Kui mul oleks tütar ...

"Kui mul oleks tütar, ei ütleks ta mulle ema, vaid hoopis Punkt B ... " algas kõneluuletaja Sarah Kay oma kõnet, mis tõi TED2011 üritusel kaasa suure ovatsioonitormi ja publik seisis püsti. Ta räägib loo oma teekonnast -- kuidas suurte silmadega tüdrukust, kes New Yorgi Bowery luuleklubis endalegi ootamatult värssidesse uppus, sai õpetaja, kes aitab lastel leida eneseväljenduse jõu projekti V.O.I.C.E abil -- ja esitab kaks oma väga hingestatud ja muljetavaldavat luuletust: "B" ja "Hiroshima."

Kui mul oleks tütar,

ei ütleks ta mulle "ema",

vaid hoopis "Punkt B",

nõnda ta teaks, et mis ka ei juhtuks,

leiaks ta alati tee minuni.

Ja ma maaliksin ta sõrmedele galaktikad,

et tal tuleks õppida selgeks
terve universum,

enne kui ta saaks öelda:
"Tunnen seda nagu oma viite sõrme."

Ja hakkab aru saama,
et elu lööb sind vahel jalust maha,

ja just siis, kui oled toibumas,
üllatab ta sind uue hoobiga.

Aga selline hingetuks löömine,

on ainus viis meenutada kopsudele,
kui hea on tunda õhu maitset.

Maailmas on valu, mida ei
paranda plaastrid ega luule.

Esimesel korral, kui ta saab aru,
et Supernaist ei tulegi,

annan endast kõik, et tal oleks selge,

et ta ei pea sellega üks võitlema.

Sest ükskõik kui harali sõrmi ka ei ajaks,

on käsi ikka liiga pisike selleks,

et püüda kinni kõik see valu,
mis leevendust vajab.

Uskuge, ma olen proovinud.

"Ja veel, mu kallis," ütlen talle,

"ära aja oma nina sedasi püsti.

Ma tean küll seda trikki.
Olen proovinud miljoneid kordi.

Sa lihtsalt nuusutad,
kas on tunda kärsahaisu,

et leida üles see põlev maja,

et leida see poiss,
kes kaotas tulekahjus kõik,

et näha, kas suudaksid ta päästa.

Või siis leida see poiss,
maja põlema pani,

et näha, kas suudaksid teda muuta."

Ma tean, et mu tütar teeb seda nagunii.

Nii ma siis varun lihtsalt ohtralt

šokolaadi ja paari kummikuid,

sest šokolaad aitab parandada
igasugust südamevalu,

Okei, on ka sellist südamevalu,
mida ka šokolaad ei paranda.

Aga selleks puhuks ongi kummikud,

sest vihm uhub kõik minema,
kui vaid annad võimaluse.

Ma tahan, et ta vaataks maailma

läbi klaaspaadi põhja,

läbi mikroskoobi,

vaataks kõiki neid galaktikaid, mis asuvad
inimmõistuse sügavustes.

Sest sedasi õpetas mind minu ema.

Et elus tuleb ette ka selliseid päevi.

♫ Tuleb ette ka selliseid päevi,
ütles ema mul ♫

Kui sa sirutad oma käed, et püüda kinni,

aga saad vastu vaid rakke ja sinikaid;

kui astud välja telefoniputkast ja proovid lennata

ning inimesed, keda proovid päästa
seisavad su keebil, et sind takistada;

on päevi, mil su saapad täituvad vihmaga,

ja sa oled põlvini pettumuses.

Need on just need päevad,
mil on veelgi enam põhjust öelda: "Aitäh!"

Sest pole midagi ilusamat ookeanist,

kui kes ei jäta suudlemast
kaldaliiva hoolimata sellest,

et teda ikka ja jälle tagasi saadetakse.

Sa leiad väe väikestes
võitudes ja kaotustes.

Sa leiad uudishimu
üha uutes ja uutes algustes.

