Alustuseks tahaksin jagada
üht tasuta ja lihtsat nippi,

selleks tuleb teil kaheks minutiks
lihtsalt muuta oma kehaasendit.

Aga enne seda palun, et korraks

mõtleksite oma keha peale
ja sellele, mida te kehaga teete.

Kui paljud teist teevad end väiksemaks?

Näiteks hoiate end kühmu, panete 
jalad risti või istute jalg üle põlve?

Teinekord hoitakse käsi enda ümber.

Teinekord tehakse end suureks.

(Naer)

Ma näen teid.

Palun pöörake hetkeks
tähelepanu sellele, mida te teete.

Tuleme selle juurde kohe tagasi

ja loodan, et kui õpite seda ära kasutama

võib see oluliselt muuta teie edasist elu.

Kehakeel pakub meile ülisuurt huvi,

eriti põnev on meie jaoks
teiste inimeste kehakeel.

Meile pakuvad huvi sellised asjad nagu...

mõni kentsakas olukord, 
naeratus või põlglik pilk

või hoopis väga imelik silmapilgutus

või isegi käepigistus.

Kohe jõutakse peaministri residentsi.

Politseinikul veab, USA president 
tervitab teda kättpidi.

Ja ka peaminister?

Ei.

(Naer, aplaus)

Niisiis, käepigistus või selle puudumine

võib saada kuumaks teemaks
ja anda kõneainet nädalateks,

isegi BBC-s ja "The New York Timesis"

Kui räägitakse mitteverbaalsest 
käitumisest ehk kehakeelest,

mida meie, sotsiaalteadlased,
kutsume lihtsalt “mitteverbaalne”,

siis tegu on keelega, 
kommunikatsioonivahendiga.

Kehakeel on suhtlusvahend,
viis infovahetuseks.

Mida teie kehakeel mulle ütleb?

Mida minu kehakeel ütleb teile?

On igati põhjendatud 
vaadata seda asja just niimoodi.

Sotsiaalteadlased on põhjalikult uurinud
meie enda või teiste kehakeele mõju

otsustele, mida me teeme.

Kehakeele baasil teeme väga 
olulisi otsuseid ja järeldusi.

Need otsused olla meie elus 
määrava tähtsusega:

keda me tööle võtame või edutame, 
keda me kohtingule kutsume.

Näiteks Nalini Ambady, 
Tuftsi Ülikooli teadlane,

tegi uuringu, kus inimesed vaatasid
30 sekundi pikkust hääleta klippi

arsti-patsiendi vahelisest suhtlusest

ja patsiendi hinnang arsti sõbralikkusele

lubab ennustada, kas see arst 
kaevatakse kohtusse või mitte.

Seega pole peamine arsti kompetentsus

vaid see, kas ta on meeldiv 
ja kuidas suhtlemine sujub

Veelgi dramaatilisem näide:

Princetoni teadlane Alex Todorov leidis,

et poliitikute nägudele vaid 
1 sekundiga antud hinnang

ennustab 70 protsenti USA Senati
ja kuberneride valimiste tulemustest.

Sama kehtib isegi virtuaalmaailmas.

Emotikonide osav kasutamine 
online läbirääkimistel

võib viia parema lõpptulemuseni.

Parem mitte emotikonidega 
ämbrisse astuda, eks ole.

Mitteverbaalse käitumise põhjal 
hindame teisi ja teised hindavad meid,

sellest sõltub, kuidas asjad laabuvad.

Ent kipume unustama veel ühe tegelase,
keda meie kehakeel mõjutab.

See oleme me ise.

Me ise oleme samuti oma 
kehakeele poolt mõjutatud,

meie mõtted ja tunded,
kogu meie keha.

Mis kehakeelest ma siin räägin?

Olen sotsiaalpsühholoog ja minu
uurimisteemaks on eelarvamused

ja olen õppejõud tuntud ärikoolis.

Arusaadvaalt hakkasid mind 
huvitama võimusuhted.

Eriti pakkusid mulle huvi

võimu ja üleoleku 
mitteverbaalsed väljendused.

