Aitäh.

Elas kord üks kuningas Indias, Maharaja,
ning tema sünnipäeval anti välja käsk

et kõik pealikud peavad tooma
kuningale kingitusi

Mõni tõi kaunist siidi
mõni tõi uhkeid mõõkasid,

mõni tõi kulda.

Viimasena tuli üks kortsus 
vana mees

kes oli kõninud mitu päeva oma
kodust mere ääres.

Sellal kui ta kõndis, küsis kuninga poeg:
"Mis kingi sa tood kuningale?"

Ja vana mees tegi aeglaselt lahti
oma peod, kus oli

üks imekaunis merekarp, lillade,
kollaste, punaste ja siniste triipudega.

Ja kuninga poeg ütles:

"See ei ole sobiv kink kuningale!
Mis kink see selline on?"

Vana mees vaatas aeglaselt talle otsa
ja ütles:

"Pikk kõnd... osa kingist."

(naer)

Mõne hetke pärast 
annan ma teile ühe kingi.

Usun, et see on 
jagamist väärt kink.

Aga enne seda, tulge saatke mind

minu pikal kõnnil.

Nagu enamik teist,

alustasin ma elu väikelapsena.

Kui paljud teist alustasid elu
väikse lapsena?

Sündisite noortena?

Umbes pooled teist... olgu...

(naer)

Ja ülejäänud teist, mis? 
Sündisite täiskavanutena?

Oi, tahaks näha teie emasid!

Kõneldes võimatust!

Väikse lapsena köitis mind alati
mõte võimatu tegemisest.

Täna on päev, mida olen oodanud
aastaid,

sest täna ma üritan 
teha

midagi võimatut 
teie endi silme ees,

siinsamas TEDxMaastrichtil.

Ma alustan sellega,

et räägin ära lõpu:

Ja ma tõestan teile,

et võimatu ei ole võimatu.

Ja ma lõpetan sellega, et 
annan teile jagamist väärt kingi:

Ma näitan teile, et teie ka 
võite teha oma elus võimatut.

Üritades teha võimatut, 
olen avastanud, et on

kaks asja, mis on omased inimestele
kõikjal maailmas.

Kõigil on hirmud,

ning kõigil on unistused.

Üritades teha võimatut, 
olen taibanund, et on kolm asja,

mida ma olen oma elu jooksul teinud,

mis on mind pannud tegema võimatut:

Esiteks rahvastepall,

siis Supermees

ja Sääsk.

Need on mu kolm võtmesõna .

Nüüd sa tead, miks ma teen 
oma elus võimatut.

Ma viin sind oma reisile, 
oma pikale kõnnile

hirmudest unistuste juurde,

sõnadest mõõkade juurde,

Rahvastepallist

Supermehe juurde

ja Sääse juurde.

Ja ma tahan sulle näidata

kuidas sa saad teha oma elus võimatut.

4. oktoober 2007.

Mu süda tagus, 
mu põlved värisesid

kui ma astusin lavale

Sanders'i teatris

Harvardi Ülikoolis, et võtta vastu

2007. aasta Nobeli preemia meditsiinis

uurimistöö eest, 
mille kirjutamises olin osalenud

nimega "Mõõganeelamine...

...ja selle kõrvalnähud".

(Naer)

See avaldati väikeses ajakirjas, 
mida ma polnud kunagi varem lugenud,

Briti Meditsiini Ajakirjas.

Ja minu jaoks tähendas see
võimatu unistuse teokssaamist,

see oli ootamatu üllatus
minusuguse jaoks

see oli au, mida ma kunagi ei unusta.

Aga see ei olnud minu elu kõige 
meeldejäävam hetk.

4. oktoobril 1967,

see hirmunud, arg, kõhn ja nõrk laps

kannatas tohutute hirmude käes.

Kui ta valmistus lavale astuma,

tema süda tagus,

tema põlved värisesid.

Ta tegi suu lahti, et kõnelda,

aga sõnad ei tulnud välja.

Ta seisis värisedes ja nuttes.

Ta oli paanikas

jahmunud hirmust.

See hirmunud, arg, kõhn ja nõrk laps

kannatas tohutute hirmude käes.

Ta kartis pimedat,

kõrgusi,

ämblikke ja madusid...

