Häbistamise hind

"1998. aastal olin ma justkui nullpatsient, kes kaotas oma maine globaalsel skaalal peaaegu silmapilkselt," räägib Monica Lewinsky. Tänapäeval on avalik häbistamine internetis, mida koges Monica Lewinsky, muutunud täiesti tavapäraseks. Oma julges sõnavõtus heidab ta pilgu meie "alandamiskultuurile", kus internetis häbistamist mõõdetakse rahaühikutega, ning soovitab teistsugust vaatenurka.

Teie ees seisab naine,
kes oli aastaid avalikkuse ees vait.

Nagu näha, on olukord muutunud,

kuid seda alles hiljuti.

Alles mõne kuu eest

pidasin avalikkuse ees
oma esimese pikema kõne

"Forbes 30 Under 30" tippkohtumisel,

kus oli 1500 geniaalset inimest,
kõik nooremad kui 30 aastat.

See tähendab, et 1998. aastal

oli vanim kohalolija kõigest 14

ja noorim vaid 4-aastane.

Ütlesin naljatamisi,
et mõned võivad tunda mind

vaid räpplugude kaudu.

Jah, minust lauldakse räpplugudes.

Ligi 40 räpploos. (Naer.)

Tol õhtul, kui ma kõnet pidasin,
juhtus üks üllatav seik.

Mulle, 41-aastasele, tegi lähenemiskatse
27-aastane noormees.

Eks ole?

Ta oli võluv ja mina olin meelitatud,

ja lükkasin ta ettepaneku tagasi.

Kas teate, mis ta ebaõnnestunud
lähenemislause oli?

"Minuga tunned end jälle 22-aastasena!"

(Naer) (Aplaus)

Mõistsin hiljem tol õhtul,
et ilmselt olen ma ainus üle 40,

kes ei taha olla jälle 22.

(Naer)

(Aplaus)

22-aastaselt armusin ma oma ülemusse

ja 24-aastaselt

sain tunda selle hävitavaid tagajärgi.

Kas praegu võiksid tõsta käe need,

kes ei teinud vigu või midagi,
mida nad kahetsesid, kui olid 22?

Jah. Nii ma arvasingi.

Nagu minagi, on mõned teist
22-aastaselt sattunud eksiteele

ja armunud valesse inimesse,

võib-olla isegi oma ülemusse.

Aga erinevalt minust, polnud sinu ülemus

ilmselt Ameerika Ühendriikide president.

Muidugi, elu on täis üllatusi.

Ei möödu ühtegi päeva, mil mulle
minu viga meelde ei tuletataks.

Ja ma kahetsen tehtut väga.

1998. aastal, kui ma olin sattunud
võimatusse armusuhtesse,

sattusin ma ka ülepeakaela sellisesse
poliit-, õigus- ja meediakeerisesse,

mida keegi polnud varem näinud.

Meenutagem, et vaid paar aastat enne seda

sai uudised vaid kolmest kanalist:

lugedes ajalehte või ajakirja,

kuulates raadiot

või vaadates telerit.

Sellega asi piirdus.

Minu saatus oli aga teistsugune.

Minu skandaalne lugu toodi teieni

digitaalse revolutsiooni kaudu.

See tähendas, et meil oli ligipääs
kogu infole, mis meid huvitas,

mil iganes seda soovisime,
igal ajal ja igas kohas.

Kui uudis 1998. aasta jaanuaris lahvatas,

levis see kulutulena internetis.

Esimest korda juhtus,
et traditsioonilised uudised

jäid internetis leviva
suure uudisloo varju.

See oli hiireklikk,
mis kaikus üle kogu maailma.

Mulle isiklikult tähendas see,

et muutusin üleöö tavalisest eraisikust

kogu maailma ees
avalikult alandatud inimeseks.

Olin justkui nullpatsient,
kaotades oma maine

globaalsel skaalal peaaegu silmapilkselt.

See hukkamõistutorm,
mida tehnoloogia võimaldas,

tõi endaga kaasa massiliselt
virtuaalseid kiviloopijaid.

