William Li: kas me võime vähki toiduga näljutada?

William Li esitleb uut mõtteviisi vähiravis: angiogeneesi, mis on suunatud kasvajat varustavatele veresoontele. Määrava tähtsusega esimene (ja parim) samm: vähi vastu võitlevate toiduainete söömine võib võita vähki tema enda relvadega.

Tere päevast.

Meie ümber toimub meditsiiniline revolutsioon

ja see aitab meil saada jagu

mõnedest ühiskonna kõige kardetumatest haigustest,

kaasa arvatud vähk.

Selle revolutsiooni nimi on angiogenees

ja see rajaneb protsessil,

mida meie keha kasutab veresoonte kasvatamiseks.

Miks me peaksime veresoontest hoolima?

Sest inimkeha on neid sõna otseses mõttes täis,

täiskasvanus on neid 95 000 kilomeetrit.

Üksteise otsa asetatuna moodustaksid nad

joone, mis ulatuks kaks korda ümber Maa.

Väikseimaid veresooni kutsutakse kapillaarideks.

Meie kehas on neid 19 miljardit.

Nad on elu kandjad

ja ma näitan teile,

et nad võivad olla ka surma kandjad.

Veresoonte juures on märkimisväärne,

et neil on omadus

kohaneda keskkonnaga, kus nad kasvavad.

Näiteks maksas moodustavad nad kanaleid,

mis eemaldavad verest mürgi.

Kopsus vooderdavad nad alveoole, et tagada gaasivahetust.

Lihastes moodustavad nad spiraale, et lihased saaksid kokku tõmbuda

ilma vereringet katkestamata.

Närvides jooksevad nad elektriliinidena,

hoides neid närve elus.

Me saame suurema osa neist veresoontest

juba üsas olles.

See tähendab, et täiskasvanuna

veresooned üldiselt ei kasva,

välja arvatud teatud konkreetsetel juhtudel.

Naistel kasvavad veresooned igal kuul,

vooderdades emakat.

Raseduse ajal moodustavad nad platsenta,

mis ühendab ema ja last.

Pärast vigastust peavad veresooned

kasvama kärna all,

et haav paraneks.

See näeb välja nii.

Sajad veresooned

kasvavad haava keskpaiga poole.

Kehal on võime reguleerida

vereoonte arvu, mis mingil hetkel vajalik on.

Ta teeb seda keerulise ja elegantse

võimude lahususe süsteemi abil,

angiogeneesi stimulaatorite ja inhibiitorite abil,

nii et kui me vajame lühiajalist veresoonte hulga kasvu,

võib keha seda teha, vallandades stimulaatoreid,

valke, mida kutsutakse angiogeenseteks faktoriteks,

mis toimivad loomuliku väetisena

ja stimuleerivad uute veresoonte tärkamist.

Kui ülemääraseid veresooni enam vaja ei ole,

kärbib keha nad ära, taastades normaalse olukorra,

kasutades loomulikke angiogeneesi inhibiitoreid.

On teistsuguseid olukordi, kus me alustame normaalsest vähemaga

ja on vaja veresooni juurde kasvatada, et normaalset taset saavutada.

Näiteks pärast vigastust.

Keha suudab ka seda,

aga ainult selle normaalse tasemeni,

selle ettenähtud piirini.

Praegu me teame, et mitmete haiguste puhul

esinevad selles süsteemis vead

ja keha ei suuda ülemääraseid veresooni kärpida

või kasvatada piisavalt uusi

õiges kohas ja õigel ajal.

Sellistes olukordades on angiogenees

tasakaalust väljas.

Kui angiogenees on tasakaalust väljas,

on tagajärjeks hulk erinevaid haigusi.

Näiteks ebapiisav angiogenees,

veresoonte vähesus,

põhjustab haavade paranematust, infarkte,

verevarustuse häireid jalgades, surma insuldi tagajärjel,

närvikahjustusi.