Kuidas siis võim ja üleolek
mitteverbaalselt väljenduvad?

Täpselt niimoodi.

Loomade maailmas näitab võimu suurus.

Seega püütakse end suureks 
teha ja oksad laiali ajada,

haarata enda alla palju ruumi,
laotada end võimalikult laiali.

Tuleb olla võimalikult suur.

See kehtib kogu loomamaailmas,

mitte ainult primaatide puhul.

Inimesed teevad samamoodi.

(Naer)

Nii teevad need, kes ongi suured staarid,

aga ka need, kes antud 
hetkel tunnevad võimsatena.

See on väga tähelepanuväärne,
sest näitab selgelt,

kui universaalne ja vana see
võimsuse väljendamise viis on.

Seda ilmet, mis väljendab uhkust,
on uurinud Jessica Tracy.

Ta näitas, et samamoodi teevad 
nii nägijana sündinud

kui ka need, kes on sündinud pimedatena,

kui nad spordivõistlustel võidavad.

Kui finišijoon ületatakse võitjana,

siis olenemata, kas ollakse 
seda varem näinud või mitte,

tehakse alati nii.

Käed V-kujuliselt üleval, 
lõug veidi tõstetud.

Mida tehakse aga siis, 
kui tuntakse end nõrgana?

Ollakse täpselt vastupidiselt.

Pannakse end lukku, tõmmatakse end kokku.

Me teeme end väikseks.

Püüame vältida kõrvalolija 
vastu puutumist.

Veel kord, nii loomad kui ka
inimesed teevad samu asju.

Samamoodi on siis, kui kõrvuti 
panna võimukas ja nõrk.

Mis puutub võimu väljendavasse hoiakusse,

siis kiputakse reageerima teise
positsiooni kinnitava hoiakuga.

Nii et kui keegi on väga jõuline,

siis kipume end väiksemaks tegema,

me ei peegelda teist, vaid
käitume täpselt vastupidi.

Ma olen jälginud sellist käitumist klassis

ja mis on mulle silma jäänud?

Ärijuhtimise tudengid kasutavad
laialdaselt võimu väljendavat kehakeelt.

On tüüpilisi alfaisaseid, kes sisse 
tulles lähevad kohe klassi keskele

veel enne kui loeng algab,

justkui tahtes kogu ruumi hõivata.

Istet võttes ajavad nad end laiali

ja tõstavad sedasi kätt.

Ja teised, kes sisenedes 
on praktiliselt kokkuvajumas,

Seda märkab kohe, kui nad tulevad.

Nende nägu ja keha 
väljendavad seda ilmekalt,

toolil istudes püüavad nad 
end võimalikult väikseks teha

ja kätt tõstavad nad niimoodi.

Mulle on paar asja silma jäänud.

Esiteks, ja mitte üllatusena,

tundub see olema seotud sooga.

Nii käitub rohkem naisi kui mehi.

Naised tunnevad end reeglina
vähem enesekindlana kui mehed,

nii et see pole üllatav.

Aga olen samuti märganud,

et mitteverbaalne käitumine 
on seotud sellega

kui aktiivselt ja edukalt see 
tudeng õppetöös osaleb.

See loeb ärijuhtimise erialal väga palju,

sest osalemine määrab
poole lõpphindest.

Ärikoolidel on lausa probleem 
säärase soolise ebavõrdsusega.

Kooli tulevad samade 
tulemustega naised ja mehed

ja siis äkki tekivad suured
erinevused hinnete osas

ja see võib olla tingitud
erinevusest osalusaktiivsuses.

Nii tekkis mul mõte,

et kui sellise hoiakuga õpilased
osalevad aktiivselt,

siis kas need teised ei võiks 
lihtsalt teeselda sellist hoiakut

ja see paneks nad aktiivsemalt osalema?

Tahtsime kolleeg Dana Carneyga
Berkeley Ülikoolist selgitada välja,

kas kunstlikult teeseldud hoiak 
aitab viia sisemise muutuseni?