See oli küll enne
sotsiaalmeedia võidukäiku,

kuid inimesed said siiski
internetis kommenteerida,

saata meiliga uudiseid
ja jagada õelaid nalju.

Uudisteagentuurid kasutasid
mu fotosid kõikjal,

et müüa ajalehti ja
internetis ribareklaami

ja et hoida inimesi teleri ees.

Kas mäletate üht pilti minust,

kus ma kannan baretti?

Tunnistan, et olen teinud vigu,

eriti, kui selle bareti pähe panin.

Kuid tähelepanu ja hukkamõist, mis mulle
osaks sai - mitte sellele, mida ma tegin,

vaid just mulle isiklikult,
oli pretsedenditu.

Mind tituleeriti libuks,

litsiks, linnukeseks, hooraks, bimboks

ja muidugi - selleks naiseks.

Mind teadsid paljud,

aga tegelikult tundsid vähesed.

Ja ma saan aru: lihtne on unustada,

et see naine on keegi,

keegi, kellel on hing,
kes kord polnud sellist viga teinud.

Kui minuga see 17 aastat tagasi juhtus,
polnud sel nähtusel veel nime.

Nüüd nimetatakse seda küberkiusamiseks
ja ahistamiseks internetis.

Täna tahaksin ma jagada
teiega oma kogemusi,

rääkida sellest, kuidas see lugu
aitas kujundada mu vaadet elule,

ja kuidas ma loodan, et minu kunagi läbielatud
kogemused aitavad muuta maailma,

nii et teistel tuleks vähem kannatada.

1998. aastal kaotasin ma
oma maine ja väärikuse.

Ma kaotasin peaaegu kõik.

Ja peaaegu et kaotasin oma elu.

Kujutage ette järgmist pilti.

On september 1998.

Ma istun akendeta kabinetis

sõltumatu eriuurija büroos

sumisevate päevavalguslampide all.

Ma kuulan, kuidas kõlab mu hääl,

minu enda hääl salaja
salvestatud telefonikõnedes,

mida arvatav sõber
umbes aasta eest salvestas.

Olen siin, sest mind on
seaduslikult kohustatud

isiklikult kinnitama 20 tunni
pikkuse salvestise autentsust.

Möödunud kaheksa kuu jooksul
on nende salvestiste müstiline sisu

rippunud kui Damoklese mõõk
mu pea kohal.

Kes mäletab seda,
mida ta on aasta tagasi rääkinud?

Hirmunult ja alandatult ma kuulan,

kuulan, kuidas ma lobisen
igapäevasest tühjast-tähjast,

kuulan, kuidas ma räägin
oma armumisest presidenti

ja muidugi, murtud südamest.

Kuulan vahel õela, vahel matslikku,
vahel rumalat ennast rääkimas,

olemas julm, andestamatu, jäme,

kuulan, sügavas sügavas häbis

iseenda halvimat versiooni,

keda ma isegi enam ära ei tunne.

Paar päeva hiljem antakse
kongressile üle Starri raport,

millega on kaasas kõik need salvestised
ja ärakirjad, minult varastatud sõnadega.

Et inimesed neid kirjutisi loevad,
on juba piisavalt kohutav,

kuid paar nädalat hiljem

lastakse helisalvestised
televisioonis eetrisse

ja suur osa neist tehakse
kättesaadavaks internetis.

Avalik alandus oli piinav.

Elu muutus peaaegu väljakannatamatuks.

See ei olnud tavaline tol 1998. aastal,

"selle" all ma mõtlen, et varastatakse
inimese privaatsed sõnad, teod,

vestlused või fotod

ja tehakse need avalikuks,

avalikuks ilma nõusolekuta,

avalikuks ilma kontekstita

ja avalikuks ilma kaastundeta.

Mingem 12 aastat edasi,
aastasse 2010

ja nüüd on sotsiaalmeedia sündinud.

