Tere
Minu ema on tugev mustanahaline naine
kes kasvatas oma lapsi samas
vaimus - tugevaks ja uhkeks.
Sama põhimõtet väljendas ka sein
meie kahe magamistoaga
korteris Lõuna-Chicagos.
Seinal oli kaks pilti:
üks elusuurune foto meie pere lastest
ja teine pilt minu emast 12-aastasena,
kus ta vaatab otsa
Martin Luther Kingile.
Kui oma olin väike, siis
tõusin sageli kikivarvukile
vaatasin seda pilti, sulgesin silmad
ja kujutasin, et ma olen seal,
vaatan inimest, kes algatas
kodanikuõiguste liikumise,
juhtis Washingtoni meeleavaldust
ja muutis tervet põlvkonda
kuulutades: "Mul on üks unistus."
Mul õnnestuski temaga kokku saada.
Ma küll ei kohtunud Martin Luther Kingiga
vaid dr Vincent Hardingiga,
kes oli algusest peale olnud
Martin Luther Kingi kaasvõitleja
ja kirjutanud Kingile mitmeid
tuntuks saanud kõnesid.
Nagu näete, oli see lapsena
mulle ülimalt oluline hetk,
sest alles siis mõistsin,
et seda revolutsiooni ei juhtinud
vaid Martin Luther King,
vaid et tema ümber koondus
terve rahvaliikumine,
mis koosnes anonüümsetest
erilisest inimestest.
Anonüümsed erilised inimesed,
tegutsevad ennastsalgavalt
ja järelejätmatult selle nimel,
millesse nad usuvad.
Inimesed, keda kannustab veendumus,
mitte tunnustus.
Selle hetke olulisust mõistsin,
alles vanemaks saades.
Kasvasin üles Chicagos,
elasime suhteliselt vaeses piirkonnas,
aga lapsena polnud sellest suurt lugu,
sest mul on maailma kõige lahedam pere.
Kaks asja, mis mu elu keeruliseks tegid
oli mu isa krooniline haigus.
Tal on Parkinsoni tõbi ja pankreatiit
ja lapsena oli mul väga raske
näha kallist inimest valu kannatamas.
Ja teine probleem oli mu endaga.
Ütleksin, et mul oli identiteedikriis.
Keskkooli ajal kolisime neli korda
ja keskkooli alguses sattusin
äärmiselt rassistlikusse kooli.
Lapsed olid väga julmad.
Nad saatsid meile vihaseid kirju,
kirjutasid kappidele jõledusi
ja mõnitasid mind, sest olin segavereline:
"Ei saa olla mõlemat:
vali, kas oled must või valge!"
Nii et lõpuks ei tahtnud
ma olla ei see ega teine.
2008. aastal, keskkooli viimases klassis,
muutus segaverelisus ja mitmerassilisus
ühtäkki väga trendikaks.
Nagu "Oi, Natalie, sa isegi meeldid
mulle, paistad täitsa kena."
Mul oli täiesti ükskõik.
Mind ei huvitanud enam,
mida teised minust mõtlesid,
tegin kõik, et kooliga
kiiremini ühele poole saada.
17-aastaselt nägin
filmi "Nähtamatud lapsed"
ja peale seda juhtus midagi.
Lapssõdurid.
Lapsed, kes olid sama vanad,
kui mu tädilapsed, rööviti peredest,
neile anti relvad ja sunniti teisi tapma,
muuhulgas ka oma vanemaid ja õdesid-vendi.
Mässulised tapsid massiliselt,
ilma mingi poliitilise või usulise
põhjuseta, lihtsalt lõbu pärast.
Kakskümmend viis aastat.
See konflikt on kestnud
kakskümmend viis aastat.
Ma olen kahekümne aastane,
see konflikt on minust viis aastat vanem.
Üks mees, kel on karismaatiline
hääl, alustas seda.
Tema nimi on Joseph Kony.
Seda film muutis see minus midagi.
Midagi hakkas minus keerama
ja ma ei saanud aru, milles asi.
Ma ei saanud aru, kas see on
viha või kaastunne
või on see süütunne, et kuulsin
esimest korda sõjast,
mis oli kestnud juba 25 aastat.
Ma osanud seda kuidagi kirjeldada.
Tundsin, et pean midagi tegema
ja hakkasin asja uurima.
Mida saab üks 17-aastane üldse teha?
Midagi ju peab saama teha.
Ja ma leidsin selle midagi.
Filmitegijatelt kuulsin,
et menetluses on seaduseelnõu
ja kui see seaduseelnõu vastu võetaks,
aitaks see kahes asjas:
esiteks oleks võimalik Joseph Kony
ja teised mässuliste juhid kinni võtta,
teiseks aitaks see leida raha
25 aastasest konfliktist laastatud
piirkonna taastamiseks
See oli midagi mulle!
Andke mulle vaid võimalus
ja teen kõik, mis suudan,
et see eesmärk saavutada.
Nii astusingi lennukile koos
99 teise idealistiga vanuses 18-20,
et minna San Diegosse praktikale
organisatsiooni "Invisible Children" .
