Susan Savage-Rumbaugh räägib kirjutavatest inimahvidest

Susan Savage-Rumbaugh töö bonobodega, kes mõistavad inimkõnet ja on võimelised omandama oskusi tuginedes vaatlusele, sunnib meid ümber hindama, kui suur osa erinevate liikide võimetest on bioloogiliselt määratletud ja kuivõrd sõltuvad need kultuurilistest kontaktidest.

Ma töötan loomaliigiga, keda kutsutakse bonobodeks.

Ja enamuse ajast olen ma õnnelik,

sest usun, et nad on meie planeedi kõige õnnelikum liik.

See on omamoodi hästihoitud saladus.

Antud liik elab ainult Kongos.

Ja neid ei leia kuigi paljudest loomaaedadest - tänu nende seksuaalkäitumisele.

Nende seksuaalkäitumine on liiga sarnane inimestega,

et enamik meist end mugavalt tunda saaks.

(Naer)

Aga...

(Naer)

tegelikult on meil neilt palju õppida, sest nende ühiskond on

tugevalt võrdsusele keskendunud ja väga empaatiline.

Ja seksuaalkäitumine ei ole piiritletud vaid ühe aspektina nende elust,

millele nad justkui eraldi keskenduksid.

See läbib kogu nende elu.

Seda kasutatakse nii suhtlemiseks.

kui ka konfliktide lahendamiseks.

Ja ma arvan, et kunagi oma ajaloos jagasime me

oma elud paljudeks osadeks.

Me jagasime oma maailma paljudesse kategooriatesse.

Pärast mida on kõigel justkui kindel koht, kuhu peab sobima.

Aga ma ei usu, et me algselt nii loodud olime.

Paljud inimesed arvavad, et loomade maailm on masinlik

ja et inimeses on midagi väga-väga erilist.

Ehk on see tema võime põhjuslikult mõelda.

Ehk on see midagi erilist tema ajus,

mis võimaldab kasutada keelt.

Ehk on see midagi erilist tema ajus,

mis võimaldab tal tööriistu valmistada või arvutada.

Ma ei tea, tasmaanlased, kes avastati

1600. aastate paiku, ei tundnud tuld.

Nad ei tundnud kivist riistu.

Meile teadaolevalt ei olnud neil muusikat.

Nii et kui võrdleme neid bonobodega,

siis bonobo on veidi karvasem.

Ta ei seisa päris sama sirgelt püsti.

Kuid leidub palju sarnasusi.

Ja ma usun, et vaadates kultuuri,

me justkui mõistame,

kuidas jõudsime sinna, kus me oleme.

Ja ma tõesti ei usu, et see tuleb meie bioloogiast.

Ma usun, et me oleme selle oma ehitusele omistanud,

kuid ma ei usu tegelikult, et see sealt pärineb.

Nii et nüüd soovingi ma teile tutvustada

liiki nimega bonobo.

See on Kanzi.

Ta on bonobo.

Hetkel asub ta ühes Georgia osariigi metsas.

Tema ema on algselt pärit ühest metsast Aafrikas.

Ja ta tuli meie juurde, kui ta oli... napilt teismeline,

umbes kuue või seitsme aastane.

Siin näeme bonobot paremal

ja šimpansi vasakul.

Ilmselgelt, šimpansile on kõndimine veidi raskem.

Bonobo, kuigi meist lühem ja endiselt pikemate käsivartega,

on püstisem, just nagu meie.

Siin näeme bonobot võrrelduna sellise australopiteekusega nagu Lucy.

Nagu näete ei ole erinevus

bonobo kõndimisviisi

ja australopiteekuse oletatava kõndimisviisi vahel suur.

Kui nad meie suunas pööravad, näete, et

et varajaste australopiteekuste puusapiirkond on veidi lamedam

ja see ei pea eriti palju küljelt küljele pöörama.

Nii et kõnnak, püstkõnnak on veidi lihtsam.

Ja nüüd näeme kõiki nelja.

Video: Metsik bonobo elab Kesk-Aafrikas, Kongo jõega

piiratud džunglis.

Tiheda ladvastikuga kuni 40 meetri, 130 jala, kõrgused puud

kasvavad piirkonnas tihedalt.

Esimesena asus bonobot

tõsisemalt looduses uurima üks jaapani teadlane

pea kolm aastakümmet tagasi.

Bonobod on kehalt veidi väiksemad kui šimpansid.

Kõhna kehaga bonobod on loomult väga õrnad olendid.

Pikad ja hoolikad uuringud on avastanud nende kohta mitmeid uusi fakte.

Üheks avastuseks oli, et metsikud bonobod kõnnivad tihti kahel jalal.

Enamgi veel, nad suudavad püstiasendis läbida pikki vahemaid.

Lähme ütleme kõigepealt Austinile tere ja siis lähme onni juurde.

