milles me nüüd elame, on püramiidskeem.

Miski ei kasva lõpmatuseni.

See on võimatu.

Nii nagu suur psühholoog James Hillman kirjutas:

"Ainus asi, mis inimkehas kasvab

pärast teatud eluiga, on vähk."

Rahasummad pole ainsad, mis peavad suurenema,

ka tarbijate arv peab suurenema.

Tarbijad, kes võtaksid intressiga laenu,

et tekitada rohkem raha, ning loomulikult pole see

piiratud planeedil võimalik.

Inimesed on põhimõtteliselt lihtsalt vahendid raha loomiseks, kes peavad

rohkem raha tootma,

et hoida kogu kupatust

kokku varisemast, mis just praegu toimub.

On ainult kaks asja, mida igaühel on vaja teada

rahandussüsteemist:

Esiteks: kõik raha on loodud võlast.

Raha on käibelolev võlg,

ükskõik, kas see on riigivõlakirjade,

kodulaenu lepingute või krediitkaartide kujul.

Teisisõnu, kui praegu tagasi maksta

kõik tasumata võlad,

ei jääks ringlusesse sentigi alles.

Teiseks: intressi võetakse praktiliselt kõikidelt laenudelt ning seda raha,

mida on vaja intresside tagasimaksmiseks,

ei eksisteerigi üleüldse rahavarus.

Laenudega luuakse ainult laenu põhiosa

ja see põhiosa ongi rahavaru.

Seega, kui kogu see võlg maksta praegu tagasi,

siis mitte ainult ei oleks ringluses enam sentigi,

vaid alles jääks ka hiiglaslik kogus võlgu,

mida on sõna otseses mõttes võimatu tagasi maksta, sest raha selleks pole olemaski.

Selle kõige tagajärjena on kaks asja vältimatud:

inflatsioon

ning pankrot.

Mis puudutab inflatsiooni, siis võib seda jälgida kui ajaloolist trendi

praktiliselt igas riigis tänapäeval,

ja seda võib kergesti siduda ka selle

põhjusega, milleks on rahavaru lõpmatu suurenemine,

mida on vaja

intressimaksete katmiseks ja süsteemi töös hoidmiseks.

Mis puudutab pankrotti,

siis ilmneb see võla kokkuvarisemise näol.

See kokkuvarisemine juhtub vältimatult inimese,

ettevõtte või riigiga

ning see leiab aset, kui intressimakset

pole enam võimalik tasuda.

Aga sellel kõigel on ka helgem külg,

vähemasti turumajanduse seisukohalt,

sest võlg avaldab survet.

Võlg tekitab tööorje.

Võlgades inimene lepib suurema tõenäosusega madala palgaga,

kui inimene, kellel pole võlgu.

Seega saab temast odav kaup,

mistõttu on ettevõtete jaoks suurepärane, kui neil on

võtta inimesi, kellel puudub majanduslik mobiilsus.

Kuid sama asi käib ka tervete riikide kohta.

Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond,

mis toimivad peamiselt vahendajatena

rahvusvaheliste ettevõtete huvidele, annavad

hiiglaslikke laene hädasolevatele riikidele

väga kõrgete intressimääradega

ja siis, kui need riigid on

kaelani võlgades ja ei suuda enam maksta,

rakendatakse karmimaid meetmeid:

ettevõtted sööstavad ligi,

seavad üles orjatöövabrikke ja võtavad nende loodusressursid.

See ongi turu efektiivsus.

Aga oodake - see pole kõik:

on olemas ka ainulaadne

rahandussüsteemi ja turu hübriid,

mida nimetatakse väärtpaberituruks,

mis selle asemel, et midagi tõeliselt toota,

lihtsalt kaupleb raha endaga.

Kui asi puudutab võlga, teate, mis nad teevad?

Just nimelt - nad kauplevad sellega.

Nad tegelikult müüvad ja ostavad võlga kasumi saamiseks.

Alates maksevõimetuse kindlustusinstrumentidest

ja hajutatud tagatisega võlakohustustest tarbimisvõla jaoks

kuni keeruliste tuletisinstrumentide

skeemideni välja, et varjata tervete riikide võlgu,

nagu näiteks oli

Goldman Sachsi investeerimispanga ja Kreeka kokkuvarisemine,

mis peaaegu kukutas terve Euroopa majanduse.

Seega, mis puudutab börsi ja Wall Streeti,

siis on meil siin tegemist täiesti uue hullumeelsuse tasandiga,

mis on sündinud raharingluse väärtustamisest.

Kõik, mida on vaja teada turgudest,

oli kirjutatud "Wall Street Journali" juhtkirja

paar aastat tagasi.

Selle pealkiri oli "Ajukahjustusega investori õppetunnid".

Ja selles juhtkirjas selgitasid nad, miks

kerge ajukahjustusega inimesed

on investoritena edukamad

kui inimesed, kelle aju funktsioneerib normaalselt.

Miks? Sest kerge ajukahjustusega

inimesel pole empaatiavõimet.

Ja see ongi võti. Kui sul pole empaatiavõimet,

oled sa investorina edukas,

seega loob Wall Street empaatiavõimeta inimesi.

Sinna minnes ja otsuseid vastu võttes

ning äri tehes pole neil mingeid süümepiinu

selle pärast, kuidas see, mida nad teevad,

võib mõjutada nende kaasinimesi.

Nii et nad loovad neid roboteid.

Neid inimesi, kellel pole hinge.

Ja kuna nad ei taha sellistele inimestele enam isegi maksta,

loovad nad nüüd roboteid – tõelisi roboteid –

tõelisi matemaatilisi kaupmehi.

Goldman Sachs programmkauplemise skandaalis:

New Yorgi väärtpaberibörsi kõrvale pandi arvuti.

See "kollokeeritud" arvuti, nagu teda kutsutakse:

see edestab kõiki teisi börsitehinguid

ning ründab börsi sellise tehingute mahuga,

et ta "skalpeerib"

börsi pennide ja viiesendiste haaval.

Nad justkui toimetavad päev läbi aegamisi raha kõrvale.

Eelmisel aastal oli neil ühes kvartalis järjest

30 või 60 päeva ainsagi negatiivse päevata

ja nad teenisid iga päev miljoneid dollareid?

See on statistiliselt võimatu!

Wall Streetil töötades nägin,

et asi käib nii, et kõik annavad

tehingute võitmiseks altkäemakse. Maaklerid annavad altkäemaksu kontorijuhatajale,

kontorijuhataja kohalikele müügijuhtidele.

Kohalik müügijuht

maksab riiklikule müügijuhile.

See on üldiselt teada kokkulepe.

Kes saab tavalises börsimaakleri töös jõulude ajal kõige

suuremat preemiat? Vastavuskontrolli spetsialist.

Vastavuskontrolli spetsialist isub seal päev läbi,

ta ülesandeks on kontrollida,

et sa ei murraks vaheltkasu reegleid

ja et sa "järgiksid" seadust.

Jah, kuni sinnamaani, et sa võid maksta

vastavuskontrolli spetsialistile altkäemaksu,

ja sa järgid ikkagi seadust!

Kuidas siis on saanud pettusest süsteem?

See pole enam kõrvalnähtus.

See on süsteem.

See on nagu see vana Woody Alleni nali. Ta ütleb:

"Doktor, mu vend usub, et ta on kana."

Ja arst ütleb: "Võtke rohtu, see peaks

teid terveks tegema."

Ja tema ütleb: "Ei, doktor, te ei mõista,

meil on mune vaja."

Okei?

Nii on petunõuete edasi-tagasi vahetamisest

pankade vahel eesmärgiga

luua tasusid,

et luua preemiaid,

saanud USA majanduse SKT-d tootev

kasvumootor,

olgugi et nad kauplevad põhimõtteliselt petunõuetega,

mida pole lootustki kunagi tagasi maksta.

Nad ei töötle, tooda ega kindlusta midagi.

Kui ma kirjutan salvrätile "20 miljardit dollarit"

ja müün selle J. P. Morganile ja ka

J. P. Morgan kirjutab salvrätile "20 miljardit dollarit",

ja kui me baarileti ääres neid salvrätte vahetame,

ja kui me kumbki maksame endile tasuna veerandi 1%-st,

tekitame endale jõulupreemiaks kenakese summa.

Meie kummagi arvel on 20-miljardiline salvrätik,

millel pole mingit reaalset väärtust selle hetkeni, kui

süsteem pole enam võimeline võltsitud salvrätte

endasse haarama, misjuhul pöördume valitsuse poole,

et see meid välja ostaks.

Wall Streeti ning ülemaailmse väärtpaberituru tõttu

on praegu vähemalt 700 triljoni dollari väärtuses

maksmata petunõudeid, mida kutsutakse

tuletisinstrumentideks

ja mis ühel hetkel paratamatult kokku kukuvad.

See on 10 korda suurem kui

kogu maailma

sisemajanduse kogutoodang.

Ning samas kui me oleme näinud

ettevõtete ja pankade väljaostmist valitsuste poolt,

mis loomulikult laenavad

oma raha koomilisel kombel samuti pankadelt.

Praegu näeme, kuidas teiste riikide konglomeraadid üritavad

välja osta terveid riike

rahvusvaheliste pankade kaudu.

Aga kuidas osta välja planeeti?

Pole ühtegi riiki, mis poleks praegu küllastunud võlgadest.

Iseseisvate võlgade tagasi maksmata jätmiste laviin, mida

oleme näinud, saab olla vaid algus, kui võtta arvesse matemaatikat.

Hinnanguliselt peaks ainuüksi USAs

tõstma tulumaksu 65% peale inimese kohta,

ainult selleks, et tasuda lähiaastate intresse.

Majandusteadlased ennustavad nüüd,

et paari aastakümnega on 60% maailma riikidest pankrotis.

Aga oodake - kas ma sain õigesti aru,

et kogu maailm on pankrotti minemas,

mida põrgut see ka

ei tähendaks, selle "võla" idee pärast,

mis isegi ei eksisteeri tegelikult füüsilises reaalsuses?

See on kõigest osa mängust, mille me leiutanud oleme,

kuid nüüd on miljardite inimeste

heaolu ohtu seatud.

Äärmuslikud koondamised, telklinnad, kiirenev vaesus,

karmide meetmete rakendamine, koolide sulgemine,

nälgivad lapsed... ja teised perekondlikud puudused,

kõik selle keerulise väljamõeldise pärast...

Kas me oleme kuradi idioodid?!

Hei! Hei! Marss, mu semu.

Aita vend hädast välja, ah?

Kasva suureks, tatt.

Saturn! Mis teoksil, vennas?

Mäletad seda vinget udukogu, kellega ma sind paari panin

mõni aeg tagasi?

Kuule, Maa.

Meil viskab sinust juba kopa ette.

Sulle on kõike antud ja sa ikka raiskad kõik ära.

Sul on piisavalt ressursse ja sa tead seda.

Kasva parem suureks ning

õpi veidi vastutama, põrgu päralt.

Sa teed oma ema kurvaks.

Sa oled üksi, semu.

Jah, misiganes.

[ Rahvatervis ]

Nüüd kõike seda arvesse võttes...

Alates raiskamismasinast nimega turumajandus -

kuni võlamasinani nimega rahandussüsteem -

mis seega loovad rahandus-turu mõtteraamistiku,

mis määratleb ülemaailmse majanduse tänapäeval...