Et kas on võimalik olla 
sedasi kasvõi natukeseks

ja saavutada seeläbi käitumise muutus,

mis paneb end tundma võimekana?

On teada, et kehakeel mõjutab
seda, mida teised meist arvavad

See on tõestatud fakt.

Aga meie peamine küsimus oli see,

kas meie kehakeel mõjutab ka me enda 
mõtlemist ja suhtumist iseendasse?

On alust arvata, et see tõepoolest on nii.

Näiteks naeratame, kui oleme õnnelikud,

aga tunneme rõõmu ka siis,
kui sunnime end naeratama

pliiatsit sedasi hammaste vahel hoides.

Seega toimib see mõlemat pidi.

Enesekindlusega on sama lugu,
see toimib mõlemat pidi.

Siis kui tunned end kindlalt,

teed sa tõenäoliselt nii,

aga samas saab enesekindlat poosi võttes

end suure tõenäosusega ka võimekana tunda.

Meie teine küsimus puudutas seda,

et kui meie mõtlemine 
suudab muuta meie keha,

siis kas on võimalik, et muutused kehas

kutsuvad esile muutuse mõtlemises?

Ja milles täpsemalt mõtlemise ja 
enesekindluse seos üldse seisneb?

Ma pean silmas mõtteid ja tundeid

ja füsioloogilist baasi, 
millele need põhinevad

antud juhul siis hormoone.

Keskendun hormoonidele.

Mis vahet on enesekindlal 
ja ebakindlal mõtlemisel?

Suurema võimuga inimesed on tavaliselt

veenvamad ja enesekindlamad,
optimistlikumad.

Nad tõesti tunnevad, et suudavad
võita ka õnnemängudes.

Reeglina suudavad nad 
mõelda abstraktsemalt.

Seega on palju erinevusi.

Nad riskivad rohkem.

Enesekindlate ja ebakindlate inimeste 
vahel on palju erinevusi

Füsioloogiliselt ilmnevad erinevused 
kahe võtmehormooni puhul:

testosteroon, mis on 
domineerimise hormoon,

ja kortisool, mis on stressihormoon.

Selgub, et võimsatel alfaisastel
primaatide hierarhias

on organismis kõrge testosterooni 
ja madal kortisooli tase.

Ka tugevatel ja edukatel juhtidel

on samuti kõrge testosteroon 
ja madal kortisool.

Mida see siis tähendab?

Võimust rääkides mõeldakse
tihti vaid testosterooni,

sest sellega seondub domineerimine.

Aga tegelikult on võimu puhul oluline 
ka stressiga toimetulek.

Kas on hea, kui on väga võimas 
ja domineeriv juht,

kõrge testosteroonitasemega,
aga väga kergelt ärrituv?

Tõenäoliselt mitte.

Hea on inimene, kes on küll jõuline
veenev ja domineeriv,

aga mitte stressialdis,
vaid hea pingetaluvusega.

On teada, et kui primaatide hierarhias

peab alfaisane haarama endale juhirolli,

või kui inimene peab ootamatult
võtma juhtiva rolli,

siis tõuseb mõne päevaga
märgatavalt tema testosterooni tase

samas kui kortisooli tase
langeb oluliselt madalamale.

Seega on olemas tõestus,
et keha protsessid mõjutavad mõtlemist

vähemalt näoilme muutuse tasemel,

ja rollivahetus võib mõjutada mõtlemist.

Aga mis siis juhtub, 
kui võtate endale teise rolli,

aga teete seda väga minimaalselt,

nagu see väike muudatus,
üks pisike ümberkujundamine?

Ütled et seiske kaheks minutiks nii

ja see paneb teid tundma palju võimsamana.

Just nii me tegimegi.

Otsustasime teha inimestega 
väikese eksperimendi.

Katses osalejad võtsid kaheks minutiks

kas mõne võimuka poosi või jõuetu asendi.

Näitan siin viite poosi,
kuigi nad pidis võtma vaid kaks.

Siin on üks.

Paar tükki veel.

