Tänu ajaloolistele ürikutele teame,
kuidas vanad kreeklased riietusid,

kuidas nad elasid,

kuidas nad sõdisid,

aga kuidas nad mõtlesid?

Peetakse iseenesestmõistetavaks, et 
inimmõtlemise põhiomadused

nagu meie kujutlusvõime,

võime olla teadlik,

võime unistada,

on sellisel kujul olnud alati olemas.

Samas on ka võimalik,

et sotsiaalsed muutused,
mis on kujundanud meie kultuuri

on avaldanud mõju ka 
inimaju toimimise mehhanismidele?

Võime olla ses küsimuses
erinevatel seisukohtadel.

Tõtt-öelda on tegu ühe vana
filosoofilise vaidlusega.

On see üldse teaduslikult uuritav teema?

Siinkohal teen ettepaneku,

et samamoodi, nagu saab mõne 
säilinud kivitüki järgi öelda

millised nägid välja Vana-Kreeka linnad,

on tollased kirjalikud ülestähendused
kultuuri arheoloogiliseks varamuks,

inimmõtlemise fossiilideks.

Juhtus aga nii,

et analüüsides vanimaid säilinud
raamatuid psühholoogilisest aspektist

püstitas Julian Jaynes 70ndatel
väga raju ja radikaalse hüpoteesi:

vaid 3000 aastat tagasi elanud inimesi

võiks tänapäeva kriteeriumite
alusel pidada skisofreenikuteks.

Oma väidet põhjendas ta sellega,

et nendes raamatutes kirjeldatud inimesed

käitusid sõltumata kultuurist ja
geograafilisest asukohast

pidevalt nii, nagu oleksid nad 
kuulnud ja järginud hääli,

mida nad uskusid olevat
jumalate või muusade hääled.

Tänapäeval kutsutakse sellist
mõtlemist hallutsineerimiseks.

Alles hiljem, aegamööda, tekkis arusaamine

et nad ise on nende häälte
loojaks, et hääled on nende peas.

Selle äratundmise varal 
sai inimesel tekkida sisekaemus,

võime mõelda omaenda mõtetest.

Jaynesi teooria kohaselt on teadlikkus

vähemalt sellisena, 
nagu me seda täna tajume,

kontrolli tunnetamine 
omaenese eksistentsi üle

on kultuurilises arengus üsna uus nähtus.

Teooria iseenesest on märkimisväärne,
aga sellega on üks mure:

see põhineb üksikutel ja
väga spetsiifilistel näidetel.

Tekib küsimus, kas teooriat,
mille kohasest enesest teadlikkus

hakkas inimestel kujunema
vaid 3000 aastat tagasi,

on võimalik uurida kvantitatiivsel
ja objektiivsel meetodil.

Pole raske aru saada, milles seisneb
selle küsimuse keerukus.

Ei olnud nii, et Platon lihtsalt ärkas
ühel hommikul ja pani kirja:

"Tere, mina olen Platon

ja alates tänasest on mul täielikult
väljakujunenud eneseteadvus "

(Naer)

Selles ongi põhiline probleem.

Tuleb osata märgata nähtuse algeid,
mida kunagi otseselt ei nimetada.

Neis raamatutes, mida tahaksime analüüsida

ei kasutata kordagi 
sõna "eneseteadlikkus".

Otsustasime selle probleemi lahendada nii,
et panime kokku sõnapilve.

Tohutu sõnapilv sisaldab kõiki sõnu

nii et sõnade kaugus üksteisest

peegeldab seda, 
kuivõrd seotud nad omavahel on.

Näiteks oleksid sõnad "koer ja "kass"

üksteisele üsna lähedal,

aga sõnad "greip" ja "logaritm" 
üksteisest väga kaugel.

Kõik sõnad selles pilves asuvad
sama põhimõtte järgi.

Sõnapilve või kokku panna erineval viisil.

Üks võimalus on küsida ekspertidelt,
nii nagu seda tehakse sõnastike puhul.

Teine võimalus on
lähtuda lihtsast eeldusest,

et kui kaks sõna on omavahel seotud,

siis esinevad nad sageli 
koos samas lauses,

samas lõigus, samas dokumendis.

Sagedamini, kui seda lihtsalt
juhuse tõttu võiks ette tulla.

Ja see lihtne hüpotees,
see lihtne meetod

mõne arvutusliku võtte abil,
tulenevalt sellest,

et tegu on väga keerulise 
ja mitmedimensioonilise pilvega,

on juhtumisi väga efektiivne.