On üks tagajärg, mis on läbiv

kogu masinavärgis:

ebavõrdsus.

Vahet pole, kas see on turumajandus,

mis loob loomuliku kalduvuse monopolide tekkeks ja võimu koondumiseks,

luues samaaegselt üksikuid väikseid jõukaid tööstusi,

mis kõrguvad teiste kohal,

olenemata nende kasulikkusest.

Nii viivad Wall Streeti

riskifondi tippjuhatajad

koju üle 300 miljoni dollari aastas praktiliselt

mitte millegi kasuliku tegemise eest,

samas kui teadlane, kes üritab leida ravi

haigusele, aidates nii inimkonda,

võib heal juhul teenida 60 tuhat dollarit aastas.

Või ükskõik, kas on tegu rahandussüsteemiga,

kuhu on juba sisse ehitatud klassijaotus.

Näiteks:

Kui mul oleks miljon dollarit üle ja ma investeeriksin selle CD-sse

4% interessimääraga,

siis teeniksin ma aastas 40 000 dollarit.

Ei mingit ühiskonda panustamist - mitte midagi.

Aga kui ma oleksin madalama klassi inimene ja peaksin võtma laenu,

et osta endale auto või maja,

siis, üldistavalt öeldes, maksaksin ma

intresse,

mis lähevad sellele miljonärile 4% CD-ga.

Varastamine vaestelt ja andmine rikastele on

põhimõtteline, rahandussüsteemi sisse ehitatud aspekt.

Ning seda võiks nimetada "struktuurseks klassidiskrimineerimiseks".

Loomulikult on ajalooliselt sotsiaalset kihistumist

alati ebaausaks peetud,

kuid üldiselt siiski aktsepteeritud,

sest praegu on 40% kogu maailma rikkusest 1% elanikkonna omanduses.

Kuid jättes kõrvale materiaalse ebavõrdsuse,

on ebavõrdsuse

pealispinna all veel muudki,

mis rahvatervist tervikuna uskumatult laastab.

Mulle tundub, et inimesi tihti hämmastab kontrast

meie ühiskondade materiaalse edu

- enneolematud jõukuse tasemed -

ja rohkete ühiskonna probleemide vahel.

Kui te vaatate narkootikumide kuritarvitamise, vägivalla

või enesekahjustamise näitajaid

laste hulgas või vaimuhaigust,

on selge, et meie ühiskondades on midagi

väga valesti.

Andmed, mida ma siin kirjeldanud olen,

näitavad lihtsalt seda intuitsiooni, mis inimestel on

sadu aastaid olnud - et ebavõrdsus on inimesi lahutav

ja ühiskonda lagundav.

See intuitsioon on aga õigem, kui me kunagi oleks osanud arvata.

Ebavõrdsusel on väga tugevad psühholoogilised ja

sotsiaalsed tagajärjed, mis, ma arvan, on rohkem

seotud üleoleku ja alaväärsuse tunnetega.

Sedasorti lõhe - mis on ehk

seotud lugupidamise või lugupidamatusega - inimesed

ühiskonna põhjas tunnevad, et neile vaadatakse ülevalt alla.

Mis, muide, on põhjuseks, miks

vägivald on levinum ebavõrdsetes ühiskondades.

Tihti vallandab vägivalla teiste üleolek

ja lugupidamatus.

Kui rõhutada ühte põhimõtet,

tähendab, vägivalla ennetamise jaoks

olulist põhimõtet, siis oleks

selleks "võrdsus".

Kõige olulisem

vägivallamäära mõjutav tegur

on võrdsuse ja ebavõrdsuse määra suhe

antud ühiskonnas.

Seega, mida me näeme, on üldine

ühiskondlik väärtalitlus.

Ebavõrdsuse suurenedes ei lähe viltu mitte

üks või kaks asja, vaid paistab,

et kõik. Olenemata sellest, kas räägime

kuritegevusest, tervisest, vaimsetest haigustest või millest iganes.

Üks kõige häirivamaid leide rahvatervise kohta, on see,

et ära kunagi tee seda viga, et sa oled vaene

või sünnid vaesusesse.

Su tervis maksab selle eest lõpmatutel viisidel:

on olemas üks näitaja, mida nimetatakse "tervise sotsiaalmajanduslikuks gradiendiks".

Liikudes sotsiaalmajandusliku staatuse poolest

kõige kõrgemast ühiskonna kihist allapoole,

muutub igal astmel tervis halvemaks

lugematute haiguste tõttu.

Keskmine eluiga halveneb,

samuti lastesuremus -

ehk kõik, mida vaadeldakse.

Nii on suureks probleemiks olnud,

miks üldse selline gradient olemas on?

Lihtsaks loogiliseks vastuseks on,

et kui oled krooniliselt haige, siis

ei ole sa väga töökas ja tootlik,

seega tervis põhjustab sotsiaalmajanduslikke erinevusi.

Üldsegi mitte.

Väga lihtsalt

võib vaadata 10-aastase lapse

sotsiaalmajanduslikku staatust

ning see ennustabki tema tervist

aastakümneid hiljem.

Hoopis see on põhjuseks.

Järgmine - "Oh, see on ju täiesti ilmselge" -

vaestel pole raha arstile minekuks...

ehk arstiabi kättesaadavus?

Need pole üldse seotud,

sest neid samu gradiente võib näha

riikides, kus on üleüldine arstiabi ja

tervishoiusüsteem.

Olgu – järgmine "lihtne seletus":

Oh, mida vaesem sa keskmiselt oled,

seda suurem on sul tõenäosus

suitsetada ja juua ja elada muude riskiteguritega elu.

Jah, ka need panustavad sellesse, aga hoolikad uurimused on näidanud,

et see seletab võib-olla ainult kolmandikku muutlikkusest.

Mis veel järgi jääb?

Järgi jääb veel see, mis on seotud

vaesusest tuleneva stressiga.

Mida vaesem sa oled - alates inimesest, kes on

sissetuleku poolest Bill Gatesist ühe dollari võrra vaesem -

seda vaesem oled sa

oma riigis keskmiselt ja seda kehvem

on su tervis. See õpetab meile midagi väga olulist:

tervise seos vaesusega

ei ole seotud vaesena olemisega, see on seotud end vaesena tundmisega.

Üha enam tunnistame, et kroonilisel stressil

on oluline mõju tervisele,

aga kõige suuremaks stressiallikaks

on sotsiaalsete suhete kvaliteet

ja kui on midagi, mis vähendab

sotsiaalsete suhete kvaliteeti,

siis on selleks ühiskonna kihistumine.

Teadus on näidanud,

et olenemata materiaalsest rikkusest,

viib pelgalt kihistunud ühiskonnas elamine

laialdaselt probleemideni rahvatervises ning

mida suurem on ebavõrdsus, seda hullemaks nad lähevad.

Keskmine eeldatav eluiga: pikem võrdsemates riikides.

Uimastite kuritarvitamine: väiksem võrdsemates riikides.

Vaimsed haigused: vähem võrdsemates riikides.

Sotsiaalne kapital ehk

inimeste võime usaldada üksteist:

loomulikult on see suurem võrdsemates riikides.

Õppetulemused: kõrgemad võrdsemates riikides.

Tapmiste määr: väiksem võrdsemates riikides.

Kuritegevus ja vangistusmäärad:

väiksem võrdsemates riikides.

See jätkub lõputult:

imikusuremus - ülekaalulisus - teismeliste rasedus:

mida võrdsem riik, seda vähem.

Mis on võib-olla veelgi huvitavam:

innovatsioon: rohkem võrdsemates riikides,

mis vaidlustab igivana uskumust, nagu oleks võistluslik,

kihistunud ühiskond kuidagi loovam ja uuenduslikum.

Veelgi enam, Suurbritannias tehtud uuring,

tuntud kui Whitehalli uuring,

kinnitas, et liikudes sotsiaalmajandusliku redeli tipust

allapoole, ilmneb haiguste sotsiaalne

jaotumine.

Näiteks leiti, et madalamatel astmetel

oli suremus südamehaigustesse

neli korda suurem

kui kõrgematel astmetel.

Ja see seaduspärasus kehtib, olenemata arstiabi kättesaadavusest.

Seega, mida kehvem on inimese suhteline rahaline staatus,

seda kehvemaks tema tervis keskmiselt kujuneb.

Selle nähtuse juured on

n-ö "psühhosotsiaalses stressis"

ja see on meie ühiskonda tänapäeval vaevavate

sotsiaalsete anomaaliate allikaks.

Selle põhjus?

Rahandus-turumajandussüsteem.

Pole mingit kahtlust:

suurim keskkonna hävitaja,

suurim jäätmete ja reostuse tekitaja, suurim loodusvarade raiskaja,

suurim vägivalla, sõja, kuritegevuse,

vaesuse, loomade väärkohtlemise ja ebainimlikkuse vahendaja,

suurim sotsiaalse ja isikliku neuroosi,

psüühikahäirete, depressiooni, ärevuse tekitaja.

Samuti, suurim sotsiaalse halvatuse allikas,

mis takistab meid liikumast uute metodoloogiateni,

et saavutada isiklikku tervist, globaalset jätkusuutlikkust

ja progressi sel planeedil...

See pole mingi korrumpeerunud valitsus ega seadusandlus,

ei mingi kelm suurettevõte ega pangakartell,

ei mingi viga inimloomuses

ja pole see ka mingi salajane, varjatud vandenõu, mis maailma kontrollib.

Tegelikult on see

sotsiaalmajanduslik süsteem ise,

juba oma põhiolemuselt.

[ III Osa: Projekt Maa ]

Kujutlegem korraks ette, et meil oleks

võimalus inimtsivilisatsioon algusest peale uuesti kujundada.

Mis siis, kui - hüpoteetiliselt rääkides -

avastaksime planeedi, mis oleks Maa täpne koopia

ning ainus erinevus selle uue planeedi

ja meie praeguse vahel oleks see,

et inimevolutsiooni pole toimunud.

Siis oleks see puhas leht.

Pole riike, linnu, reostust, vabariiklasi...

Lihtsalt rikkumatu, avatud keskkond.

Mida me siis teeksime?

Kõigepealt on meil vaja "eesmärki", eks ole?

Võib vabalt väita, et selleks eesmärgiks on ellu jääda

ning mitte lihtsalt ellu jääda, vaid teha seda optimaalsel, tervislikul ja

rikkalikul viisil.

Enamik inimesi tahab tõepoolest elada ja nad

eelistaksid seda teha ilma kannatusteta.

Seetõttu, peab selle tsivilisatsiooni alustala olema

nii abistav ja seega ka jätkusuutlik

inimelu suhtes kui võimalik,

samas arvestades kõikide inimeste

materiaalseid vajadusi,

ja püüdes kõrvaldada kõike,

mis võib meid edaspidi kahjustada.

Olles mõistnud seda "maksimaalse jätkusuutlikkuse" eesmärki,

puudutab järgmine küsimus meie "meetodit".

Kuidas me sellele läheneme?

Noh, vaatame -

viimati, kui ma kontrollisin, siis oli Maal ühiskonna juhtimise meetodiks poliitika.

Niisiis, mida räägitakse vabariiklaste, liberaalide,

konservatiivide või sotsialistide teooriates ühiskondliku kujunduse kohta?