Keegi teist kardab ämblikke ja madusid?

Jah, mõned kardavad...

Tema kartis vett ja haisid...

Kartis arste ja õdesid ja hambaarste,

nõelu ja puure ja teravaid esemeid.

Aga rohkem kui midagi muud,
kartis ta

inimesi.

See hirmunud, arg kõhn nõrk laps

olin mina.

Mul oli hirm ebaõnnestumise 
ja hukkamõistu ees,

madal enesehinnang, alaväärsuskompleks,

ja miski, mida me isegi toona ei tundnud:

sotsiaalne ärevushäire.

Et mul olid hirmud, siis 
mind kiusati ja peksti.

Kiusajad naersid mu üle ja narrisid mind, 
nad ei lubanud kunagi mul mängida

oma põhjapõdra mängudes.

Ah, üks mäng oli, 
mida nad lubasid mul mängida...

Rahvastepall -

ja ma ei olnud hea kõrvalepõikaja.

Narrijad hüüdsid mind nimepidi,

ja kui ma vaatasin, siis nägin 
punaseid palle,

mis tormasid mu näo poole ülehelikiirusel

põmm, põmm, põmm!

Ja ma mäletan neid päevi,
kui kõndisin koolist koju,

nägu oli punane ja torkiv, 
kõrvad olid punased ja kumisevad.

Silmad pisaraid täis,

ja nende sõnad kumisesid mu kõrvades.

Ja kes iganes ütles, et

"kepid ja kivid võivad murda mu luid, 
kuid sõnad ei tee kunagi haiget"...

see on vale.

Sõnad võivad lõigata nagu nuga.

Torgata nagu mõõk.

Sõnad võivad teha sügavaid haavu,

mida silmaga ei saa näha.

Nii et mul olid hirmud. 
Ja sõnad olid mu suurimad vaenlased.

Ikka veel on.

Aga mul olid ka unistused.

Ma läksin koju 
ja pagesin Supermehe koomiksitesse

ja lugesin Supermehe koomikseid

ja unistasin, kuidas minust saab 
superkangelane nagu Supermees.

Ma tahtsin võidelda tõe ja õigluse eest,

võidelda kurikaelade ja krüptoniidi vastu,

lennata mööda maailma, tehes 
üliinimlikke tegusid, päästes elusid.

Mind paelusid ka päris maailma asjad.

Lugesin raamatuid "Guinessi rekordid" 
ning Ripley's "Usu või ära usu!"

Keegi on neid kunagi lugenud?

Ma armastan neid raamatuid!

Nägin päris inimesi tegemas päris asju.

Ja tahtsin ka ise seda teha.

Kui kiusajad ei luba mul

mängida oma spordimängudes,

siis teen mina päris maagiat ja trikke.

Tahan teha midagi imetlusväärset, 
mida kiusajad ei oska teha.

Tahan leida oma elu mõtte ja eesmärgi,

tahan teada, et mu elul on mõte,

tahan teha midagi imelist, 
et maailma muuta;

tahan tõestada, 
et võimatu ei ole võimatu.

Kerime 10 aastat edasi -

Nädal enne minu 21. sünnipäeva.

Kaks asja juhtusid ühe päeva jooksul, 
mis muutsid mu elu igaveseks.

Elasin Tamil Nadu's, Lõuna-Indias.

Olin seal misjonär,

ja mu juhendaja, mu sõber, küsis mult,

"Kas sul on troomid, Daniel?"

Ja ma küsisin: 
"Troomid? Mis on Troomid?"

Ta ütles: "Troomid on 
peamised elu eesmärgid."

Need on sinu unistused ja eesmärgid, 
näiteks kui sa

saaksid teha kõike, mida tahad ja 
minna, kuhu tahad,

olla ükskõik kes,

siis kuhu sa läheksid?
Mida teeksid?

Kes sa oleksid?

Ütlesin: "Ma ei saa nii! Olen liiga arg! 
Mul on liiga palju hirme!"

Sel ööl võtsin oma riisimati 
bungalow katusele,

lamasin tähtede all

ja vaatasin nahkhiiri sääski jahtimas.

Ja suutsin mõelda ainult troomidest, 
ja unistustest ja eesmärkidest,

ja neist kiusajatest rahvastepallidega.

