Täna räägin ma teile
koostööl põhineva tarbimise tõusust.
Ma seletan, mis see on,
ja üritan teid kõigest 15 minutiga veenda,
et see ei ole hägune idee
ega lühiajaline trend,
vaid võimas kultuuriline ja majanduslik jõud,
mis ei muuda üksnes seda, mida me tarbime,
vaid ka seda kuidas me tarbime.
Ma alustan petlikult lihtsa näitega.
Tõstke käsi, kui paljudel teist
on kodus vedelemas
raamatuid, CD-sid, DVD-sid ja videosid,
mida te tõenäoliselt enam kunagi ei kasuta,
aga mida te ka ära ei suuda visata?
Ma ei näe küll kõiki käsi,
kuid tundub, et teil kõigil.
Meie kodus riiulitel
on seriaali "24" DVD-de kogu,
kuues hooaeg kui täpne olla.
Ma arvan, et see kingiti meile umbes 3 aastat tagasi jõuludeks.
Minu abikaasa Chris ja mina
armastame seda sarja.
Aga oleme ausad, kui sa oled seda ühe korra vaadanud, vahest kaks korda,
siis sa ei taha seda tegelikult enam uuesti vaadata,
sest sa tead, kuidas Jack Bauer terroristidest jagu saab.
Nii see seisabki meie riiulitel,
olles meie jaoks üleliigne,
kuid kellegi teise jaoks potentsiaalselt väärtuslik.
Enne kui me edasi läheme, pean ma midagi üles tunnistama.
Ma elasin 10 aastat New Yorgis
ja ma olen suur "Seksi ja linna" fänn.
Mulle meeldiks esimest filmi uuesti vaadata,
nii-öelda soojenduseks järjele, mis tuleval nädalal kinno jõuab.
Kui kergesti ma saaksin vahetada
sarja "24" soovimatud DVD-d
soovitud "Seksi ja linna" vastu?
Võib-olla olete märganud,
et esile on kerkimas uus nähtus nimega vahetuskaubandus.
Kõige lihtsam vahetuskaubanduse analoogia
on nagu online-tutvumisteenus
sinu üleliigsete asjade jaoks.
See kasutab internetti,
et luua lõputult suur turuplats,
kus viia kokku inimese A üleliigsed asjad
inimese C soovidega
mis tahes need ka poleks.
Ühel nädalal käisin sellisel saidil
nagu Swaptree (Vahetuspuu).
Ja seal oli üle 59 300 eseme,
mida ma oleks kohe saanud vahetada
oma "24" DVD-de vastu.
Ja ennäe,
Resedas, Californias oli kasutaja rondoron
kes tahtis vahetada oma
praktiliselt uue "Seksi ja linna" eksemplari
minu "24" vastu.
Teisisõnu toimub siin see,
et Swaptree
lahendab mu transpordifirma logistikaprobleemi,
probleemi, mida majandusteadlased kutsuvad "soovide kokkulangevuseks",
umbes 60 sekundiga.
Veelgi hämmastavam on see, et toote postitamise sildi saab koha peal välja printida,
sest eseme kaal on teada.
Sellised saidid nagu Swaptree
peidavad endas hulgaliselt erinevaid tehnoloogilisi imesid,
aga see ei ole minu huviobjekt,
ega ka vahetuskaubandus kui selline.
Minu kirg ja viimaste aastate
uurimisvaldkond
on ühiskäitumine ja usaldusmehhanismid,
mis on nendele süsteemidele loomuomane.
Kui mõtlema hakata,
siis oleks see isegi vaid paar aastat veel tagasi hullumeelsena ideena paistnud,
et ma vahetan oma asju võhivõõraga,
kelle pärisnime ma ei tea,
ja ilma, et raha omanikku vahetaks.
Sellegipoolest toimub 99 protsenti
Swaptree vahetustest edukalt.
Ja üks protsent, mis saab negatiivse hinnangu,
tuleneb küllaltki tühistest põhjustest,
näiteks, et ese ei jõudnud õigel ajal kohale.
Niisiis, mis siin toimub?
Äärmiselt jõuline muutus,
millel on tohutult suur majanduslik ja kultuuriline tähendus
on toimumas.
Nimelt, tehnoloogia
võimaldab
võõrastel teineteist usaldada.
Me elame nüüd globaalses külas,
kus saame jäljendada sidemeid,
mis toimusid varem vaid näost näkku,
aga sellises ulatuses ja sellistel viisidel,
mis ei ole kunagi varem võimalikud olnud.
Mis siin tegelikult toimub,
on see, et sotsiaalsed võrgustikud ja reaalaja tehnoloogiad
viivad meid tagasi vanade kommete juurde.
Me kaubitseme,
vahetame, jagame,
aga teeme seda hoopis
dünaamilisemal ja meeldivamal viisil.