Meedia hakkas seda kutsuma
"Supernaise" poosiks.

Siin on veel paar.

Võib seista püsti või istuda.

Ja need on kaks jõuetu inimese poosi.

Voldid end kokku, teed 
ennast võimalikult väikeseks.

See on eriti jõuetu asend.

Oma kaela puudutamine 
tähendab enda kaitsmist.

Kuidas see käis?

Nad tulid sisse, andsid süljeproovi,

ja palusime, et nad oleksid 
kaks minutit nii- või naamoodi.

Neile ei näidata pooside pilte,

et mitte ette öelda, et uurime võimu.

Tahtsime, et nad tunnetaksid võimu.

Nad hoidsid asendit kaks minutit.

Seejärel küsime kui võimsana,
nad end erinevates aspektides tunnetasid

ja seejärel andsime neile 
võimaluse mängida õnnemänge

ning siis võtsime uue süljeproovi.

Kogu lugu, selline katse oligi.

Eksperimendi tulemused olid sellised.

Riskivalmidus, õnnemängus osalemine.

Selgus, et võimukates poosides olnutest

mängiks õnnemänge 86%.

Jõuetus asendis olijatest 
mängiks vaid 60%,

erinevus on märkimisväärne.

Testosterooni osas selgus,

et võrreldes esialgse tasemega

tõusis võimukas asendis olles 
hormooni tase umbes 20 protsenti

ja jõuetus asendis olles
langes ligi 10 protsenti.

Taaskord - vaid kaks minutit 
ja juba sellised muutused!

Kortisooli osas olid tulemused sellised.

Võimukas poosis langes 
kortisooli tase ligi 25 protsenti

ja jõuetus poosis tõusis 15 protsenti.

Kaks minutit viis selliste
hormonaalsete muutusteni,

mis mõjutavad meie aju nii,

et oleme kas kehtestavad,
enesekindlad ja muretud

või täiesti stressis ja mustas augus.

Me oleme kõik seda ju tundnud?

Nii et kehakeel mõjutab 
meie mõtlemist ja enesetunnet.

Mitte vaid teiste suhtes,
aga ka enda puhul.

Meie keha suudab muuta meie mõtlemist.

Aga järgmiseks tahaks teada,

kas paariminutiline võimukas poos

võib tõesti meie elu oluliselt muuta?

See eksperiment toimus laboris 
ja kestis vaid mõne minuti.

Kas see päriselt ka toimib?

Meile oli see oluline küsimus.

Arvatavasti võiks seda kasutada
olukordades, kus keegi meid hindab,

olukordades, mis meid pabistama panevad.

Kui keegi arvustab meid, kasvõi sõbrad.

Teismelise jaoks näiteks koolivahetund.

Näiteks sõnavõtmine kooli hoolekogus.

Või esitluse tegemine või kõne pidamine

või tööintervjuu.

Otsustasime, et paljude jaoks 
on tuttavaks teemaks tööintervjuu,

enamus on selle läbi teinud.

Avaldasime oma tulemused

ja kogu meedia oli kohe jaol.

Küsiti, et kas niimoodi 
tulekski siis tööintervjuul olla.

(Naer)

Olime üsna ehmunud ja vastasime,

et heldeke küll, seda me nüüd 
küll ei tahtnud öelda.

Kindlasti poleks midagi sellist vaja teha.

Asi pole selles, kuidas
teiste inimestega suhelda,

vaid selles, mida inimene 
iseeendale ütleb.

Mida tuleks teha enne töövestlust?

Tavaliselt istud ja näpid oma 
iPhone või Androidi,

ei püüa kedagi ignoreerida.

Vaatad oma märkmeid,

tõmbad end kühmu, teed end väikeseks,

kuigi tegelikult tuleks teha hoopis nii,

näiteks WC-s, eks ole?

Nii teegi, leia need kaks minutit.

Seda me tahtsimegi testida.

Tegime uue katse,

kus inimesed võtsid uuesti võimukaid 
või jõuetuid asendeid,

ja tegid läbi üliraske 
5-minutilise töövestluse.