Kahjuks on pildil palju rohkem
minu loo sarnaseid lugusid,

on siis keegi tegelikult
teinud vea või mitte,

ning pole vahet, kas tegu on avaliku elu
tegelase või tavalise inimesega.

Mõne jaoks on tagajärjed olnud
kohutavad, väga kohutavad.

Meil oli emaga telefonis üks jutuajamine
septembris 2010

ja me arutasime uudist

ühest Rutgersi ülikooli esmakursuslasest,
kelle nimi oli Tyler Clementi.

Meeldiva, tundelise, loomingulise Tyleri

tabas veebikaameraga tema toakaaslane,

kui Tyler armatses ühe teise mehega.

Kui virtuaalmaailm sellest teada sai,

lahvatas naeruvääristamise ja
küberkiusamise laine.

Paar päeva hiljem

hüppas Tyler end
George Washingtoni sillalt surnuks.

Ta oli 18-aastane.

Mu ema oli endast väljas selle pärast,
mis juhtus Tyleri ja ta perega,

ja ta tundis nii suurt vaeva ja valu,

et ma ei suutnud seda kohe
päris hästi mõista,

aga siis mulle lõpuks koitis,

et ta elas uuesti üle 1998. aastat,

meenutades aega, mil ta istus
igal õhtul mu voodi kõrval,

aega, mil ta käskis mul pesema minnes
vannitoa uks lahti jätta

ja aega, mil mõlemad mu vanemad kartsid,

et mind alandatakse surnuks,

sõna otseses mõttes.

Tänapäeval on liiga palju neid vanemaid,

kel pole olnud võimalust vahele astuda
ja oma kalleid lapsi päästa.

Liiga paljud on saanud oma laste
kannatustest ja alandusest teada siis,

kui on juba liiga hilja.

Tyleri traagiline ja mõttetu surm
oli minu jaoks pöördepunkt.

See aitas mul endaga toimunu
uude konteksti panna.

Hakkasin vaatama seda alandamist
ja kiusamist täis maailma

ning nägema seda teise pilguga.

1998. aastal polnud meil kuidagi võimalik
teada, kuhu see julge, uus tehnoloogia,

mida nimetatakse internetiks,
meid võib viia.

Sellest alates on see ühendanud inimesi
ennenägematul moel,

viinud kokku kaduma läinud sugulasi,

päästnud elusid, algatanud revolutsioone,

kuid ka pimedus, küberkiusamine ja
litsiks sõimamine, mida minagi kogesin,

on samuti hoogsalt kasvanud.

Igapäevaseid netikasutajaid, eriti noori,

kes ei ole piisavalt küpsed,
et sellega toime tulla,

on sedavõrd palju
väärkoheldud ja alandatud,

et nad ei näe enam võimalust edasi elada.

Ja kahjuks mõned ei elagi.

Ja see on tegelik reaalsus.

Briti mittetulundusühing ChildLine,
kes keskendub laste aitamisele,

andis eelmise aasta lõpul välja
rabava statistika:

ajavahemikul 2012-2013

kasvas 87%

telefonikõnede ja meilide arv,
mis olid seotud kübekiusamisega.

Hollandis tehtud metaanalüüs näitas,

et esimest korda

oli küberkiusamine
enesetapumõtete põhjustajana

tugevasti ees igasugusest
internetivälisest kiusamisest.

Ja kas teate, mis mind šokeeris,
kuigi poleks pidanud,

oli üks teine mullune uuring, kus selgus,

et häbitunne oli kõige
intensiivsemalt tunnetatud emotsioon,

mis ületas isegi rõõmu ja viha.

Julmuses teiste vastu pole midagi uut,

kuid virtuaalne, tehnoloogiliselt
forsseeritud häbistamine on võimendunud,

kontrollimatu ja püsivalt kättesaadav.

Häbiteod, millest vanasti levisid
kuuldused vaid pere, küla,

kooli või naabruskonna piires,

on nüüd teada kõikidele netikasutajatele.