Lükkasin edasi ülikooli mineku,
palka meile ei makstud,
võis arvata, et olen
vastutustundetu ja peast segi,
mu vanemad nii arvasidki,
aga meie jaoks oleks olnud
hullumeelne jätta minemata.
Meie jaoks oli see asi ülioluline
ja me oleks teinud kõik,
et see seadus vastu võetaks.
Meie esimeseks ülesandeks sai
korraldada üritus pealkirjaga:
"Joseph Kony lapssõdurite päästmine"
et inimesed võiksid koguneda
sajas linnas üle kogu maailma
ja korraldada meeleavaldusi kesklinnas,
kuni mõni kuulsus või poliitik tuleb kaasa
panustades nii lapssõdurite päästmisesse.
Kui nii juhtub, on see linn "päästetud".
Aga keeruline oli see,
et me pidime olema kohal,
kuni eesmärk on saavutatud.
Minu linnadeks said Chicago
ja veel üheksa linna.
Ja ütlesin oma ülemustele,
et kui tahame kaasata kuulsusi,
siis miks mitte see kõige
kuulsam, Oprah Winfrey?
Arvati, et ma olen veidi naiivne.
Aga me püüdsime mõelda suurelt.
Kui niikuinii tahta võimatut,
miks siis mitte püüda täiesti võimatut
Pidime selleni jõudma
vahemikus jaanuarist aprillini.
Nii mitu tundi kulus mul
igasuguse korraldustöö peale
alates osalejate teavitamisest,
meeleavalduse lubade saamisest
kuni toimumiskohtade leidmiseni.
Nii mitu korda sain eitava vastuse
kuulsuste agentidelt või
poliitikute sekretäridelt.
Nii palju kulutasin oma isiklikku raha
Red Bullile ja Diet Coke'ile,
et selle aktsiooni ajal ärkvel püsida.
(Naer)
Võite minust mõelda mida iganes.
See on mu haiglaarve,
et ravida neerupõletikku,
mille sain kofeiini liigtarbimisest
selle aktsiooni ajal .
Need on vaid väike osa
kõikidest jaburatest asjadest
mida oma eesmärgi saavutamiseks tegime.
Jõuab kätte 21. aprill ja üritus algab
sajas imekaunis linnas
üle kogu maailma.
Kuus päeva hiljem olid kõik linnad
päästetud, väljaarvatud üks.
Chicago.
Ootasime linnas,
inimesi tuli kõikjalt maailmast
üle kogu riigi, et meid toetada
ja ühendada meiega oma jõud.
Lõpuks, 1. mail, kogunesime kõik
Oprah' stuudio juurde
ja meil õnnestus võita ta tähelepanu.
Filmis "Koos oleme vabad" on üks lõik
kus näeb meie aktsiooni ja seda,
kuidas ma üritan Oprah't kaasata.
Hommikul kontorisse sõites nägin suurt...
Kas väljas oli palju inimesi?
Jah.
Nad kandsid loosungeid, et
räägiksin nendega kasvõi 5 minutit
ja ma tegin seda hea meelega.
Need olid "Invisible Children" aktivistid,
ütlesin neile seal väljas,
et neil on minut aega,
et mulle asjast rääkida.
Oprah, suur aitäh, et meid kuulad.
Need inimesed siin on näinud,
mis juhtus 30 000 lapsega
kelle oli röövinud
mässuliste juht Joseph Kony.
Nad on tulnud siia, et avaldada toetust
ja nad on väljas olnud juba 6 päeva.
Alguses ühines ettevõtmisega
100 000 inimest üle maailma
ja praegu on siin 500 inimest,
kes tahavad, et selle teemaga tegeletaks
et teha lõpp Aafrika pikimale sõjale
ning vabastada lapsed,
kes on lapssõdurid Ida-Aafrikas.
Oprah, siin on üks tüdruk, Natalie,
ta on 18-aastane ja ta oli
meil tänavu praktikal.
Ta ütles, et tema eesmärgiks
on kaasata Oprah.
Laupäeval pidi tulema siia 2000 inimest,
aga vihma sadas.
Ta seisis vihmas koos 50 inimesega.
Kui kuuldi, et ta on siin, hakkasid
sajad inimesed juurde tulema.
Siin on inimesi Mehhikost, Austraaliast.
Natalie on 18-aastane.
Ärge mõelge, et olete liiga noor.
Igaüks saab muuta maailma.
Alustage nüüd ja kohe.
(Aplaus)
Kas asi oli seda väärt?
Jah!
Natalie! Natalie! Natalie!
Koos oleme vabad! Koos oleme vabad!
(Aplaus)
Võite nüüd arvata,
et see oligi mu elu tipphetk,
sündmus, mis tegi minust erilise.
Ja see oligi väga võimas hetk,
tundsin end seitsmendas taevas.
sest Oprah saatel on 10 miljonit vaatajat.
Tagantjärele mõeldes aga polnud see nii.
Kindlasti oli see erakordne kogemus.
