Steven Pinker: vägivalla müüt

Steven Pinker näitab graafikutel, kuidas vägivald on iidsetest aegadest kuni tänaseni langenud. Kuigi Iraagile ja Darfurile mõeldes võib see tunduda ebaloogilisena, väidab ta, et me elame praegu kõige rahulikumal perioodil meie liigi ajaloos.

Seda sorti pildid, Auschwitzi koonduslaagrist,

on 20. sajandi jooksul meie teadvusesse söövitatud

ja need on andnud meile uue arusaama, kes me oleme,

kust me tuleme ja millisel ajastul me elame.

20. sajandil nägime me jõledusi, nagu

Stalin, Hitler, Mao, Pol Pot, Rwanda ja muud genotsiidid,

ja kuigi 21. sajand on ainult seitse aastat vana,

oleme me juba tunnistajateks Darfuri genotsiidile

ja igapäevastele õudustele Iraagis.

See on tekitanud meie olukorra kohta levinud arusaama,

nimelt: et modernsus tõi kaasa koleda vägivalla, ja võibolla,

et põlisrahvad elasid mingis harmoonilises koosluses, millest me enda kahjuks eemaldunud oleme.

Siin on näide

ühest kolumnist, mis ilmus paari aasta eest Tänupühade aja

Boston Globe'is, kus autor kirjutas: "Indiaanlaste elu

oli raske, aga neil ei olnud probleeme nagu töötus,

ühiskond oli harmooniline, sõltuvusprobleeme ei tuntud,

kuritegevust peaaegu polnud, väike sõdimine hõimude vahel

oli peamiselt rituaalne ja lõppes harva valimatu

või täieliku tapmisega." Te kõik olete seda imalat juttu kuulnud.

Me õpetame seda oma lastele; me kuuleme seda televiisorist

ja juturaamatutest. Selle osa algne pealkiri oli

"Kõik, mida sa tead, on vale", ja ma esitan teile tõendeid,

et see konkreetne osa meie ühistest arusaamadest on väär:

et tegelikult olid meie eellased palju vägivaldsemad kui meie,

et vägivald on pikkade perioodide vältel langenud,

ja et täna elame me tõenäoliselt kõige rahulikumal ajajärgul meie liigi eksistentsi jooksul.

Darfuri ja Iraagi aastakümnel

võib selline väide tunduda midagi hallutsinatsiooni ja rõveduse

vahepealset. Aga ma proovin teid veenda,

et see on õige pilt. Vägivalla langus

on fraktaalne fenomen. Seda on näha aastatuhandete,

sajandite, kümnendite ja aastate vältel,

kuigi paistab, et murdepunkt oli Valgustusajastu alguses

16. sajandil. Seda on näha

üle kogu maailma, kuigi mitte ühtlaselt.

See on eriti ilmne Läänes, saades alguse Inglismaal

ja Hollandis Valgustusajastu paiku.

Las ma viin teid retkele mööda kümne astmeid --

millenniumi skaalalt aasta skaalale --

et teid selles veenda. Kuni 10 000 aastat tagasi elasid kõik inimesed

küttide ja korilastena, ilma püsiasulate

või valitsuseta. Ja see ongi olukord, mida tihti peetakse

ürgselt harmooniliseks ühiskonnaks. Aga arheoloog

Lawrence Keeley, uurides hukkumiste sagedust

tänapäevaste küttide ja korilaste hulgas -- mis on meie parim tõendusmaterjalide

allikas selle eluviisi kohta -- on näidanud hoopis teist järeldust.

Siin on üks graafik, mille ta koostas,

mis näitab, mitu protsenti meeste surmadest erinevates

küttide ja korilaste ühiskondades on sõdade põhjustatud.

Punased postid näitavad tõenäosust, et mees sureb

teise mehe käe läbi, mitte loomulikel põhjustel,

erinevates korilusühiskondades

Uus-Guinea kõrgmaal ja Amazonase vihmametsades.