Ja olenemata sellest,
mitu maamiini minutis plahvatab

tea, et su vaim maandub ikka
ellu, mis on nii kummaliselt kaunis.

Ning tõepoolest, skaalal
ühest kuni üliusaldavani

olen ma paganama naiivne.

Aga ma tahan, et mu tütar teaks:
maailm koosneb suhkrust,

mis võib küll kergelt mureneda,

aga ma tahan, et ta ei kardaks
oma keelt välja pista ja seda maitsta.

"Kallis," ütlen ma talle, "ära unusta,
et su ema on üks muretseja

ja su isa on võitleja

ning sina oled väikeste käte ja
suurte silmadega tüdruk,

kes tahab alati midagi enamat."

Pea meeles, et head asjad tulevad
kolmekaupa, nii nagu halvadki.

Ja palu alati vabandust, kui oled eksinud,

ent ära kunagi vabanda
selle eest, et su silmad ikka säravad.

Su hääl on küll vaikne,
kuid ära iial lakka laulmast.

Ja kui nad lõpuks annavad sulle südamevalu

toovad sõja ja vihkamise su elutuppa

ja pakuvad sulle tänavanurkadel
reklaammaterjale, mis promovad

küünilisust ja allavandumist,

siis ütle, et nad peaksid kindlasti
saama kokku su emaga.

(Aplaus)

Aitäh!

(Aplaus)

Tänan.

(Aplaus)

Aitäh.

(Aplaus)

Tänan.

(Aplaus)

Okei, ma tahan, et te võtaksite hetke

ja mõtleksite kolmele asjale,

mis kindlasti peavad paika.

Need võivad olla mistahes asjad -

tehnoloogia, meelelahutus, disain,

pere või see, mis te hommikuks sõite.

Ainus reegel: ärge
mõtlemisega üle pingutage.

Olete valmis? Läks!

Hea küll.

Siin on kolm asja. mille kohta usun, et need on tõsi:

Tean, et Jean-Luc Godardil oli õigus,

kui ta ütles, et "igal head lool

on algus, keskpaik ja lõpp,

kuid mitte ilmtingimata
just sellises järjestuses."

Siin laval seismine on teeb mind
kohutavalt närviliseks ja ärevaks,

seetõttu on väga raske jääda rahulikuks.

(Naer)

Ja ma tean, et olen oodanud
terve nädala, et seda nalja rääkida.

(Naer)

Miks kutsuti hernehirmutis TED'ile?

Kuna ta oli oma alal väga silmapaistev.

(Naer)

Vabandust.

Okei, need olid kolm asja,
mida usun, et on tõsi.

Aga on palju asju,
mille mõistmisega on mul raskusi.

Et asjadest aru saada,
kirjutan ma luuletusi.

Vahel on ainus vahend
millegi mõistmiseks

kirjutada sellest luuletus.

Ja vahel, kui luuletus on valmis,

vaatan tagasi ja mõtlen:
"Ah see siis oligi selle kõige mõte!"

ja vahetevahel saan ma luuletuse valmis

ega pole karvavõrdki targem.

Aga vähemalt sünnib sellest uus luuletus.

Kõneluule on nõuab oskust seda esitada.

See tähendab luuletuse kirjutamist,

mis ei taha jääda vaid paberile.

Selles on miskit, mis nõuab,
et seda häälekalt esitatakse,

või isiklikult kogetakse.

Kui ma olin keskkooli rebane,

olin ma möllavate
hormoonidega närvipundar.

Ma olin alles väljaarenemata

ning kergesti ärrituv.

Ja hoolimata hirmust selle ees,

et satun liiga pikalt
tähelepanu keskpunkti,

tundus kõneluule olemus mulle kütkestav.

Mulle tundus, et mu kaks
armastust, luule ja teater,

olid koos lapse saanud,

lapse, keda tahtsin tundma õppida.

