Minu esimene armastus oli öötaeva vastu.

Armastus on keeruline.

Te vaatate lendu läbi Hubble'i
kosmoseteleskoobi ülisüvavälja -

see on üks kaugeimaid kujutisi,
mida universumis kunagi vaadeldud.

Kõik, mida siin näete,
on galaktikad,

millest igaüks koosneb 
miljarditest tähtedest.

Ning kõige kaugem galaktika
on triljon, triljon kilomeetrit eemal.

Astrofüüsikuna on mul suurepärane
privileeg õppida

kõige eksootilisemaid objekte 
meie universumis.

Objektid, mis on mind karjääri 
algusaegadest paelunud,

on supermassiivsed ning 
hüperaktiivsed mustad augud.

Kaaludes 1-10 miljardit korda
rohkem kui meie Päike,

ahmivad need galaktilised
mustad augud materjali

kuni 1000 korda rohkem kui

"tavaline" supermassiivne must auk.

(Naer)

Need kaks omadust,

millele võib lisada veel paar, 
tähendavad, et need on kvasarid.

Samal ajal loovad objektid,
mida ma õpin,

ühtesid võimsaimaid osakeste voogusid,

mida on kunagi vaadeldud.

Neid peeneid vooge,
mida nimetatakse purseteks,

liiguvad 99,99% valguse kiirusega

ning on suunatud planeet Maale.

Neid purskavaid, Maale suunatud, hüper-
aktiivseid ja supermassiivseid musti auke

nimetatakse blasariteks või 
lõõskavateks kvasariteks.

Blasarid teeb eriliseks see,
et need on universumi

ühed kõige tõhusamad osakeste kiirendid,

transportides suuri koguseid 
energiat läbi galaktika.

Siin on näha kunstniku
ettekujutus blasarist.

Taldrikut, läbi mille kukub
materjal musta auku,

nimetatakse akretsioonikettaks,

mis on pildil kujutatud sinisena.

Osa sellest materjalist katapulteerub
ümber musta augu

ning see kiirendatakse 
ülisuure kiiruseni

purskes, mida on pildil
kujutatud valgena.

Kuigi blasarisüsteemid on haruldased,

on looduslik protsess, kus materjal 
tõmmatakse ketta abil sisse

ning seejärel pursatakse osa välja,
palju tavalisem.

Nüüd suumime blasarisüsteemist välja,

et näidata selle ligikaudset suhet
suuremas galaktilises kontekstis.

Peale kosmilise arutluse teemal,
mis siseneb ning mis väljub,

on praegu blasarite astrofüüsikas
kuumaks teemaks ka

küsimus, kust tuleb kõrgeima 
energiatasemega purse.

Selle pildi puhul huvitab mind,
kus moodustub see valge laik

ning kas on olemas ühendus purske

ning akretsiooniketta materjali vahel.

Selged vastused sellele küsimusele

olid peaaegu täielikult kättesaamatud
aastani 2008,

mil NASA lõi uue teleskoobi, 
mis tuvastab paremini gammakiirgust -

see on valgus, mille energia
on umbes miljon korda kõrgem,

kui tavalisel röntgenkiirgusel.

Võrdlen samal ajal erinevusi
gammakiirte andmete

ning nähtava valguse vahel
päevade ning aastate lõikes,

et paremini gammakiirte 
laikude asukohta kindlaks määrata.

Minu uurimus näitab, et teatud juhtudel

moodustuvad need laigud
mustale augule palju lähemal,

kui me algselt arvasime.

Kui me suudame täpsemalt lokaliseerida,

kus need gammakiirtest laigud tekivad,

võime paremini mõista, kuidas
purskeid kiirendatakse

ning paljastada dünaamilise protsessi,

mille abil moodustuvad mõned
universumi huvitavaimad objektid.

See kõik algas armastusloona.

Ning seda on see siiani.

See armastus muutis mind uudishimulikust, 
tähti vaatavast noorest tüdrukust

professionaalseks astrofüüsikuks,

kes on kosmoseuurimise kannul.

Kes oleks võinud arvata,
et ajujaht universumile

kinnistaks nii sügavalt mu
missiooni siin Maa peal.

Samas ei tea me kunagi,
kuhu armastuse esimene võbelus

meid tõeliselt viib.

Aitäh.

(Aplaus)