David Perry räägib videomängudest

Mängudisainer Devid Perry väidab, et tuleviku videomängud on tulevaste mängurite jaoks midagi palju enamat, kui lihtsalt lõbus ajaviide. Need saavad olema rikkalikud, komplekssed ning emotsionaalsed -- mõnele isegi haaravamad ning tähenduslikumad, kui reaalne elu.

Ma kasvasin üles Põhja Iirimaal, kohe

seal kõige põhjapoolsemas otsas,

kus on ikka lõikavalt külm.

Siin jooksen ma keset suve enda tagaaias ringi.

(Naer)

Mul oli ameti valimisega raskusi.

Iirimaal on üheks ilmseks valikuks sõjavägi,

kuid ausaltöeldes on see tegelikult pisut nõme.

(Naer)

Mu ema tahtis, et minust saaks hambaarst

Aga probleem oli selles, et inimestele meeldis kõike õhku lasta.

Ma käisin Belfastis koolis,

mis oli kohaks, kus see kõik toimus.

Ja see oli seal päris tavaline vaatepilt.

See kool, kus ma käisin, oli päris igav.

Nad sundisid meid õppima asju nagu ladina keel.

Õpetajad ei lõbutsenud just väga,

kehaline kasvatus oli kas väga porine või väga valus.

Nii et ma valisin targu sõudmise ja sain selles väga heaks.

Ja siin sõuan ma enda kooli esindades,

kuni selle saatusliku päevani, mil ma süstaga ümber läksin

ja seda terve kooli nähes.

Ja see seal oli finišipost.

(Naer)

See oli äärmiselt piinlik.

Aga meie kool sai sel ajal valitsuselt rahasüsti

ja nad hankisid suurepärase arvuti, teadustöödeks mõeldud masina 3DZ,

ja selle programmeerimise käsiraamatud jäeti laokile.

Ja õpilased nagu ma ise, kel midagi teha polnud,

otsustasid sellel programmeerima õppida.

Umbes samal ajal kodudes,

hakkasid inimesed endale selliseid arvuteid ostma.

See oli Sinclair ZX80, mis oli 1 kilobaidise mälumahuga arvuti,

ja sa said endale kassettidel programme osta.

Tegelikult teen ma siinkohal pisikese pausi,

kuna ma kuulsin, et TEDil esinemine eeldab,

et sul on endast foto aegadest, mil sul olid pikad juuksed.

Nii et ma tõingi ühe.

(Naer)

Ma tahan sellega lihtsalt ühele poole saada.

Nii et pärast Sinclair ZX80 arvutit paisati turule kavala nimega

Sinclair ZX81

(Naer)

Ja - näete seda pilti seal all?

Sellel on mees, kes teeb koos enda pojaga koduseid töid.

Nad arvasid, et olid arvuti just selle jaoks ehitanud.

Tegelikult oli nii, et me saime programmeerimisjuhendi

ja hakkasime arvutile mänge looma.

Me programmeerisime BASIC keeles,

mis on mängude loomiseks üpris vilets,

nii et me jõudsime lõpuks Assembly keele õppimiseni,

et me saaks arvuti tõeliselt enda kontrolli alla võtta.

See on selle arvuti leiutaja, härra Clive Sinclair,

ja ta näitab siin enda masinat.

Teil oli Ameerikas see sama masin,

selle nimi oli Timex Sinclair1000.

Sel ajal oli mängude mängimiseks vaja kujutlusvõimet

et uskuda, et mängid tõesti "Battlestar Galacticat" (Lahingutäht Galactica).

Graafika oli lihtsalt kohutav.

Selle mängu jaoks oli vaja veel vingemat kujutlusvõimet

"Death Rider" (Surmaralli)

Muidugi ei suutnud ka teadlased end talitseda.

Nad hakkasid endale videomänge looma.

See siin on üks mu lemmikutest - kus jänesed paljunevad

nii, et isased valivad ühe õnneliku jänese.