Susan Savage-Rumbaugh: Need oleme Kanzi ja mina, metsas.

Mitte miski, mida selles videos näete, ei ole treenitud.

Miski nähtust ei ole trikk.

Kõik nähtu on filmile salvestatud juhuslikult

Jaapani NHK televisiooni poolt.

Meil on kaheksa bonobot.

Video: Vaata kogu seda kraami, mis meil siin lõkke jaoks on.

SS: Meie uurimiskeskuses on terve perekond.

Video: Kas aitad veidi oksi koguda?

Hästi.

Meil on rohkem oksi ka vaja.

Mu taskus on välgumihkel, kui sul seda vaja on.

See on herilasepesa.

Sa võid selle välja võtta.

Ma loodan, et mul on välgumihkel.

Võid tuletegemiseks välgumihklit kasutada.

SS: Näete, Kanzi on tulest väga huvitatud.

Ta ei suuda seda veel süütada, ilma välgumihklita,

aga ma usun, et kui ta näeks kedagi seda tegemas, suudaks ta seda,

ta suudaks ilma välgumihklita lõkke süütada.

Ta õpib, kuidas lõket elus hoida.

Ta õpib tule kasutamist,

lihtsalt jälgides, mida meie tulega teeme.

(Naer)

See on bonobo naeratus.

Need on rõõmuhäälitsused.

Video: Sa oled rõõmus.

Sa oled selle üle väga õnnelik.

Sul tuleb lõkkele vett valada. Kas sa näed vett?

Tubli.

SS: Ta unustas oma seljakoti tagumise luku kinni tõmmata.

Kuid talle meeldib asju ühest kohast teise kanda.

Video: Austin, ma kuulen sind ütlemas "Austin".

SS: Ta räägib teiste keskuse bonobodega, üle pikkade vahemaade,

mis ulatuvad meie kuulmisest kaugemale.

See on ta õde.

See on tal esimene kord proovida golfikäru juhtimist.

Video: Nägemist.

(Naer)

SS: Tal on pedaalid selged, kuid mitte rool.

Ta paneb tagasi- asemel edasikäigu

ja hoiab roolist kinni, selle keeramise asemel.

(Naer)

Nagu meiegi, teab ta, et isik peeglis on tema.

(Muusika)

Video: Kasvatades bonobosid kultuuris, mis ühendab bonobot ja inimest,

ja kaardistades nende arengut läbi kahe aastakümne,

avastavad teadlased, kuidas kultuurimõjud

(Naer)

võisid inimarengu vältel toimida.

Tema nimi on Nyota.

Suahiili keeles tähendab see tähte.

(Muusika)

Panbanisha püüab kääridega Nyotale soengut teha.

On teada, et looduses hooldavad bonobo vanemad oma järglaste karvu.

Siin kasutab Panbanisha oma käte asemel Nyotale

soengu tegemiseks kääre.

Väga muljetavaldav.

Selliste peenete ülesannete jaoks

on vaja käte täpseid liigutusi.

Nyota püüab Panbanishat imiteerida, kasutades kääre ise.

Mõistes, et Nyota võib haiget saada,

sikutab Panbanisha nagu iga inimemagi

kääre, et need tagasi saada.

Ta suudab lõigata läbi paksu loomanaha.

SS: Kanzi on õppinud valmistama kivist tööriistu.

Video: Kanzi valmistab endale tööriistu

nagu meie eelkäijadki kaks ja pool miljonit

aastat tagasi neid teha võisid:

hoides kive kummaski käes, et ühega teist lüüa.

Ta on õppinud, et mõlemat kätt kasutades

ja oma lööke täpselt sihtides,

suudab ta luua palju suuremaid, teravamaid kilde.

Kanzi valib killu, mis tundub talle piisavalt terav.

Paksu nahka on isegi noaga raske lõigata.

Kivi, mida Kanzi kasutab on erakordselt kõva

ja ideaalne tööriistade valmistamiseks, kuid raske käsitseda,

nõudes arenenud oskusi.

Kanzi kivi on pärit Gonast, Etioopiast

ja identne sellega, mida kasutasid meie Aafrika eelkäijad

kahe ja poole miljoni aasta eest.

Need on kivid, mida Kanzi kasutas

ja need on killud, mille ta valmistas.

Lamedad teravad ääred sarnanevad noateradega.

Võrrelge neid riistadega, mida kasutasid meie esivanemad.

Need on hämmastavalt sarnased Kanzi omadega.

Panbanisha tahab väga metsa jalutama minna.

Ta vaatab järjekindlalt aknast välja.

SS: See on... las ma näitan teile midagi, mida me ei arvanud neid tegevat.

Video: "Nüüd juba mitu päeva ei ole Panbanisha välja saanud."

SS: Tavaliselt räägin ma keelest.

