Haavatavuse vägi

Brene Brown uurib ühendust inimeste vahel - meie võimet olla kaastundlik, kuuluda, armastada. Tabavas ja naljakas kõnes TEDxHouston üritusel jagab ta sügavaid kaemuseid oma uuringutest. Uurimistöö, mis viis ta isiklikule otsingule tunda iseennast ja sellega inimkonda. Kõne mida jagada.

Ma alustaksin sellega:

paar aastat tagasi helistas mulle ühe ürituse korraldaja,

sest ma pidin seal kõnelejana osalema.

Ta helistas ja ütles:

"Ma olen hädas sellega,

kuidas sind reklaamlehel nimetada."

Ma ei saanud aru, milles häda seisneb.

Ta ütles: "Ma nägin sind kõnelemas

ja ma vist nimetaksin sind teadlaseks,

aga ma kardan, et siis ei tule keegi kuulama,

sest nad arvavad, et sa oled igav ja ei puutu asjasse."

(Naer)

Vastasin: "Okei."

Ta ütles: "Aga mulle meeldis su kõne juures see,

et sa oled jutuvestja.

Niisiis, ma arvan, et kutsun sind lihtsalt jutuvestjaks."

Akadeemiline, ebakindel osa minust oli jahmunud:

"Sa kutsud mind mis asjaks?"

Ta ütles: "Ma kutsun sind jutuvestjaks."

Mina: "Miks mitte võluhaldjaks?"

(Naer)

Ütlesin talle: "Las ma mõtlen korraks järele."

Ma püüdsin sügavalt sisimast julgust leida.

Ja siis sain aru, et kuulge, ma ju olengi jutuvestja.

Ma olen kvalitatiivne teadlane.

Ma kogun lugusid; see on see, mida ma teen.

Ja võib-olla on lood lihtsalt hingestatud andmed.

Ja võib-olla ma olengi lihtsalt jutuvestja.

Niisiis ütlesin: "Tead mis?

Kirjuta lihtsalt, et ma olen teadlane-jutuvestja."

Ja ta vastas: "Ha-haa. Sellist asja pole olemas."

(Naer)

Nii et ma olen teadlane-jutuvestja

ja täna räägin ma teile...

me räägime mõtteviisi avardamisest...

nii et ma tahan jutustada teile mõned lood

ühest oma uurimistööst,

mis avardas põhjalikult mu arusaamist

ja tõepoolest muutis viisi, kuidas ma elan ja armastan

ja töötan ja oma lapsi kasvatan.

Mu lugu saab alguse siit.

Kui ma olin noor teadlane, doktorant,

oli mul esimesel aastal uurija-professor,

kes ütles meile:

"Lugu on nii -

kui seda ei saa mõõta, siis seda pole olemas."

Ja ma mõtlesin, et ta räägib mulle lihtsalt mesijuttu.

Küsisin: "Päriselt?" ja tema kinnitas: "Absoluutselt."

Te peate mõistma, et mul on

bakalureusekraad sotsiaaltöös, magistrikraad sotsiaaltöös

ja ma olin sotsiaaltöö doktorantuuris,

seega olin ma kogu oma akadeemilise karjääri jooksul

olnud ümbritsetud inimestest,

kes põhimõtteliselt uskusid, et

"elu on üks segapuder, armasta seda."

Aga mina usun rohkem sellesse, et "elu on segapuder,

tee kõik puhtaks, korrasta

ning paiguta lahterdatud karpi."

(Naer)

Nii et mõelda, et ma olin leidnud oma tee,

leidnud karjääri, mis võtab mind...

Sotsiaaltöö tegijatel on üks levinud ütlus:

"Ära karda töö ebamugavust, vaid leia sellest tuge."

Aga minu loomus ütleb pigem, et ebamugavusele tuleb piki pead virutada,

lükata see tee pealt eest ja saada hindeks ainult A-d.