Niisiis otsustasin ma seda proovida,

Mu esimene kõneluuletus,

kuhu oli pressitud sisse kogu
mu 14-aastase elutarkus,

oli ebaõiglusest,

et mind peetakse ebanaiselikuks.

See luuletus oli väga pahandav

ja tugevalt liialdatud,

aga ainus, mida seni kõneluulest teadsin,

oli peamiselt nördimus,

seega arvasin, et seda mult oodataksegi.

Esimest korda kui ma esinesin,

huilgas teismelistest koosnev
publik kaastundlikult kaasa

ja kui ma peale esinemist
värisedes lavalt maha tulin,

koputas keegi mu õlale,

pöörasin end ümber ja nägin publiku seas

üht tohutusuurt dressipluusis tüdrukut.

Ta võis olla vabalt üle kahe meetri pikk

ja võinuks mu vabalt
ühe käega mättasse lüüa,

aga selle asemel ta hoopis noogutas mulle

ja ütles, "Hei, see oli tõeliselt lahe.

Aitäh."

Mind tabas välk.

Olin sõltuvuses.

Avastasin ühe baari Manhattani idaosas,

kus iga nädal toimusid
avatud mikrofoniga luuleõhtud,

ja minu hämmingus, ent toetavad
vanemad viisid mu sinna,

et ma saaksin endasse hingata
iga seal lausutud rea.

Olin kõigist vähemalt 10 aastat noorem,

aga imekombel ei olnud sealsed luuletajad

14-aastase seal hängimisest
üldse häiritud,

vastupidi, mind tervitati avasüli.

Kuulates, kuidas need luuletajad
enda lugusid jagasid,

mõistsin, et kõneluule
ei pea olema meelepahast,

see võib olla lõbus või valus

või tõsine või tobe.

Powery Poetry Club sai minu
jaoks kooliks ja koduks

ja seal esinenud luuletajad

julgustasid ka mind enda lugusid jagama.

Olenemata sellest, et ma olin kõigest 14,

nad ütlesid: "Kirjuta sellest,
mis tunne on olla 14."

Seda ma tegingi ja
olin iga nädal üllatunud,

kui need suurepärased
täiskasvanud luuletajad

koos minuga naersid ja poolehoius ohkasid

ja aplodeerisid, öeldes:
"Hei, see oli tõeliselt lahe."

Minu teel kõneluule juurde

on olnud kolm olulist sammu.

Esimene neist oli see, kui ma ütlesin:

"Ma saan. Ma suudan seda teha."

Ja see oli tänu dressipluusis tüdrukule.

Teine samm oli see, kui ma ütlesin:

"Ma jätkan selle tegemist.

Ma armastan kõneluulet.
Ma hakkan siin iga nädal käima."

Ja kolmas,

kui mõistsin, et ma ei pea
tegema luuletusi pahameelest,

kui ma seda ei tunne.

On teemasid, mis on väga minulikud,

ja mida rohkem ma
nendele asjadele keskendusin,

seda veidramaks mu luule muutus,

kuid seda enam tundus see olevat minu.

"Kirjuta sellest, mida tead ja tunned"
ei ole vaid sõnad,

See on kõigi kogemuste ja teadmiste,

mis seni on kogunenud

kasutamine selleks,
et sukelduda teadmatusse.

Ma kasutan luulet, et mõista arusaamatut,

aga igat luuletust asun ma kirjutama

pagasiga, kuhu on pakitud kõik see,

mida olen juba näinud.

Kui ma ülikooli läksin,
kohtasin seal luuletajat,

kes nagu minagi
uskus kõneluule maagiasse.

Ja tegelikult on meil

täiesti juhuslikult ka sama perekonnanimi.

Keskkoolis oli mul projekt V.O.I.C.E,

et ka oma sõprades
kõneluule vastu huvi äratada.

Otsustasime Philiga sellele
projektile uue hingamise anda,

seades selle eesmärgiks

kõneluule kasutamise meelelahutuseks,

õppevahendiks ja inspiratsiooniallikaks.

