Hommikune vaimne harjutus ~ Kuidas elada kohalolekuna

Mooji jagab väga lihtsat ja praktilist nõuannet, kuidas alustada oma päeva kohalolusse juurdunult.

"Ma ei räägi neid asju selleks, et meel need ära õpiks, vaid selleks, et meel neis lahustuks. Jää kohalolusse, need on su parimal viisil veedetud kümme minutit."

(Morning Spiritual Exercise ~ How to Live as Presence)
Monte Sahaja, Portugal
19. oktoober 2020

~

See video on 'Nädala Satsang' 25. oktoobril 2020
Vaata: https://mooji.tv/satsang-of-the-week
Telli iganädalane Satsang siit:
https://mooji.org/subscribe-satsang-o...

See video on lõik jutuajamisest, "Kõige praktilisem nõuanne — Alusta oma päeva õnnistusega" ("Most Practical Advice — Start Your Day In a Blessing”), kättesaadav Sahaja Express'ist:
https://mooji.tv/subscription

Kui soovid satsangi jagamist toetada, saad selleks annetuse teha siin:

https://mooji.org/donate?tcode=mtv7

#Mooji #satsang #vaimsus #advaita #mitteduaalsus #ärkamine

Hommikune vaimne harjutus
Kuidas elada kohalolekuna

19. oktoober 2020
(eestikeelsete subtiitritega)

Hommikul kui sa tõused,
istu.

Lihtsalt see.

Ja pööra lihtsalt tähelepanu oma olemisele.

Enne kui sa lähed välja
ja puudutad maailma,

su meel juba puudutab maailma
su enda sees

mõtete ja tunnete vormis,

arvamuste ja plaanide ja kujutlustega.

Nii et istu vaikselt

ja lihtsalt märka.

Vaata, kas sa suudad
vahet teha meele-energial

ja olemisel.

Olemine on alati esimesena.

Sul ei saa olla meele-energiat
ilma teadvuseta.

Olemine ja teadvus,
üks ja see sama.

Seega, istu vaikselt.

Ära püüa meelt peatada

või lõpetada mõtlemist,
esmalt pane tähele.

See on väga neutraalne suhtumine.

Püsi paigal ja jälgi,
ole jälgija.

Sa võid tunda nii palju liikumist.

Ära takerdu sellesse,
ära logi sisse, lihtsalt märka seda.

Kuid samuti pane tähele ka ruumi—
mida me ei pane tähele!

Sageli me ei pane seda tähele,
keegi ei pööra sellele tähelepanu

ja siiski see ruum on kohal
ennem kui tulevad hääled.

Ja on kohal
häälte ajal

ja on kohal
peale neid,

sellega ei juhtu midagi,

ma ütlen,
pööra tähelepanu.

Ära loo midagi,
vaid lihtne, kaine tähelepanu.

Ja siis sa hakkad nägema
et meel on kõik need asjad

ja see on peaaegu alati isiklik.

'Mul tuleb teha seda ja toda.

Oh ei!
Tša-tša-tša.'

See on alati isiklik.
See on mõtete värk.

Olemine ei ole isiklik.

See on nagu ruum

vaikus ja rahu

ja kohalolek.

Lihtsalt kohalolek.

Ühesõnaga ma ütleks,
lihtsalt kohalolek.

Ebaisiklik kohalolek,
erapooletu kohalolek.

Istu sellega
ja ole kohalolekuga üks,

jää kohalolekuga,
sest see on maapind.

Meel on nagu ilma ankruta laev.

Tormis.

Ulbib seal.

Kuid kohalolek on nagu juur.

Ankruks ma ei saa seda nimetada, sest...

ankur on väike asi,
kohalolek on kõikjal.

Jää sellega
ja selgine oma olemises.

Lihtsalt sellele tähelepanu pöörates.

Ja näe, et see pole ooteseisund.

Olemine ei oota,
et meel lõdvestuks.

See on pidevalt kohal.

Meele suhtes see on pidev seisund.

Ja lihtsalt niimoodi istudes,

ja koos eristamisega
meele ja kohalolu vahel.

Siis sul pole tarvis
üritada meelt kontrollida.

Lihtsalt kohalolekuna olles,
sellega üks olles,

mõtetes toimuv muutub väga nõrgaks,
tähtsusetuks.

Kui sa oled edasi isikuna,

kes on,
kuidas seda nüüd nimetadagi?...

igapäevane mina.

Kui sa oled edasi isikuna,

siis see ongi see,
millega meel kõvasti haakub,

Kuid jäädes kohalolekuna,
isegi kui see toimub, see pole mitte midagi.

Sest see muutub.

See kogu aeg muutub,
alati uued tegelased laval.

Aga su olemus, endast teadlik olles,
see on ilus.

Ja kui sa teed seda
kasvõi kümme minutit,

see hakkab sulle väga meeldima,
sest sa koged rahu, mis on sulle loomupärane.