Paari tunni pärast ärkasin üles.

Mu süda tagus,
mu põlved värisesid.

See kord mitte hirmu tõttu.

Mu terve keha tuksles.

Ja järgmised viis päeva

olin teadvusetuse piirimail, 
surivoodil võitlemas oma elu eest.

Mu aju kuumenes üles
üle 40 kraadises malaariapalavikus.

Ja kui ma olin teadvusel, 
mõtlesin ikka vaid troomidest.

Ma mõtlesin: 
"Mida ma tahan oma eluga teha?"

Lõpuks, ööl enne oma 21. sünnipäeva,

selgusehetkel,

jõudsin ma mõistmisele:

taipasin, et väike sääsk,

Anopheles Stephensi,

see väike sääsk

mis kaalus vähem kui 5 mikrogrammi

vähem kui soolakübe,

kui see sääsk võib rajalt maha võtta
80-kilose mehe,

siis see ongi mu krüptoniit.

Ja siis ma taipasin, et 
see pole mitte sääsk,

vaid väike parasiit
sääse sees,

Plasmodium Falciparum, 
mis tapab üle miljoni inimese aastas.

Siis taipasin, et 
ei - see on veel väiksem,

aga mulle tundus nii palju suurem.

Ma taipasin,

et hirm on mu krüptoniit,

mu parasiit,

mis on halvanud kogu minu elu.

Tead, on erinevus
ohu ja hirmu vahel.

Oht on päris.

Hirm on valik.

Ma taipasin, et mul on valik:

Ma võin elada hirmus 
ja surra läbikukkununa sel ööl,

või siis hävitada oma hirmud, 
et võiksin

püüelda oma unistuste poole
ja julgeda elada.

Ja tead, selles on midagi, kui sa oled
oma surivoodil

vastamisi surmaga, mis tegelikult
paneb sind tõeliselt soovima elada.

Taipasin, et kõik surevad, 
aga mitte kõik ei ela päriselt.

Alles surres me elame.

Tead, kui sa õpid surema,

siis sa tõeliselt õpid elama.

Nii et ma otsustasin, et ma muudan

oma lugu sel ööl.

Ma ei tahtnud surra.

Nii et ma palvetasin ja ütlesin,

"Jumal, kui ma saan elada
oma 21. sünnipäevani,

siis ma ei lase hirmul
oma elu enam kontrollida.

Ma hävitan oma hirmud,

ma püüdlen oma unistuste poole,

tahan muuta oma suhtumist,

tahan teha midagi imelist oma eluga,

tahan leida oma eesmärgi ja kutsumuse,

tahan teada, et võimatu ei ole võimatu."

Ma ei ütle teile, et ma jäin ellu sel ööl;
taipate seda ehk isegi.

(naer)

Aga sel ööl tegin nimekirja 
oma esimestest 10 troomist:

Otsustasin, et tahan
külastada kõiki mandreid,

näha 7 maailmaimet,

õppida terve hulga keeli,

elada mahajäetud saarel,

elada laeva peal ookeanis,

elada koos indiaanlastega Amazonis,

Ronida Rootsi kõige kõrgema mäe otsa,

näha Mount Everestil päikesetõusu,

töötada Nashville'i muusikatööstuses,

töötada tsirkuses

ning hüpata langevarjuga.

Järgmise kahekümne aasta jooksul
saavutasin enamiku oma troomidest.

Iga kord, kui tõmbasin
troomi nimekirjast maha,

Lisasin 5 või 10 oma nimekirja, 
ja see hakkas kasvama.

Järgmise 7 aasta jooksul ma elasin
väikesel saarel Bahamas

umbes 7 aastat

õlgedest onnis,

püüdes harpuuniga 
haisid ja raisid toiduks, ihuüksi saarel,

niudevööga,

ja õppisin ujuma koos haidega.

Ja sealt ma kolisin Mehhikosse,

ja siis ma kolisin 
Amazoni jõe orgu Ecuadoris

Puju Pongo Ecuador'i, 
elasin seal koos ühe hõimuga,

ja vähehaaval hakkasin ehitama
oma enesekindlust oma troomidega.