Jätkasime õpinguid ülikoolis,
aga vahepeal reisisime,

esinesime ja õpetasime

9-aastastest kuni kunstimagistriteni,

Kaliforniast Indianani ja Indiani

ja keskkoolini, mis oli
meie ühikatest üle tee.

Olime ikka ja jälle tunnistajateks,

kuidas kõneluule avab lukustatud uksi.

Kuid ilmnes, et vahel võib
kõneluule ka hirmu tekitada

Ning vahel tuleb kasutada kavalust,

et tuua teismeline luuletamise juurde.

Tekkis idee kasutada nimekirju.

Kõik ju suudavad teha nimekirju.

Esiteks palun koostada nimekirja

"10 asja, mis on kindlasti tõsi."

Juhtus see,

arvan, et jõuaksite sama avastuseni,

et kui hakkame oma nimekirju ette lugema,

siis ühel hetkel saame aru,

et kellegi teise nimekirjas
on täpselt sama asi

või üks väga sarnane asi,
mis ka sinu nimekirjas on

Ja kellegi teise nimekirjas on midagi,

mis on sinu omas täiesti vastupidine.

Kellegi nimekirjas on midagi,
millest sa iial kuulnud pole.

Kellelgi on midagi, millest
arvasid end kõike teadvat,

kuid keegi teine näeb
seda hoopis uuest küljest.

Ja ma ütlen inimestele,
et sedasi head lood sünnivadki:

neist neljast olukorrast,

mis on seotud sinu ja teiste
inimeste tõekspidamiste ristumisega.

Enamusele meeldib see harjutus väga.

Aga üks mu õpilane,
keskkooli rebane, Charlotte

ei olnud üldse huvitatud.

Nimekirjad tulid tal hästi välja,
aga ta keeldus luuletamast.

Ta ütles: "Ma pole huvitav,

Mul pole midagi huvitavat öelda."

Nii palusingi tal
järjest nimekirju vorpida

ja ühel päeval palusin tal teha nimekiri

"10 asja, mis mul nüüdseks
peaksid selged olema".

Kolmanda asjana mainis
ta selles nimekirjas:

"Ma ei tohiks armuda meestesse,

kes on minust kolm korda vanemad."

Küsisin talt, mida ta sellega mõtleb

ja ta ütles: "See on pikk lugu."

Ütlesin: "Kõlab ju küll päris huvitavalt."

Nii kirjutaski ta oma esimese luuletuse,

armastusluuletuse, mille
sarnast ma polnud iial kuulnud.

Luuletus algas nii:

"Anderson Cooper on ilus mees."

(Naer)

"Kas te nägite teda '60 minutis',

võistlemas Michael Phelpsiga basseinis,

ujumispükste väel, ei midagi muud --

sukeldudes, proovides
ujumismeistrile ära teha?

Kuidas ta pärast oma märgi
lumivalgeid juukseid kohendas

ja ütles: "Sa oled jumal."

Ei, Anderson, SINA oled jumal."

(Naer)

(Aplaus)

Ma tean, et kõige tähtsam
asi selleks, et olla lahe,

on näida häirimatuna.

Kunagi ei tohi näidata,
et miski sind hirmutab

sulle muljet avaldab või sind huvitab.

Keegi ütles mulle kunagi,

et see on nagu jalutaks
läbi elu vot sedasi.

Kaitsed ennast kõikide
ootamatute hädade ja valu eest.

Mina proovin läbi elu kõndida sedasi.

Jah, ma püüan sedasi
kinni kõik häda ja valu,

aga see tähendab ka seda,
et kui ilusad, imelised asjad

peaks selgest taevast langema,

olen ma valmis nad kinni püüdma.

Ma kasutan kõneluulet,
et aidata enda õpilastel

taasavastada imet,

et võidelda nende instinktiga
olla lahe ja häirimatu,

et nad huvituksid sellest,
mis nende ümber toimub

nii, et nad saaks seda
tõlgendada ja sellest midagi luua.

