Hans Rosling ja võlupesumasin

Mis oli tööstusrevolutsiooni suurim leiutis? Hans Rosling toob esile põhjused, miks tema peab selleks pesumasinat. Gapminderi värskete graafikute abil näitab Rosling meile, mis imeasju toob endaga kaasa see, kui majanduskasv ja elekter muudavad tüütu pesupäeva intellektuaalseks lugemispäevaks.

Ma olin vaid nelja-aastane,

kui ma nägin oma ema

esimest korda elus pesumasinat laadimas.

See oli mu ema jaoks tähtis päev.

Mu ema ja isa olid aastaid raha kogunud,

et nad saaks endale selle masina osta.

Ja esimesel päeval, kui seda kasutati,

kutsuti isegi vanaema

uut masinat vaatama.

Ja vanaema oli isegi veel rohkem põnevil.

Terve oma elu jooksul

oli ta küttepuudega vett soojendanud

ja seitsme lapse pesu

käsitsi pesnud.

Ja nüüd sai ta vaadata,

kuidas elekter selle töö ära teeb.

Mu ema avas ettevaatlikult ukse

ja pani pesu

pesumasinasse.

Vot niimoodi.

Ja siis, kui ta ukse sulges,

ütles vanaema: "Ei, ei, ei, ei.

Las mina, las mina vajutan nuppu."

Ja vanaema vajutas nuppu

ja ütles: "Oo, imeline.

Ma tahan seda näha. Andke mulle tool.

Andke mulle tool, ma tahan seda näha."

Ja ta istus pesumasina ette

ja ta vaatas terve pesuprogrammi lõpuni.

Ta oli hüpnotiseeritud.

Minu vanaema jaoks

oli pesumasin ime.

Tänapäeval kasutavad inimesed

Rootsis ja teistes rikastes riikides

nii palju erinevaid masinaid.

Vaadake, kodud on masinad täis,

ma ei oska neile kõigile nimegi anda.

Ja lisaks, kui nad reisida tahavad,

siis nad kasutavad lendavaid masinaid,

mis viivad neid kaugetesse sihtpunktidesse.

Ja siiski on maailmas nii palju inimesi,

kes ikka veel soojendavad vett tule abil

ja teevad süüa tulel.

Vahel pole neil isegi piisavalt sööki.

Ja nad elavad allpool vaesuspiiri.

Maailmas on 2 miljardit inimest,

kes elavad vähema kui 2 dollariga päevas.

Ja rikkaimad inimesed sealpool --

seal on miljard inimest --

ja nemad elavad ülalpool nii-öelda õhupiiri,

sest nad kulutavad

rohkem kui 80 dollarit päevas.

Aga see on kõigest üks, kaks, kolm miljardit inimest,

ja teadagi on maailmas seitse miljardit,

seega peab olema veel üks, kaks, kolm, neli miljardit inimest,

kes elavad vaesuspiiri ja õhupiiri vahel.

Neil on elekter,

aga küsimus on, kui paljudel neist on pesumasin?

Ma olen turuandmeid põhjalikud analüüsinud

ja ma olen avastanud, et tõepoolest,

pesumasin on tunginud ka allapoole õhupiiri

ja tänapäeval on veel täiendavalt miljard inimest,

kes elavad ülalpool pesupiiri.

(Naer)

Ja nad kulutavad rohkem kui 40 dollarit päevas.

Seega kahel miljardil on ligipääs pesumasinale.

Ja ülejäänud 5 miljardit,

kuidas nemad pesu pesevad?

Või, täpsemalt öeldes,

kuidas enamik naisi maailmas pesu peseb?

Sest raske pesupesemine on jätkuvalt naiste töö.

Nad pesevad niimoodi - käsitsi.

See on raske, aeganõudev töö,

mida nad peavad tegema tundide viisi iga nädal.

Ja mõnikord peavad nad ka kaugelt vett tooma,

et pesu kodus pesta.

Või peavad nad pesu kaugelasuva jõe äärde tassima.

Ja nad tahavad pesumasinat.

Nad ei taha veeta nii suurt osa oma elust,

tehes seda rasket tööd,

millel on nii väike produktiivsus.

Ja nende soov ei ole kuidagi erinev

minu vanaema soovist.

Vaadake, kaks põlvkonda tagasi Rootsis --

jõest vett ammutades,

tulel vett soojendades ja niimoodi pestes.

Nad tahavad pesumasinat täpselt sama moodi.

Aga kui ma pean loengut keskkonnateadlikele tudengitele,

ütlevad nad mulle: "Ei, kõigil maailmas ei saa olla autosid ja pesumasinaid."

Kuidas me saame sellele naisele öelda,

et tema ei saa endale kunagi pesumasinat?

Ja siis ma küsin oma õpilastelt,

ma olen neilt viimasel kahel aastal küsinud:

"Kui paljud teist ei kasuta autot?"

Ja mõni neist tõstab uhkustundega käe

ja ütleb: "Mina ei kasuta autot."

Ja siis ma esitan neile tõeliselt ebamugava küsimuse:

"Kui paljud teist

pesevad käsitsi oma teksasid ja voodipesu?"