Umbes sel ajal kasvas arvuti mälumaht 16. kilobaidini.

mis oli päris tõsine kasv.

Ja kuid teid huvitab, palju 16 kilobaiti on

siis see eBay logo siin on just nii suur.

Ja sellise mälumahuga programmeeris keegi

terve lennusimulaatori.

Ja see nägi välja selline.

Veetsin seda mängides terve igaviku

ja lõpuks ma siiralt uskusin, et ma suudan lennukiga lennata.

Siin tutvustab Clive Sinclair enda värvilise ekraaniga arvutit.

Teda peetakse Euroopas videomängude isaks.

Ta on multi-miljonär ja ma arvan, et just seepärast

ta siin pildil naeratabki.

Ja nii möödusid minu elu järgmised 20 aastat,

luues rohkelt erinevaid videomänge.

Neist silmapaistvamad olid "Terminaator",

"Aladdin", "Teismelised kangelaskilpkonnad."

Kuna ma olin pärit Ühendkuningriikidest

arvasid nad, et sõna "ninja" on lastele pisut liig,

nii et nad otsustasid selle asendada sõnaga "kangelane"

Mina isikliult eelistasin Hispaaniakeelset versiooni,

mis oli "Tortugas Ninja."

See oli palju parem.

(Naer)

Ja viimane mäng mille ma tegin, põhines soovil panna videomängutööstus

ja Hollywood koostööd tegema,

selle asemel, et üksteiselt litsentse osta, tõeliselt koos töötama.

Chris palus mul pisut statistikat kaasa võtta,

ja ma võtsingi.

Videomängutööstusest sai 2005 aastal 29 miljardi dollari äri

See kasvab iga aastaga.

Eelmine aasta oli kõige edukam.

Aastal 2008 teeme me muusikatööstusele ära.

Aastal 2010, jõuame me 42 miljardini

43 protsenti mänguritest on naised.

Nii et naissoost mängureid on palju rohkem, kui arvatakse.

Mängurite keskmine iga?

Mängud on ju lastele, eks?

Mitte päris, keskmine iga on tegelikult 30 aastat.

Ja huvitaval moel ostavad enim mänge 37 aastased.

Nii et 37 on meie sihtgrupp.

Kõik videomängud on vägivaldsed

Muidugi meeldib ajakirjandusel selle kallal võtta.

Aga 83 protsenti mängudest ei sisalda mingisugust täiskasvanuliku materjali.

nii et see ei vasta tõele.

Online mängude statistika.

Ma võtsin "World of Warcrafti" kohta ka midagi kaasa, sel on 5,5 miljonit mängijat.

Ja toob kuumaksu toel sisse 80 miljonit dollarit kuus.

Selle mängu ostuhind on 50 dollarit.

Tuues selle publitseerijale lisaks sisse veel 275 miljonit.

Mängu tegemine maksab umbes 80 miljonit dollarit.

nii, et põhimõtteliselt teenib see mäng enda kulud ühe kuuga tagasi.

Mängu "Project Entropia" mängija

ostis endale 26 500 dollari eest saare.

Pidage meeles, et tegu pole päris saarega.

Tegelikult ei ostnud ta peale andmete mitte midagi.

Aga ostu tingimused olid head.

Ost sisaldas kaevandamise ja jahtimise õiguseid,

kogu saare ala omandiõigust ja lossi,

mille hinnas ei sisaldunud mööbel.

(Naer)

Selle turu käibeks hinnatakse hetkel 800 miljonit dollarit aastas.

Asja muudab huvitavaks see, et see turg on tegelikult loodud

mängijate endi poolt.

Nad leidsid nutikaid viise esemetega kauplemiseks

ning enda mängukontode üksteisele müümiseks

nii, et nad saaksid mängu mängimise ajal raha teenida.