Minu jaoks on paeluv,
et me oleme oma maailma juhtmetega ühendanud, et jagada,
olgu see siis kodukohas, koolis,
kontoris või Facebooki võrgustikus.
Ja see loob majanduse,
kus minu asjad on sinu asjad.
Alates võimsast eBayst
vahetusturgude esiisast,
autovahetusfirmadeni nagu GoGet,
kus sa maksad igakuist tasu, et üürida autosid tunni kaupa,
kuni sotsiaalsete laenamisplatvormideni nagu Zopa,
mis võtab ükskõik kelle siit publiku hulgast,
kellel on 100 dollarit laenuks pakkuda,
ja viib ta kokku laenuvõtjaga ükskõik kus maailmas,
me jagame ja teeme koostööd viisil,
mis minu arvates
on pigem popp kui hipi.
Ma nimetan seda puhangut koostööl põhinevaks tarbimiseks.
Enne kui süüvime erinevatesse süsteemidesse,
mida koostööl põhinev tarbimine endas kätkeb,
tahaksin ma vastata küsimusele,
mida igalt autorilt õigustatult küsitakse,
nimelt, kust see idee tuli.
Mulle meeldiks öelda, et ma ärkasin ühel hommikul
ja ütlesin: "Ma hakkan kirjutama koostööl põhinevast tarbimisest."
Aga tegelikult oli see keerukas võrgustik,
mis koosnes pealtnäha seosetutest ideedest.
Järgmise minuti jooksul
näete te minu peas keerelnud
erinevate ideede tulevärki.
Esimene asi, mida ma märkasin, oli see,
kui palju suuri ideid kerkis esile
tarkade rahvamasside tegutsemisest,
mis näitas, kui naeruväärselt lihtne
on luua mingi eesmärgiga gruppe.
Ja selle masside maania kohta
leidub näiteid üle terve maailma,
presidendivalimistest
kurikuulsa Vikipeediani, ja kõik sinna vahele mahtuv,
mis näitavad, mida masside jõuga saab korda saata.
Kas olete märganud, et kui õpite uue sõna,
siis hakkate seda sõna igal pool nägema?
Just see juhtus minuga,
kui ma märkasin, et me liigume
passiivse tarbija rollist
looja,
ja sealt edasi võimekate koostöötajate rolli.
Mis toimub, on see, et
internet muudab vahemehe üleliigseks,
nii et kõik alates t-särgi disainerist
kuni kudujani
saavad elatist teenida otsemüügiga.
Ja selle revolutsiooni
kõikjal eksisteeriv jõud
tähendab, et jagamine toimub fenomenaalsel kiirusel.
On hämmastav mõelda,
et minu kõne iga minuti jooksul
laaditakse 25 tundi
YouTube'i videosid.
Minu jaoks on nende näidete puhul paeluv see,
kuidas need tegelikult koputavad
meie primaadi-instinktidele.
Me oleme ahvid
ja me oleme sündinud ja kasvatatud jagama ja koostööd tegema.
Ja me tegimegi seda tuhandeid aastaid,
koos jahil käies,
ja ühiselt põldu harides,
enne kui saabus suur nähtus nimega liigtarbimine
ja me ehitasime need piirdeaiad
ja lõime oma väiksed eravaldused.
Aga asjad muutuvad
ja üks põhjus
on digipõlvkond, Y-põlvkond.
Nad kasvavad üles jagades -
faile, videomänge, teadmisi,
see on nende loomuses.
Meie, aastatuhande vahetuse noored - ka mina olen üks neist -
oleme nagu reamehed,
kes viivad maailma mina-kesksest kultuurist meie-kesksesse kultuuri.
Põhjus, miks see nii kiiresti toimub,
peitub mobiilses koostöös.
Me elame praegu ühendatud ajastus,
kus saame iga kell ükskõik kelle asukoha reaalajas kindlaks määrata,
kasutades väikest seadet oma käes.
Kõik see käis mu peast läbi
2008. aasta lõpupoole,
kui meid tabas suur finantskriis.
Thomas Friedman on üks mu lemmikutest New York Timesi kolumnistidest
ja ta märkis asjakohaselt,
et 2008 oli aasta, kui me jõudsime tupikusse,
kui emake loodus ja turg
mõlemad ütlesid: "Aitab".
Ratsionaalselt mõeldes teame,
et liigtarbimisele üles ehitatud majandus
on Ponzi skeem, see on kergesti lagunev kaardimajake.
Sellegipoolest on üksikisikul keeruline teada, kuidas täpselt käituda.
Nii et tuleb seda palju Twitteris arutada, eks ole?
Mu peas oli palju müra ja keerukaid ideid,
enne kui ma mõistsin, et see toimub
nelja teguri mõjul.