See oli mu mantra.

Niisiis olin sellest kõigest väga elevil.

Mõtlesin, et teate mis, see on mulle sobiv karjäär,

sest ma olen tõesti huvitatud mõnedest segastest teemadest.

Ent ma tahan olla võimeline neid selgeks muutma.

Ma tahan neid mõista.

Ma tahan häkkida neisse asjadesse,

mille kohta ma tean, et need on tähtsad,

ja teha kood kõigile kättesaadavaks.

Niisiis alustasin ühendusest.

Selleks ajaks, kui sa oled olnud 10 aastat sotsiaaltöötaja,

oled hakanud mõistma,

et omavaheline side on see, milleks me siin oleme.

See annab meie elule eesmärgi ja tähenduse.

Selle ümber kõik käibki.

Ükskõik, kas sa räägid inimestega,

kes lahendavad sotsiaalõiguse ja vaimse tervise või kuritarvitamise ja hooletussejätmise küsimusi,

me teame, et inimeste omavaheline side,

võime tajuda kokkupuutepunkti, on...

me oleme neurobioloogilises mõttes niimoodi ehitatud...

see on see, miks me siin oleme.

Niisiis mõtlesin, et teate, ma alustan ühendusest.

Teate ju küll olukorda,

kus te saate ülemuselt hinnangu oma tööle,

ja ta nimetab 37 asja, millega te saate suurepäraselt hakkama,

ja ühe asja... mille osas on "arenguvõimalus?"

(Naer)

Ja ainus, millele te suudate mõelda, on see arenguvõimalus, eks?

Minu töös läksid asjad samamoodi,

sest kui te küsite inimestelt armastuse kohta,

räägivad nad teile südamevalust.

Kui küsite inimestelt kuuluvuse kohta,

räägivad nad teile oma kõige valusamatest kogemusteest,

kus neid kõrvale jäeti.

Ja kui te küsite inimestelt ühenduse kohta,

rääkisid nende lood ühenduse puudumisest.

Väga ruttu - umbes kuus nädalat pärast uurimistöö algust -

põrkusin ma millegi nimetu vastu,

mis avas minu jaoks ühenduse mõtte

viisil, mida ma ei mõistnud, ega polnud kunagi näinud.

Tõmbusin uurimistööst tagasi

ja mõtlesin, et ma pean välja nuputama, mis see on.

Ja tuli välja, et see on häbi.

Häbi on väga lihtne mõista

kui hirmu ühenduse kaotamise ees.

Kas minu juures on midagi sellist,

et kui teised seda tunnevad või näevad,

siis ma pole enam ühenduse vääriline?

Mida ma saan teile selle kohta öelda:

see on universaalne, me kõik tunneme seda.

Ainsad inimesed, kes ei koge häbi,

ei oma ka võimet kogeda inimlikku empaatiat või sidet teistega.

Mitte keegi ei taha sellest rääkida,

ja mida vähem sa sellest räägid, seda rohkem sa seda tunned.

Mis seda häbi veelgi kinnistas,

seda tunnet, et ma ei ole piisavalt hea,

mida me kõik oleme tundnud:

"Ma pole piisavalt mis iganes. Ma pole piisavalt kõhn,

piisavalt rikas, piisavalt ilus, piisavalt tark,

piisavalt edutatud."

Asi, mis seda kinnistas,

oli ääretu haavatavus,

mõte sellest,

et sideme loomiseks,

peame laskma teistel ennast näha,

tõeliselt näha.

Küllap teate, mida ma haavatavuse suhtes tunnen. Ma vihkan haavatavust.

Niisiis mõtlesin, et see on minu võimalus

lüüa see oma mõõdupulga abil tagasi.

Ma võtan selle asja ette, nuputan välja, kuidas see toimib,

veedan terve aasta ja harutan häbi täielikult lahti,

hakkan mõistma, kuidas haavatavus töötab,

ja kavaldan selle üle.