Samas, liigne angiogenees,

liiga suur hulk veresooni, põhjustab samuti haigusi.

Seda võib näha vähi, pimeduse,

artriidi, ülekaalulisuse

ja Alzheimeri tõve puhul.

Kokkuvõttes on üle 70 raske haiguse,

mis mõjutavad rohkem kui miljardit inimest üle maailma,

ja need kõik paistavad pealtnäha erinevad,

aga tegelikult on

ebanormaalne angiogenees

nende ühiseks nimetajaks.

See avastus lubab meil

mõelda ümber,

kuidas me nendele haigustele läheneme,

kontrollides angiogeneesi.

Võtan nüüd vaatluse alla vähi,

sest angiogenees on vähi tunnusmärk,

ükskõik, mis tüüpi vähiga on tegemist.

Niisiis.

See on kasvaja, tume, hall, kurjakuulutav mass,

mis kasvab ajus.

Mikroskoobi all näeme

sadu neid pruuni värvi veresooni,

kapillaare, mis toidavad vähirakke,

kandes hapnikku ja toitaineid.

Aga vähk ei alga niimoodi.

Tegelikult ei alga vähk

koos verevarustusega.

See algab väikestest, mikroskoopilistest rakkude pesadest,

mis võivad kasvada ainult

poole kuupmillimeetri suuruseks.

See on nagu pastapliiatsi ots.

Nad ei saa suuremaks kasvada, sest neil ei ole verevarustust,

nii et nad ei saa piisavalt hapnikku ega toitaineid.

Tõenäoliselt moodustub meie kehas

neid mikroskoopilisi vähkkasvajaid kogu aeg.

Autoõnnetustes surma saanud inimeste lahkamine

on näidanud, et umbes 40 protsendil naistest

vanuses 40 kuni 50 aastat

on mikroskoopilised

vähkkasvajad rindades.

Umbes 50 protsendil meestest vanuses üle 50 ja 60

on mikroskoopilised eesnäärmekasvajad.

Ja peaaegu 100 protsendil meist

on 70. eluaastaks

mikroskoopilised vähkkasvajad kilpnäärmes.

Kuid ilma verevarustuseta

ei muutu enamik neist kasvajatest

mitte kunagi ohtlikuks.

Dr. Judah Folkman, kes oli minu mentor

ja angiogeneesi valdkonna teerajaja,

kutsus seda kunagi "haiguseta vähiks".

Keha võime hoida angiogeneesi tasakaalus,

kui see toimib nii, nagu peab,

ei lase veresoontel vähkkasvajaid toita.

Ja selgub, et see on

üks meie kõige olulisemaid kaitsemehhanisme

vähi vastu.

Kui blokeerida angiogeneesi

ja takistada veresoonte jõudmist vähirakkudeni,

ei saa kasvaja lihtsalt suureks kasvada.

Aga kui angiogenees toimub,

võib vähkkasvaja hakata tõusvas tempos vohama.

Täpselt niimoodi

vähkkasvaja muutubki

ohutust surmavaks.

Vähirakud muteeruvad

ja omandavad võime vallandada

ohtralt angiogeenset faktorit, loomulikku väetist,

mis kallutab tasakaalu veresoonte kasuks

ja need tungivad kasvajasse.

Kui veresooned on vähkkasvajasse tunginud,

võib see paisuda, levida kohalikesse kudedesse.

Ja samad veresooned, mis toidavad kasvajaid,

lasevad vähirakkudel väljuda

metastaasidena vereringesse.

Kahjuks diagnoositakse vähki

kõige tõenäolisemalt

selles hilises staadiumis,

kui angiogenees on juba käivitunud

ja vähirakud kasvavad pöörase kiirusega.

Kui angiognees

on murdepunktiks

ohutu ja ohtliku vähi vahel,

siis angioneneesi revolutsiooni oluliseks tahuks on,

et see annab uue viisi, kuidas ravida vähki,

lõigates ära selle verevarustuse.