Ma liikusin muusikatööstusesse 
Nashville'is, ja siis Rootsi

kolisin Stockholmi, 
töötasin muusikatööstuses seal,

ronisin seal Mt Kebnekaise mäe otsa
polaarvöötme taga.

Õppisin klouniks,

õppisin džonglöörima,

ja köiel kõndima,

üherattalisega sõitma, tuld neelama, 
klaasi sööma.

1997 kuulsin, et on alles 
vähem kui tosin mõõganeelajat

ja ütlesin, "Ma pean seda tegema!"

Kohtusin ühe mõõganeelajaga
ja palusin talt näpunäiteid.

Ta ütles: "Annan sulle kaks näpunäidet:

Esiteks: see on ülimalt ohtlik,

inimesed on surnud seda tehes.

Teiseks:

Ära tee seda!"

(Naer)

Lisasin ka selle oma troomide nimekirja.

Ja harjutasin 10-12 korda päevas, iga päev

neli aastat.

Arvutasin need kokku...

4 x 365 (x12)

Kokku umbes 13 000 
ebaõnnestunud katset

enne kui sain esimese mõõga
oma kurgust alla 2001.

Sel ajal lisasin troomi:

saada maailma juhtivaks 
mõõganeelamise ekspediks.

Otsisin üles kõik raamatud, ajakirjad, 
ajaleheartiklid,

kõik meditsiiniraportid, 
õppisin füsioloogiat, anatoomiat,

rääkisin arstide ja õdedega,

kogusin kõik mõõganeelajad kokku

Rahvusvahelisse Mõõganeelajate 
Assossatsiooni,

ja kirjutasin 2-aastase
meditsiinilise uurimuse

mõõganeelamisest ja selle kõrvalnähtudest

mis avaldati Briti Meditsiiniajakirjas

(Naer)

Aitäh.

(Aplaus)

Ja ma õppisin põnevaid asju
mõõganeelamisest.

Mille peale te kindlasti pole varem
mõelnud. Aga mõtlete pärast tänast.

Järgmine kord, kui lähete koju, ja lõikate
oma steiki oma noaga

või mõõgaga, või oma "bestek'iga", 
siis mõtlete...

sain teada, et mõõganeelamine
sai alguse Indiast -

seal, kus ma olin seda esimest korda
20-aastasena näinud -

Umbes 4000 aastat tagasi, 2000 eKr.

Viimased 150 aastat on
mõõganeelajaid kasutatud

teaduses ja meditsiinis,

aidates välja töötada 
endoskoopiaseadeldise 1868

Dr Adolf Krussmauli poolt 
Saksamaal Freiburgis

1906 elektrokardiogrammi Wales'is,

et uurida neelamishäireid ja seedimist,

bronhoskoopiat, seda tüüpi asju.

Aga viimased 150 aastat,

on olnud sadu vigastusi 
ja kümneid surmasid...

Siin on jäik endoskoop, 
mille leiutas Dr Adolf Kussmaul.

Avastasime ka, et viimase 150 aasta 
jooksul on olnud 29 surma

sealhulgas see mõõganeelaja Londonis, 
kes läbistas oma südame oma mõõgaga.

Õppisime ka, et on 3 kuni 8

tõsist mõõganeelamisvigastust 
igal aastal.

Tean seda, sest mulle helistatakse siis.

Mul just oli kaks kõnet,

üks Rootsist, teine Orlandost
viimase kahe nädala jooksul,

mõõganeelajad, kes on vigastatuna
haiglas.

Nii et see on ülimalt ohtlik.

Teine asi, mille ma õppisin, oli, et 
mõõganeelamine võtab

2 kuni 10 aastat aega, 
et õppida kuidas mõõka neelata

enamike inimeste jaoks.

Aga kõige huvitavam asi, 
mida õppisin, oli see,

kuidas mõõganeelajad õpivad 
tegema võimatut.

Ja ma avaldan sulle väikese saladuse:

Ära keskendu 99,9%-le sellele, 
mis on võimatu.

Keskendu sellele 1%-le, mis on võimalik, 
ja mõtle välja, kuidas teha seda teoks.

Las ma viin sind nüüd reisile
mõõganeelaja pähe.