See ei tähenda muidugi,
et ma pean kõneluulet

ideaalseks kunstivormiks.

Ma üritan iga loo jutustamiseks
leida parima viisi.

Ma kirjutan muusikale, teen
lühifilme ja luuletan samal ajal.

Aga ma õpetan kõneluulet,

kuna sellega on lihtne tegeleda.

Kõik ei oska nooti lugeda

ega oma kaamerat,

aga kõik oskavad ühel
või teisel viisil suhelda

ja kõigil on mõni lugu,

millest ülejäänutel midagi õppida on.

Lisaks tekitab kõneluule
koheselt ühtekuuluvustunde.

On tavaline, et inimesed tunnevad end üksi

või et keegi ei saa neist aru,

aga kõneluule õpetab,

et kui sa suudad end väljendada

ja julged neid lugusid ja arvamusi jagada,

võib see anda sulle

ruumitäie endavanuseid inimesi

või kogukonna, kes sind kuulab.

Ning ehk suudab ka üks suur
dressipluusis tüdruk

sinu poolt jagatuga samastuda.

Ja see on üks imeline avastus,

eriti siis, kui sa oled 14-aastane.

Ja nüüd, kus meil on Youtube,

pole see ühtekuuluvus
enam ühe ruumiga piiratud.

Mul on nii hea meel, et on
esimemisvideode arhiiv,

mida ma saan enda õpilastega jagada.

See annab neile veel rohkem võimalusi

leida luuletaja või luuletus,

mis neid kõnetab.

On ahvatlev - kui sa sellest
lõpuks aru saad -

on ahvatlev jäädagi
kirjutama ühte luuletust

või jutustada sama lugu uuesti ja uuesti,

kui avastad, et selle esitamine
toob kaasa suure aplausi.

Üksi väljendama õppimisest ei piisa.

Sa pead arenema ja avastama,

võtma riske ja ennast proovile panema.

Ja see on kolmas samm:

lisada enda töödesse

just neid asju, mis teevad sinust sinu,

isegi kui need asjad pidevalt muutuvad.

Kolmas samm on lõppematu.

Aga sa ei saa jõuda selleni enne,

kui oled teinud esimese sammu
ja öelnud: ma suudan.

Kuna ma õpetades palju reisin,

ei jõua ma alati näha
kolmanda sammuni jõudmist,

aga Charlotte'iga mul väga vedas,

sest ma sain olla tunnistajaks
kogu ta teekonnale.

Ma nägin, kuidas ta mõistis,

et pannes enda loomingusse
selle, mis on tema jaoks tõde,

suudab ta kirjutada luuletusi,
mida vaid tema suudab -

silmamunadest, liftidest
ja seiklejast Dorast.

Ja mina jutustan lugusid,
mida vaid mina suudan.

Nagu see praegune jutt.

Mõtlesin pikalt, kuidas seda
lugu kõige paremini jutustada,

ja kaalusin, kas parim viis

oleks teha slaidid või lühifilm --

ja kus täpselt oleks sissejuhatus.
sisu ja kokkuvõte?

Ja mõtlesin, et kas ma
saan selle kõne lõpus

lõpuks kõigest aru või mitte.

Arvasin alati, et minu
algus oli Bowery luuleklubis,

aga võimalik, et see
kõik algas palju varem.

Tänaseks kõneks valmistudes

avastasin ma enda vanast
päevikust selle teksti.

Ma arvan, et 54. detsember
peaks tegelikult olema 24.

On selge, et lapsena

kõndisin ma läbi elu sedasi.

Ma arvan, et me kõik tegime nii.

Ma tahaks aidata teistel
taasavastada seda imet --

tahtmise sellesse süveneda,
olla õpihimuline,

tahtmise õpitut jagada,

jagada tõekspidamisi ning
alles avastamisjärgus tõdesid.

