Hulktähestikuline Šiffer

Väiksema sõrmejälje jätmine kasutades keerukamat sõnalist šiffrit

Tugev šiffer on see, mis varjab su jälje.

Et jätta väiksem jälg,

tuleb tähe-sageduste esinemise hulka tasandada.

15. sajandi keskpaigaks

olid meil hulktähestikulised šifrid,

mis suutsid seda teha.

Kujutlegem, et Alice ja Bob jagavad salajast nihke-sõna.

Esmalt, Alice teisendab sõna arvudeks,

arvestades tähe asukohta tähestikus.

Järgmiseks, seda numbrijada korratakse kogu sõnumi vältel.

Siis iga täht sõnumis on krüpteeritud

nihutades vastavat arvu selle all.

Nüüd kasutab ta mitmiknihet, mitte enam üksikut nihet

nagu oli varemalt teinud Caesar.

Siis, krüpteeritud sõnum saadetakse avatult Bobile.

Tema dekrüpteerib selle sõnumi lahutades nihked

kasutades salasõna, mida ta samuti teab.

Nüüd kujutlegem, et koodimurdja Eve

peab kinni mitu sõnumit

ja arvutab tähe korduste sagedused,

ta leiab ühtlasema jaotuse ehk siis väiksema jälje -

kuidas ta siis seda murdma peaks?

Mäletagem, koodimurdjad otsivad lekkinud informatsiooni,

samamoodi nagu ka osalist jälge.

Iga kord, kui on erinevus tähe sagedustes,

toimub informatsiooni leke.

Selle erinevuse tekitab kordus krüpteeritud sõnumis.

Antud juhul, Alice-i šifris on korduv koodsõna.

Et krüpteeringut murda, peaks Eve esmalt kindlaks tegema

vahesõna pikkuse, mitte algse sõna enda pikkuse.

Ta peab üle käima teksti ja

kontrollima tähetede sagedust erinevatel aegadel.

Kui ta kontrollib sagedust üle iga viie tähe

paljastab jälg end ise.

Probleemiks nüüd on murda 5 Caesari šifrit

korduvas jadas.

Eraldi on see tühine töö,

nagu oleme ennem näinud,

šifri tugevndatus on kuluv aeg,

et kindlaks teha kasutatud nihkesõna pikkus.

Mida pikem nihkesõna, seda tugevam šiffer.