Hmm.... mitte kuraditki.

Olgu siis - aga religioonis?

Kahtlemata pidi suur Looja kuskile mõned plaanid jätma...

Ei... Ma ei leia midagi.

Okei siis - mis veel järgi on?

Paistab, et midagi, mida me nimetame "teaduseks".

Teadus on selle poolest ainulaadne, et selle meetodid ei nõua mitte ainult

välja pakutud ideede läbi proovimist ja kordamist,

vaid kõik, milleni teadus jõuab, on loomupäraselt ümberlükatav.

Teisisõnu, ei ole vastupidiselt religioonile või poliitikale

teadusel ego

ning kõik, mida see pakub välja, arvestab, et miski

võib hiljem valeks osutuda.

See ei hoia millestki kinni ning areneb lakkamatult.

Mulle tundub see piisavalt loomulikuna.

Seega põhinedes praegustele teaduslikele teadmistele

21. sajandi alguses

ning pidades silmas "maksimaalse jätkusuutlikkuse" eesmärki

kogu inimkonna jaoks,

kuidas me alustaksime tegelikku ehitusprotsessi?

Esmalt peaksime küsima:

mida me vajame ellujäämiseks?

Vastus on muidugi planeedi ressursse.

Ükskõik, kas see on vesi, mida joome, energia, mida tarbime,

või toormaterjalid, mida me tööriistade ja peavarju jaoks kasutame,

planeedil on ressursside varu,

millest paljusid vajame ellujäämiseks.

Arvestades seda asjaolu,

muutub seejärel ülioluliseks välja selgitada, mis meil on ja kus.

See tähendab, et peame läbi viima uuringu.

Me teeme lihtsalt kindlaks iga füüsilise ressursi, mis võimalik, ja

määrame selle asukoha planeedil koos kättesaadava kogusega igas paigas,

alates vaselademetest kuni kõige soodsamate paikadeni

tuulefarmide jaoks, et energiat toota,

kuni looduslike mageveeallikateni,

kuni ookeanide kalade arvu hindamiseni,

kuni parimate viljakandvate maadeni toidu tootmiseks jne.

Aga kuna meie, inimesed, hakkame

neid ressursse aja jooksul ära tarbima,

siis mõistame, et mitte pole vaja ainult ressursse ja nende asukohti kindlaks teha,

vaid me peame neid ka jälgima.

Me peame kindlustama, et need otsa ei saaks...

See oleks halb.

Ja see ei tähenda mitte ainult tarbimismäärade jälgimist,

vaid ka maa taastumise jälgimist,

näiteks, kui kaua kulub aega

puul kasvamiseks või allikal taastumiseks.

Seda nimetatakse "dünaamiliseks tasakaaluks".

Teisisõnu, kui me kasutame puid ära kiiremini, kui nad suudavad tagasi kasvada,

siis on meil tõsine probleem, sest see pole jätkusuutlik.

Niisiis, kuidas me jälgime neid varusid,

eriti veel, kui mõistame,

et nad kõik on igal pool laiali?

Meil on suured mineraalide kaevandused Aafrikas,

energia koondumine Kesk-Itta,

suured loodete energia võimalused Atlandi rannikul Põhja-Ameerikas,

suurim mageveevaru Brasiilias jne.

Taaskord on vanal heal teadusel soovitus:

seda nimetatakse "süsteemi teooriaks".

Süsteemi teooria tunnistab, et kogu loodusliku maailma koostis,

alates inimbioloogiast kuni maise biosfääri

ja päiksesüsteemi enda gravitatsioonitõmbeni,

on üks hiiglaslik sünergiliselt ühendatud süsteem - täielikult vastastikku seotud.

Just nii, nagu inimestes moodustavad rakud elundeid

ja elundid on ühendatud, et moodustada keha,

ning kuna meie kehad ei suuda elada ilma maiste ressurssideta,

milleks on toit, õhk ja vesi, siis oleme loomuomaselt ühendatud Maaga.

Ja nii edasi.

Seega - nagu loodus soovitab, me peaksime võtma kõik need varud

ja jälgimisandmed ning looma "süsteemi", et seda hallata.

"Ülemaailmse ressursside haldussüsteemi",

selleks, et arvestada kõikide oluliste ressurssidega siin planeedil.

Teist loogilist alternatiivi pole, kui meie eesmärk liigina

on pikas perspektiivis ellu jääda. Me peame asju terviklikult jälgima.

Olles seda mõistnud, saame nüüd tootmisele mõelda.

Kuidas me kõike seda kasutame?

Milline näeb välja meie tootmisprotsess ja mida on vaja arvesse võtta,

et teha kindlaks, et see oleks nii optimeeritud kui võimalik,

et meie jätkusuutlikkus oleks maksimaalne?

Esimene asi, mis kohe esile kerkib, on asjaolu,

et me peame pidevalt proovima säilitada.

Maa ressursid on põhiolemuselt piiratud.

Seega on oluline, et oleksime "strateegilised".

"Strateegiline säilitamine" on võti.

Teine, mida me tunnistame, on see, et osade

ressursside tõhusus pole nii hea kui teistel.

Õigupoolest, kui teatud asju kasutada, siis on neil

kohutav mõju keskkonnale, mis

mõjub alati halvasti meie enda tervisele.

Näiteks nafta ja fossiilkütused - ükskõik kui kasulikud nad on,

eralduvad neist keskkonda siiski mõned väga kahjulikud ühendid.

Seetõttu on ülioluline, et me peaksime andma endast parima,

et kasutada selliseid asju ainult siis, kui tõesti peame - kui üldse.

Õnneks on meil palju päikese, tuule, loodete, lainete,

soojusvahe ja geotermilisi allikaid energia tootmiseks.

Seega me saaksime planeerida objektiivselt, mida ja kus me kasutame,

vältimaks hilisemaid negatiivseid reaktsioone

või ükskõik mida, mis tootmise või rakendamise tagajärjel

kahjustaks keskkonda ja seega meid ennast.

Seda nimetame me "strateegiliseks turvalisuseks"

ja rakendame koos "strateegilise säilitamisega".

Aga tootmisstrateegiad ei lõppe sellega.

Meil on vaja ka "tõhususe strateegiat"

tootmismehhanismide endi jaoks.

Me leiame, et laias laastus on

kolm kindlat juhtideed, millest peame kinni pidama.

Esiteks: iga kaup, mida me toodame,

peab olema kujundatud kestma nii kaua kui võimalik.

Loomulikult, mida rohkem asjad rikki lähevad,

seda rohkem on vaja ressursse, et neid asendada

ja seda rohkem tekitame jäätmeid.

Teiseks: kui asjad tõesti rikki lähevad

või pole enam millegi pärast kasutuskõlblikud,

siis on ülioluline, et me korjame kokku või töötleme ümber nii palju kui võimalik.

Tootmise kavandamine peab seda otseselt arvesse võtma

juba väga varajastes etappides.

Kolmandaks: kiiresti arenevad tehnoloogiad nagu näiteks elektroonika,

mis vananevad tehnoloogiliselt kõige kiiremini,

tuleb kujundada uuendusi ettenägevalt

ja nii, et neid uuendusi saaks tootele lisada.

Viimane asi, mida me tahame, on ära visata terve arvutisüsteem,

kui sellel on ainult väike osa katki või iganenud.

Me lihtsalt kavandame osad nii, et neid oleks kerge uuendada

tükk-haaval, et nad oleksid standardsed ja universaalselt vahetatavad nii,

nagu tehnoloogiline hetketrend seda ette kuulutab.

Ja kui me taipame, et "strateegiline säilimine",

"strateegiline turvalisus" ja "strateegiline tõhusus"

on puhtalt tehnilised kaalutlused,

vabad inimeste arvamusest või eelarvamusest,

me vaid programmeerime need strateegiad arvutisse, mis oskab

kaaluda ja kalkuleerida kõiki olulisi muutujaid,

võimaldades meil alati jõuda meetodini,

mis on hetkel kehtivate teadmiste kohaselt

säästva tootmise jaoks absoluutselt parim.

Ja kuigi see võib kõlada keeruliselt, pole see tegelikult

muud kui täiustatud kalkulaator,

rääkimata sellest, et taolisi multivariatiivseid

otsustus- ja seiresüsteeme

kasutatakse juba praegu üle maailma

üksikutel juhtudel. Tuleb seda vaid laiemalt rakendada.

Niisiis...

Praegu pole meil mitte ainult ressursside haldussüsteem,

vaid ka tootmise haldussüsteem,

mõlemad arvuti abil kergesti automatiseeritavad,

et saavutada maksimaalne tõhusus, säilimine ja turvalisus.

Informatsiooni olemus on selline, et inimmõistus ega isegi

mitme inimese mõistus pole võimeline jälgima kõike, mida on vaja jälgida.

Seda peavad ja saavadki teha vaid arvutid.

Ja see toob meid järgmise tasemeni: jaotamine.

Millised säästlikkuse strateegiad võiksid siin töötada?

Kuna me teame,

et lühim kaugus kahe punkti vahel on sirgjoon,

ja kuna sõidukite liikumapanemiseks on vaja energiat,

siis mida väiksem transpordi kaugus, seda efektiivsem.

Kaupade valmistamine ühel mandril ja nende toimetamine teisele

õigustab ennast vaid siis, kui kõnesolevaid kaupu

pole võimalik kohalikult toota.

Vastasel juhul on see puhas raiskamine.

Me peame muutma tootmise kohalikuks, nii et jaotamine oleks

lihtne, kiire ja kulutaks võimalikult vähe energiat.

Kutsume seda "läheduse strateegiaks", mis

tähendab lihtsalt seda, et me

vähendame kaupade liikumist

nii palju kui võimalik, olgu meil tegu toorainete või valmistoodetega.

Muidugi on oluline teada ka seda,

milliseid kaupu me transpordime ja miks...

Ja see läheb nõudluse kategooria alla.

Nõudlus on vaid see, mis on vajalik, et inimesed

saaksid olla terved ja elada täisväärtuslikku elu.

Materiaalsete inimvajaduste skaala ühes otsas

on elutähtsad esmatarbevajadused,

nagu toit, puhas vesi ja peavari...

teises otsas ühiskondlikud ja vabaajakaubad, mis võimaldavad

lõõgastuda ning isiklikku ja seltskondlikku aega sisustada.

Mõlemad on olulised tegurid inimese ja ühiskonna tervise seisukohalt üldiselt.

Seega, väga lihtne, viime läbi veel ühe uuringu.

Inimesed kirjeldavad oma vajadusi,

hinnatakse nõudlust ja tootmine korraldatakse selle nõudluse põhjal.

Kuna erinevate kaupade nõudluse tase loomulikult

kõigub ja muutub erinevates piirkondades,

siis peame looma "nõudluse/jaotamise seiresüsteemi",

et vältida nii ületootmist kui ka kaupade otsasaamist.

Loomulikult pole see idee uus -

tänapäeval kasutatakse seda igas suuremas kauplusteketis,

kaupluste varustatuse tagamiseks.

Ainult et seekord teeme seiret globaalses mastaabis.

Aga oodake üks hetk. Me ei saa mõista nõudlust täielikult

enne, kui me pole välja selgitanud kauba reaalset kasutamist.