Tuhnisin paar päeva tagasi eBay kodulehel ringi,

lihtsalt et näha mis seal toimbu, otsisin "World of Warcraft" ja sain tulemuseks 6000 eset.

See oli neist parim.

Level 60 Sõjanõid koos paljude eepiliste esemetega: 174 000 dollarit.

Sel tüübil kulus selle tegelase loomiseks selgelt kõvasti valu ja vaeva.

Nii et rääkides mängude populaarsusest,

mis need inimesed teie arvates siin teevad?

Tuleb välja, et nad on Hollywood Bowlil Los Angeleses

kuulamas, kuidas L.A. Filharmoonia esitab videomängude muusikat.

Show ise näeb välja selline.

Võiks ju oodata, et see on vilets, aga see pole nii.

See on väga suurejooneline ja ilus kontsert.

Ja seal käinud inimesed jumaldasid seda.

Mis need inimesed siin teevad?

Nad toovad enda arvutid endaga kaasa, et nad saaksid mänge

üksteise vastu mängida.

Ja selliseid üritusi toimub üle maailma igas linnas.

Teie kodulinnades samuti,

võimalik, et te lihtsalt ei tea seda.

Chris mainis, et paar päeva tagasi näidati teile video sellest,

kuidas videomängude graafika läbi aastate paranenud on.

Ma tahtsin seda kaasajastada ja teile uuesti näidata.

Aga ma tahan, et te üritaksite sellest aru saada.

Me oleme arengukõveral, kus mängude graafika muutub

paremaks naeruväärselt kiire tempoga.

Ma näitan teile seda arengut kuni aastani 2007.

Proovige ette kujutada, millised võiksid mängud välja näha

10 aasta pärast.

Käivitame nüüd selle video.

Video: Läbi ajaloo on inimesed alati mänge mänginud.

Nii nagu on arenenud inimese mõtlemisvõime ning tehnoloogia,

on arenenud ka mängud, mida inimene mängib.

(Muusika)

(Aplaus)

David Perry: Veelkord, ma tahan, et te mõtleksite sellele,

ärge vaadake nende mängude graafikat ja mõelge, et asjad ongi nii.

Mõtelge, et see on praegu,

ja arengukurv, millel me oleme, viitab selle jätkuvale

paranemisele.

See on näide sellest, mida sa pead suutma teha,

kui sa tahad tänapäeval videomängu tööstuses tööd saada.

Sa pead olema tõeliselt suurepärane kunstnik.

Ja kui meil on neid tüüpe piisavalt, siis hakkame me tahtma

rohkem fantaasiakunstnike, kes suudavad luua kohti

kus me varem pole olnud või tegelasi, keda

me varem pole näinud.

Ilmsed asjad, millest täna rääkida, on graafika ja heli.

Kuid kui sa läheksid mänguloojate konverentsile,

siis räägivad kõik emotsioonist, eesmärgist,

mõttest, mõistmisest ja tunnetusest.

Sa kuuleksid kõnesid teemadel, kas videomäng suudab su nutma ajada?

Need on seda tüüpi teemad, millest me tegelikult hoolime.

Mulle jäi silma üks õpilane, kes suudab suurepäraselt

endast rääkida ja ta oli nõus,

et ta ei näita enda video mitte kellegile enne,

kui teie seda näinud olete.

Nii, et ma tahaks teile seda video näidata.

See on tema arvamus sellest, milline on tema kogemus mängudega.

Video: Mina, nagu palju teist, elan kuskil

reaalsuse ja arvutimängude vahelisel piiril.

Mingi osa minust -- elus ja hingav isik --

on muutunud programmeerituks, elektrooniliseks ja virtuaalseks.

Piir minu peas, mis eraldab reaalsust fantaasiast

on hakanud viimaks murenema.

Ma olen arvutimängude sõltlane ja see on minu lugu.

(Muusika)

Aastal, mil ma sündisin

läks tootmisesse ka Nintendo mängukonsool.

