Ära püüa kõiki armastada! ~ Mooji (Don't Try to Love Everybody!)

Õnnelik olla püüdmine on nagu loomulikult käituda püüdmine – sa ei saa seda teha.
Lõpeta püüdmine ja tunne ära see asi, mis on ilma üritamiseta. ~ Mooji

Satsang Mooji'ga

Ära püüa kõiki armastada
Ole Sa ise

Su silmad muutusid mõtlikuks.

Ma mõtlesin, et ma peaksin su käest
veel midagi küsima.

Kuidas vallata oma tundeid,
nagu näiteks...

kuidas panna end kõiki armastama?

Praegu on mõned inimesed, mõned inimolendid, keda...

ma ei tea,
ma lihtsalt ei suuda neid taluda.

Ma ei tea, kas see on õige sõna,
kuid tead...

ma küll ei taha selline olla, kuid...

see nagu... lihtsalt istub peas,
mõistad?

Ma arvan, mõtete valitsemine – see on puudu.
– Ära püüa kõiki armastada.

Ära PÜÜA kõiki armastada.

Püüa võib-olla – kui midagi püüelda,
püüa siis vähemalt aus olla,

kuid ära püüa kõiki ARMASTADA.

– Armastada ses mõttes, et...
– Ei, ma ei mõtle hellust, vaid... Tead mõnikord...

sest alati on üks või kaks...

– See on siis täiesti normaalne.
– Aga muidugi on see väga normaalne.

– Ma olen siis täitsa normaalne.

No mõnikord sa pead...

on armastus, mis pole...

see ei välista mitte kui midagi
ja see on nii vaba –

öeldakse, et Jeesus armastas kõiki, eks?

Kuid kui ta läks templisse
ja nägi neid inimesi seal kauplemas,

sel hetkel ta ei olnud armastuse-misjonil.

Ta oli...

Näed?

Ole Sa ise – see käib nii,

ja jää sellesse kohta, mida sulle on näidatud,
mis on ilma üritamiseta

ja jäta muu.

Muud asjad asetuvad kuidagi ise
sobivale kohale.

Tõesti, see, millest ma räägin,
ma ütlen teile, see on nii vabastav.

Me proovime häid kombeid kultiveerida.

Ramana Maharshi ütles midagi väga ilusat, öeldes:
'Kõik head kombed ilmnevad vabanenud meeles spontaanselt',

teisisõnu – nähes, kus sa tegelikult oled,

asjad tulevad automaatselt õigesti.

Sa ei PÜÜDMA olla nii
või PÜÜDMA olla naa.

Mõistad?

Sest mul pole tunnet, et...

kui on 'sina', kes armastab kõiki,
ma ei arva, et see sul õnnestub.

Sa jõuad 99 protsendini,
kuid oma naabri sa tahaksid...

Sa tunned, 'Ei läinud korda, viltu veab.'
jne.

Ära siis tee seda.

Jää.
– Sa oled esimene, kes seda ütleb.
– Jaa, pole lugu.

Pole lugu, et mõned inimesed ei meeldi.

Pole lugu, et sa tunned...
võid isegi tulivihaseks saada, see võib juhtuda,

kuid sa ei jää selle külge rippuma.
See on miski, mis ärkab samuti –

kui sa näed karjuvat ebaõiglust või toorutsemist,

kuidas sa saad öelda, 'Ma armastan sind',
kuidas? Sa ei tunne sedasi.

Sa tahad ise korralikult äiata,
kas pole nii?

– Absoluutselt.
– See on loomulik. Jaa, jaa.

Seega, jäta see vahepeal sinnapaika.

Püsi sellena, mis on teadlik, püsi selles edasi.
Püsi alati teadlikkusena.

Ära hakka, 'Mida ma peaksin tegema, mida nullima?'
Püsi teadlikkusena.

Ja otsekohe,
lihtsalt selles teadlikkuse ruumis olles,

kõik hakkab pisut aeglustuma
ja su vaade selgineb,

su eristamine on palju teravam

ja su sees on avaram, rahulikum,
sa näed selgemini

ja see juhtub spontaanselt –

sa pole otsuste tegemise kohas,
vaid pigem on äratundmine,

et see on nii – kogu tasakaal,
kõik on su sees juba olemas – see potentsiaal,

kui sa ei lähe mõistuse vahendusel
asju korraldama.

Püsi ainult oma neutraalses kohas.

See pole mõttelage olek,

sest isegi kui on mõttelage olek,
on teadlikkus sellest.

Jää teadlikkuseks.
Kõik ilmneb selles teadlikkuse ruumis.

Ja otsekohe sa tunned endas avarust.

Ja otsus, mille sa viie minuti eest oleksid teinud,
täielikult...

haihtub

ja nüüd on avarus.

Viie minuti eest sulle tundus,
'Mul pole kahte minutitki aega vaadata!'

Ja nüüd on lõputu avarus.

Emotsioonide ja mõistuse keskkond
võib niivõrd muutlik olla,

see on nagu 'kull ja kiri',

Ära mine sellega kaasa.

Püsi teadlikkusena.

Ruum on alati – on see tohutu avarus.

Jää sinna.

Ja kui su tähelepanu
on selle avarusega ühte sulanud,

SELLEL äratundmisel
on kuidagi omadus õnnistada

iga su väljenduse aspekti –
see automaatselt mõjutab neid.

See on lihtne tee.

Kuid kui sa tahad häid kombeid kultiveerida
ja läbida kümme astet...

see on midagi muud.

Ja nii saab ka.

Niimoodi läheb tigu.

– Ei taha seda.

Ma näitan sulle samurai teed.

Kähku!

Mõnedele inimestele meeldib reisida,
käia ja katsetada ja nautida.

See on hea,
sest seesama teadvus mängib seda rolli.

Kuid mõned...
neil pole enam aega tilu-lilutada,

nad ei taha ringi vaadata,
nad tahavad vaid minna,

sellesse punkti jõuda – mis see on?

Minna jäägini – kui seda üldse on.

– Tõsi.

Sa võid kulutada aasta, et õnnelik olla
või praegusama õnnelik olla.

Kumma sa valid?
– Praegu.

Sa oled õnnelik praegu?
– Ma arvan küll.

Kui sa lähed pähe ja püüad õnne kallal töötada,
muutud sa väga õnnetuks.

Pole hullemat asja kui õnnelik olla püüdmine.
– Jaa, sul on õigus.

Teisalt, kui sa oled õnnetu
ja sa ütled, 'Tead,

ma pole veel piisavalt õnnetu!

Vaid 80%. Ma tahan täisvõimsust,
kus on see 20%?

ja olla VÄGA õnnetu!'
– siis sa hakkad naerma

ja sa leiad automaatselt,
'See on nii naeruväärne!'

Kuid kui sa püüad õnnelik olla,

õnnelik olla püüdmine
on nagu loomulikult käituda püüdmine –

sa ei saa seda teha.

Lõpeta püüdmine ja tunne ära see asi.

Sa vaata vaid seda naeratust!
Taevakene!

Nüüd ta tahab seda peita.

– See teeb rõõmu.
– Jaa.

Jaa, aitäh sulle!