Et te mõistaksite, kuidas see toimib
näitan teile, mis tuleb välja

kui analüüsida selle meetodiga
hulka tavalisi sõnu.

Esmalt torkab silma,

et sõnad paigutuvad automaatselt
tähenduselt lähedaste sõnade naabrusse.

Ühes kohas on puuviljad, kehaosad,
arvutijupid, teaduslikud terminid jne.

Valemi abil näeme, et kontseptsioonid
paiknevad hierarhiliselt.

Näiteks on siin teaduslikud terminid
jagatud kahte alarühma:

astronoomia- ja füüsikaterminiteks.

Ja mõned jaotused on päris peened.

Näiteks sõna "astronoomia"

mis paistab asuvat imelikus kohas,

on tegelikult täpselt õiges kohas,

asudes teaduse ja selle uurimisobjektiks 
olevate astronoomiliste nähtuste vahel.

Neid sõnu võikski siin uurima jäädagi.

Kui seda pilti siin mõnda aega vaadata
ja juhuslikke sõnu kõrvutada,

tekib tunne nagu kirjutaks luuletust.

Nii see umbes ongi,

sest sõnapilve uurimine on
justkui jalutuskäik oma peas.

Ja viimaks veel see,

et see algoritm suudab näha
ka meie sisetunnet selle kohta

millised sõnad peaksid meid 
suunama sisekaemuse juurde.

Näiteks sellised sõnad nagu

"mina", "süütunne", "mõistus", "emotsioon"

asuvad sisekaemusele väga lähedal.

Samas aga sellised sõnad nagu "punane", 
"jalgpall", "küünal" ja "banaan"

asuvad sellest väga kaugel.

Kui oleme saanud valmis selle sõnapilve,

võtab küsimus eneseteadvuse
tekkimise ajaloost

või ükskõik millise teise nähtuse ajaloost

mis tundus enne abstraktne ja ebaselge,

hoopis konkreetsema kuju

ja seda on võimalik uurida 
kvantitatiivsete teaduslike meetoditega.

Selleks pole vaja teha muud,

kui võtta raamatud,
need ära digitaliseerida

ja suunata kogu sõnavoog sinna pilve

ning vaadata, kas üks või teine sõna

hakkab järjekindlalt lähenema 
eneseteadvusega seotud mõistetele.

Nii sai analüüsida eneseteadvuse 
teket Vana-Kreeta kultuuris,

mille kohta olid olemas
parimad kirjalikud tõendid.

Niisiis võtsimegi ette kõik need raamatud,

panime need vanuse järgi ritta,

ja suunasime raamatutest 
kogutud sõnad sinna sõnapilve

ja uurisime, kui lähedal iga sõna
paikneb eneseteadvusele

ning arvutasime välja keskmise.

Oli selge, et aja edenedes
liikus ka raamatute sisu

aina lähemale ja lähemale
eneseteadvuse kontseptsioonile.

Vana-Kreeka kultuuris

see täpselt nii juhtuski.

Selgus, et vanimate

Homerose stiilis raamatute seas

oli vähehaaval rohkem neid,

mis lähenesid eneseteadvusele.

Aga umbes neli sajandit enne Kristust

hakkas väga kiirelt, viiekordses tempos

suurenema nende raamatute hulk,

mis olid üha lähemal ja lähemal

eneseteadvuse kontseptsioonile.

Mis mulle väga meeldib
selle meetodi juures

on see, et nüüd on võimalik uurida,

kas see peab paika ka teistes, 
täiesti erinevates traditsioonides.

Hiljuti analüüsisime sama meetodiga
judeo-kristliku traditsiooni

ja saime seal põhimõtteliselt
täpselt samasuguse tulemuse.

Samuti on siin esialgu väike tõus
Vana Testamendi vanemates raamatutes,

mis hakkab aga väga kiiresti kasvama

Uue Testamendi uuemates raamatutes.

Eneseteadvuse kõige ilmsem väljendus

on Püha Augustinuse Pihtimused
4. sajandil peale Kristust.

See oli aga väga oluline,

kuna Püha Augustinust tunnustasid

nii õpetlased, filoloogid 
kui ka ajaloolased

kui sisekaemuse üht rajajat.

On neidki, kes peavad teda kaasaegse
psühholoogia isaks.

Nii et meie algoritm

mille tugevuseks kvantitatiivne
ja objektiivne analüüs

ja loomulikult ka üliväike ajakulu -

andmetöötlus võtab vaid sekundi murdosa,

on võimeline tooma välja kauaaegse
uurimistöö põhjapanevaid järeldusi.