Nii et ma olin valmis ja väga elevil.

Nagu te aimate, ei tule sellest midagi välja.

(Naer)

Te teate seda.

Ma võiksin rääkida teile väga palju häbist,

ent peaksin selleks laenama kõigi teiste aega.

Aga ma saan teile öelda, milles on asja tuum,

ja see võib olla üks tähtsamatest asjadest, mida ma olen õppinud

oma kümneaastase uurimistöö jooksul.

Minu ühest aastast

sai kuus aastat:

tuhanded lood,

sajad pikad intervjuud, fookusgrupid.

Inimesed saatsid mulle oma päevikusissekandeid,

saatsid mulle oma lugusid -

tuhandeid andmeühikuid kuue aasta jooksul.

Ja ma justkui sain sellele käpa peale.

Ma justkui mõistsin, et häbi on selline,

sedaviisi ta toimib.

Ma kirjutasin raamatu,

avaldasin teooria,

ent miski oli valesti...

asi oli selles, et

kui ma võtaksin laias laastus inimesed, keda ma intervjueerisin

ja jagaksin nad inimesteks,

kes tõesti tajuvad oma eneseväärtust -

sest see ongi põhiline,

iseenda väärtuse tajumine -

siis nemad tunnetavad kindlalt armastust ja kuulumist -

ja inimesteks, kes püüdlevad selle poole,

ja inimesteks, kes alati kahtlevad, kas nad on piisavalt head.

Oli ainult üks muutuja,

mis eristas inimesi, kes

tunnetavad kindlalt armastust ja kuulumist

ja inimesi, kes selle poole püüdlema peavad.

Ja see oli, et inimesed, kes

tunnetavad kindlalt armastust ja kuulumist,

usuvad, et nad on armastust ja kuulumist väärt.

Nii ongi.

Nad usuvad, et nad on selle väärilised.

Minu jaoks oli raske see osa,

et meid takistab ühenduse loomisel

hirm, et me pole seda ühendust väärt,

ja ma tundsin isiklikult ja erialaselt,

et pean õppima seda paremini mõistma.

Nii et ma tegin seda,

et võtsin kõik intervjuud,

milles nägin eneseväärtust, milles nägin inimesi selle järgi elavat,

ja lihtsalt vaatasin neid.

Mida on neil inimestel ühist?

Mul on kerge kontoritarvete sõltuvus,

aga see on teine jutt.

Mul oli kollane kaust ja marker,

ja ma mõtlesin, et kuidas seda uurimistööd nimetada.

Ja esimesed sõnad, mis mulle pähe tulid,

olid "avali südamega".

Need on avali südamega inimesed, kes elavad kindla eneseväärtuse tundega.

Kirjutasin selle oma kollase kausta peale

ja hakkasin andmeid vaatama.

Esialgu tegin seda

neli päeva kestva

väga intensiivse analüüsi käigus,

mil ma läksin ja võtsin need intervjuud, lood, juhtumised uuesti ette.

Milline on läbiv teema? Mis on muster?

Mu abikaasa sõitis koos lastega linnast minema,

sest mind haarab alati selline Jackson Pollocki tüüpi hullus,

kus ma ainult kirjutan

ja olen puhtalt teadlase režiimis.

Avastasin järgmist.

See, mis neil ühist oli,

oli julgus.

Ja ma tahan siinkohal eristada julgust ja vaprust.

Julgus selle sõna algupärases tähenduses,

kui see algselt inglise keelde tuli -

see tuleb ladinakeelsest sõnast "cor", mis tähendab südant -

ja selle esialgne tähendus

oli rääkida avali südamega lugu sellest, kes sa oled.

Niisiis, neil inimestel

oli väga lihtsalt öeldes

julgus olla ebatäiuslik.