Ja mitte keegi ei tõstnud kätt.

Isegi padurohelised

kasutavad pesumasinat.

(Naer)

Kuidas on võimalik, et see on midagi, mida kõik kasutavad,

ja nad arvavad, et teised ei tohiks; mis teeb selle asja eriliseks?

Ma tegin analüüsi energiakasutuse kohta maailmas.

Siin see on.

Vaadake, te näete seal seitset miljardit inimest:

õhuinimesed, pesuinimesed,

elektripirni-inimesed ja tuleinimesed.

Üks selline ühik

on fossiilkütuse energiaühik --

õli, süsi või gaas.

Just need annavad suurema osa maailma elektrist ja energiast.

Ja terves maailmas kasutatakse 12 sellist ühikut

ja rikkaim miljard kasutab nendest kuus.

Üks seitsmendik maailma rahvastikust kasutab poole energiast.

Ja need, kellel on küll pesumasin,

aga mitte tervet majatäit teisi masinaid,

nemad kasutavad kaks.

See grupp kasutab kolm ühikut, igaüks ühe.

Ja neil on ka elekter.

Ja seal ei kasuta nad isegi ühte igaüks.

See teeb kokku 12.

Aga keskkonnateadlike tudengite peamine mure,

ja neil on õigus,

puudutab tulevikku.

Millised on praegused trendid? Kui me lihtsalt pikendame neid trende,

ilma põhjaliku analüüsita, kuni aastani 2050,

siis on kaks asja, mis võivad energiakasutust suurendada.

Esiteks, rahvastiku kasv.

Teiseks, majanduskasv.

Rahvastiku kasvu näeme enamasti vaesemate inimeste hulgas,

sest neil on kõrge laste suremus

ja neil on palju lapsi naise kohta.

Ja sellega tuleb kaks ühikut lisaks,

aga see ei muuda energiakasutust oluliselt.

Aga siis on veel majanduskasv.

Kasvavate majanduste edukamad --

ma kutsun neid Uueks Idaks --

nemad hüppavad üle õhupiiri.

"Hopsti!" ütlevad nad.

Ja nad hakkavad kasutama sama palju kui lääneriigid praegu.

Ja need inimesed, nad tahavad pesumasinat.

Ma ju ütlesin. Nad lähevad sinna.

Ja nad kahekordistavad oma energiakulu.

Ja me loodame, et vaesed inimesed saavad elektrivalguse.

Ja tulevikus on neil kahe lapsega pered, ilma et rahvastiku kasv peatuks.

Aga kogu energiatarbimine

kasvab 22 ühikuni.

Ja nendest 22 ühikust

kasutavad enamiku jätkuvalt rikkaimad inimesed.

Niisiis, mis tuleks ette võtta?

Sest kliimamuutuse oht

ja suur tõenäosus on reaalne.

See on tõeline.

Muidugi peavad nad olema energiatõhusamad.

Nad peavad oma käitumist mingil moel muutma.

Nad peavad hakkama tootma ka rohelist energiat,

palju rohkem rohelist energiat.

Aga senini, kui neil on sama energiakulu inimese kohta,

ei tohiks nad teistele nõu anda --

mida teha ja mida mitte teha.

(Aplaus)

Siin võib meil olla rohkem rohelist energiat.

Seda me loodame.

See on tulevikus tõeline väljakutse.

Aga ma võin teile kinnitada, et see naine Rio de Janeiro slummis

tahab pesumasinat.

Ta on väga õnnelik oma energiaministri üle,

kes varustas kõik elektriga --

nii õnnelik, et ta isegi hääletas tema poolt.

Ja sellest ministrist sai Dilma Rousseff,

ühe maailma suurima demokraatia

ametisse valitud president,

tõustes ministriametist presidenditoolile.

Kui riigis valitseb demokraatia,

siis inimesed hääletavad pesumasinate poolt.

Nad armastavad neid.

Ja milles seisneb nende maagia?

Mu ema selgitas selle masina võlu

kohe esimesel päeval.

Ta ütles: "Nüüd, Hans,

oleme pesu masinasse pannud,

masin teeb ülejäänud töö.

Ja nüüd me saame raamatukokku minna."

Sest see ongi asja võlu --

sa paned pesu masinasse,

ja mida sa masinast saad?

Sa saad masinatest raamatuid,

lasteraamatuid.

Ja emal oli nüüd aega mulle lugeda.

Ta armastas seda. Siin on aabits.

Just seal alustasin ma oma professorikarjääri,

kui mu emal oli aega mulle lugeda.

Ja ta laenutas raamatuid ka endale.

Tal õnnestus võõrkeelena

inglise keelt õppida.

Ja ta luges nii palju romaane,

nii palju erinevaid romaane.

Ja me tõepoolest armastasime seda masinat.

Ja mida mu ema ja mina ütlesime:

"Aitäh, industrialiseerimine.

Aitäh, terasetehas.

Aitäh, jõujaam.

Ja aitäh, keemiatööstus,

et andsid meile aega raamatuid lugeda."

Suur aitäh.

(Aplaus)