Ja need varieeruvad ligi 60% tõenäosusest, et mees sureb

teise mehe käe läbi, kuni Gebusi rahva puhul

ainult 15% tõenäosuseni. See tilluke sinine post all

vasakus nurgas näitab vastavat statistikat USAs ja

Euroopas 20 sajandil, ja sisaldab kõiki surmi

mõlemas maailmasõjas. Kui hõimusõdade surmade määr oleks jäänud

20. sajandil samaks, siis oleks 100 miljoni asemel surnud kaks miljardit.

Samuti millenniumi skaalal, võime vaadata

eluviisi varajastes tsivilisatsioonides, nagu need, mida piiblis

kirjeldatakse. Ja seal, mis peaks olema meie moraalsete väärtuste allikas,

võib lugeda kirjeldusi, mida sõdades oodati,

nagu järgnevas lõigus Moosese Neljandas Raamatus: "Ja nad sõdisid

Midjanlaste vastu, nagu Issand Moosest käskis,

ja nad lõid maha kõik mehed. Ja mooses ütles neile,

"Kas olete kõik naised jätnud elama? Seepärast tapke nüüd kõik

poeglapsed, samuti tapke iga naine, kes on meest tunda saanud

mehega magades, aga kõik tütarlapsed, kes ei ole õppinud tundma

mehega magamist, jätke endile elama." Teisisõnu,

tapke mehed, tapke lapsed, kui mõnda neitsit näete,

võite ta vägistamiseks ellu jätta.

Sellised lõike võib piiblist leida neli või viis.

Samuti näeb piiblist, et surmanuhtlus oli

aksepteeritav karistus kuritegude eest nagu homoseksuaalsus,

abielurikkumine, jumalateotus, ebajumala kummardamine, vanematele vastu rääkimine --

(Naer) -- ja sabbati ajal okste korjamine.

Nüüd, fokusseerime läätse

ühe suurusjärgu allapoole ja vaatame sajandi skaalat.

Kuigi meil ei ole sõdade statistikat

keskajast tänapäevani,

on tavalisest ajalookirjeldusest teada -- tõendid

on kogu aeg meie nina all olnud, et ühiskondlikult heakskiidetud

vägivalla vormid on vähenenud.

Näiteks, iga ajalooline kirjeldus näitab, et halvamine ja piinamine

olid kurjategijatele tavalised karistused. Selline rikkumine,

mille eest täna trahvi saab, võis neil päevil lõppeda

keele või kõrvade ära lõikamisega, pimedaks torkamisega,

käe maha raiumisega ja nii edasi.

Oli arvukalt leidlikke sadistlikke viise surmanuhtluseks:

tuleriidal põletamine, soolikate väljalaskmine, rattale tõmbamine,

hobustega neljaks kiskumine ja nii edasi.

Surmanuhtlus oli meetmeks paljude mittevägivaldsete kuridegude eest:

kuninga kritiseerimine, leivapätsi varastamine. Orjapidamine, muidugi,

oli eelistatud tööjõudu säästev leiutis, ja julmus oli

populaarne meelelahutus. Kõige ilmekam näide on võibolla

kasside põletamise komme, kus kass tõmmati laval köitega tule kohale üles

ja lasti siis allapoole leekidesse,

ja pealtvaatajad kriiskasid naerda, kui kass, valust ulgudes,

surnuks põletati.

Kuidas oli üks-ühele mõrvadega? Selle kohta leidub korralikku statistikat,

sest paljud omavalitsused kirjutasid surma põhjused registritesse.

Kriminoloog Manuel Eisner

korjas kokku kõik ajaloolised andmed mõrvade kohta

igast külast, alevikust, linnast, maakonnast üle Euroopa,

mida ta leidis, ja lisas neile

riiklikud andmed alates ajast, kui riigid statistikat koguma hakkasid.

Ta koostas logaritmilisel skaalal graafiku, alates 100 surmast

100 000 inimese kohta aastas, mis oli umbkaudne

mõrvade määr keskajal. Ja see näitaja kukub

vähem kui ühe mõrvani 100 000 inimese kohta aastas

seitsmes või kaheksas Euroopa riigis. Seejärel toimub väike tõus

1960ndatel. Inimestel, kes ütlesid, et Rock 'n Roll viib

viib moraalsete väärtuste allakäiguni, oli tegelikult natuke õigus.