Neil oli kaastunnet

olla lahked eelkõige enda ja siis teiste vastu,

sest tuleb välja, et me ei saa olla teiste suhtes kaastundlikud,

kui me ei suuda olla lahked iseenda vastu.

Ja lõpuks, neil oli side teistega

ja - see oli see raske osa -

eheduse tulemusena,

olid nad valmis loobuma sellest, kes nad arvasid, et nad peaksid olema,

selleks, et olla, kes nad on,

mida sa pead igal juhul tegema,

et ühendust kogeda.

Teine asi, mis neil omavahel ühist oli,

oli see:

Nad leppisid täielikult oma haavatavusega.

Nad uskusid,

et see, mis teeb neist haavatavad,

teeb neist ilusad.

Nad ei rääkinud sellest,

nagu haavatavus oleks mõnus,

ega ka sellest, nagu see oleks piinavalt valus -

nagu olin kuulnud eelnevate häbi-intervjuude käigus.

Nad lihtsalt rääkisid selle vajalikkusest.

Nad rääkisid valmidusest

öelda "Ma armastan sind" esimesena,

valmidusest

teha midagi,

millel pole tagatist,

valmidusest

hingata läbi selle aja, mil ootad arsti kõnet

pärast mammograafiat.

Nad on valmis panustama suhtesse,

mis võib, ent ei pruugi toimida.

Nad leidsid, et see on kõige alus.

Mina isiklikult mõtlesin, et see on reetmine.

Ma ei suutnud uskuda, et olin vandunud truudust

teadusele, kus meie töö...

Te ju teate, teaduse definitsioon

on kontrollida ja prognoosida, uurida nähtusi,

sel ilmselgel põhjusel,

et kontrollida ja prognoosida.

Ja nüüd oli mu eesmärk

kontrollida ja prognoosida

toonud mulle vastuse, et elada tuleb koos haavatavusega

ja lõpetada kontrollimine ja prognoosimine.

See viis väikse närvivapustuseni...

(Naer)

... mis nägi välja rohkem selline.

(Naer)

Ja nägigi.

Mina kutsun seda närvivapustuseks; mu terapeut kutsub seda vaimseks ärkamiseks.

Vaimne ärkamine kõlab paremini kui närvivapustus,

kuid ma kinnitan teile, et see oli närvivapustus.

Ma pidin oma andmed ära panema ja leidma endale terapeudi.

Ma kinnitan teile: te saate teada, kes te olete,

kui helistate sõpradele ja ütlete: "Peaksin vist kellegi poole pöörduma.

Kas oskad kedagi soovitada?"

Sest umbes viis mu sõpradest reageerisid:

"Ai. Ma ei tahaks küll sinu terapeut olla."

(Naer)

Ma küsisin: "Mis mõttes?"

Ja nemad vastu: "Ma lihtsalt ütlen, tead.

Ära oma mõõdupulka kaasa võta."

Mina: "Okei."

Nii et ma leidsin endale terapeudi.

Mu esimene kohtumine Dianaga...

Ma võtsin kaasa oma nimekirja selle kohta,

kuidas avali südamega inimesed elavad, ja istusin.

Ta küsis: "Kuidas sul läheb?"

Vastasin: "Suurepäraselt. Kenasti."

Ta küsis: "Mis toimub?"

Ja see oli terapeut, kelle juures käivad terapeudid,

sest me peame nende juures käima,

kuna nad haistavad igasuguse jama kaugelt ära.

(Naer)

Ja nii ma ütlesin:

"Asi on selles, et ma olen hädas."

Tema küsis: "Milles häda seisneb?"

Mina ütlesin: "Mul on probleem haavatavusega.

Ja ma tean, et haavatavus on tuumaks

häbile ja hirmule

ja meie püüdlusele enese väärtustamise poole,

ent paistab, et sealt sünnivad ka

rõõm, loovus

kuuluvus ja armastus.

Ja ma arvan, et mul on sellega probleem,

ja ma vajan natuke abi."