Selleks, et neelata mõõka, 
on vaja mateeriat mõistusega kontrollida,

on vaja olla ülimalt keskendunult
ning ülimalt täpne, et

isoleerida siseorganid 
ja ületada automaatsed keha refleksid

tugevdatud ajusünapsite, 
sissetreenitud lihasmäluga,

sihikindla harjutamisega rohkem kui
10 000 korda.

Nüüd las ma viin su reisile 
mõõganeelaja kehasse.

Selleks, et neelata mõõka,

on vaja libistada tera üle oma keele,

suruda alla okserefleks
söögitoru ülaosas,

navigeerida 90-kraadine pööre
läbi kõripealise,

minna läbi kõri neelu
ning söögitoru ringlihase,

suruda alla söögitoru refleks,

libistada tera läbi rinnaõõnsuse

kopsude vahele.

Sel hetkel,

on vaja nihutada südant kõrvale.

Kui sa hoolega vaatad,

võid näha mõõgal mu südametukseid

sest mõõk toetab vastu südant

seda eraldab vaid 3 mm paksune
söögitoru kude.

See on miski, mida ei saa teeselda.

Siis pean libistama selle 
rinnaluust mööda,

mööda söögitoru alumisest ringlihasest, 
kõhtu välja,

suruma alla mao kokkutõmberefleksi
ja siis alla kaksteistsõrmiksooleni.

Käkitegu.

(Naer)

Kui ma läheksin veel kaugemale,

oma Fallopia torudeni 
(Hollandi keeles) Fallopia torud!

Mehed, te võite oma naistelt 
selle kohta hiljem küsida...

Inimesed küsivad mult, nad ütlevad,

"See nõuab kindlasti palju julgust
et riskida oma eluga nii,

nihutada oma südant
ja neelata mõõka..."

Ei. Tõeliselt nõuab julgust see,

et see hirmunud, arg, kõhn nõrk poiss

riskiks läbikukkumise ja hülgamisega,

avaks oma südame

ning neelaks oma uhkuse

ning seisaks siin hulga 
võõraste inimeste ees

ning räägiks oma loo
oma hirmudest ja unistustest,

riskides sisikonna pahupidi pööramisega
nii otseses kui kaudses mõttes.

Teate - aitäh.

(Aplaus)

Teate, ainus imeline asi on,

et olen alati tahtnud teha
erakordset oma eluga

ja nüüd ma teen seda.

Aga tõeliselt imeline ei ole mitte 
see, et ma suudan neelata

21 mõõka ühekorraga,

või olla 6 meetri sügavusel 
88 hai ja raiga

või Ripley "Usu või ära usu,"

või olla kuumutatud 800 kraadini 
Stan Lee "Üliinimestes"

kui "Terasmees"

ja oi see oli kuum!

Või tõmmata auto üles mõõga abil 
Ripley'si jaoks

või Guinessi jaoks,

või jõuda "Ameerika talendisaate" finaali

või võita Nobeli preemia meditsiinis 2007.

Ei, see ei ole tõeliselt 
imetlusväärne asi.

See on, mis inimesed arvavad. 
Ei-ei. See pole see.

Tõeliselt imetlusväärne asi

on, et Jumal võttis selle hirmunud, 
ara, kõhna nõrga poisi

kes kartis kõrgusi,

kes kartis vett ja haisid,

ja arste ja õdesid ja nõelu 
ja teravaid objekte

ning inimestega rääkimist

ning pani mind mööda maailma
ringi lendama

10 000 meetri kõrgusel

neelama teravaid objekte
vee all haibasseinides,

ning kõnelema arstide ning õdedega
ning publiku ees nagu teie üle maailma.

See on tõeliselt imeline asi minu jaoks.

Ma alati tahtsin teha võimatut -

Aitäh.

(Aplaus)

Aitäh.

(Aplaus)

Ma alati tahtsin teha võimatut, 
ja nüüd ma teen seda.

Ma tahtsin teha midagi imelist oma eluga
ja muuta maailma,

ja nüüd teen seda.

Ma tahtsin lennata ümber maailma
tehes üliinimlikke trikke

päästes elusid, 
nüüd teen seda

Ja teate mis?

Osa selle väikese lapse suurest unistusest

on mu sees ikka olemas.

