(Aplaus)
4-5 aasta eest Philadelphias
oli mul laval kaasas sarnane kott.
Võtsin seal selle molekuli kotist välja
öeldes, et ega te seda
molekuli eriti ju ei tunne,
aga teie keha tunneb seda väga hästi.
Arvasin, et keha ei salli seda molekuli,
sest selle vastu on kõrge immuunsus.
See molekul on galaktoos-alfa epitoop.
Sea südameklappidel on neid palju,
seetõttu ei ole just lihtne inimesele
sea südameklappi siirdada.
Tegelikult me keha neid ei vihkagi.
Me keha armastab neid,
ta sööb neid.
Meie immuunsüsteemi rakud on alati näljas
ja kui antikeha haakub
rakus ühe sellise külge,
antakse sõnum: "See on toit".
Mõtlesin selle üle, et meie immuunsüsteem
reageerib sellele tühisele molekulile,
mida keha ise ei tooda,
aga mis on olemas teistel loomadel.
Aga lahti me sellest ka ei saa,
sest kõik, kes on proovinud
südameklappe siirdada,
teavad, et immuunreaksioon on vältimatu.
Mul tuli mõte, et seda
võiks kuidagi ära kasutada.
Mis oleks, kui ma võtaksin selle molekuli,
haagiksin selle patogeense bakteri külge,
mis on just mu kopsudesse tunginud?
Saaksin kohe ära kasutada
automaatset immuunvastust,
mis ei vaja tekkimiseks 5-6 päeva aega,
vaid ründaks koheselt seda,
mille külge too molekul on haagitud.
Umbes sama loogika alusel,
kui liikluspolitsei, kes su
Los Angeleses kinni peab
ja poetab auto tagaistmele
kotikese marihuaanaga
ja arreteerib su marihuaana omamise eest.
Igatahes väga kiire ja efektiivne moodus
inimeste liiklusest kõrvaldamiseks.
(Naer)
Samuti saab võtta bakteri,
kes ise midagi sellist ei tooda,
aga kui see õnnestub talle külge pookida,
siis on see liiklusest eemaldatud.
Ja on baktereid, mille puhul
olemasolevad võtted enam ei toimi.
Tõhusad antibiootikumid
hakkavad ammenduma.
Ja on näha, et ka maailm
hakkab end ammendama.
50 aasta pärast poleks vist enam vahet,
kui kõikjal vohaks
streptokokk ja muud sarnane,
sest meid siis enam pole.
Kui aga siiski oleme...
(Naer)
siis on meil bakteritega midagi ette võtta.
Võtsime selle asja koos mitmete
kaastöötajatega ette.
Püüdsime haakida seda teiste asjade külge,
mis ise kinnitusid teatud sihtmärkidele
bakteritele, mis meile ei meeldi.
Tunnen end nüüd nagu George Bush,
kui ta ütles: "Ülesanne täidetud!"
Minu tehtud asi võis olla küll rumal,
nii nagu temal omal ajal,
aga põhimõtteliselt see asi toimib.
Ja see tapab baktereid, see õgib neid.
See asjandus kinnitub nagu pildil
olev väike roheline kolmnurk.
Seda saab kinnitada DNA aptameerile
ja DNA aptameer haakub
konkreetse valitud sihtmärgi külge,
Näiteks mõne kurja bakteri külge
nagu stafülokoki külge,
mis on mulle eriti vastik,
kuna tappis mullu mu professorist sõbra.
Ta ei reageeri ühelegi antibiootikumile.
Mulle see ei meeldi.
Teen valmis aptameeri,
millel on see asjandus küljes,
mis oskab stafülokokki
organismist üles leida
ja annab immuunsüsteemile
käsu seda rünnata.
Siin on näha, kuidas asi toimib.
Näete ülemist joon väikeste täppidega?
Need on hiired, keda sõbrad teadlased
Texasest Brooksi Õhuväebaasist
on mürgitanud antraksiga.
Samu hiiri raviti meie tehtud ravimiga,
mis ründab just antraksit,
andes immuunsüsteemile vastava käsu.
Nagu näete seal ülemisel joonel,
jäid need kõik hiired ellu, 100 protsenti.
Nad elasid veel 14 kuni 28 päeva
enne kui me nad lõpuks
surmasime ja lahkasime
et saada teada, mis läks valesti,
miks nemad ära surnud?
Nad ei surnud sellepärast,
et neil antraksit enam polnud.
Seega, saime hakkama, eks ole?
(Aplaus)
Ülesanne täidetud!
(Aplaus)