Esiteks, taastunud usk kogukonna tähtsusesse
ning sõprade ja naabrite rolli ümbermõtestamine.
Sotsiaalsete võrgustike puhang
ja reaalaja tehnoloogiad,
muudavad fundamentaalselt meie käitumisviise.
Kolmandaks, pakilised lahendamata keskkonnaprobleemid.
Ja neljandaks, globaalne majanduslangus,
mis on tarbijakäitumist
põhjalikult raputanud.
Need neli jõudu
segunevad
ja panevad aluse suurele nihkele
eemale 20. sajandist,
mida iseloomustab ületarbimine,
21. sajandi poole,
mida iseloomustab koostööl põhinev tarbimine.
Ja ma usun, et me oleme pöördepunktis,
kus jagamisharjumused
sellistel saitidel nagu Flickr ja Twitter
on muutumas meie teiseks loomuseks
ja need kanduvad üle ka meie igapäevaelu toimetustele.
Alates ühisest autoga tööle sõitmisest kuni moeloomiseni
kuni selleni, kuidas me toitu kasvatame,
tarbime me ja teeme jälle koostööd.
Minu kaasautor Roo Rogers ja mina
oleme kogunud tuhandeid näiteid
koostööl põhineva tarbimise kohta terves maailmas.
Ja kuigi need varieeruvad suuresti
ulatuselt, küpsusastmelt ja eesmärgilt,
siis kui me neisse süvenesime,
mõistsime, et need saab tegelikult jagada kolme väga selgesse rühma.
Esimese rühma moodustavad ümberjaotamise turud.
Ümberjaotamise turud, just nagu Swaptree, on need,
kus sa võtad kasutatud eseme
ja viid selle sealt, kus seda enam ei vajata,
sinna, kus seda vajatakse.
Seda vaadeldakse sageli kui viiendat tarbimise vähendamise võimalust -
vähenda, taaskasuta, töötle ümber, paranda
ja jaota ümber,
sest nad pikendavad toote eluiga
ja vähendavad seeläbi jäätmete hulka.
Teine on ühised elustiilid.
Siia kuulub selliste ressursside
nagu raha, oskuste ja aja jagamine.
Ma võin kihla vedada, et paari aasta pärast
on fraasid nagu "koos töötamine"
ja "couchsurfing" ja "ajapangad"
juba igapäevakõne osa.
Üks minu lemmiknäide ühiste elustiilide kohta
on Landshare (Maajagamine).
See on üks skeem Inglismaal,
mis viib omavahel kokku härra Jonesi,
kellel on aias natuke vaba ruumi,
ja proua Smithi, isehakanud aiapidaja.
Koos kasvatavad nad endale toidu.
See on üks nendest ideedest, mis on nii lihtne, samas nii hiilgav,
et paneb imestama, miks seda varem pole tehtud.
Kolmas süsteemi moodustavad
on toote teenusesüsteemid.
Seal maksad sa selle eest,
mida toode sinu heaks teeb,
ilma, et sa seda toodet ise omama peaksid.
See idee on eriliselt võimas
selliste asjade puhul,
mis tavatsevad sageli kasutult seisma jääda.
Sinna võib kuuluda mis tahes alates lastetoodetest
kuni moeni.
Kui paljudel teist on elektritrell?
Teil on trell? Selge.
Seda trelli kasutatakse umbes 12-13 minutit
tema terve eluaja jooksul.
(Naer)
See on ju naeruväärne, kas pole?
Sest sul läheb ju vaja auku, mitte trelli.
(Naer)
(Aplaus)
Miks siis mitte teistelt trelli rentida,
või, veelgi parem, oma trelli teistele inimestele rentida
ja sellega raha teenida?
Kõik need kolm süsteemi ühinevad,
võimaldades inimestel ressursse jagada
ilma oma elustiili või kõrgelt hinnatud isiklikku vabadust
ohvriks toomata.
Ma ei palu inimestel
liivakastis oma mänguasju jagada.
Ma toon teile näite selle kohta,
kui võimas roll võib koostööl põhineval tarbimisel olla
käitumise muutmises.
Keskmise auto käigushoidmiseks
kulub aastas 8000 dollarit.
Samas seisab see auto
23 tundi päevas kasutult.
Neid kahte fakti arvesse võttes,
tundub järjest vähem mõttekas
ise autot omada.
Siin tulevadki mängu autojagamise ettevõtted
nagu Zipcar ja GoGet.
2009. aastal
võttis Zipcar 13 linnast
250 osalejat,
kes tunnistasid, et on autosõltlased
ja autojagamises alles algajad -
ning said nad oma autovõtmed kuuks ajaks firmale andma.