Neid filmiti ja arvustati,

hindajad andsid täiesti 
emotsioonitut tagasisidet,

nagu see mees siin pildil.

Kujutage ette, et teid
intervjueerib keegi selline.

Viis minutit, mitte midagi,
see on hullem kui väljavilistamine.

Inimesed vihkavad seda.

Marianne LaFrance nimetab seda
sotsiaalsel vesiliival seismiseks.

Kortisooli tase hüppab üles.

Selline oli eksperimendi töövestlus,

sest tahtsime näha, mis juhtub.

Seejärel vaatasid neli 
spetsialisti salvestused läbi,

teadmata hüpoteesi ega katse tingimusi.

Neil polnud aimugi, kes
millises poosis oli olnud,

nad lihtsalt vaatasid neid lindistusi

ja ütlesid, et võtaksid tööle need -

kõik võimukas poosis olnud,

ja neid me ei taha.

Meie meelest on need inimesed
üldse palju positiivsemad.

Aga mis pani neid sedasi ütlema?

Asi polnud jutu sisus.

Kõik sõltus hoopis inimese olekust.

Kompetentsi elemendid said 
kõik ära hinnatud,

näiteks kui hästi kõne oli koostatud,

kas kvalifikatsioon klapib,

Aga kõik see ei loe.

Oluline on hoopis muu,
asjad, mis siin kirjas.

Inimeste tõeline olemus,
see, kes nad tegelikul on.

Neil on oma mõtted, aga nad
on ehedad, olles nemad ise,

mitte mingi tühine pealiskiht.

Nii et see tekitaski säärase efekti
ja mõjutas tulemusi.

Kui ma inimestele seletan,
et keha mõjutab meie mõtlemist

ja meie mõtted suudavad 
muuta meie käitumist,

ja meie käitumine võib muuta
meie elu, siis öeldakse,

et see tundub kuidagi võlts.

Ütlesin, et teeskle kuni hakkad oskama.

See pole minu moodi.

Ma ei taha jõuda kuskile, 
kus tegelikult ei ole minu koht.

Ma ei taha tunda end võltsina.

Ma ei taha jõuda kuhugi,
kus ma ei peaks olema.

Ja see pani mind tõesti mõtlema.

Räägin teile ühe loo, kui
ma ise tundsin end tõusikuna

kes ei ole seda ära teeninud.

Kui ma olin 19 aastane,
sattusin ma raskesse avariisse.

Ma paiskusin autost välja
kui veeresin mitu korda üle katuse

Ma paiskusin autost välja.

Ärkasin peatraumaga 
intensiivravi osakonnas

ja ma ei saanud kolledžis jätkata.

Sain teada, et mu IQ oli 
kahe vahemiku võrra langenud,

mis oli väga traumeeriv.

Ma teadsin oma IQ väärtust, 
sest mind oli nimetatud targaks

ja minu kohta öeldi andekas laps.

Nüüd olin koolist välja kukkunud,
kuid ma püüdsin tagasi saada.

Mulle öeldi: "Sa ei lõpeta kolledžit.

On palju muid asju, mida sa võid teha,

aga see pole sulle jõukohane."

Ma olin täiesti meeleheitel,

sest kui inimeselt on võetud ära 
tema identiteet, tema isikupära,

mis minu jaoks seisnes tarkuses,

ja nüüd oli see ära võetud,

siis pani see mind tundma 
end täiesti mõtetuna

Ma olin täis ebakindlust.

Ma tegin kõvasti tööd ja mul vedas,

rügasin ja vedas jälle 
rügasin veel.

Lõpuks sain ma kolledži lõpetatud.

See võttis mul neli aastat kauem.

Ma veensin Susan Fisket,
inglit, kes on mu nõustaja,

et ma pean edasi minema
ja nii jõudsin ma Princetoni,

kus ma pidevalt tundsin, 
et ma ei peaks siin olema.

Ma olen üks võlts kest.

Mu esimese kursuse lõpukõne eelõhtul,

mis Princetonis on 20 minutiline 
kõne 20 inimese ees.