Seega lihtsalt pööra sellele tähelepanu,

isegi kui sa teed seda
vaid lühikest aega,

kuid tee seda südamest,
nii et sa jõuad punkti, kus sa näed,

'Nii...

Mooji ütleb,
ära takerdu mõtete värki.'

See on raske,
kuna see on väga tuttav.

See on nagu
vanad sõbrad tulevad külla, koputavad.

Ja, 'Ää...'
Sa ei pea vastama.

Ma ütlen, Jah, sa ei peagi vastama,
sest kuigi vanad sõbrad,

nad on iganenud sõbrad.

Nad ei ole head sõbrad.

Ära võta midagi vastu
üksnes tuttav olemise tõttu.

See tuleb
ja sa tead, mis juhtub.

Niipea kui sa sellega isiklikust seisukohast
tegemist teed,

on väga raske
sellest eemale tõmbuda.

Kuid sa harjutad oma vahetegemist
ja vaatamist.

See pole midagi, mida sa pead looma,
sest see on juba fakt.

See on lihtsalt
märkamatuks jäänud fakt.

Nüüd pead sa seda fakti märkama,

et kui sa mõtled endast,
'Mina',

siis väga ruttu
meel kuulutab 'mina' enda omaks.

Kui me ütleme, 'Mina'.
me peaaegu alati mõtleme,

'Mina—isik—olen.'

'Mina—isik—olen.'

Mitte sõnad,
vaid mida need tegelikult tähendavad.

Me mõtleme endast kui isikust.

Sa avad ukse, et välja minna, isikuna.

On ilmselge,
et kui sa isikuna väljud,

sa kohtad isikute-maailma.

Ja te suhtlete omavahel
kui isik isikuga.

Välju toast kohaloluna.

Välju toast kohaloluna.

Niipaljukest saad tehtud küll,
see ei võta palju aega.

Ja tasapisi, sellega jätkates,

sa näed, et see muutub loomulikuks.

Sa ei pea sina ise olemist harjutama,

kuid sa pead sina ise olemist harjutama.

Mõistad?

See on kohal,
meie tõeline mina on siin.

Sest isegi võlts mina
ei saa ilmuda ilma tõeliseta.

See on siin.

Kuid tingituna refleksist
alustada isik-olemise-kohast,

umbes nii, et sa oled siin,
aga sa elad, nagu sa oleksid seal

ja maailmaga kohtumine toimub seal,
mistõttu ma ütlengi,

See on mask,
mis sul ees on,

sa tegeled maailmaga,
aga su olemus on tegelikult siin.

Ja sa elad maskina,
ebateadlikuna oma olemusest.

See on peamine,
kõige tähtsam asi, mis ära tunda.

See on kõige tähtsam!

Kui sa lihtsalt snaiperdad

väikseid hädasid, mis tulevad,

siis sul tuleb hea padruni-poega
ühendust võtta,

sest neid asju
muudkui tuleb ja tuleb.

Või kui sa lähed kalale
õngeridva ja konksuga,

võid sa vahest
mõne kala kätte saada.

Kuid mina räägin teile
kalastamisest tohutu võrguga,

mis katab tegelikult terve ookeani.

Ja miks ma seda ütlen?

Sa pead leidma selle,

mis on põhjuseks sellele maailmale

ja sellele maisele isikule
ja identiteedile.

Sa pead selle leidma.

Ja miks?
Kuidas teda ära tunda?

Sest ka tema kannab nime Mina.

See on üks suuri paradokse.

Sest ma ütlen,

Mina on esimene, mis ilmub,

on esimene igas keeles,

intuitsioon, 'Ma olen' tunne,
ilmub esimesena.

Ainult seejärel saab näha muud

või seda ja teist,

sest 'mina' on kogemise subjektiks—
mina-tunne.

Kuid me peame mõistma,
mida 'mina' tähendab,

sest nagu ma varem ütlesin,
Jumal ütleb, 'Ma olen'.

Aga ka ego ütleb,
'Ma olen'.

Ja isegi Kurat ütleb,
'Ma olen'.

Üks ja sama asi?

Sa pead neil vahet tegema.

Isiklik minatunne

on põhipõhjus—'Ma olen', tähendades,
'Ma olen see keha'.

Sa ei mäleta, et oleksid seda öelnud,
kuid me võtame seda instinktiivselt,

kui sa näed seda keha,
see olen mina.

'Ma olen keha'
ja seejärel 'ma olen oma kasvatus'

ja siis saab tulla
kõik muu kasvatus

ja sealt siis sünnibki isik.

Isik ei sünni keha sündides.

Isik sünnib siis,
kui usk 'ma olen see keha'

ja 'ma olen mu kasvatus'

kui sünnib see,
siis tuleb isik.

Kuid enne isiku tulekut
on kohal teadvus.

Kas see läks paljuks?

Seega seekord ära ühendu,

ole sellest ainult teadlik.