On see loogiline ja säästlik, kui igal inimesel on näiteks

üks eksemplar kõigest, mida toodetakse? Hoolimata kasutusest?

Ei. See oleks lihtsalt raiskav ja ebaefektiivne.

Kui inimene vajab mingit kaupa, kuid ainult näiteks

keskmiselt 45 minutit päevas,

oleks palju tõhusam,

kui see kaup tehakse neile ja teistele

kättesaadavaks siis, kui nad seda vajavad,

Paljud unustavad, et nad ei taha mitte kaupa,

vaid kauba otstarvet.

Kui me mõistame, et kauba

olulisus sõltub selle kasutusest,

näeme, et "väline piirang" ehk

see, mida me praegu kutsume "omandiks",

on ääretult priiskav ja keskkonna seisukohalt ebaloogiline

ja seda põhilises majanduslikus tähenduses.

Seega peame looma uue strateegia: "strateegiline kättesaadavus".

See oleks aluseks meie

"nõudluse / jaotamise seiresüsteemile",

mis kindlustab, et saaksime

täita rahvastiku vajadusi

pääseda ligi ükskõik millele, mida nad vajavad, kui nad seda vajavad.

Mis puutub füüsiliselt asjade kättesaamist,

siis oleksid tsentraliseeritud ja regionaalsed

tarbekeskused loogilised, sest

nad asuksid elanike vahetus läheduses

ning inimene lihtsalt tuleks ja võtaks mingi eseme,

kasutaks seda ning tooks tagasi, kui tal seda enam vaja pole...

Nii nagu toimivad tänapäeva raamatukogud.

Sellised keskused ei oleks ainult kogukonnas

nagu tänapäeva kohalikud poed,

vaid spetsialiseerunud tarbekeskused oleksid kindlates piirkondades,

kus kasutatakse sageli kindlaid kaupu,

säästes sel viisil rohkem energiat ilma pideva transpordi vajaduseta.

Kui see nõudluse seiresüsteem on töökorras,

siis on ta seotud meie tootmise haldussüsteemiga

ja loomulikult ka ressursside haldussüsteemiga,

luues seega ühtse, dünaamiliselt uueneva

ülemaailmse majanduse haldamise masinavärgi.

See lihtsalt hoolitseb, et me püsiksime

jätkusuutlikena alates piiratud ressursside teviklikkuse kindlustamisest,

kuni ainult parimate ja kõige strateegilisemate kaupade tootmiseni,

mis on võimalikud,

samas jaotades kõike

kõige arukamal ja tõhusaimal viisil.

Selle säilitamisel põhineva suuna ainulaadseks tulemuseks,

mis on vaistlikult paljudele vastu,

on see, et see loogiline, algusest peale

kogemustel põhinev säilitamise ja efektiivsuse protsess,

mis määrab tõeliselt inimeste jätkusuutlikkuse siin planeedil,

teeks võimalikuks midagi, mida pole varem inimajaloos nähtud...

Kättesaadavuse küllus

ja mitte ainult murdosale maailma rahvastikust,

vaid tervele tsivilisatsioonile.

Seda majandusmudelit, mida äsja üldistati,

seda vastutustundlikku, süsteemset lähenemist

täielikule Maa ressursside haldamisele ja neid protsesse,

mis on kujundatud ei millegi vähema

kui kogu inimkonna eest hoolt kandmiseks

kõige tõhusamal ja jätkusuutlikumal viisil,

võib nimetada

"RESSURSIPÕHISEKS MAJANDUSEKS".

Sellele ideele pani aluse 1970. aastatel

ehitusinsener Jacque Fresco.

Ta mõistis juba siis, et ühiskond liigub kokkupõrke suunas

looduse vastu - igal tasandil jätkusuutmatu -

ning kui asjad ei muutu,

hävitaksime üksteist ühel või teisel viisil.

Kas kõik need asjad, millest sa räägid, Jacque...

Kas neid oleks võimalik ehitada praeguste teadmiste juures?

Või sa oletad... tuginedes sellele, mida me tänapäeval teame?

Ei, kõiki neid asju on võimalik ehitada tänapäevaste teadmiste juures.

Maapinna muutmine võtaks kümme aastat,

et maailm ehitada ümber teiseks Eedeni aiaks.

Sina otsustad.

Tuumarelvadega võidurelvastumine on rumalus,

relvade arendamine,

üritada lahendada probleeme poliitiliselt,

valides üht või teist poliitilist erakonda...

Kogu poliitika on korruptsioonist läbi imbunud.

Luba ma ütlen seda uuesti:

kommunism, sotsialism, fašism, demokraadid,

liberaalid - me tahame inimesi kaasa haarata.

Kõiki organisatsioone, kes usuvad inimeste paremasse elusse:

ei ole olemas mustanahaliste või poolakate probleeme

või juutide või kreeklaste probleeme

või naiste probleeme – on inimeste probleemid.

Ma ei karda mitte kedagi, ma ei tööta kellegi heaks,

keegi ei saa mind lahti lasta.

Mul ei ole ülemust.

Ma kardan elada ühiskonnas, milles me täna elame.

Meie ühiskonda ei saa ülal pidada sellist tüüpi saamatusega.

Vabaturumajandus oli suurepärane

umbes 35 aastat tagasi. Siis oli viimati sellest kasu.

Me peame oma mõtteviise muutma või me hukume.

Tuleviku õudusfilmid räägivad meie ühiskonnast...

kuidas see ei töötanud

ja poliitika...

oleks osa sellest õudusfilmist.

Tänapäeval kasutavad paljud inimesed väljendit "kuiv teadus",

sest teadus on analüütiline,

ja nad isegi ei tea, mida "analüütiline" tähendab.

Teadus tähendab täpsemaid seletusi

selle kohta, kuidas maailm tegelikult toimib.

Seega - see on tõe rääkimine, vaat mis see on.

Teadlane ei ürita inimestega hästi läbi saada.

Teadlased ütlevad, millised on nende avastused.

Nad peavad kõike kahtluse alla seadma

ja kui mõni teadlane avastab katse käigus, et mingitel materjalidel

on teatud omadused, peavad teised teadlased

olema võimelised seda katset kordama

ja jõudma samade tulemusteni.

Isegi, kui teadlane arvab matemaatika või

arvutuste põhjal, et lennuki tiib

suudab kanda antud raskust,

laob ta sellele ikkagi liivakotte, et

teha kindlaks, millal see murdub,

ja ütleb: "Mu arvutused olid õiged," või "Need ei olnud õiged".

Mulle meeldib see süsteem, sest see on erapooletu ja

vaba mõtteviisist, et matemaatikaga võib lahendada kõik probleemid.

Sa pead oma matemaatika ka läbi proovima.

Arvan, et iga süsteem, mida on võimalik

katseliselt läbi proovida, tuleks läbi proovida.

Ja et kõik otsused peaksid põhinema uurimistööl.

Ressursipõhine majandus on vaid teadusliku

meetodi rakendamine ühiskondlikele küsimustele -

lähenemine, mis praegusest maailmast täiesti puudub.

Ühiskond on tehniline leiutis.

Ja kõige tõhusamad meetodid optimaalse tervise,

tootmise, jaotamise, linnade infrastruktuuri ja muu sellise

saavutamiseks annavad meile teadus ja

tehnika - mitte poliitika ega rahal põhinev majandus.

See töötab sama süstemaatiliselt nagu näiteks lennuk

ja lennuki ehitamisel pole vabariiklikku ega liberaalset lähenemist.

Samuti, füüsiline referent, mida me

kasutame, et oma teadust testida, on loodus ise.

Ja see on kindel süsteem, mis ilmneb

vaid sedamööda, kuidas paraneb meie arusaamine loodusest.

Õigupoolest, sellel pole sooja ega külma

sellest, mida sina subjektiivselt arvad olevat tõsi.

Selle asemel annab see sulle võimaluse:

sa saad õppida ja sobituda loodusseadustega

ning käituda neile vastavalt,

tagades kindlalt hea tervise ja jätkusuutlikkuse...

Või voolule vastu minna, millest pole kasu.

Pole oluline, kui väga sa ka ei usuks, et sa saad

praegu püsti tõusta ja seinal kõndima hakata,

gravitatsiooniseadus ei luba seda.

Kui sa ei söö - sa sured.

Kui sind ei puudutada imikueas - sa sured.

Ükskõik kui karmina see ka ei kõlaks, loodus on diktatuur

ja me võime sellele kas kuuletuda ning sellega kooskõlas olla

või kannatada paratamatute kahjulike tagajärgede käes.

Seega, ressursipõhine majandus pole muud kui

tõestatud elul põhinevate arusaamade kogum,

milles kõik otsused põhinevad

inimeste ja keskkonna optimeeritud jätkusuutlikkusel.

See võtab arvesse empiirilisi "elu aluseid",

vajadusi, mis on kõikidel inimestel ühised,

jällegi olenemata nende poliitilisest või religioossest vaatest.

Selles lähenemises pole kultuurilist relativismi.

See ei ole seotud arvamustega.

Inimvajadused on inimvajadused

ning ligipääs eluks vajalikule, näiteks puhtale õhule,

toitainerikkale toidule ja puhtale veele,

koos toetava, stabiilselt üles kasvatava,

mitte-vägivaldse keskkonnaga, on see, mida vajab

meie füüsiline ja vaimne tervis

ja meie evolutsiooniline vormisolek

ning seega kogu liigi ellujäämine ise.

Ressursipõhine majandus põhineks

kättesaadavatel ressurssidel.

Sa ei saa lihtsalt tuua palju inimesi saarele

või ehitada linna 50 000 inimese jaoks, kui puudub

ligipääs eluks vajalikule.

Nii et kui ma kasutan mõistet "kõikehõlmav süsteemne lähenemine",

siis räägin ma kõigepealt piirkonna ressurssidest ülevaate tegemisest

ja selgitamisest, mida see piirkond on võimeline tagama -

mitte lihtsalt arhitektuurilisest lähenemisest,

mitte lihtsalt disainist -

vaid kujundus peab põhinema kõikidel nõuetel,

et parandada inimeste elu,

ja seda pean ma silmas integreeritud mõtteviisi all.

Toit, riietus, peavari, soojus, armastus -

kõik need asjad on vajalikud

ja kui jätta inimest ühestki neist ilma,

siis on tegemist inimesega, kes ei suuda nii hästi hakkama saada.

Nagu enne mainitud, ressursipõhise majanduse algusest peale

ülemaailmne, süsteemne lähenemine ressursside hankimisele, toomisele ja jaotamisele

põhineb tõelistel majanduslike mehhanismide kogumikul ehk strateegiatel,

mis tagavad tõhususe ja jätkusuutlikkuse

igas majanduse valdkonnas.

Seega, jätkates seda mõttekäiku loogilisest kujundusest -

mis on järgmine meie võrrandis?

Kus võtab see kõik kuju?

Linnades.

Linnade teke on kaasaegse tsivilisatsiooni põhitunnuseks.

Linna eesmärk on võimaldada tõhusat ligipääsu eluks vajalikule

koos suurendatud ühiskondliku toetuse ning suhtlemisega.

Kuidas me kujundaksime ideaalset linna?

Mis kujuga tuleks see teha?

Ruut? Trapets?