(Naer) (Aplaus)

Ja teate, ma alati tahtsin leida
oma eesmärgi ja kutsumuse,

ja nüüd leidsin selle.

Aga teate mis?

Asi ei ole mõõkades, 
nagu te arvate, mitte minu jõus.

Asi on minu nõrkuses, minu sõnades.

Mu eesmärk ja kutsumus
on muuta maailma

Hävitades hirmu,

üks mõõk korraga, üks sõna korraga,

üks nuga korraga, üks elu korraga,

et inspireerima inimesi olema
superkangelased

ning tegema võimatut oma eludega.

Mu eesmärk on aidata teistel leida 
oma eesmärk.

Mis on sinu?

Mis on sinu eesmärk?

Mida on sind siia pandud tegema?

Ma usun, et me kõik võime olla
superkangelased

Mis on sinu supervõime?

Maailmas, kus on üle 7 miljardi inimese

on vähem kui 12 mõõganeelajat

alles terves maailmas.

aga sina oled üksainus.

Sina oled erakordne.

Mis on sinu lugu?

Mis teeb sind eriliseks?

Räägi oma lugu,

isegi kui su hääl on õrn ja värisev.

Mis on sinu troomid?

Kui võiksid teha kõike, olla 
kesiganes, minna kõikjale -

mida sa teeksid? 
Kuhu läheksid?

Mida sa teeksid?

Mida sa tahad oma eluga teha?

Mis on su suured unistused?

Mis olid su unistused väikese lapsena? 
Meenuta.

See kindlasti polnud see, ega?

Mis olid pööraseimad soovid

mis tundusid liiga kummalised
ja hämarad?

See kindlasti paneb su unistused
tunduma märksa vähem kummalisena, eksole?

Mis on sinu mõõk?

Igaühel teist on mõõk,

kaheteraline hirmude ja unistuste mõõk.

Neela oma mõõk, misiganes see ka poleks.

Jälgige oma unistusi, daamid ja härrad,

ei ole kunagi liiga hilja et olla see, 
kes sa tahad olla.

Neile kiusajatele rahvastepallidega, 
kes arvasid,

et ma ei suuda kunagi teha võimatut,

tahan neile öelda vaid üht:

aitäh.

Sest kui poleks kurikaelu,
ei oleks ka superkangelasi.

Ma olen siin, et tõestada, 
et võimatu ei ole võimatu.

See on ülimalt ohtlik, 
see võib mind tappa.

Loodan et see meeldib teile.

(Naer)

Ma vajan teie abi sellega.

Publik: Kaks, kolm.

Dan Mayer: ei-ei-ei. Ma vajan teie abi
lugemisega, kõigi teie abi, olgu?

(Naer)

Teate sõnu? Olgu? 
Lugege minuga. Valmis?

Üks

Kaks

Kolm.

Ei see, on 2, aga te mõistate küll.

Publik: Üks.

Kaks.

Kolm.

(Ahhetamine)

(Aplaus)

DM: Jaa!

(Aplaus) (Hõisked)

Suur aitäh teile.

Aitäh, aitäh, aitäh. 
Aitäh kogu südamest.

Tegelikult, aitäh
kogu kõhust.

Ma ütlesin, et tulin siia tegema
võimatut, ja nüüd tegin seda.

Aga see ei olnud võimatu. 
Ma teen seda iga päev.

Võimatu oli, et see hirmunud, arg, 
kõhn nõrk poiss astus vastu oma hirmudele

ning tuli siia TEDx lavale

et muuta maailma, 
üks sõna korraga,

üks mõõk korraga, üks elu korraga.

Kui ma panin teid teistmoodi mõtlema, 
Kui ma panin teid uskuma

et võimatu ei ole võimatu,

kui ma panin teid mõitsma, et saate
teha võimatut oma elus,

siis mu töö on tehtud, 
ja sinu töö alles algab.

Ära kunagi lõpeta unistamist. 
Ära lõpeta uskumist.

Aitäh, et usute minusse

ja aitäh, et olete osa minu unistusest.

Ja siin on minu kink teile:

Võimatu ei ole...

Publik: võimatu.

Kingituse pikk kõnd.

(Aplaus)

Aitäh.

(Aplaus)

(Hõisked)

Saatejhut: Aitäh, Dan Meyer, vau!