Me kutsume seda antiangiogeenseks teraapiaks

ja see erineb täiesti keemiaravist,

sest ta on suunatud valikuliselt

ainult vähkkasvajat toitvatele veresoontele.

Me saame seda teha, sest

kasvaja veresooned erinevad normaalsetest, tervetest veresoontest,

mida me näeme teistes kehapiirkonades.

Nad on ebanormaalsed,

nad on väga halvasti üles ehitatud

ja seetõttu on nad väga haavatavad

seoses neile suunatud raviga.

Kui me pakume vähipatsientidele

antiangiogeenset teraapiat...

siin on eksperimentaalne ravim glioomi vastu,

mis on teatud tüüpi ajukasvaja...

te näete, et toimuvad tähelepanuväärsed muutused,

kui kasvajat näljutatakse.

Siin saab naine, kellel on rinnavähk,

antiangiogeenset ravimit nimega Avastin,

mis on USA toidu- ja ravimiameti poolt heaks kiidetud.

Te näete, et vere voolamist tähistav helendus

kaob pärast ravi.

Näitasin teile just

kaht väga erinevat vähitüüpi,

mis mõlemad reageerisid antiangiogeensele ravile.

Mõned aastad tagasi küsisin endalt:

"Kas me võime astuda veel sammu edasi

ja ravida teisi vähitüüpe,

isegi teistel liikidel?"

Siin on 9-aastane bokser Milo,

kelle õlal kasvas väga agressiivne kasvaja,

mille nimi on pahaloomuline neurofibroom.

See tungis tema kopsudesse.

Veterinaar teatas, et talle on jäänud kolm kuud elada.

Me valmistasime kokteili antiangiogeensetest ravimitest,

mida sai tema koeratoidu sisse segada,

ja samuti antiangioneense kreemi,

mida võis tema kasvajale määrida.

Pärast mõnenädalast ravi

suutsime vähi kasvamist aeglustada,

nii et lõpuks pikendasime Milo eluiga

veterinaari esialgse ennustusega võrreldes kuuekordseks

ja väga hea elukvaliteediga.

Seejärel ravisime rohkem kui 600 koera.

Oleme saavutanud tulemusi umbes 60 protsendil juhtudest

ja pikendanud lemmikloomade iga,

keda kavatseti magama panna.

Näitan teile mõnda

veelgi huvitavamat näidet.

See on 20-aastane delfiin Floridas.

Tal olid suus kahjustused,

mis kolme aasta jooksul

arenesid invasiivseteks vähirakkudeks.

Me valmistasime antiangiogeense pasta.

Lasime määrida seda vähkkasvajatele

kolm korda nädalas.

Seitsme kuu jooksul

kadusid vähkkasvajad täielikult

ja biopsia andis normaalse tulemuse.

Siin näeme vähkkasvajat

Guinessi-nimelise ratsahobuse huulel.

See on äärmiselt tappev vähitüüp - angiosarkoom.

See oli juba levinud tema lümfisõlmedesse,

niisiis kasutasime antiangiogeenset ihukreemi huulele

ja suukaudset kokteili, et saaksime ravida nii seest

kui ka väljast.

Kuue kuu jooksul

kadus kasvaja täiesti.

Siin on Guiness kuus aastat hiljem

koos oma väga õnneliku omanikuga.

(Aplaus)

Ilmselgelt võiks antiangiogeenset ravi

kasutada paljude erinevate vähitüüpide vastu.

Esimesed teedrajavad ravivõimalused

nii inimestele kui ka koertele

on juba muutumas kättesaadavaks.

On 12 erinevat ravimit 11 erinevale vähiliigile,

aga tegelik küsimus kõlab:

kui hästi need tegelikult toimivad?

Siin on andmed patsientide ellujäämuse kohta

seoses 8 erinevat tüüpi vähiga.

Jooned märgivad ellujäämisperioodi

sel ajal,

mil oli olemas ainult keemiaravi,

operatsiooni või kiiritusravi võimalus.