Arvestades seda, et liigume seal palju ringi,

siis võiksime teha selle nii ühekaugusega kui võimalik,

seega ringikujulise.

Mis peaks linnas olema?

Loomulikult on vaja elamisrajooni, kaupade tootmispiirkonda,

elektri tootmispiirkonda, põllumajanduspiirkonda.

Inimestena vajame ka hellitust - seega kultuuri,

loodust, vabaajaveetmist ja haridust.

Seega lisagem ka kena avatud pargi,

meelelahutuse/ürituste koha kultuuri ja suhtlemise vajadusteks

ning haridus- ja teadusasutused.

Kuna meil on ringikuju,

siis tundub loogiline paigutada need vöönditesse

selle põhjal, kui palju maad igaüks neist vajab,

koos mugava ligipääsuga.

Väga hea.

Aga nüüd asume üksikasjade kallale:

Kõigepealt peaksime vaatama

infrastruktuuri tuuma ehk "linnaorganismi soolestikku".

Need oleksid vee, kaupade,

jäätmete ja energia transpordi kanalid.

Nii nagu praegu on meie linnade all vee- ja kanalisatsioonisüsteemid,

laiendaksime seda kanalite põhimõtet, et

lõimida jäätmekäitluse ja kaupade kohaletoomise süsteemi.

Lõpp postiljonidele ja prügivedajatele.

See on juba sisse ehitatud. Me võiksime kasutada isegi

automatiseeritud suruõhutorusid ja teisi sarnaseid tehnoloogiaid.

Sama käib transpordi kohta.

Seda tuleb integreerida ja strateegiliselt planeerida, et vähendada

või isegi kõrvaldada vajaduse raiskavate, iseseisvate autode järele.

Elektritrammid, konveierid, transveierid ja

magnethõljukrongid, mis võivad sind linnas

praktiliselt ükskõik kuhu viia,

isegi üles ja alla, samuti teiste linnadega ühendada.

Ja muidugi juhul, kui tekib vajadus auto järele,

on see ohutuse ja töökindluse tagamiseks satelliidi kaudu automatiseeritud.

Tegelikult on selline automatiseerimise tehnoloogia praegugi töökorras.

Autoõnnetustes hukkub igal aastal u 1,2 miljonit inimest,

vigastada saab u 50 miljonit inimest.

See on absurdne ega peaks juhtuma.

Tänu tõhusale linnaplaneerimisele ja automatiseeritud, juhtideta autodele

võime selle ohvrite arvu peaaegu nulli viia.

Põllumajandus.

Praeguse kaootilise, kulusid kokku hoida püüdvate tööstuslike

meetoditega, mis kasutavad pestitsiide, liigselt väetisi ja teisi vahendeid,

oleme suutnud hävitada suure osa

viljakast maast sel planeedil,

rääkimata oma organismide põhjalikust mürgitamisest.

Tegelikult leidub tööstuslikke ja põllumajanduslikke keemilisi

toksiine praegu peaaegu igas inimeses, keda testitakse, ka imikutes.

Õnneks on olemas silmapaistev alternatiiv -

hüdropoonika ja aeropoonika mullata söötmed,

mis vähendavad ka toitainete ja vee tarvet

praegusest tarbimisest kuni 75% võrra.

Nüüd saab kinnistes, nn vertikaalsetes farmides toitu kasvatada

orgaaniliselt ka tööstuslikus mahus.

Näiteks 50-korruselisel 1-aakrilisel maatükil,

mis praktiliselt kõrvaldab vajaduse pestitsiidide

ja süsivesinike järele üldiselt.

Selline on toidu tööstusliku tootmise tulevik:

tõhus, puhas ja külluslik.

Sellised arenenud süsteemid moodustaksid seega

meie põllumajandusvööndi,

tootes kogu toidu, mida vajab terve linna elanikkond,

ning midagi pole vaja importida kuskilt väljastpoolt,

vähendades aega, raiskamist ja energiakulu.

Rääkides energiast -

energiavöönd kasutaks süsteemset lähenemist

elektri tootmiseks külluslike taastuvate energiate abil,

täpsemalt tuule, päikese, geotermaalse ja soojusvahede energia abil

ning kui läheduses on vesi - siis loodete ja lainete energia abil.

Katkestuste vältimiseks ja piisava

energiatootmise kindlustamiseks

toimiksid need vahendid integreeritud süsteemis,

varustades üksteist, siis kui vajadus tekib,

samaaegselt säilitades liigset energiat

suurtes maa-alustes superkondensaatorites,

nii et midagi raisku ei läheks.

Linn mitte ainult ei varusta end energiaga,

vaid ka eraldiseisvad ehitised varustavad end iseseisvalt

ning toodavad elektrit fotokeemilistest värvidest,

strukturaalpingete muundamisest, termoelektrilisest efektist

ja teistest praegu vähekasutatud tehnoloogiatest.

Muidugi tekib küsimus:

kuidas see tehnoloogia ja need kaubad

üleüldse luuakse?

See viib meid tootmiseni:

tööstusvöönd on peale haiglate ja muu säärase olemasolu poolest,

tootmistehaste keskus.

Üldiselt täielikult paikne,

hangiks see toormaterjali loomulikult

ülemaailmse ressursside haldussüsteemi abil,

mida äsja arutati, kusjuures nõudluse loob linna elanikkond ise.

Tootmise tehnilisest küljest

peaksime arutama uut, võimsat nähtust,

mis on just hiljuti inimajaloos tekkinud

ning mis hakkab kiiresti kõike muutma.

Seda nimetatakse mehhaniseerimiseks

ehk töö automatiseerimiseks.

Kui ringi vaadata, siis on märgata, et peaaegu kõik,

mida me kasutame tänapäeval

on ehitatud automaatselt.

Sinu kingad, riided, kodumasinad, auto jne...

Need kõik on ehitatud automaatselt masinate poolt.

Kas me saame väita, et ühiskonda

pole sellised suured tehnoloogilised arengud mõjutanud?

Muidugi mitte.

Need süsteemid tegelikult määravad uusi struktuure

ja uusi vajadusi ning nad muudavad palju teisi asju kasututeks.

Seega, oleme arengus ja tehnoloogia kasutamises

tõusnud eksponentsiaalselt.

Automatiseerimine jätkub kindlasti. Ei saa peatada

tehnoloogiaid, mille tulek on mõistetav.

Töö automatiseerimine tehnoloogia abil

on inimajaloos iga suure ühiskondliku ülemineku aluseks olnud.

Alates põllumajandusrevolutsioonist ja adra leiutamisest

kuni tööstusrevolutsiooni ja elektril töötavate masinate

leiutamiseni kuni informatsiooniajastuni, kus me nüüd elame,

peamiselt edasiarenenud elektroonika ja arvutite leiutamise tõttu.

Mis puudutab tänaseid kõrgeltarenenud tootmismeetodeid,

siis areneb mehhaniseerimine nüüd ise.

Liigume edasi traditsioonilisest

osade kokkupaneku meetodi juurest

keerulisema meetodi juurde, millega luuakse

terveid tooteid ühe protsessiga.

Nagu enamikke insenere, huvitab mind bioloogia,

sest see on täis hiilgavaid näiteid inseneritööst.

Mis on bioloogia? See on uurimus asjadest, mis endast koopiaid teevad.

See on parim elu definitsioon, mis meil on.

Jällegi olen ma insenerina alati

huvitunud ideest, et masinad teeksid iseendast koopiaid.

Rep-Rap on kolmemõõtmeline printer -

See on printer, mille ühendad oma arvutiga ja

selle asemel, et see prindiks kahemõõtmelisi mustritega paberilehti,

teeb ta ehtsaid, füüsilisi, kolmemõõtmelisi esemeid.

Selles pole aga midagi uut.

3-D printerid on olemas olnud u 30 aastat.

Rep-Rapi puhul on oluline see, et see prindib välja enamiku iseenda osadest.

Nii et kui sul on üks, siis saad

teisegi teha ning selle sõbrale anda.

Samas prindib ta palju kasulikke asju.

Alates lihtsate majapidamistarvete printimisest kodus

kuni terve auto printimiseni ühe hooga.

Kõrgtehnoloogilisel ja automatiseeritud 3-D printimisel

on potentsiaal muuta kõiki tootmisvaldkondi.

Kaasa arvatud kodu ehitamist.

Kontuurehitus

on tegelikult ehitustehnoloogia

- niinimetatud 3D printimine -, kui sa ehitad

otse arvutimudelist kolmemõõtmelised asjad.

Kasutades kontuurehitust, on võimalik

ehitada täielikult masina abil ühe päevaga

186 ruutmeetri suurune maja.

Inimesed on huvitatud automatiseeritud ehitamisest sellepärast,

et sellel on palju kasulikke külgi.

Näiteks on ehitus väga tööjõumahukas

ning kuigi see annab tööd ühele ühiskonna osale,

siis on selles ka probleeme ja takistusi.

Näiteks on ehitus kõige ohtlikum ala.

See on hullem kui kaevandamine ja põllumajandus.

Peaaegu igas riigis on seal on kõige rohkem surmajuhtumeid.

Teine probleem on jäätmed.

Tavalise USA kodu kohta on 3 kuni 7 tonni jäätmeid.

See on tohutu, kui vaadata ehituse mõju ning teades,

et 40% kõikidest maailma materjalidest

kasutatakse ehituses.

Seega on see suur energia ja ressursside raiskamine

ning see kahjustab ka keskkonda tugevasti.

Ehitada kodusid haamrite, naelte ja puiduga

tänapäeva tehnoloogia taseme juures on absurdne

ning läheb sama teed mis meie töölisklass,

mis puutub tootmisse USAs.

Hiljuti avaldati Massachusettsi Tehnoloogia Instituudi majandusteadlase David Autori uurimus,

kus väidetakse, et meie keskklass on kadunud

ja seda asendatakse automatiseerimisega.

Väga lihtne: mehhaniseerimine on palju produktiivsem,

efektiivsem ja jätkusuutlikum kui inimtööjõud

praktiliselt igas tänapäeva majanduse valdkonnas.

Masinad ei vaja puhkuseid, pause, kindlustust, pensionit

ja nad saavad töötada 24 tundi päevas, iga päev.

Tootlikkus ja täpsus

on inimtööga võrreldes ületamatu.

Asja iva: üksluine inimtöö hakkab kaduma

ja muutuma ebapraktiliseks üle kogu maailma

ning töötus, mida praegu on näha,

on põhiliselt tehnoloogia efektiivsuse

arengu tulemuseks.

Turuteadlased on aastaid eiranud seda kasvavat trendi,

mida võib nimetada "tehnoloogiliseks tööpuuduseks",

sest alati kerkisid esile uued sektorid,

mis võtsid tööle koondatud töölised.

Tänapäeval on teenindav sektor ainus tõeline sektor, mis on alles,

ning hetkel töötab seal 80% Ameerika tööjõust

ning sarnane osakaal püsib ka enamikes tööstusriikides.

Siiski esitavad sellele sektorile

praegu väljakutse automaatkioskid,

automatiseeritud restoranid ja isegi automatiseeritud poed.

Tänapäeva majandusteadlased

on hakanud lõpuks tunnistama seda, mida on aastaid eitatud:

tehnoloogiline tööpuudus ei muuda praegust töökriisi mitte ainult

hullemaks üle kogu maailma

globaalse majanduslanguse tõttu,

vaid mida rohkem see langus süveneb,

seda kiiremini tööstused mehhaniseeruvad.