Miljonid inimesed, sageli anonüümsed,

võivad torgata sind oma sõnadega
ja see teeb palju haiget,

ja pole mingeid piiranguid,
kui palju inimesi

võib sind avalikult jälgida

ning sind avalikku häbiposti lüüa.

Tuleb maksta väga isiklikku hinda

avaliku alandamise eest

ja interneti levik
on selle hinna lakke löönud.

Juba ligi 20 aastat

oleme tasapisi külvanud
häbi ja avaliku alanduse seemneid

meie kultuurikihti,
seda nii internetis kui tavaelus.

Klatšisaidid, paparatsod,
tõsielusarjad, poliitika,

uudistekanalid ja vahel ka häkkerid -
kõik teenivad alanduse pealt.

Selle tagajärjeks on tundetus ja
kõikelubav internetikeskkond,

mis võimaldab trollimist,
privaatsuse rikkumist ja küberkiusamist.

See muudatus on loonud, nagu
professor Nicolaus Mills seda nimetab,

alandamiskultuuri.

Mõtle mõnele prominentsele näitele
kõigest viimase 6 kuu jooksul.

Snapchat on teenus, mida kasutab
peamiselt noorem generatsioon

ja mille sõnumite eluiga
on väidetavalt

kõigest paar sekundit.

Võib vaid ette kujutada,
millise sisuga sõnumeid sealt võib leida.

Kolmanda osapoole rakendusse,
mida snäptsätterid kasutasid,

et sõnumeid säilitada, häkiti sisse

ning 100 000 privaatvestlust, fotot
ja videot lekkisid internetti,

kus nende säilimisaeg on igavene.

Jennifer Lawrence'i ja mitme teise
näitleja iCloudi kontodesse häkiti sisse

ning privaatsed, intiimsed alastifotod
levisid mööda internetti laiali

ilma näitlejate nõusolekuta.

Ühel klatšisaidil
kogus viis miljonit klikki

ainuüksi see lugu.

Ja kuidas olid lood
Sony Picturesi häkkimisega?

Dokumendid, mis suurima
tähelepanu osaliseks said,

olid privaatmeilid, millel oli avaliku
häbistamise seisukohalt suurim väärtus.

Kuid selles alandamiskultuuris

on avalikul häbistamisel veel
teistsugunegi hinnasilt.

Selle peal ei ole see hind,
mida ohvrid,

nagu Tyler ja liiga paljud teised,

eriti naised, vähemusrühmitused

ja seksuaalvähemused on maksnud,

vaid see hind sisaldab kasumit, mida
lõikavad need, kes neile jahti peavad.

Selline võõrsissetung on tooraine,

mida tõhusalt ja jõhkralt kaevandatakse,
pakendatakse ja kasu saamiseks müüakse.

Tekkinud on turg,
kus avalik alandamine on tarbekaup

ja häbistamine tööstus.

Kuidas seal raha tehakse?

Klikkidega.

Mida rohkem häbi, seda rohkem klikke.

Mida rohkem klikke,
seda rohkem reklaamiraha.

Oleme ohtlikus nõiaringis.

Mida rohkem me klikime
sellisel keelepeksul,

seda tuimemaks me muutume
selle taga olevate inimeste suhtes

ja mida tuimemaks me muutume,
seda rohkem me klikime.

Samal ajal aga teenib keegi
teiste kannatuste arvelt kõva raha.

Iga klikiga me teeme valiku.

Mida rohkem on meie ümber
avalikku häbistamist,

seda vastuvõetavam see on,

ja seda enam me puutume kokku
küberkiusamisega,

trollimisega, teatud liiki häkkimisega

ja ahistamisega internetis.

Miks? Sest kõige selle tuumaks
on alandamine.

Selline käitumine on meie endi
loodud kultuuri sümptom.

Sellele tasub mõelda.

Muutused käitumises saavad alguse
veendumuste kujunemisest.

Oleme näinud, kuidas see peab paika
rassismi, homofoobia

ja paljude teiste eelarvamuste puhul
praegu ja minevikus.