Ma lisasin: "Aga mul on üks tingimus:

ei mingit perekonnavärki,

ei mingit lapsepõlve jama."

(Naer)

"Mul on lihtsalt vaja strateegiaid."

(Naer)

(Aplaus)

Tänan teid.

Terapeut tegi nii.

(Naer)

Ma ütlesin: "Asi on halb, jah?"

Ta vastas: "Asi pole ei hea ega halb."

(Naer)

"See lihtsalt on, nagu on."

Mina ütlesin: "Oh issand, see saab olema kohutav."

(Naer)

Ja nii see oli ja ei olnud ka.

See võttis umbes aasta aega.

Te ju teate, et on inimesi,

kes, mõistes, et haavatavus ja õrnus on tähtsad,

siis nad alistuvad ja hüppavad pea ees sinna sisse.

A) Mina ei ole selline.

B) Ma isegi ei veeda aega selliste inimestega.

(Naer)

Minu jaoks oli see aastapikkune tänavakaklus.

See oli taplus.

Haavatavus tõukas, mina tõukasin vastu.

Ma kaotasin võitluse,

aga ilmselt võitsin oma elu tagasi.

Võtsin oma uurmistöö jälle käsile

ja veetsin järgmised paar aastat

tõesti püüdes mõista avali südamega inimesi -

mis valikuid nad tegid

ja mida teeme meie

haavatavusega.

Miks me heitleme sellega nii kohutavalt?

Kas ma olen üksi heitluses haavatavusega?

Ei.

Sain aru järgnevast.

Me tuimestame haavatavust -

kui me ootame seda kõnet.

Naljakas lugu oli, et ma tegin postituse Twitteris ja Facebookis,

küsides: "Kuidas sa defineeriksid haavatavust?

Mis paneb sind tundma end haavatavana?"

Ja pooleteise tunni jooksul sain ma 150 vastust.

Sest ma tahtsin teada,

milliseid variante on.

Mehelt abi palumine, sest oled haige,

kui te olete alles vähe aega abielus olnud;

seksi algatamine oma mehega;

seksi algatamine oma naisega;

kui öeldakse ära; kellegi kohtama kutsumine;

arsti kõne ootamine;

töölt vallandatud saada; ise kedagi vallandada...

see on maailm, milles elame.

Me elame haavatavas maailmas.

Ja üks viisidest, kuidas selle üle elame,

on see, et me tuimestame haavatavust.

Minu arvates on tõendeid...

ja see pole ainus põhjus nende tõendite olemasoluks,

aga ma arvan, et see on suur põhjus...

et meil esineb rohkem võlgu,

ülekaalulisust,

sõltuvust ja ravimite ületarbimist,

kui ühelgi varasemal täiskasvanute põlvkonnal USA ajaloos.

Probleemiks on - ja ma õppisin seda oma uurimistööst -,

et me ei saa tundeid valikuliselt tuimestada.

Te ei saa öelda, et siin on halvad asjad.

Siin on haavatavus, lein, häbi,

hirm, pettumus.

Ma ei taha neid tunda.

Võtan parem paar õlut ja banaani-pähkli muffini.

(Naer)

Ma ei taha neid tunda.

Ja ma tean, et see on äratundev naer.

Minu igapäevatöö on teie eludesse häkkida.

See on... issand jumal...

(Naer)

Te ei saa tuimestada neid ränki tundeid,

ilma tuimestamata teisi mõjutajaid, meie emotsioone.

Te ei saa tuimestada valikuliselt.

Nii et kui me tuimestame need,

tuimestame ühtlasi ka rõõmu,

tänulikkuse,

õnnetunde.

Ja siis oleme õnnetud,

otsime eesmärki ja tähendust,

ja tunneme end haavatavana,

niisiis võtame paar õlut ja banaani-pähkli muffini.

Ja sellest saab ohtlik tsükkel.