Ma mängisin tagahoovis, õppisin lugema,

ja sõin vahest isegi juurvilju.

Enamus mu lapsepõlvest möödus Legodega mängides.

Aga nagu enamuski minu generatsioonist,

veetsin ma palju aega teleri ees.

Hr. Rogers, Walt Disney, Nick Junior,

ja umbes pool miljonit reklaami olid vääramatult

minusse jälje jätnud.

Kui mu vanemad ostsid minu õele ja mulle meie esimese Nintendo,

mistahes sõltuvusliku mõju see algeline interaktiivne

ja elektrooniline meelelahutus ka ei omanud, võttis see minu üle kiiresti võimust.

Ühel hetkel toimus muutus.

(Muusika)

Lihtsate, interaktiivsete lugude,

televiisori soojuse ning minu 16-bitise Nintendo kombinatsioonist

sai midagi enamat kui lihtsalt põgenemine.

Sellest sai asenduseksistents, minu virtuaalne reaalsus.

(Muusika)

Ma olen videomängude sõltlane, ja see ei tule

mängides veedetud tundide kogusest

või öödest, mil ma pole maganud, et lõpetada järgmine tasand.

See tuleb sellest, et ma kogen virtuaalses ruumis elu muutvaid kogemusi,

videomängud on hakanud söövitama mu enda arusaama

sellest, mis on ja mis pole reaalne.

Olen sõltuvuses, kuna kuigi ma tean, et ma olen kaotamas reaalsustaju,

tahan ma ikka rohkem.

(Muusika)

Varajasest east alates õppisin ennast emotsionaalselt pühendama

sellesse, mis minu ees ekraanil lahti rullus.

Nüüd, kus 20 aastat teleri vaatamist on mind emotsionaalseks muutnud,

võib isegi keskpärane kindlustusreklaam mulle pisara silma tuua.

Ma olen kõigest üks sellest uuest sirguvast generatsioonist.

Generatsioonist, kes võib kogeda tähenduslikust pigem

läbi videomängude, kui läbi reaalse elu.

Videomängud on lähenemas evolutsioonilisele hüppele.

punktini, kus mängude maailmad näivad ja tunduvad sama reaalsed,

kui kinos nähtud filmid või telerist vaadatud uudised.

Ja kuigi minu vaba tahte tunnetus nendes virtuaalsetes maailmades

võib olla piiratud, tungib seal õpitu ka minu reaalsesse ellu.

Mängi piisavalt videomänge ja lõpuks

arvad sa tõesti, et suudad lumelauaga sõita, lennukiga lennata,

sõita üheksa sekundiga veerand miili, või tappa inimese.

Mina tean, et suudan.

Erinevalt varasematest popkultuuri fenomenidest,

võimaldavad videomängud saada meil osakeseks masinast.

Nad lubavad meil sukelduda interaktiivsuse kultuuri,

alla laetud, striimiv, HD reaalsus.

Me suhtleme enda meelelahutusega.

Ma olen sellisel tasemel suhtlust juba eeldama hakanud.

Ilma selleta tundub reaalse maailma probleemidel --

vaesus, sõda, haigused ja genotsiid -- puuduvat kergus, mis neis peaks olema.

Nende tähtsus sulandub tunnestatud draamasse

tipptunni televisioonis.

Tänaste videomängude ilu ei seisne mitte elutruus graafikas,

vibreerivas mängupuldis ega ka surround helis.

See seisneb selles, et need mängud on muutmas mind emotsionaalseks.

Ma olen sõdinud sõdades, kartnud enda elu pärast,

näinud enda salka suremas nii randadel kui metsas, mis näib ja tundub

reaalsemana, kui mistahes õpiku kirjeldus või uudislugu.

Neid mänge loovad nutikad inimesed.

Nad teavad, mis mis mind hirmutab, vaimustab, paanikasse ajab, uhkeks või õnnetuks teeb.

Nad kasutavad neid emotsioone et loodavale mängumaailmale sügavust anda.