Aga mõrvade määr on keskajast tänaseni vähemalt

kahe suurusjärgu võrra langenud,

ja pööre toimus 16. sajandi alguses.

Vaatame kümnendi skaalat.

Valitsusväliste organisatsioonide sõnul,

kes selliseid andmeid koguvad, on alates 1945. aastast

Euroopas ja Ameerikas riikidevahelised sõjad,

rahvuslikud mässud või pogrommid ja sõjaväelised riigipöörded järsult vähenenud,

seda isegi Lõuna-Ameerikas. Üle maailma on suremus

riikidevahelistes sõdades järsult langenud. Kollased postid näitavad

surmade arvu sõja kohta aastas, 1950. aastast tänaseni.

Nagu te näete, surmade määr langeb 65 000 surmalt

konflikti kohta aastas 1950ndatel, vähem kui 2000 surmani

konflikti kohta aastas sellel kümnendil, nii kole kui see ka pole.

Isegi aasta skaalal on vägivalla langus näha.

Alates Külma Sõja lõpust on toimunud vähem kodusõdu,

vähem genotsiide -- tõepoolest, neid on 90% vähem kui vahetult pärast Teist Maailmasõda --

ja isegi kuritegude tõus 1960ndatel on ümber pöördunud.

See on FBI Kuritegude statistika: te näete,

et 50ndatel ja 60ndatel oli vägivalla tase madal,

siis see tõusis paari aastakümne vältel ja hakkas

alates 1990ndatest järsult langema, jõudes tagasi

samale tasemele, mida viimati nauditi 1960ndatel.

President Clinton, kui sa oled siin, aitäh.

(Naer)

Nii et küsimus kõlab: miks nii paljud inimesed nii tähtsal

teemal nii rängalt eksivad? Ma arvan, et põhjuseid on mitu.

Üks neist on paren raporteerimine: "Associated Press

on maailmas toimuvate sõdade parem kroonik

kui 16. sajandi mungad."

See on kognitiivne illusioon: me teame, et mida lihtsam on

meenutada millegi konkreetseid juhtumeid,

seda kõrgemaks sa selle tõenäosust pead.

Mida me ajalehest loeme, verised pildid kõrval,

sööbib mällu sügavamalt kui uudised rohkemate inimeste surmast

oma voodites vanas eas. Arvamuste ja propageerimiste

turgudel on oma dünaamika: vaatlejaid ja annetajaid ei

tõmba ligi, öeldes:

"Paistab et kõik läheb aina paremini."

(Naer)

Kaasaegsete intellektuaalide hulgas on süütunne,

kuidas me põliselanikke kohtlesime, ja tõrksus tunnistada,

nagu oleks Lääne kultuuris ka midagi head.

Ja muidugi, meie standardid võivad muutuda kiiremini

kui käitumine. Üks põhjus, miks vägivald langes,

on see, et inimesed tüdisid tapmisest ja julmusest.

See on protsess, mis paistab jätkuvat,

aga kui hinnata käitumist tänaste standardite järgi,

tunduvad asjad alati barbaarsemad, kui nad oleksid olnud

ajalooliste standardite järgi. Niiet täna tõuseme me õigustatult tagajalgadele

kui käputäis mõrvareid surmasüsti läbi hukatakse,

näiteks Texases pärast 15-aastast vaagimist. Me ei arvesta,

et paarsada aastat tagasi oleks nad võidud tuleriidal

põletada kuninga kritiseerimise eest, pärast

10-minutilist kohtuprotsessi -- ja see oleks pidevalt

kordunud. Täna on surmanuhtlus meie jaoks

tõend, kui madalale me võime laskuda,

mitte kui kõrgele meie standardid on tõusnud.

