Adam Grosser ja tema säästukülmik

Adam Grosser räägib projektist, kuidas ehitada külmik, mis töötab ilma elektrita, ja tuua see elutähtis vahend küladesse ja kliinikutesse üle maailma. Olles kohendanud mõnda vana tehnoloogiat, on ta välja tulnud süsteemiga, mis töötab.

See on töö, mis alles käib,

ja mis sai alguse paarist kommentaarist, mis tehti

TEDis kaks aastat tagasi

vaktsiini hoiustamise vajaduse kohta.

(Muusika)

[Sellel planeedil]

[1,6 miljardil inimesel]

[ei ole elektrit]

[külmikuid]

[ega ladustatud kütust]

[see on probleem]

[see mõjutab]

[haiguste levikut]

[toidu ja medikamentide ladustamist]

[ja elukvaliteeti]

[Seega plaan on siin: odav külmutussüsteem, mis ei kasuta elektrit...]

[... propaani, maagaasi, petrooleumi ega teisi tarbekütuseid]

[nüüd on aeg rääkida termodünaamikast]

[ja loost, mis räägib absorptsioonkülmikust]

Umbes 29 aastat tagasi oli mul termodünaamika õpetaja,

kes rääkis absorptsioonist ja külmutamisest.

See oli üks neist asjadest, mis mulle hästi meelde jäid.

See oli paljuski nagu stirlingmootor:

see oli äge, aga sa ei osanud selle teadmisega palju peale hakata.

Selle leiutas 1858. aastal Ferdinand Carre,

aga ka tema ei suutnud tegelikult sellest midagi kasulikku teha,

kuna sel ajal kasutada olevad tööriistad seda lihtsalt ei võimaldanud.

Üks hull kanadalane Powell Crosley

tõi turule asja, mida ta nimetas Jääpalliks (Icyball), 1928

ja see oli tõesti tore mõte

ja ma peagi selgitan, miks see siis ei töötanud,

aga nüüd ma näitan kuidas see töötab.

On kaks ühendatud kera, mis seisavad üksteisest eemal.

Ühes neist on vedelik, ammoniaagi lahus

ja teine on kondensaator.

Üht poolt kuumutades, soojemast poolest

aurustub ammoniaak

ja kondenseerub teisele poolele.

Tuues nõu tagasi toatemperatuurile

ammoniaak aurustub taas ja lahustub vees

sel poolel, kus ta varem oli ning

seeläbi tekitab tugeva külmutava efekti.

Seega oli see tore idee, mis ei töötanud üldse: see plahvatas.

Ammoniaagi kasutamisel tekib anumasse valel kuumutamisel

tohutu kõrge rõhk.

Rõhk tõusis kuni 30 atm. Kusjuures ammoniaak on ju mürgine ja plahvatuses lendus seda igale poole.

Kuid see oli siiski huvitav mõte.

Nii, hea asi 2006. aasta juures on see,

et on võimalik teha palju väga suurepäraseid arvutusi.

Seega kaasasime me terve termodünaamika osakonna

Stanfordi ülikoolis.

See tähendas rohkelt arvustusi vedelike dünaamika kohta.

Ja me tõestasime, et enamik ammoniaagi külmutamise tabeleid on valed.

Me leidsime mõningaid mittemürgiseid külmutusaineid,

mis töötasid väga madalal rõhul.

Kaasasime meeskonna Suurbritanniast,

kusjuures tuli välja, et Suurbritannias on palju

andekaid külmutusala inimesi,

ja ehitasime testseadme ning tõestasime,

et võime teha madalal rõhul toimiva mittetoksilise külmutaja.

Seega, nii see siis töötabki.

Sa paned selle anuma tulele.

Enamikul inimestel on söögi tegemiseks võimalus teha tuld,

ükskõik siis kas kaamelisõnnikust või puuhalgudest.

See soojeneb umbes 30 minutit ja jahtub umbes tund.

Pannes selle konteinerisse

külmutab see 24 tundi.

Ja see näeb välja selline. See siin on viies prototüüp, kuid see pole päris valmis.

Kaalub see umbes 3,6 kg ja nii see töötabki.

Sa paned selle 15 liitrisesse nõusse, ümbes kolm gallonit

ja see jahtub maha peaaegu jäätumiseni,

see tähendab 3 plusskraadini

ja seda terveks ööpäevaks 30 kraadise õhutemperatuuri tingimustes. See on tõesti odav.

Suurtes kogustes suudaksime neid toota umbes 25 dollari eest,

väiksemates kogustes umbes 40 dollari eest.

Me arvame, et me saame muuta külmutamise

millekski selliseks, mis on kõigile kättesaadav.

Aitäh!

(Aplaus)