Mu Facebooki profiilipilt sai ülipopiks.
(Naer)
Aga ma olen olnud kogu aeg ju eriline.
Ja mitte ainult mina.
Sest isegi kui minu lugu oli filmis,
olin ma vaid üks sadadest praktikantidest,
kes selle ürituse nimel pööraselt rabasid.
Olen siin kõrgel ja tüüp
kelle kukil ma olen,
on mu parim sõber.
Tema nimi on Johannes Oberman.
Johannes töötas algusest peale
Chicagos minuga koos
sama pikki päevi ja magamata öid kui mina.
Tüdruk paremal on Bethany Bylsma.
Bethany korraldas
New Yorgi ja Bostoni üritusi,
mis olid kõigist kõige võimsamad.
Tüdruk vasakul on Colleen.
Colleen kolis 3 kuuks Mehhikosse,
et korraldada seal 5 üritust,
aga ta pidi vaid päev enne algust
seagripi tõttu lahkuma.
Siin näete üht perekonda.
See pere ise üritustel ei saanud osaleda,
aga nad tellisid meile sada pizzat
Michigani ja Randolphi tänava nurgale,
kus toimus me rahumeelne meeleavaldus.
Sellised inimesed andsid endast parima,
samal ajahetkel ja täie veendumusega,
hoolimata sellest, kas keegi vaatas,
nii saigi see aktsioon teoks.
Asi ei olnud selles, et meil
õnnestus kaasata Oprah.
Sest kui ma ronisin kukilt maha,
siis sellega ei olnud sõda läbi.
Asi oli seaduseelnõus.
Oprah oli üks samm selle poole.
Seaduseelnõu oli eesmärk,
mis seises meil algusest peale silme ees.
Pidime tegema lõpu Aafrika pikimale sõjale
ja see tõi kokku 100 000
inimest üle kogu maailma.
Ja see tasus ära.
Kümme päeva pärast esinemist Oprah' saates
võttis Kongress eelnõu menetlusse.
Aasta hiljem sai see Kongressis
üksmeelse 267-häälse heakskiidu.
Ja siis, nädal hiljem,
võttis President Obama seaduse vastu.
(Aplaus)
Meie praktikante ei olnud küll siis seal,
kohal olid ürituse algatajad, need
õndsate nägudega tüübid seal tagapool.
(Naer)
Aga just see hetk tõestas,
et asi oli seda väärt.
Selle nimel olid 100 000
anonüümset erilist inimest
näinud nii palju vaeva.
Need hetked Oprah'ga tõestavad,
et ka võimatuna tunduv võib teoks saada.
Sellised hetked inspireerivad,
annavad enesekindlust.
Aga üks hetk ei ole veel kogu teekond.
Isegi palju selliseid hetki pole
piisav, et käivitada liikumist.
Liikumise käivitavad just need
anonüümsed erilised inimesed.
Minu jaoks olid päästeaktsiooni
käivitavaks jõuks need lapssõdurid.
See oli mulle isiklikult oluline.
Sain minna Aafrikasse ja kohtuda
nende imeliste inimestega.
Leidsin sõpru, kes on selles konfliktis
elanud kogu oma elu
ja see tõi asja mulle veelgi lähemale.
Aga igaüht ei pruugi
motiveerida samad asjad.
Võib-olla tahate saada
järgmiseks Shepard Faireyks
või järgmiseks J.K. Rowlinguks
või kelleks iganes, vahet pole.
Aga mis teie eesmärgiks ka poleks,
püüelge selle poole kogu hingest,
mitte lootuses kuulsaks saada
vaid sest see on teile tähtis.
Sest see paneb teie südame
laulma ja hinge tantsima.
See on midagi, mis jääb
iseloomustama meie põlvkonda:
pingutame ja püüdleme eesmärkide poole,
mis on meile südamelähedased
ja mille nimel tahame võidelda.
Keskkoolis mõtlesin liiga palju,
mida teised minust mõtlesid.
Siin on nii palju lahedaid noori!
Leidke see, mis teid inspireerib
ja mis teile korda läheb,
tegutsege selle nimel!
Võidelge selle eest!
Sest nii saab muuta maailma
ja see on meie viis asju korda saata.
Mida ka ei mõeldaks,
hetked Oprah'ga, esinemine siin TEDil,
ei ole minu puhul põhiline.
Kui tuleksite minu juurde Los Angelesse,
näeksite, et ma töötan ettekandjana
ja lapsehoidjana, sest raha on vaja,
samal ajal teostades unistust
saada filmitegijaks.
Igapäevastes väikestes monotoonsetes
rutiinsetes tegemistes
tuleb pidada meeles, et olen eriline.
Uskuge, kui uksed on kinni
ja kaamerad lahkunud,
ei ole see kõik nii roosiline.
Kui on üks asi, mille siit kaasa võtate,
üks asi, mida ma saaksin teile öelda,
ja mitte ainult teile vaid ka iseendale,
siis pidage meeles, et meie
teod teevad meid eriliseks,
mitte säravad Oprah' hetked.
Aitäh!