Hästi disainitud videomäng suudab vaevata

mängija virtuaalse kogemuse kangasse mässida.

Kogemuse kasvades

kaob ka teadlikkus füüsilisest juhtimisest (pult).

Ma tean mida ma tahan ja ma teen seda.

Ei mingit nuppude vajutamist, hoobade tõmbamist, lihtsalt mina ja mäng.

Minu ja mind ümbritseva maailma saatus lasub mu kätes.

Ma tean et vägivaldsed mängud panevad mu ema muretsema.

Mulle ei tee muret see, et videomängus olev vägivald

muutub järjest sarnasemaks reaalse elu vägivallale,

vaid see, et reaalse elu vägivald on järjest sarnasem

videomängu omale.

(Muusika)

Kõik need mured asuvad väljaspool mind.

Ent mul on ka endaga üks probleem

Mu ajuga on midagi juhtunud.

(Music)

Ehk on meie ajudes üks piirkond, mis hoiab endas

kõiki meie kõhutundeid ja asju, mida suudame teha

enne, kui me jõuame mõelda.

Kuigi mõned neist instinktidest on sünnipärased, on enamus õpitud

ja kõik nad on meie ajuga süvitsi ühendatud.

Need instinktid on elus püsimiseks esmatähtsad nii reaalses, kui ka virtuaalses maailmas.

Alles viimastel aastatel on videomängude taga peituv tehnoloogia

võimaldanud tõelist stiimulite kattumist.

Mänguritena elame me nüüd samade füüsikaseaduste järgi

samades linnades ja teeme paljusid samu asju,

mida me kunagi reaalses elus tegime, ainult virtuaalselt.

Mõtle sellele --

mu reaalse elu autol on läbisõit umbes 25 000 miili.

Kõikides autosõidu mängudes olen ma kokku sõitnud 31 459 miili.

Mingis mõttes olen ma õppinud sõitma mängu kaasabil.

Tunnetuslikud viited on mõlemal puhul väga sarnased.

Päris naljakas tunne on, kui oled veetnud rohkem aega

tehes midagi televiisoris, kui päriselus.

Kui ma sõidan päikese loojudes mööda teed, siis on ainus asi, millele ma suudan mõelda:

see on peaaegu sama ilus, kui mängus.

Sest minu virtuaalsed maailmad on ideaalsed.

Palju ilusamad ja rikkalikumad, kui meid ümbritsev reaalne maailm.

Ma pole kindel, millele mu kogemused viitavad,

aga võimalus kasutada korduvalt realistliku videomängu stiimulit

suure hulga lojaalsete mängijate peal tundub mulle hirmutav.

Ma arvan, et tänapäeval saavutaks Suur Vend palju suuremat edu

masside ajupesus videomängude abil

selle asemel, et teha seda televisiooni teel.

Videomängud on lõbusad, haaravad ja jätavad su pea

ümberprogrammeerimise ees täiesti kaitsetuks.

Aga võibolla pole ajupesu alati halb.

Kujutlege mängu, mis õpetab meid üksteist austama

või mis aitab meil mõista probleeme, millega me kõik

päris maailmas silmitsi seisame.

Seal on võimalus ka head teha.

Kuna need virtuaalsed maailmad peegeldavad jätkuvalt

reaalset maailma, on tähtis, et mängude loojad mõistaksid,

et seisavad silmitsi tohutu vastutusega.

Ma ei tea, mida arvutimängude tulevik

meie tsivilisatsioonile toob.

Aga kuniks virtuaalse ja reaalse elu kogemused üha enam kattuvad

on teistel inimestel üha suurem potentsiaal

tunda sama, mida mina tunnen.

Olen alles hiljuti aru hakanud saama,

et graafika, heli, mängitavuse ja emotsiooni taga

on veel realsuse koost võtmise võime, mis on minu jaoks nii põnev

ja sõltuvust tekitav.