Aga alates 2004. aastast,

kui antiangiogeenne ravi kättesaadavaks muutus,

võite näha, et toimunud on

70 kuni 100-protsendiline

tõus ellujäämuse osas

inimeste puhul, kellel on neeruvähk, multiipel müeloom,

pärasoolevähk või gastrointestinaalne stromaalne tuumor.

Muljetavaldav.

Aga teist tüüpi kasvajate ja vähiliikide osas

on edusammud olnud vähesed.

Niisiis, hakkasin endalt küsima:

"Miks me pole olnud suutelised paremaks?"

Vastus on minu meelest ilmselge:

me ravime vähki liiga hilja,

kui see on juba välja kujunenud

ja sageli juba levinud või metastaseerunud.

Arstina ma tean,

et kui haigus jõuab hilisesse staadiumisse,

on selle väljaravimine

keeruline, kui mitte võimatu.

Läksin tagasi

angiogeneesi bioloogia juurde

ja hakkasin mõtlema:

kas lahendus vähi vastu

võiks olla angiogeneesi tõkestamine,

vähi võitmine tema enda relvadega,

nii et vähk ei muutuks kunagi ohtlikuks?

See võiks aidata terveid inimesi

ja samuti inimesi, kes on juba korra või kaks

vähist võitu saanud

ning otsivad viisi, kuidas takistada seda kordumast.

Otsides viisi, kuidas takistada vähkkasvajate angiogeneesi,

uurisin vähi põhjuseid.

Minus äratas huvi see,

et ma nägin, kuidas toiduvalik

põhjustab 30 kuni 35 protsenti

keskkonna mõjul tekkinud vähkidest.

Loomulikult mõeldakse sel puhul kohe,

mida oma toidusedelist eemaldada, mida mitte süüa.

Aga mina lähenesin vastupidiselt

ja hakkasin küsima: mida saaksime oma toiduvalikule lisada,

mis oleks loomulikult antiangiogeenne,

mis annaks organismi kaitsejõule hoogu

ja tõrjuks tagasi veresooned, mis vähkkasvajaid toidavad?

Teisisõnu, kas me saame toiduga vähki näljutada?

Vastus on jah.

Ma näitan teile, kuidas.

Need uuringud viisid meid

turule, tallu ja maitseainete kappi,

sest me avastasime,

et emake loodus on loonud suure hulga

toite, jooke ja ürte,

mis sisaldavad loomulikke

angiogeneesi inhibiitoreid.

Töötasime välja sellise testsüsteemi.

Keskel on ring, millest kasvavad välja sajad veresooned,

levides päikesekiirtena laiali.

Me kasutame seda süsteemi,

et testida toidusedeliga seotud faktoreid

ja kontsentratsioone, mida toiduga on võimalik saavutada.

Ma näitan teile, mis juhtub, kui me lisame

punaste viinamarjade ekstrakti.

Toimeaine on resveratrool.

Seda leidub ka punases veinis.

See tõkestab ebanormaalset angiogeneesi

60 protsendi võrra.

Nii juhtub, kui me lisame maasikate ekstrakti.

See tõkestab tugevalt angiogeneesi.

Ja sojaubade ekstrakt.

Siin on kasvav nimekiri

antiangiogeensetest toitudest ja jookidest,

mida me soovime uurida.

Iga toiduainetüübi puhul

eksisteerib meie arvates erinev mõju

alaliikide siseselt.

Me tahame seda mõõta,

sest kui sa näiteks sööd maasikat

või jood teed,

siis miks mitte valida see, mis suudab

kõige tõhusamalt vähki ära hoida.

Oleme testinud nelja erinevat tüüpi teed.

Need on kõik tavalised sordid:

hiina jasmiinitee, jaapani sencha,

Earl Grey ja üks spetsiaalne segu, mille me valmistasime.

On ilmselge,

et teede tõhusus on väga erinev,

vähem tõhusast rohkem tõhusani.