Ma tahaks lõpetada ühe luuletusega.

Kui pommitati Hiroshimat,

tekkis plahvatusest mini-supernoova,

nii et iga loom, inimene või taim,

keda tabasid

selle väikese päikese kiired,

muutus hetkega tuhaks.

Ja see, mis oli linnast järgi,
läks varsti sama teed.

Radiatsiooni pikk mõju

muutis kogu linna ja selle elanikud

pulbriks.

Ema ütles, et sündides
vaatasin ma haiglatoas ringi

pilguga, mis ütles
"Siin?! Ma olen siin juba olnud."

Ta ütleb, et mul on vanad silmad.

Kui mu vanaisa Genji suri,
olin ma kõigest viie aastane,

aga ma võtsin enda ema
käest kinni ja ütlesin talle:

"Ära muretse, ta tuleb beebina tagasi."

Aga siiski, kellegi kohta,
kes on seda kõike varem kogenud,

pole ma siiani millestki aru saanud.

Mul võtab siiani lavale
astudes põlvist nõrgaks.

Mu enesekindlust võib mõõta

teelusikatäitega, mis on
segatud minu luuletustesse

ja sellel on alati veider järelmaitse.

Aga Hiroshimas haihtusid
osad inimesed jäljetult,

jättes endast maha vaid
käekella või lehekülje päevikust.

Mis tahes piirangutega ma
enda taskuid ka ei täidaks,

proovin ma ikka edasi,

lootes, et ühel päeval
kirjutan ma luuletuse,

mida võin uhkusega
muuseumis näidata

tõendina sellest, et olin olemas.

Mu vanemad panid mulle nimeks Sarah,

mis on nimi ühest piibliloost.

Lugu tüdrukust, kellele Jumal
ütles, et ta suudab võimatut.

Tüdruk naeris,

sest esimene Sarah

ei teadnud mida teha võimatuga.

Ja mina?

No mina ka ei tea,

aga ma näen seda võimatut iga päev.

On võimatu seostuda selle maailmaga,

võimatu üksteist hoida,
kui ümberringi kõik plahvatab,

võimatu teada, et kui sa räägid,

ei oota teised mitte enda rääkimiskorda,

vaid kuulavad sind.

Nemad tunnevad seda, mida sina tunned

samal ajal kui sina seda tunned.

Iga kord kui ma suu avan,
soovin saavutada just seda --

seda võimatut seost.

On üks sein Hiroshimas

mille radiatsioon täiesti mustaks põletas.

Aga selle seina ees olevatel
astmetel istunud inimene

takistas kiirguse jõudmise kivini.

Ainus, mis sellest alles on jäänud,

on igavene vari positiivset valgust.

Pärast tuumapommi

ütlesid teadlased, et läheb 75 aastat

kuniks Hiroshima radiatsioonist
kahjustatud pinnasel

taas midagi kasvama hakkab.

Aga sel kevadel tärkasid
seal maa seest pungad.

Sel hetkel, kui sind kohtan,

pole ma enam osake sinu tulevikust.

Ning minust hakkab
kiiresti saama sinu minevik.

Aga üheks hetkeks saan
ma olla osa sinu olevikust

Ja sina, sina saad olla osa minu omast.

Ja see on kõige suurem kingitus üldse.

Nii et kui ütled, et ma
suudan saavutada võimatut,

naeran ma su ilmselt välja.

Ma ei tea veel, kas
suudan maailma muuta,

sest ma ei tea
maailmast just palju --

ja ma ei tea kuigi palju ka uuestisünnist,

aga kui sa suudad
mind naerma ajada,

unustan ma vahel, mis sajandil ma elan.

See pole minu esimene kord siin.
Ega ka viimane.

Need pole minu viimased sõnad.

Aga ma annan igaks juhuks enda parima,

et seekord õigesti elada.

Tänan teid.

(Aplaus)

Tänan.

(Aplaus)

Tänan.

(Aplaus)