Ma tean, et ma olen kontrolli kaotamas.

Osa minust lihtsalt ootab, et asjadel minna lasta.

Samas ma tean, et kuitahes imelisteks videomängud ka ei muutu,

või kui tahes üksluine päriselu ka ei tundu,

peame me olema teadlikud, mida mängud meile õpetavad

ja mis tunde nad meisse pärast mängimist jätavad.

(Aplaus)

DP: Vau.

(Aplaus)

DP: See oli minu arvates väga mõtlemapanev video,

ja seepärast tahtsin ma seda siin teile näidata.

Ja selle juures on huvitav minu ilmselge valik

rääkida teile graafikast ja helist.

Aga nagu te kuulsite, Michael rääkis ka kõigist neist teistest elementidest.

Videomängud annavad meile ka palju teisi asju,

ja seepärast tekibki inimestel sõltuvus.

Kõige tähtsam neist on lõbu.

Selle loo nimi on "Tulev maagia" (The Magic To Come).

Kellelt see küll tuleb?

Kas see tuleb maailma parimatelt lavastajatelt,

kellelt me arvasime, et see ilmselt tuleb?

Mina nii ei arva.

Ma arvan, et see tuleb lastelt, kes praegu üles kasvavad,

kes ei ole kinni kõiges selles, mida meie minevikust mäletame.

Nad teevad seda omal moel, kasutades tööriistu, mis meie oleme loonud

Sama on tudengitega ning väga loominguliste inimestega,

kirjanike ning teiste selliste inimestega.

Kolledzitest rääkides, maailmas on umbes 350 kolledzit,

kus on võimalik võtta videomängude kursuseid.

See tähendab, et meil on otseselt tuhandeid uusi ideid.

Mõned ideed on väga viletsad ja mõned neist on väga head.

Pole midagi hullemat, kui kuulata kedagi,

kes üritab sulle tutvustada eriti halba videomängu ideed.

(Naer)

Chris Anderson: Aitab küll, aitab küll. Aitab!

Tal on aeg otsas.

DP: Mul on veel õige pisut öelda, kui te lubate

CA: Olgu. Aga ma seisan siinsamas.

(Naer)

See on lihtsalt üks lahe pilt, kuna siin on õpilased pärast tunde koolis.

Kool on suletud, nad tulevad tagasi südaööks

kuna nad tahavad tutvustada enda videomängu ideesid.

Mina istun klassi ees.

ja nad tõepoolest tutvustavad enda ideesid.

Nii et õpilasi on väga raske pärast tunde klassi tagasi saada,

aga see on võimalik.

See on minu tütar, ta nimi on Emma, ta on 17 kuud vana.

Ja ma olen endalt küsinud, et mida Emma tulevikus

videomängude maailmas kogeb?

Ja nagu ma teile näitasin on siin meie publik.

Ta ei saa kunagi näha maailma, kus sa ei saanud nupule vajutada,

et liituda miljonite inimestega, kes on valmis mängima.

Te ju teate, et meil on see tehnoloogia.

Ta ei saa kunagi näha maailma, kus graafika poleks

oivaline ja eriti kütkestav.

Ja nagu see tudengifilm meile näitas, me saame muuta ja liikuda.

Ta ei saa kunagi näha maailma, kus videomängud

pole uskumatult emotsionaalsed ja need ajavad ta tõenäoliselt nutma.

Ma loodan lihtsalt, et videomängud meeldivad talle.

(Naer)

Nii, et ma lõpetaks sellise mõttega.

Mängud näivad lihtsa meelelahutusena,

aga neile, kellele meeldib vaadata pisut sügavamale,

võib videomängude uus paradigma avada täiesti uusi radasid

loominguliste meelteni, kellele meeldib suurelt mõtelda.

Ja kus oleks veel parem nendele meeltele väljakutse esitada, kui mitte TEDis?

Tänan teid.

Chris Anderson: David Perry. See oli võimas.