Asja konks, mida ei mõisteta,

on see, et mida kiiremini raha säästmise nimel mehhaniseeritakse,

seda rohkem tõrjutakse inimesi välja -

seda enam vähendavad nad rahva ostujõudu.

See tähendab seda, et kuigi ettevõtted

saavad kõike odavamalt toota,

on inimestel tegelikult järjest vähem raha, et midagi osta,

ükskõik kui odavateks hinnad on läinud.

Kokkuvõtteks hakkab tasapisi see

"töö sissetuleku nimel" mäng lõppema.

Kui õieti hetkeks vaadelda,

milliseid praegu olemasolevatest töökohtadest

saaks automatiseerimine kohe üle võtta, siis kui seda rakendada,

saaks 75% ülemaailmsest tööjõust

juba homme mehhaniseerimisega asendada.

Ja just sellepärast pole ressursipõhises majanduses

rahandus-turusüsteemi.

Mitte mingit raha...

Sest seda pole vaja.

Ressursipõhine majandus tunnistab

mehhaniseerimise tõhusust ja võtab omaks selle,

mida see pakub.

See ei võitle selle vastu, nagu meie seda praegu teeme.

Miks? Sest on vastutustundetu

mitte huvituda efektiivsusest ja jätkusuutlikkusest.

See toob meid tagasi meie linnasüsteemi juurde.

Keskel asub tsentraal-kuppel,

mis ei majuta ainult haridusasutusi

ja transpordikeskust,

vaid ka keskarvutit,

mis juhib linna tehnilisi toiminguid.

Linn ongi tegelikult üks suur automatiseeritud masin.

Igas tehnilises vööndis on andurid,

arhitektuuri edenemise jälgimiseks,

energiakogumise, tootmise, jagamise ja muu säärase edenemiseks.

Kas on vaja inimesi nende toimingute ülevaatamiseks,

kui toimub rike või midagi muud sellist?

Tõenäoliselt jah.

See number aga väheneks

aja jooksul täiustuste jätkudes.

Praeguse seisuga on aga

võib-olla 3% linna elanikkonnast vaja

selleks tööks, kui seda analüüsida.

Ma võin teile kinnitada:

majandussüsteemis, mis on tegelikult

kavandatud sinu eest hoolitsema

ja tagama su heaolu,

ilma et sa peaksid igapäevaselt

eradiktatuurile alluma,

tavaliselt töökohale, mis on kas tehniliselt

mittevajalik või ühiskondlikult mõttetu,

samas olles majanduslikes raskustes võla tõttu, mida pole olemas,

lihtsalt et ots-otsaga kokku tulla...

Ma kinnitan teile: inimesed panustavad vabatahtlikult oma aega

süsteemi säilitamiseks ja parandamiseks,

mis neid tegelikult üleval peab.

Koos selle "stiimuli" küsimusega

tuleb ka eeldus,

et kui inimesel puudub väline surve

"töötada elatise teenimiseks",

siis istuksid nad niisama ega teeks

midagi ja muutuksid paksudeks laiskadeks juhmarditeks.

See on absurdne.

Tänapäeva töösüsteem ongi tegelikult

laiskuse tootja,

mitte selle lahendaja.

Kui sa mõtled tagasi ajale, mil sa olid

elujõudu täis laps ja huvitusid uutest asjadest,

arvatavasti midagi luues ja uurides...

Kui aeg läks edasi, pani süsteem su

keskenduma sellele, kuidas hakata raha teenima.

Ning alates varasest haridusest

kuni ülikooliõpinguteni sind piiratakse.

Ainult selleks, et muutuda elukaks, kes on

hammasratas masinavärgis,

mis saadab kõik tööviljad ülemisele 1%.

Teaduslikud uuringud on nüüdseks näidanud, et inimesi

tõepoolest ei motiveeri rahaline tasu,

kui asi puudutab leidlikkust ja loomingut.

Looming ise ongi tasu.

Raha paistab tegelikult olevat stiimuliks ainult

korduvate, rutiinsete tegevuste puhul -

rolli, mida saab masinate poolt asendada, nagu me just näitasime.

Mis puudutab innovatsiooni,

inimmõistuse tegelikku rakendamist,

siis on tõestatud, et rahaline stiimul

on takistuseks, mis segab ja kahandab loomingulist mõtlemist.

See võib ka seletada, miks Nikola Tesla, vennad Wrightid

ja paljud teised leiutajad on tohutult panustanud

praegusesse maailma

ning nad ei olnud selleks rahaliselt motiveeritud.

Raha on tegelikult vale stiimul

ja see tekitab sada korda rohkem moonutusi

kui kasulikke panuseid.

Tere hommikust, klass. Palun rahuneme maha.

Esimene asi, mida ma teha tahaksin, on klassis ringi liikuda

ja küsida, kelleks te saada tahate, kui suureks kasvate.

Kes tahab esimesena vastata?

Hästi, mida sina arvad, Sarah?

Kui ma suureks kasvan, tahan töötada McDonaldsis nagu mu ema!

Perekonnatraditsioon, kas pole?

Aga sina, Linda?

Kui ma suureks kasvan, siis ma hakkan

New York City tänavatel prostituudiks!

Oi! Glamuurne tüdruk, jah?

Väga ambitsioonikas.

Aga sina, Tommy?

Kui mina suureks kasvan, hakkan ma

rikkaks eliitettevõtjaks, kes töötab

Wall Streetil ja teenib kasumit

välismaiste majanduskrahhide pealt.

Ettevõtlik...

Hea meel on näha multikultuurseid huvisid!

[ Kultuuriohvrid ]

Nagu eelnevalt mainitud, kasutab

ressursipõhine majandus teaduslikku meetodit ühiskonna huvides

ja see ei piirdu lihtsalt tehnilise efektiivsusega.

Samuti võtab see otseselt arvesse

inimeste ja ühiskonna heaolu kõiges, mida see hõlmab.

Mis kasu on ühiskondlikust süsteemist, kui see

ei taga lõpuks heaolu ega rahumeelset kooseksisteerimist?

Niisiis on oluline esile tuua, et

rahandussüsteemi eemaldamise

ja kõige eluks vajaliku tagamisega

näeksime me globaalsel tasandil peaaegu koheselt

95% kuritegevuse vähenemist,

sest ei ole midagi varastada, riisuda, petta ja nii edasi.

95% inimestest, kes istuvad praegu vangis, on seal

mõne rahaga seotud kuriteo või uimastite kuritarvitamise pärast

ja uimastite kuritarvitamine on häire - mitte kuritegu.

Aga mis saab ülejäänud viiest protsendist?

Need tõeliselt vägivaldsed,

kes tihti paistavad teistele, et nad on

vägivaldsed selle pärast, et olla vägivaldsed.

On nad lihtsalt "kurjad" inimesed?

Põhjus, miks ma tegelikult arvan, et moraalse hinnangu

andmine inimeste vägivalla kohta

on aja raiskamine,

on sellepärast, et see ei edenda karvavõrdki

meie arusaama vägivaldse käitumise

põhjustest ega selle ennetamisest.

Inimesed küsivad mõnikord, kas ma usun kurjategijatele "andestamisesse".

Minu vastus sellele on:

"Ei, ma ei usu andestamisesse,

just nagu ma ei usu ka hukkamõistmisesse."

Ainult siis, kui me ühiskonnana

hakkame vägivalda suhtuma

kui rahvatervise probleemi ja ennetavasse ravimisse

mitte kui moraalsesse "kurjusesse"...

Ainult siis, kui me muudame

oma suhtumist ja oletusi ja väärtusi,

õnnestub meil tegelikult vähendada

vägivalla taset selle suurendamise asemel,

mida me praegu teeme.

Mida rohkem ajada taga õiglust, seda rohkem saadakse haiget,

sest sellist asja nagu õiglus pole olemas.

On ainult see, mis on olemas, ja kõik.

Kui inimesi on kasvatatud väiklasteks rassistideks

ja kui nad on üles kasvanud keskkonnas, mis seda propageerib,

siis miks süüdistada selles inimest?

Nad on subkultuuri ohvrid.

Seetõttu tuleb neid aidata.

Me peame ümber kujundama keskkonna,

mis tekitab väärastunud käitumist.

See ongi probleem.

Mitte panna inimesed vangi.

Sellepärast ongi kohtunikud, juristid,

"valiku vabadus" ja muud sellised ideed ohtlikud,

sest nad annavad valeinformatsiooni.

Nad väidavad, et see inimene on "halb"... või et ta on "sarimõrvar".

Sarimõrvareid luuakse,

samamoodi nagu sõduritest saavad kuulipildujatega sarimõrvarid.

Neist saavad tapamasinad,

kuid mitte keegi ei vaata neid kui tapjaid või palgamõrvareid,

sest see on "loomulik".

Nii me süüdistame inimesi.

Me ütleme: "See inimene oli nats - ta piinas juute".

Ei, teda kasvatati juute piinama.

Kui sa nõustud, et inimestel

on isiklikud valikud ning nad teevad

neid vabatahtlikult... see tähendab,

et neid ei mõjutata,

siis ma ei saa sellest üldse aru.

Kõiki meid mõjutavad valikute tegemisel

kultuur, milles elame, meie vanemad

ja valitsevad väärtused.

Me oleme mõjutatud - seega ei saa olla "vabu" valikuid.

"Mis on parim riik maailmas?" - tõeline vastus:

"Ma ei ole üle maailma reisinud ja ma ei tunne

piisavalt erinevaid kultuure, et vastata sellele küsimusele."

Ma ei tea kedagi, kes nii räägiks.

Nad vastavad: "Vana hea USA

on maailma parim riik."

Pole mingit uurimust. "Kas Indias oled käinud?" - "Ei."

"Kas sa Inglismaal oled käinud?" - "Ei."

"Aga Prantsusmaal?" - "Ei."

"Millele sa siis tugined?"

Nad ei oska vastata ja saavad vihaseks.

Nad ütlevad: "Kurat võtaks! Kes kurat

sa oled, et võid öelda, mis ma mõtlema pean?"

Ära unusta, et sa räägid kallutatud mõtlemisega inimestega.

Nad ei vastuta oma ütlemiste eest,

nad on oma kultuuri ohvrid ja see tähendab,

et nende kultuur on neid mõjutanud.

[ IV Osa: Tõus ]

Kui räägime ressursipõhisest majandusest,

siis tihti kerkivad esile mitmed argumendid...

[ Ah! ] (Peatudes)

[ Ah! Kuule! ]

[ Kuule, pea nüüd kinni!]

[ Ma tean, mis see on. See on marksism, sõbrake. ]

[ Stalin tappis 800 miljardit inimest selliste ideede pärast... ]

[ Mu isa suri GULAGis! ]

[ Kommunist! Fašist! ]

[ Sulle ei meeldi USA, lahku! ]

Hästi, rahuneme nüüd kõik maha...

[ Surm uuele maailmakorrale! ]

[ Surm uuele maailmakorrale! ]

Kuulajate irratsionaalsuse

kasvades sai šokeeritud ja segaduses

olev jutustaja ootamatult surmava südamerabanduse.