Nüüd pidid need autosõltlased kõndima,
ratta ja rongiga sõitma
või kasutama mõnda muud ühistransporti vormi.
Nad võisid kasutada oma Zipcari liikmestaatust
ainult äärmise vajaduse korral.
Juba kuu aja pärast olid näha
selle väljakutse vapustavad tulemused.
On hämmastav, et osalejad kaotasid 187 kilo
lihtsalt rohkem kõndides.
Aga minu lemmiknäitaja on see,
et 100 osalejat
250st
ei tahtnud oma võtmeid tagasi.
Teisisõnu, autosõltlased
olid kaotanud omamistungi.
Toote teenusesüsteemid on eksisteerinud juba aastaid.
Mõelge näiteks raamatukogudele ja pesumajadele.
Aga ma arvan, et need on sisenemas uude ajastusse,
sest tehnoloogia muudab jagamise
probleemituks ja lõbusaks.
New York Timesis oli suurepärane tsitaat,
mis ütles: "Jagamine on omamisele sama,
mis iPod on kassetipleierile,
ja päikeseenergia söekaevandusele."
Pealegi ma usun, et meie põlvkond,
meie viis rahuldada oma soove
on palju vähem aineline
kui ühelgi eelmisel põlvkonnal.
Ma ei taha DVD-d ennast, ma tahan filmi, mis selle peal on.
Ma ei taha kohmakat automaatvastajat,
ma tahan sõnumeid, mida see salvestab.
Ma ei taha CD-d, ma tahan muusikat, mida see kannab.
Ühesõnaga, ma ei taha asju,
ma tahan kogemusi ja vajadusi, mida see rahuldab.
See annab hoogu tohutu suurele muutusele,
kus kasutusvõimalus trumpab üle omamise,
või nagu Kevin Kelly, ajakirja Wired toimetaja, ütles:
"Kus juurdepääs on parem kui omamine."
Kui asjad, mida me omame,
dematerialiseeruvad ühtseks pilveks,
hägustub piir selle vahel,
mis on minu, mis on sinu
ja mis on meie oma.
Ma toon teile näite,
mis demonstreerib, kui kiiresti see areneb.
See kujutab kaheksa aasta pikkust ajaperioodi.
Me oleme liikunud traditsioonilisest auto omamisest
autojagamisfirmadeni nagu Zipcar ja GoGet
kuni saitideni, kus võib küüti pakkuda ja leida,
kuni uue nähtuseni, milleks on ilma vahendajata autorent,
kus sa võid isegi raha teenida,
rentides naabrile oma auto, mis seisab
23 tundi päevas kasutult.
Kõigi nende süsteemide toimimiseks
on vaja teatud määral usaldust
ja selle toimimise nurgakiviks
on maine.
Vanas tarbimissüsteemis
ei omanud meie maine nii suurt tähtsust,
sest meie krediidi ajalugu oli palju olulisem
kui kellegi hinnang.
Aga veebis jätame me endast jälje.
Märgistades ära spämmijaid,
postitades oma ideid, kommenteerides
anname tegelikult signaale selle kohta, kui hästi me koostööd teeme,
ja selle kohta, kas meid saab usaldada või mitte.
Läheme tagasi mu esimese näite juurde,
Swaptree.
Ma näen, et rondoron
on teostanud 553 vahetust
sajaprotsendilise eduga.
Teisisõnu, ma võin teda usaldada.
Pange mu sõnu tähele,
see on ainult aja küsimus,
kui meil on võimalik sooritada Google-i sarnane otsing,
mis näitab kumulatiivset pilti
meie mainekapitali kohta.
Ja see mainekapital
määrab meie ligipääsu koostööl põhinevale tarbimisele.
See on nii-öelda uus sotsiaalne valuuta,
mis võib muutuda sama oluliseks kui meie krediidireiting.
Lõpetuseks,
ma arvan, et me oleme
üles ärkamas
tohutust pohmellist
mille põhjustasid tühjus ja jäätmed,
ja me astume suurt sammu,
loomaks jätkusuutlikumat süsteemi,
mis rahuldab meie loomulikku vajadust
kogukonna ja individuaalse identiteedi järele.
Ma usun, et sellele hakatakse viitama
kui revolutsioonile,
kui suurte raskustega silmitsi seistes tegi ühiskond
radikaalse nihke
individuaalsest saamisest ja kulutamisest
ühise heaolu taasavastamiseni.
Ma olen missioonil, et teha jagamine lahedaks.
Ma olen missioonil, et teha jagamine popiks.
Sest ma tõesti usun,
et see võib lõhkuda vanamoodsad ärimudelid
ja aidata meil raiskav liigtarbimine
selja taha jätta
ja õpetada meile, millal piisavalt on tõesti piisavalt.
Suur aitäh.
(Aplaus)