Kui muutsime vaadet
samasooliste abielu suhtes,

tagati rohkematele inimestele
võrdsed õigused.

Kui hakkasime väärtustama säästlikkust,

hakkas rohkem inimesi
asju taaskasutama.

Mis puudutab aga alandamiskultuuri,

siis vajame kultuurirevolutsiooni.

Avalik häbistamine kui veresport
peab lõppema

ning aeg on sekkuda internetti
ja meie kultuuri.

Muudatused saavad alguse millestki
lihtsast, kuid see ei tule kergelt.

Tuleb pöörduda tagasi põhiväärtuste,
kaastunde ja empaatia, juurde.

Internetis on kaastunde defitsiit

ja empaatia kriis.

Teadlane Brené Brown ütles, ma tsiteerin:

"Häbi ei jää ellu empaatia kõrval."

Häbi ei jää ellu empaatia kõrval.

Mul on olnud elus väga süngeid päevi

ning kaastunne ja empaatia
minu perelt, sõpradelt, arstidelt

ja vahel isegi võhivõõrastelt,
oli see, mis mind päästis.

Isegi ühe inimese empaatiline
suhtumine võib palju muuta.

Vähemuse mõju teooria,

mille esitas sotsiaalpsühholoog
Serge Moscovici, ütleb,

et isegi kui tegu on vähemusega,
siis tänu järjekindlusele

võib see põhjustada muutuse.

Me võime kübermaailmas
edendada vähemuse mõju,

kui hakkame sekkujateks.

Sekkujaks hakkamine tähendab,
et apaatse kõrvaltvaatamise asemel

me postitame positiivse kommentaari
või teavitame kiusamisest.

Uskuge mind, toetavad kommentaarid
aitavad negatiivsust lämmatada.

Saame alanduskultuurile vastu töötada,
kui toetame organisatsioone,

mis selliste probleemidega tegelevad,

nagu Tyler Clementi Foundation USAs.

Anti-Bullying Pro Inglismaal

ja Project Rockit Austraalias.

Me räägime palju sõnavabadusest,

aga rohkem tuleks rääkida vastutusest,

mis sõnavabadusega kaasneb.

Me kõik tahame, et meid kuuldakse,

aga tehkem vahet sellel,
kas räägitakse, et midagi korda saata.

või räägitakse, et tähelepanu saada.

Internet on alateadvuse kiirtee,

aga kui me suhtume internetis
teistesse osavõtlikult,

tuleb see kasuks kõigile ning aitab
muuta maailma turvalisemaks ja paremaks.

Meil tuleb internetis suhelda
teistega arvestavalt,

lugeda uudiseid teistega arvestavalt

ja klikkida teistega arvestavalt.

Pane end hetkeks selle kingadesse, kelle
sammudest kisendab uudisloo pealkiri.

Tahaksin lõpetuseks
öelda midagi isiklikku.

Viimased üheksa kuud

on küsimus, mida mulle
sageli esitatakse - miks?

Miks nüüd? Miks ma küünitan
oma pea üle kaitsemüüri?

Nende küsimuste tagamaad
on kerge märgata

ja vastusel pole mingit pistmist
poliitikaga.

Peamine vastus oli ja on -
sest aeg on käes.

On aeg lõpetada keerutamine
oma mineviku ümber,

aeg lõpetada põlualuse elu

ja aeg võtta enda kätte tagasi
oma narratiiv.

See pole lihtsalt isiklik päästeoperatsioon.

Igaüks, kes on pidanud kannatama
häbi ja avalikku alandamist,

peaks teadma ühte asja:

sellega on võimalik edasi elada.

Ma tean, see ei ole kerge.

See ei pruugi käia valutult,
kiiresti ega lihtsalt,

aga sa võid nõuda oma loole
teistsugust lõppu.

Ole enda vastu kaastundlik.

Me kõik oleme väärt, et meist hoolitaks.

ning väärt elama nii internetis kui
tavaelus palju hoolivamas maailmas.

Aitäh kuulamast!

(Aplaus)