Aga kõige toredam on see,

et kui me panime kokku

kaks vähem tõhusat teed

saime tulemuseks segu,

mis on tõhusam kui kumbki eraldi võetuna.

See tähendab, et on olemas toidusünergia.

Siin on veel andmeid meie katsetest.

Laboratooriumis simuleerime kasvaja angiogeneesi,

mida tähistab siin must triip.

Seda süsteemi kasutades võime testida vähiravimite tõhusust.

Mida lühem on triip,

seda vähem on angiogeneesi ja see on hea.

Siin on mõned tavalised ravimid,

mida on seostatud inimeste

vähiriski vähendamisega.

Statiinid, mittesteroidsed põletikuvastased ravimid

ja veel mõned -

ka nemad pärsivad angiogeneesi.

Aga on olemas toiduvalikuga seotud faktorid,

mis pakuvad neile ravimitele kõva konkurentsi.

Nagu näete, on nad väärilisteks vastasteks

ja mõnel juhul isegi tõhusamad

kui ravimid ise.

Soja, petersell, küüslauk,

viinamarjad, marjad -

ma võiksin minna koju ja valmistada maitsva lõunasöögi,

kasutades neid toiduaineid.

Kujutlege, kui me suudaksime luua

maailma esimese hindamissüsteemi,

kus me saaksime toiduainetele punkte anda

vastavalt nende antiangiogeensetele

vähivastastele omadustele.

Just seda me praegu teemegi.

Olen näidanud teile palju laboriandmeid,

aga tegelik küsimus on:

kuidas on tõendatud, et inimeste puhul

suudab teatud toitude söömine vähendada

vähkkasvajate angiogeneesi?

Parim näide, mida ma tean,

on uuring, mis tehti 79 000 mehega,

keda jälgiti 20 aasta jooksul.

Uuringuga tuvastati, et meestel, kes sõid

kaks või kolm korda nädalas küpsetatud tomateid,

oli 50 protsenti väiksem risk

haigestuda eesnäärmevähki.

Me teame, et tomatites on palju lükopeeni

ja lükopeen on antiangiogeenne.

Aga veelgi põnevam selle uuringu juures on see,

et neil meestel, kes siiski haigestusid eesnäärmevähki,

aga kes sõid rohkelt tomatikastet,

oli vähem veresooni,

mis vähkkasvajat toitsid.

See inimuuring on suurepärane näide,

kuidas antiangiogeensed ained,

mis toidus sisalduvad ja mida vajalikus koguses manustatakse,

võivad vähki mõjutada.

Praegu uurime me

tervisliku toiduvaliku rolli

koostöös Dean Ornishi ning California ja Tuftsi ülikooliga.

Uurime tervisliku toiduvaliku mõju seoses angiogneesi markeritega,

mis vereringes leiduvad.

Loomulikult on sellel, mida teiega täna jagasin, oluline tähendus

ka väljaspool vähiuuringuid.

Sest kui meil on õigus, võib see mõjutada klientide teadlikkust,

toitlustusteenuseid, rahvuslikku tervishoidu

ja isegi kindlustusettevõtteid.

Muuseas, mõned kindlustusettevõtted

on hakanud juba selles suunas mõtlema.

Tutvuge selle reklaamiga Minnesotast.

Paljude inimeste jaoks kogu maailmas

võib toiduvalikuga seotud vähiennetus

olla ainsaks praktiliseks lahenduseks,

sest igaüks ei suuda endale lubada kallist ravi lõppstaadiumis vähi vastu,

aga igaüks võib saada kasu

tervislikust toiduvalikust, mis põhineb kohalikel, jätkusuutlikel

antiangiogeensetel saadustel.

Lõpetuseks -

olen rääkinud teile toidust

ja olen rääkinud vähist,

nii et on jäänud veel ainult üks haigus, millest peaksin rääkima,

ning see on rasvumine.

Tuleb välja, et

rasvkude, rasv,

sõltub suuresti angiogeneesist.