Ma olin nii hirmul,
et järgmisel päeval

helistasin talle ja 
ütlesin:"Ma jätan pooleli."

Tema vastas:"Sa ei jäta,

sest ma mängisin sinu 
peale ja sa pead jääma.

Sa jätkad ja nii see on.

Sa lihtsalt teeskled seda.

Sa pead kõik kõned, mida
sul tuleb teha.

Sa lihtsalt teed seda ja
teed ja teed ja teed,

isegi, kui kardad ja oled
hirmust kange

ja tunned et hing on lahkunud kehast.

Kuni tuleb hetk, mil avastad, 
et sa tegelikult teedki seda."

"Ma olengi saanud selliseks.
Ma tõesti teengi seda.""

Ja nii ma tegingi.

Viis aastat kraadiõppes,

mõne aasta olin Northwesternis

siis läksin Harvardisse, olen Harvardis,

ma enam ei mõtle sellele, 
kuid pikka aega tundsin,

et ma ei peaks siin olema.

Mu esimese Harvardis oldud aasta lõpus

üks tudeng, kes polnud kogu
semestri jooksul sõnagi öelnud

ja kellel käskisin hakata 
osalema või muidu langeb ta välja,

tuli minu kabinetti.

Ma tõesti ei tundnud teda üldse.

Ta tuli täiesti norgus ja ütles:

"Ma ei peaks siin olema."

Ja see oli mu jaoks äratundmishetk.

Sest juhtus kaks asja.

Esiteks, ma avastasin imestusega, 
et ma ise ei tunnegi enam nii.

Mina ei tunne, aga tema tunneb 
ja ma tean seda tunnet.

Teiseks, ta peab siin olema!

Ta võib teeselda, kuni see saab tõeks.

Niisiis ütlesin: "Jah, sa pead siin olema!

Ja homme hakkad teesklema seda,

sa paned end maksma ja...

(Aplaus)

Ja sa lähed klassiruumi

ja sa ütled parima kommentaari,
mis kunagi on öeldud."

Ja teate mis?

Ta läks ja ütles parima kommentaari

ja teised pöörasid teda vaatama,

et issand, pole isegi
märganud, et ta siin on.

Kuu aja pärast tuli ta tagasi

ja ma taipasin, et tema teesklus 
polnud teda lihtsalt vee peal hoidnud,

vaid ta oligi selleks saanud, 
keda ta teeskles.

Ta oli muutunud.

Ma tahangi teile öelda, et pole vaja
teeselda selleks, et asjaga hakkama saada.

Teeselge, kuni te saategi tegijaks.

Tee seda nii palju kui vaja, et
sa muutudki selle osaks.

Ja viimane mõte, mis teile jätan on see,

et pisikesed sammud võivad 
viia suurte muutusteni.

Nii et vaid kaks minutit.

Kaks minutit, kaks minutit.

Kui pead hakkama saama 
järjekordse stressi tekitava asjaga,

proovi teha nii kaks minutit,

olgu siis liftis, tualettruumis, 
oma laua taga üksi olles.

Seda tulebki teha.

Aita oma ajul suurepäraselt toime tulla.

Aja oma testosteroon üles 
ja lükka kortisool alla.

Ära lahku tundega, 
et ma ei andnudki endast kõike.

Tee nii, et oled neile näidanud,
kes sa olen ja mida sul anda on.

Mul on teile palve, et 
prooviksite neid võimupoose

ja palun rääkige sellest ka teistele, 
sest see on nii lihtne.

See pole minu ego upitamiseks.

Andke teadmisi edasi. 
Jagage teistega,

sest inimestel, kes seda enim vajavad,

ei ole tavaliselt raha
ja tehnilisi vahendeid

ega ka positsiooni ja võimu.

Jagage nendega, sest seda
saavad nad teha omaette olles.

Vaja on ainult oma keha,
omaette olekut ja kahte minutit

ja see võib oluliselt muuta nende elu.

Tänan!

(Aplaus)