Selles peitubki teaduse ilu:

nüüd saab sama meetodit kohandada

ja kasutada ka väga paljudes 
teistes valdkondades.

Samuti nagu me uurisime inimeste
eneseteadvuse kujunemise minevikku,

oleks järgmiseks väga põnev küsida,

kas saab leitud info põhjal teha ennustusi
ka eneseteadvuse tuleviku kohta?

Konkreetsemalt öeldes,

kas täna öeldud sõnad
ütlevad midagi selle kohta,

mis sünnib meie teadvuses mõne päeva, 
mõne kuu või mõne aasta pärast.

Samuti nagu paljud meist 
kasutavad erinevaid sensoreid,

et mõõta pulssi, hingamist, geene

lootuses, et nii on võimalik
ennetada haigusi,

võiks ju küsida, kas kasutatavate
sõnade kaardistamine ja analüüs,

meie jutu, tviitide, 
meilide, kirjade sisu,

võiks ennustada seda, kas meie peas
hakkab midagi viltu minema.

Koos kolleeg Guillermo Cecchiga,

kes on olnud mulle kui
vennaks sel avastusretkel,

asusime asja uurima.

Esmalt analüüsisime 34 nelja noore
inimese kõne salvestusi,

kel oli tuvastatud kõrge risk 
haigestuda skisofreeniasse.

Tegime seda nii, et uuringu alguses
analüüsisime kõnenäiteid

ja püüdsime selgitada välja,
millised kõne omadused võiksid ennustada,

kas kolme aasta pärast

on kujunenud välja psühhoos.

Kuigi lootsime väga tulemusi saavutada,

ei tulnud ega tulnud midagi välja.

Semantiliselt ei kogunenud
piisavalt infot,

et teha ennustusi mõtlemise
struktuuri kohta tulevikus.

Meetod oli piisavalt tõhus selleks,

et eristada skisofreenikute 
gruppi kontrollgrupist,

veidi sarnaselt sellega, 
mida tegime ajalooliste tekstidega,

aga sellega ei olnud võimalik ennustada 
vaimuhaiguse ilmnemist tulevikus.

Aga siis tuli meile mõte,

et äkki ei olegi kõige olulisem see,
mida need inimesed ütlesid,

vaid hoopis see, kuidas nad seda ütlesid.

Täpsemalt öeldes,

kõige olulisem ei olnud mitte sõnade
semantiline asukoht vaid see

kui kaugele ja kiiresti hüplesid sõnad

erinevate semantiliste gruppide vahel.

Kui hakkasime mõõtmisel kasutama nähtust,

mida nimetatakse 
semantiliseks koherentsiks,

mis mõõdab kõne püsimist 
ühe semantilise teema piires.

ühes semantilise kategooria raames.

Ja tuli välja, et 34 inimese grupis

suutis semantilise koherentsi meetod
ennustada 100% täpsusega

kellel areneb välja psühhoos ja kel mitte.

Midagi sellist, isegi ligilähedast,
ei olnud varasemalt saavutatud

ühegi teise kliinilise meetodiga.

Ja ma mäletan väga elavalt,
et kui ma selle teema kallal töötasin,

istusin oma arvuti taga

ja nägin äkki hulgaliselt tviite Pololt.

Polo oli olnud mu esimene üliõpilane
kunagi Buenos Aireses,

sel ajal elas ta New Yorgis.

Ja neis tviitides oli midagi kummalist -

ma ei suutnud täpselt öelda, mis see oli,
sest midagi konkreetset ei olnud

aga mul oli tugev eelaimdus,

väga kindel sisetunne,
et midagi on valesti.

Haarasin toru ja helistasin Polole

kellega tõepoolest oli midagi lahti.

Üks lihtne asi,

midagi, mis tuli välja ridade vahelt,

mida ma tunnetasin 
tema sõnades ja tema tunnetes,

võimaldas väga lihtsalt, 
aga tõhusalt abi pakkuda.

Mida tahan teile täna öelda,

on see, et peaaegu on 
juba õnnestunud leida viis,

kuidas oleks võimalik see kõhutunne,
mis meil kõigil on olemas,

mida oleme kõik kogenud,

üheks valemiks.

Ja kui meil see õnnestub,

siis võime ehk tulevikus vaimse tervise
probleemidele hoopis teisiti läheneda,

osates objektiivselt, kvantitatiivselt 
ja automaatselt analüüsida

sõnu, mida me kirjutame
või mida ütleme.

Gracias.

(Aplaus)