Miks on vägivald langenud? Keegi ei tea,

aga ma olen lugenud nelja seletust, mis minu arvates on

kõik üksjagu usutavad. Esimene on: võibolla

oli Thomas Hobbes'il õigus. Tema ütles,

et elu oli loomulikus olekus "üksildane, vaene, vastik, elajalik

ja lühike." Mitte sellepärast, ta väitis,

et inimestel oleks mingi loomuomane verejanu

või agressiivne instinkt või territoriaalsus,

vaid anarhia loogika tõttu. Anarhias

on pidev kiusatus igaks-juhuks naabrid enne vallutada,

kui nad sind vallutavad. Thomas Schelling käib välja

hiljutisema analoogia peremehest, kes kuuleb keldris

krabinat. Olles tõeline ameeriklane, on tal öökapis

püstol, ta võtab selle välja ja läheb trepist alla.

Ja mis ta muud näeb, kui varast, püstol käes.

Mõlemad mõtlevad:

"Tegelikult ma seda tüüpi tappa ei taha, aga kohe tapab tema minu.

Võibolla ma parem tulistan teda enne kui tema mind,

eriti kuna isegi kui ta mind tappa ei taha,

siis ta ilmselt muretseb, et ma äkki tapan ta

enne kui ta minu tapab." Ja nii edasi.

Kütid ja korilased järgivad täpselt seda mõttekäiku

ja sageli ründavad oma naabreid hirmust, et neid rünnatakse enne.

Üks moodus sellest üle saada on hoiatus:

sa ei ründa esimesena, aga kuulutad avalikult,

et maksad valusalt kätte kui sind rünnatakse.

Ainus häda on see, et seda võidakse

bluffiks pidada, ja toimib seega ainult siis, kui

on usutav. Et seda usutavaks teha, pead sa iga solvangu eest kätte maksma

ja kõik arved õiendama, mis viib veriste vendetta-tsükliteni.

Elust saab Sopranode seriaal. Hobbes'i lahendus,

"Leviathan", on et kui autoriteet vägivalla õigustatud

kasutamise üle antakse üheainsa demokraatliku üksuse ehk leviathani kätte,

siis selline riik võib vähendada ründamise kiusatust,

sest igasugune agressioon saab karistatud,

mis muudab selle tasuvuse nulliks. See kustutaks kiusatuse

teise rünnakut kartes esimesena igaks juhuks rünnata.

Ja võtab ära vajaduse iga juuksekarva pärast kätte maksta,

et oma hoiatus usutavaks teha. Ja seega viiks see

rahuni. Eisner -- mees, kes kaardistas mõrvade määrad

mida te eelmisel slaidil ei näinud --

väitis, et mõrvade vähenemine Euroopas

langes kokku tsentraliseeritud riikide tõusuga.

See toetab natuke leviathani teooriat.

Samuti toetab seda fakt, et täna näeme me vägivalla plahvatusi

anarhiatsoonides: läbikukkunud riikides, langenud impeeriumites,

piiritsoonides, maffiates, tänavagängides ja nii edasi.

Teine seletus on, et paljudel ajastutel ja paljudes kohtades

oli levinud tunne, et elu on odav.

Varasematel aegadel, kui kannatus ja varane surm olid

tavalised, tunti nende põhjustamise üle vähem südametunnistusepiinu.

Ja kui tehnoloogia ja majanduslik efektiivsus teevad elu

pikemaks ja mõnusamaks, väärtustatakse elu üldiselt rohkem.

See oli politoloogi James Payne'i argument.

Kolmas seletus põhineb ideel "mitte-null-summa mäng",

ja püstitati raamatus Mitte-Null, mille kirjutas ajakirjanik

Robert Wright. Wright osutab, et teatud olukorras võib

koostöö, sealhulgas vägivallatus, mõlemale poolele suhtes

kasulik olla, näiteks kaubanduses, kui kaks osapoolt oma ülejäägid

vahetavad ja mõlemal on parem, või kui kaks osapoolt

langetavad relvad ja teevad niinimetatud rahu dividendid pooleks,

mis tähendab et nad ei pea kogu aeg võitlema.

Wright väidab, et tehnoloogia on suurendanud

positiivse summaga mängude arvu, kus inimesed osalevad,

lubades kaupu, teenuseid ja ideid

suurte gruppide vahel üle pikkade vahemaade vahetada.