Ja näiliselt kommunistlikku propagandafilmi enam ei olnud.

[ Süsteemiviga ]

[ Tagavarakoopia käivitatud - Taastatud ]

Teate, ma olen sellest inimestele rääkinud

"mõttekodade" tüüpi situatsioonides

nagu näiteks Rooma klubi tüüpi ja nii edasi,

nad ütlevad: "Marksist!"

Mida? Marksist? Kust see tuli?

Neil on lihtsalt see ikoon, millest nad kinni hoiavad,

see on nende Püha Graal

ja see on nii lihtne.

Inimesed küsivad, kas ma olen sotsialist või kommunist või kapitalist.

Ma vastan, et pole keegi neist. Miks sa

arvad, et need on ainsad võimalused?

Kõigi nende poliitiliste ideede

rajajad on eeldanud, et meie

planeedil on lõputult ressursse.

Ükski neist poliitilistest filosoofiatest

isegi ei arutle selle üle, et millestki võiks puudus olla.

Ma usun, et kommunism, sotsialism, vabaturumajandus, fašism

on osa ühiskondlikust evolutsioonist.

Sa ei saa teha hiiglaslikku sammu

ühest kultuurist teise -

on olemas vaheetapid.

Enne mingeid "-isme" on elu alused

ja nagu ma just kirjeldasin,

on need lihtsalt tingimused, mida vajad

järgmise hingetõmbe tegemiseks,

ja need puudutavad nii õhku,

mida hingad, vett, mida kasutad, kindlustunnet, mis sul on,

haridust, millele on sul ligipääs - kõiki

asju, mida jagame, kasutame ja

ilma milleta ei saaks elu üheski kultuuris hakkama.

Seega peame naasma elu aluste juurde

ja selleks ei ole enam mingid "-ismid".

Selleks on "elu väärtuse analüüs".

[ Täiesti vastuvõetamatu ]

See on ajalooline fakt,

et ükskõik mis ühiskonna

valdav vaimne kultuur peegeldab

valitseva grupi huve ühiskonnas.

Orje pidavas ühiskonnas

peegeldavad uskumused inimeste ja inimõiguste kohta

orjapidajate vajadusi.

Ühiskonnas, mis põhineb

mõnede inimeste võimul kontrollida ja kasu saada

miljonite teiste inimeste eludest ja tööst,

peegeldab valdav vaimne kultuur

valitseva grupi huve.

Kui kaugemale vaadata, siis ideed,

mis on läbivad nii psühholoogias,

sotsioloogias, ajaloos,

poliitilises ökonoomias kui ka politoloogias,

peegeldavad põhiliselt teatud eliidi huve.

Akadeemikud, kes kahtlevad nendes ideedes liiga palju,

heidetakse kõrvale või

tembeldatakse radikaalideks.

Väärtused, mis on kultuuris valdavad,

toetavad ja säilitavad seda,

mida kultuur heaks kiidab.

Ühiskonnas, kus edu ja

staatust määrab materiaalne rikkus,

mitte sotsiaalne panustamine,

on lihtne mõista, miks maailm on tänapäeval selline, nagu ta on.

Tegemist on väärtussüsteemi häirega,

mis on täiesti ebaloomulikuks muudetud.

Isiklik ja ühiskondlik heaolu

on muutunud teisejärguliseks selliste kahjulike

asjade kõrval nagu tehislik rikkus ja lõpmatu kasv.

See häire levib nagu viirus

igasse valitsusse,

meediasse, meelelahutusse ja isegi akadeemilisse maailma.

Ning struktuuri on sisse ehitatud

kaitsemehhanismid

kõige eest, mis võiks vahele segada.

Rahanduse-turu religiooni jüngrid,

valitseva korra isehakanud kaitsjad,

otsivad pidevalt viise, kuidas vältida kõiksugu ideid,

mis võivad nende uskumusi segada.

Kõige levinum neist on ülekantud duaalsus.

Kui sa pole vabariiklane, oled sa demokraat.

Kui sa pole kristlane, võid sa olla satanist

ja kui sulle tundub, et ühiskonda võib tublisti parandada,

näiteks mõelda, et - ma ei tea -

kõigi eest on võimalik hoolitseda?

Siis oled sa lihtsalt "utopist".

Kõige salakavalamad võivad väita, et

kui sa ei toeta "vabaturumajandust",

oled sa järelikult vabaduse enda vastu.

Mina usun vabadusse!

Iga kord, kui kuuled sõna "vabadus"

või "valitsuse sekkumine" öeldud ükskõik kus,

siis tähendab see lahti mõtestatult:

takistada seda, et eraisikust rahaomanikud saaksid

endale rahast võimalikult palju veel rohkem raha teha.

Kõik. Veel võivad nad öelda, et

"inimeste jaoks on rohkem kaupu vaja",

"see on vabadus diktatuuri vastu" ja nii edasi.

Iga kord kui nad seda kasutavad,

võib selle niimoodi lahti mõtestada

ja leida üks-ühele seose.

Seda võib mõnes mõttes kutsuda "süntaksiks".

Arusaamist ja väärtust valitsevaks süntaksiks.

Seega valitseb see väljaspool nende endi arusaamu, nii et nad

võivad öelda: "Ma ei mõelnud seda üldse nii!",

kuigi tegelikult nad mõtlesid küll.

Nagu siis, kui kasutada keelegrammatikat

ja järgida grammatikareegleid,

aru saamata, mis need reeglid tegelikult on.

Mistõttu meil on midagi, mida ma nimetan "valitseva väärtuse süntaksiks",

mis on selle kõige aluseks, nii et iga kord, kui kasutatakse sõnu

"valitsuse sekkumine", "vabaduse puudumine","vabadus",

"progress" või "areng",

võib need lahti mõtestada selleks, mida need tegelikult tähendavad.

Muidugi, kui te kuulete sõna "vabadus",

siis kipub see olema samas lauses

millegagi, mida nimetatakse "demokraatiaks".

See on hämmastav, kuidas inimesed näivad uskuvat,

et neil on tõepoolest reaalset mõju sellele,

mida nende valitsus teeb,

unustades, et juba meie süsteemi

olemuses on kõike müügiks pakkuda.

Ainuke hääl, mis loeb, on rahahääl,

ja ei loe see, kui palju ükski aktivist

eetika ja vastutuse nimel häält tõstab.

Turumajanduses on iga poliitik, iga seadusandlus

ja seega, iga valitsus, müügiks.

Alates 2007. aastast on kulutatud 20 triljonit dollarit

pankade väljaostmisele,

raha, mis oleks võinud muuta, ütleme,

globaalse energia infrastruktuuri täielikult

taastuvate energiaallikate põhiseks,

selle asemel, et minna institutsioonidele,

mis ei tee mitte kui midagi, et ühiskonda aidata,

institutsioonid, mille võiks juba homme

tagasilööke kartmata likvideerida...

Jätkuvalt mõjutatakse inimesi pimesi uskuma,

et poliitikud seisavad üldsuse heaolu eest.

Tegelikkuses on poliitika äri, mis pole mitte millegi

poolest erinev teistest turumajanduses esinevatest äridest,

ning ennekõike muretsevad poliitikud omaenda erahuvi pärast.

Tõesti, ausalt, sügaval sisimas ma ei usu poliitilisse tegevusse.

Arvan, et süsteem tõmbub kokku ja laieneb, nii nagu talle meeldib.

Ta kohaneb nende muutustega.

Pean ka kodanikuõiguste liikumist kohanemiseks

nende poolt, kes seda riiki omavad.

Usun, et nad teavad, kus on nende omahuvi,

nad teavad, et teatud kogus vabadust võib olla hea

- vabaduse illusioon - anna inimestele üks valimispäev aastas,

nii et neile jääks mõttetu valiku illusioon.

Mõttetu valik, mida teeme nagu orjad ja ütleme: "Ma ju hääletasin".

Väitluse piirid on siin riigis paika pandud enne,

kui väitlus isegi algab, ning kõik

teised tõrjutakse kõrvale ja näidatakse,

nagu oleksid nad kommunistid või ebalojaalsed inimesed -

"äärmuslased" - see sõna sobib...

Nüüd on see "vandenõu". Nemad tegid selle.

Midagi sellist, mida ei tohi hetkekski mõelda, on see,

et mõjuvõimsad inimesed saavad kokku ja koostavad plaane!

Seda ei juhtu! Sa oled "äärmuslane"! Oled "vandenõu fanaatik"!

Ja kõikidest selle süsteemi kaitsemehhanismidest

kerkivad kaks mehhanismi korduvalt esile.

Esimene idee seisneb selles, et praegune süsteem on

materiaalse arengu "põhjustajaks" meie planeedil.

Tegelikult mitte.

Põhimõtteliselt on kaks algpõhjust, mis

on pannud aluse n-ö "rikkusele" ja

rahvaarvu kasvule, mida täna näeme.

Esiteks: tootva tehnoloogia eksponentsiaalne areng

ehk teaduslik leidlikkus.

Teiseks: suure koguse energia avastamine, mis põhineb süsivesinikel,

mis on praegusel hetkel kogu sotsiaalmajandusliku süsteemi aluseks.

Vabaturumajandus, kapitalistlik,

rahanduslik turumajandus - kuidasiganes seda kutsuda -

ei ole teinud muud, kui elanud nende kahe saavutuse arvel

koos moonutatud motiveerimissüsteemi ja juhusliku ning

jämedalt ebavõrdse tulude rakendamise ja jaotamise meetodiga.

Teine kaitsemehhanism on vaenulik ühiskonna meelestatus,

mida propaganda on juba aastaid tootnud,

mis näitab ükskõik millist teist ühiskondlikku süsteemi

teekonnana diktatuuri suunas.

Koos sellega mainitakse nimesid nagu Stalin, Mao, Hitler...

ja hukkunute arvu, mille nad põhjustasid.

Ükskõik kui despootlikud need mehed ka polnud

koos oma ühiskondliku lähenemisega, mida nad levitasid...

Kui juttu on surmamängudest,

kui juttu on süstemaatilisest ja igapäevasest

inimeste massimõrvamisest, siis

sellele, mis tänapäeval toimub, ei ole ajaloos midagi võrdväärset.

Näljahädasid ei ole vähemalt viimase sajandi jooksul

põhjustanud toidupuudus.

Neid on põhjustanud suhteline vaesus.

Majanduslikud ressursid jaotati nii ebavõrdselt,

et vaestel ei olnud lihtsalt piisavalt raha

toidu ostmiseks, mis oleks saadaval

olnud, kui nad oleksid selle eest maksta suutnud.

See on näide struktuursest vägivallast.

Veel üks näide: Aafrikas ja teistes piirkondades

- ma keskendun peamiselt Aafrikale -

surevad kümned miljonid inimesed AIDSi.

Miks nad surevad?

Mitte seepärast, et me ei oska AIDSi ravida.

Rikastes riikides saavad miljonid inimesed

hämmastavalt hästi hakkama, sest neil on

ravimid AIDSi ravimiseks.

Aafrikas AIDSi kätte surevad inimesed

ei sure HI-viiruse tõttu,

nad surevad, sest neil ei ole raha,

et osta ravimeid, mis neid elus hoiaksid.

Gandhi nägi seda ja ütles:

"Surmavaim vägivallavorm on vaesus."