Üks asi, millele me peaksime minu arvates mõtlema,

on see, miks ja kuidas me tuimestame.

Ja see ei pea olema ainult sõltuvus.

Üks teine asi, mida me teeme

on kõige ebakindla kindlaks tegemine.

Religioon on uskumisest usku ja salapärasse

liikunud kindlusesse.

Mul on õigus, sinul pole. Jää vait.

Ja kõik.

Lihtsalt kindel.

Mida enam me kardame, seda enam oleme haavatavad,

seda enam kardame.

Selline näeb välja tänapäeva politiika.

Mingit arutlust pole enam.

Pole mingit vestlust.

On vaid süüdistamine.

Kas teate, kuidas teaduslikes uurimustes süüdistamist kirjeldatakse?

See on viis vallandada valu ja ebamugavust.

Me täiustame.

Kui keegi üldse soovib, et ta elu näiks selline, siis see olen mina,

ent see ei tööta.

Sest me võtame oma tagumikelt rasva

ja süstime selle oma põskedesse.

(Naer)

Ma loodan, et 100 aasta pärast

vaatavad inimesed sellele hämminguga tagasi.

(Naer)

Ja me täiustame kõige ohtlikumalt

oma lapsi.

Las ma räägin teile, kuidas me lastest mõtleme.

Neile on heitlused juba sündides sisse programmeeritud.

Kui te hoiate neid täiuslikke beebisid oma kätel,

pole meie töö öelda: "Vaadake teda, ta on täiuslik.

Minu töö on teda hoida täiuslikuna -

tagada, et ta saab viiendas klassis sisse tennisemeeskonda ja seitsmendas Yale'i."

See ei ole meie töö.

Meie töö on vaadata teda ja öelda:

"Tead mis? Sa oled ebatäiuslik ja sind ootab heitlus,

aga sa väärid armastust ja kuulumist."

See on meie töö.

Näidake mulle põlvkonda niimoodi kasvatatud lapsi

ja ma usun, et tänased probleemid saavad lahendatud.

Me teeskleme, et see, mida me teeme

ei mõjuta teisi inimesi.

Me teeme seda oma isiklikus elus.

Me teeme seda korporatiivselt -

olgu see riiklik rahasüst, naftaleke,

toodete tagasiostmine...

me teeskleme, et see, mida me teeme,

ei oma suurt mõju teistele inimestele.

Ma ütleksin ettevõtetele, et me ei ole esimest korda elus rodeol.

Meil on vaja, et te oleksite ehedad ja päris

ja ütleksite: "Me palume vabandust.

Me ajame selle korda."

Aga on ka teine tee ja ma jätaksin selle teile mõtlemiseks.

Ma avastasin järgmist:

lasta teistel end näha,

tõeliselt näha,

näha haavatavana;

armastada avali südamega,

kuigi mingit tagatist ei ole -

ja see on tõesti raske,

lapsevanemana võin ma teile öelda, et see on piinavalt raske -,

kultiveerida tänulikkust ja rõõmu

neis kaburhimu hetkedes,

mil me imestame: "Kas ma saan armastada sind nii palju?

Saan ma uskuda sellesse nii kirglikult?

Saan ma suhtuda sellesse niisuguse ägedusega?"

lihtsalt olla võimeline peatuma ja katastroofide kujutlemise asemel

öelda: "Ma olen nii tänulik,

sest tunda end haavatavana tähendab, et ma olen elus."

Ja lõpetuseks see, mis minu arvates on kõige tähtsam:

uskuda, et me oleme piisavalt head.

Ma usun, et kui me lähtume sellest,

et me oleme piisavalt head,

siis me lõpetame karjumise ja hakkame kuulama,

me oleme lahkemad ja hellemad ümbritsevate suhtes,

ja oleme lahkemad ja hellemad iseenda vastu.

See on kõik, mis mul on. Aitäh teile.

(Aplaus)