Video: "Siis teeb Panbanisha midagi ootamatut."

SS: Kuna aga mul soovitati mitte teha seda, mida ma tavaliselt teen,

siis ei ole ma teile öelnud, et neil ahvidel on keel.

See on geomeetriline keel.

Video: Ta võtab kriiditüki

ja asub midagi põrandale kirjutama.

Mida ta kirjutab?

SS: Ta ütleb ka selle asja nime, oma häälega.

Video: "Nüüd tuleb ta Dr. Sue juurde ja hakkab uuesti kirjutama."

SS: Need on tema sümbolid tema klaviatuuril.

(Muusika)

Need teevad häält, kui ta neid puudutab.

Video: Panbanisha annab Dr. Suele teada, kuhu ta minna soovib.

"A-raam" tähistab onni metsas.

Võrrelge kriidijoonistust leksigrammiga klaviatuuril.

Panbanisha hakkas metsas leksigramme maapinnale kirjutama.

Väga hea. Ilus, Panbanisha.

SS: Esialgu ei saanud me aru, mida ta teeb,

kuni me veidi eemaldusime, seda vaatasime ja pöörasime.

Video: See leksigramm viitab ühtlasi ühele paigale metsas.

See kaarjas joon on leksigrammiga väga sarnane.

Järgmine sümbol, mille Panbanisha kirjutab, tähistab kaelarihma.

See osutab kaelarihmale, mida Panbanisha peab välja minnes kandma.

SS: See on ametkondlik nõue.

Video: See sümbol ei ole nii selge kui teised,

kuid selgelt on näha, et Panbanisha püüab joonistada üht kaardus joont

ja mitut sirget joont.

Uurijad hakkasid üles tähendama, mida Panbanisha

kriidiga põrandale leksigramme kirjutades ütles.

Panbanisha vaatas.

Varsti hakkas ka tema kirjutama.

Bonobode võimed on jahmatanud teadlasi üle maailma.

Kuidas need arenesid?

SS: Me leidsime, et tähtsaim bonobode

keele õppimise võimaldamiseks on neid mitte õpetada.

Keelt tuleb nende seltskonnas lihtsalt kasutada,

sest keeleomandamise vedavaks jõuks

on mõistmine, mida teised, kes on sulle tähtsad, sulle ütlevad.

Kui sul on see võime käes,

tuleb oskus keelt luua

üsna loomulikult ja üsna vabalt.

Seega tahame me luua keskkonna, kus bonobodele

meeldivad kõik isikud, kellega nad suhtlevad.

Me soovime luua keskkonna, kus neil on lõbus

ja keskkonna, kus teised on

nende jaoks olulised isikud.

Selline keskkond toob Kanzis ja Panbanishas

esile ootamatu potentsiaali.

Panbanisha naudib suupilli mängimist,

kuni nüüdseks ühe aasta vanune Nyota selle varastab.

Siis vaatab ta pinevalt oma ema suhu.

Kas ta vaatab, kust see heli tuli?

Dr. Sue arvab, et on tähtis lubada taolisel uudishimul vabalt väljenduda.

Nüüd mängib Panbanisha elektriklaverit.

Teda ei sunnitud klaverit õppima,

ta nägi üht uurijat pilli mängimas ja tundis selle vastu huvi.

Mängi. Mängi. Ma kuulan.

Mängi seda hästi kiiret osa, mida sa enne mängisid. Just, seda osa.

Kanzi mängib ksülofoni.

Kasutades mõlemat kätt, saadab ta innukalt Dr. Sue laulu.

See lõbus keskkond,

mis toetab nende kultuuriliste võimete esiletulekut,

stimuleerib Kanzit ja Panbanishat.

(Naer)

Okei, nüüd püüa kollid kinni. Püüa kinni.

Võta kirsid ka.

Vaata nüüd ette, hoia neist nüüd eemale.

Nüüd võid neid jälle taga ajada. Aja neid taga.

Nüüd pead sa eemale hoidma. Põgene ära.

Jookse ära. Jookse.

Nüüd võime neid jälle taga ajada. Nabi nad kinni.

Oo ei!

Hästi, Kanzi. Väga hästi. Suur suur aitäh sulle.

Kas keegi meist, bonobo või inimene, oskaks seda üldse ette kujutada?

SS: Nii et meil on kaheliigiline keskkond, me kutsume seda panhomokultuuriks.

Me õpime, kuidas muutuda nendesarnaseks.

Õpime, kuidas nendega väga kõrgeid

toone kasutades suhelda.

Oleme avastamas, et ilmselt on neil looduses oma keel.

Ja nemad õpivad muutuma meiesarnasteks.

Sest me usume, et asi ei ole mitte bioloogias, vaid kultuuris.

Seega jagame me esemeid ja tehnoloogiaid ja keelt

teise liigiga.

Tänan teid.