Selle tulemusena on teised inimesed elusatena rohkem väärt kui surnutena,

ja vägivald langeb isekatel põhjustel. Nagu Wright ütles:

"Üks paljudest põhjustest, miks ma arvan, et me ei peaks jaapanlasi

pommitama, on see, et nemad ehitasid mu auto."

(Naer)

Neljas seletus seisneb ühe raamatu pealkirjas

nimega "Laienev Ring", mille autor on filosoof Peter Singer,

kes väidab, et evolutsioon on kinkinud inimestele

empaatiavõime: võime kohelda teiste inimeste huvisid

enda huvidega sarnaselt. Kahjuks, tavaliselt

kasutame me empaatiat ainult sõprade ja pere kitsas ringis.

Inimesi väljaspool seda ringi koheldakse alaväärselt,

ja neid tohib süüdimatult ära kasutada. Kuid ajaloo jooksul

on ring laienenud. Ajaloolised andmed näitavad,

kuidas see laieneb külale, klannile, hõimule,

rahvusele, teistele rassidele, mõlemale soole,

ja, Singeri väitel, peaksime me seda laiendama

teistele teadlikele liikidele. Küsimus on,

kui see tõesti juhtus, siis mille mõjul?

Ja võimalusi on mitu, näiteks suurenev vastastikuste

teenete arv, väidab Robert Wright.

Kuldne reegel: mida rohkem sa teistele inimestele mõtled ja

nendega suhtled, seda enam sa mõistad, et

et sinu huvisid nende omadele eelistada on alusetu,

vähemalt siis, kui sa tahad et nad sind kuulaksid. Sa ei saa öelda,

et minu huvid on sinu omadest erilisemad,

nagu sa ei saa öelda, et koht, kus

ma seisan, on eriline osa universumist,

kuna mina juhtun siin just praegu seisma.

Seda võib toita ka kosmopoliitsus: ajalugu

ja ajakirjandus ja memuaarid ja realistlik ilukirjandus ja reisimine

ja kirjaoskus, mis lubavad sul ennast ette kujutada

nende inimestena, keda sa varem võibolla alaväärseks pidasid,

ja sa mõistad, kuivõrd su enda eluolu juhustest sõltub,

kui palju on sõltunud lihtsalt õnnest.

Mis iganes selle põhjustas, vägivalla langusel

on sügavad implikatsioonid. See paneb meid küsima mitte ainult,

"Miks on sõjad?" vaid samuti "Miks on rahu?" Mitte ainult,

"Mida me valesti teeme?" vaid ka "Mida me õigesti teinud oleme?"

Sest me oleme midagi õigesti teinud,

ja oleks hea teada saada, mis see on.

Tänan teid väga.

(Aplaus)

Chris Anderson: Mulle väga meeldis see kõne. Paljud arvavad,

et selle laienemise -- millest sa rääkisid,

millest Peter Singer räägib, on põhjustanud tehnoloogia,

teistega suurem kokkupuutumine, ja tunne et maailm

muutub väiksemaks. Kas sellel on ka tõetera sees?

Steven Pinker: Väga. See haakub nii Wright'i teooriaga,

mis võimaldab meil aina suuremates ringides koostöö

hüvesid nautida. Aga samuti ma usun, et see aitab meil

ette kujutada, mis tunne on olla keegi teine. Kui lugeda

õudsete piinamiste kohta keskajal, siis sa mõtled,

kuidas nad ometi suutsid seda teha,

kuidas nad ei tundnud sellele inimesele kaasa,

kelle soolikaid nad välja lasid. Aga ilmselt,

nende jaoks oli see mingi võõras olend,

kellel pole tundeid nagu neil endil. Ükskõik mis,

mis teeb kohtade vahetuse ettekujutamise lihtsamaks,

suurendab sinu võimet moraalselt teise inimesega

arvestada.

CA: Steve, mulle meeldiks kui iga meediamogul seda ettekannet

lähima aasta jooksul kuuleks. Ma usun et see on väga tähtis. Tänan väga.

SP: Hea meelega.