See on täiesti õige.

Vaesus tapab rohkem inimesi kui kõik sõjad, mis on olnud,

rohkem kui kõik mõrvarid, kes on elanud,

rohkem kui kõik enesetapud, mis on olnud...

Struktuurne vägivald mitte ainult ei tapa rohkem inimesi,

kui kõik käitumisvägivald kokku panna,

vaid struktuurne vägivald on ka

käitumisvägivalla peamine põhjustaja.

[ Tipust möödas ]

Nafta on inimtsivilisatsiooni

alustala ja kogu aeg kasutuses olnud.

Igas kaloris toidus, mida mina ja sina arenenud maailmas sööme,

on kümme kalorit süsivesinike energiat - nafta ja maagaasi näol.

Väetised on tehtud maagaasist.

Taimekaitsevahendid on tehtud naftast.

Naftal töötavate masinatega küntakse, külvatakse, kastetakse,

koristatakse saaki, transporditakse ja pakitakse. Toit pakitakse

plastikusse - kõik see on nafta. Kõik plastik on nafta.

Igas autorehvis on 26,5 liitrit naftat.

Nafta on igalpool, see on üldlevinud. Ainult tänu

naftale on sellel planeedil 7 miljardit või

peaaegu 7 miljardit inimest.

Selle odava ja käepärase energiaallika

kasutuselevõtt, mis, muide,

võrdub miljardite orjade ööpäevase tööga,

muutis maailma viimase sajandi jooksul sedavõrd radikaalselt

ja rahvaarv on kasvanud kümme korda.

Praeguse elustiili juures suudavad naftavarud

aastaks 2050 pidada üleval

vähemat kui poolt tänapäeva rahvastikust.

Seega on elustiili muutuste maht hiiglaslik.

Praegu kulub iga naftabarreli leidmiseks kuus barrelit naftat.

Viis aastat tagasi oli see näitaja

4 iga leitava barreli kohta.

Aasta pärast hakkab see olema

8 iga leitava barreli kohta.

Mis mind häirib, on see, et

üle maailma ei tee valitsused ja tööstusjuhid küllalt

tõsiseid jõupingutusi millegi muutmiseks.

Me küll enam-vähem üritame kasutada rohkem tuuleenergiat ja võib-olla

teha midagi tõusu ja mõõnaga...

Me oleme üritanud muuta oma autod veidike efektiivsemateks, kuid midagi

tõeliselt revolutsioonilist pole tulemas

- need on kõik üsna tühised sammud -

ja minu arvates on see päris hirmutav.

Valitsused, keda tõukavad tagant majandusteadlased,

kes ei huvitu sellest, millest me räägime,

püüavad ergutada tarbimiskultust, et taastada varasem heaolu

lootuses, et neil õnnestub taastada minevik.

Nad trükivad aina rohkem raha, millel pole mingisugustki katet.

Kui majandus paraneb ja taastub

ja see kuulus majanduskasv naaseb,

siis on see ainult lühiajaline, sest

natukese aja pärast, mida võiks arvestada kuudes mitte aastates,

tuleb pakkumisel jälle piir ette.

Tuleb järjekordne hinnašokk

ja sügavam langus. Ma arvan,

et me läheme nõiaringi.

Nii suureneb majanduskasv - hinnatõus -

ja kõik jääb seisma. Praegu oleme seal.

Seejärel hakkab see uuesti üles minema,

aga praegu oleme olukorras, kus ei suudeta enam odavat energiat toota.

Oleme tipus - nafta tootmine langeb.

Maapõuest ei saa naftat kuidagi rohkem ega kiiremini kätte,

mis tähendab, et asjad seiskuvad ja nafta hind langeb,

mida see 2009. a. alguses ka tegi, aga niipea kui tuleb "taastumine",

hakkab nafta hind jälle tõusma.

Viimasel ajal kõigub barreli hind 80$ juures

ja isegi selle hinnaga on

finants- ja majanduskrahhi tingimustes

inimestel raske seda endale lubada.

Maailma naftatootmine on praegu umbes 86 miljonit barrelit päevas.

Kümne aasta jooksul tuleb

umbes 14 miljonit barrelit päevas asendada millegi muuga.

Praegu ei ole midagi, mis suudaks

isegi 1% sellest nõudlusest katta.

Kui me ei tee midagi väga kiiresti,

siis tekib suur energia puudujääk.

Ma arvan, et suur viga oli see, et umbes kümme aastat tagasi

ei tunnistatud suurte jõupingutuste vajadust,

et arendada neid

jätkusuutlikke energialiike.

Ma arvan, et meie lapselapsed vaatavad sellele tagasi

täieliku hämmastusega: "Te teadsite,

et teil on tegemist piiratud maavaraga...

Kuidas te võisite ehitada oma majanduse

millelegi, mis ühel hetkel kaob?"

Esimest korda inimajaloos

on meie liik silmitsi põhiressursi otsalõppemisega,

millest sõltub süsteemi ellujäämine.

Kogu asja puänt on selles,

et isegi kui naftat napib,

levitab majandussüsteem ikka pimesi

oma vähkkasvajalikku kasvumudelit...

et inimesed saaksid minna ja osta rohkem

naftal töötavaid autosid, et suurendada SKT-d ja luua töökohti, muutes seeläbi allakäiku hullemaks.

Kas on lahendusi, mis asendaksid

seda süsivesinike majanduse struktuuri?

Muidugi,

aga sammud, mida on nendeks muutusteks vaja astuda,

ei kajastu turumajanduse nõuetes,

sest uusi lahendusi saab

rakendada ainult kasumimehhanismi kaudu.

Inimesed ei investeeri taastuvenergiasse,

sest selle pealt ei teeni raha ei pikas ega lühikeses perspektiivis.

Nende rakendamine nõuab pühendumust,

mis on võimalik vaid suurte rahaliste kaotustega.

Seega puudub rahaline ajend ja

selles süsteemis on nii, et kui puudub rahaline ajend, siis asju ei tehta.

Pealegi on naftatipp

vaid üks paljudest ilmnevatest tagajärgedest,

mis kihutavad keskkonda ja ühiskonda kiiresti kuristiku poole.

Lisaks on vähenemas magevesi

- ühtlasi meie olemasolu eeldus -

millest on praeguste andmete järgi

puudu 2,8 miljardil inimesel

ja aastaks 2030 jõuab see 4 miljardini.

Toidutootmine:

Põllumaid, kust tuleb 99,7% tänapäeva inimtoidust,

hävitatakse kuni 40 korda kiiremini,

kui need taastuda jõuavad,

ning viimase 40 aasta jooksul on

30% haritavast maast muutunud viljatuks.

Rääkimata sellest, et süsivesinikud on tänapäeva

põllumajanduse selgroog ning selle vähenedes

vähenevad ka toiduvarud.

Üldiselt ressursside osas

on meie praeguse tarbimisrütmi juures vaja

aastaks 2030 kahte planeeti, et samamoodi jätkata.

Rääkimata elu toetava

elurikkuse pidevast hävitamisest,

mis tekitab väljasuremise puhanguid

ja keskkonna ebastabiilsust üle maailma.

Lisaks nendele probleemidele

on meil peaaegu eksponentsiaalne rahvastiku kasv,

mille puhul võib aastaks 2030 sellel planeedil olla

üle 8 miljardi inimese.

Sellise nõudluse juures peaks juba ainuüksi

energiatootmine aastaks 2030 suurenema 44%.

Ja jällegi, kuna raha on ainuke asi, mis asjad liikuma paneb,

siis kas me eeldame, et maailmas leidub

mõni riik, kes suudab endale lubada

selliseid hiiglaslikke muutusi, mida vajavad

põllumajandus, vee töötlemine, energiatootmine ja muu sarnane?

Kui kogu maailma

hakkab globaalne võlapüramiidskeem vaikselt välja lülitama...

Rääkimata sellest, et

tehnoloogilise tööpuuduse

tõttu muutub praegune

tööpuudus tavaliseks.

Need töökohad ei tule enam tagasi.

Ning lõpuks, laiem ühiskondlik väljavaade.

Vaesus suurenes meie planeedil ajavahemikul 1970-2010

selle süsteemi tõttu kahekordselt...

Ning arvestades meie praegust olukorda,

kas te tõesti arvate, et me näeme

midagi vähemat kui veel rohkem

kahekordistumisi, rohkem kannatust ja massilisi näljahädasid?

[ Algus ]

Mingit taastumist ei tule.

See pole mingi pikk depressioon,

millest me ühel päeval välja tuleme.

Ma arvan, et järgmine etapp, mida me peale

järgmist majanduskrahhi näeme, on ulatuslikud rahutused.

Siis, kui lõpetatakse töötu abirahade maksmine,

sest riikidel pole enam raha.

Ning kui asjad lähevad nii hulluks, et inimesed kaotavad usalduse

oma valitud juhtidesse, siis nõuavad nad muutust,

kui me just üksteist selle käigus ära ei tapa

või keskkonda ei hävita.

Ma kardan, et me võime jõuda olukorda, kust pole enam tagasiteed...

Ja see häirib mind hingepõhjani.

Me teeme kõik, mis võimalik, et seda olukorda vältida.

On selge, et me oleme suure ülemineku äärel inimeste elus...

See, millega praegu silmitsi oleme, on põhimõtteline muutus

elus, mida me viimasel sajandil oleme tundnud.

Majanduse ja planeedi ressurside vahel

peab olema seos,

ressurssideks on muidugi kõik loomad ja taimed,

ookeanide ja kõige muu heaolu.

See on rahapõhine mõtteraamistik,

mis ei tagane enne, kui pole tapnud viimastki inimest.

"Siserühm" teeb kõik, mis ta suudab, et võimul püsida,

ja seda peab meeles pidama.

Nad kasutavad armeed ja mereväge ja valesid

või ükskõik, mis vaja, et võimu säilitada.

Nad ei mõtlegi alla anda,

sest nad ei tea ühtegi teist süsteemi, mis nendesuguseid alal hoiaks.

[ Otseülekanne New Yorgist ]

[ Ülemaailmsed protestid peatavad maailma majanduse ]

[ London - otseülekanne ]

[ Hiina - otseülekanne ]

[ Lõuna-Aafrika - otseülekanne ]

[ Hispaania - otseülekanne ]

[ Venemaa - otseülekanne ]

[ Kanada - otseülekanne ]

[ Saudi-Araabia - otseülekanne ]

[ Läänemaailma kuritegevus kasvab hüppeliselt ]

[ ÜRO kuulutab välja ülemaailmse eriolukorra ]

[ Ülemaailmne töötus on jõudnud 65%-ni ]

[ Jätkuvalt kardetakse maailmasõja puhkemist ]

[ Võlakrahh põhjustab toidunappust ]

[ Võtke see tagasi ]

[ Kuigi puuduvad teated vägivalla kohta,

jätkuvad enneolematud meeleavaldused...

Üle kogu maailma võetakse pangaarvetelt süstemaatiliselt

triljonite dollarite väärtuses raha välja

ning paistab,

et seda visatakse nüüd maha

maailma keskpankade ette. ]

[ SEE ON SINU MAAILM ]

[ SEE ON MEIE MAAILM ]

[ REVOLUTSIOON ON ALANUD ]

[ WWW.THEZEITGEISTMOVEMENT.COM ]