Nagu vähkkasvaja, kasvab ka rasv koos veresoontega.

Küsimus on selles: kas me saame kahandada rasvahulka,

lõigates ära selle verevarustuse?

Ülemine kaar näitab sellise hiire kehakaalu,

kes on geneetiliselt ülekaaluline

ja sööb lakkamatult,

kuni muutub paksuks nagu see karvane tennisepall.

Alumine kaar näitab normaalse hiire kehakaalu.

Kui te võtate rasvunud hiire ja annate talle

angiogeneesi inhibiitorit, võtab ta kaalus alla.

Kui ravi lõpetate, võtab ta kaalus jälle juurde.

Alustage raviga uuesti ja ta võtab taas kaalus alla.

Lõpetage ravi ja ta võtab kaalus juurde.

Te saate kaalu tsüklitena tõsta ja langetada,

lihtsalt pärssides angiogeneesi.

Meetodit, mida kasutame vähiennetuseks,

võib olla võimalik kasutada

ka rasvumise vastu.

Väga huvitavaks kogu asja juures on see,

et me ei saa võtta rasvunud hiiri

ja panna neid kaotama kaalus rohkem,

kui normaalse hiire kehakaal olema peaks.

Teisisõnu, me ei suuda luua hiir-supermodelli.

(Naer)

See tähendab, et angiogeneesi roll

on määratleda tervislikud lähtekohad.

Albert Szent-Gyorgi ütles kord:

"Avastus tähendab näha seda, mida kõik on näinud,

ja mõelda, nagu keegi varem pole mõelnud."

Loodan, et olen teid veennud,

et haguste puhul nagu vähk, ülekaalulisus jne

võib nende ühise nimetaja,

angiogeneesi ründamises peituda suur jõud.

See on minu arvates see, mida maailm peaks teadma. Tänan teid.

(Aplaus)

Need ravimid ei ole õieti -

nad ei kuulu praegu vähiravis levinud ravimite hulka.

Mida te soovitaksite mõnele siinolijale,

kellel on vähk?

Kas te soovitaksite enamikul vähipatsientidest praegu seda ravi kasutada?

On olemas antiangiogeenseid ravimeetodeid,

mis on USA toidu- ja ravimiameti poolt heaks kiidetud.

Kui sa oled vähipatsient

või tegutsed tema heaks,

siis peaksid nende kohta küsima.

On olemas mitmeid ravimiuuringu programme.

Angiogeneesi Fond jälgib umbes 300 ettevõtet

ja selles süsteemis

on veel umbes 100 ravimit.

Kaaluge neid ravimeid, mis on heaks kiidetud,

püüdke leida ravimiuuringu programme,

aga lisaks sellele, mida arst teie heaks teha saab,

peame hakkama küsima, mida me ise saame enda heaks ära teha.

See ongi üks neist teemadest, millest ma räägin -

me saame anda iseendale väe teha asju,

mida arstid ei saa meie eest ära teha,

see tähendab kasutada teadmisi ja tegutseda.

Emake loodus on andnud meile mõned näpunäited,

milles meie arvates võiks olla uus arusaam

selle toidu väärtusest, mida me sööme.

Toiduga saame tegelikult kolm korda päevas keemiaravi.

Selge. Kas inimesed,

kellel võib olla kõrge riskifaktor seoses vähiga,

peaksid teie soovitusel järgima mingit profülaktilist ravi

või lihtsalt sööma õiget toitu,

milles on palju tomatikastet?

On olemas palju epidemioloogilist tõendusmaterjali.

Ja ma arvan, et tänasel infoajastul

ei võta palju aega, et leida usutav allikas

nagu PubMed või Rahvuslik Meditsiiniraamatukogu,

kust otsida epidemioloogilisi uurimistöid

seoses vähiriski vähendamisega

toiduvaliku ja tavaliste ravimite abil.

Sellega tasub tutvuda igaühel.

OK. Tänan teid väga.

(Aplaus)