(Aplaus) Neid, kes lähevad pärast eemalolekut tööle tagasi kutsun ma taasalustajateks. Nad on teinud oma karjääris pausi, et kanda hoolt vanemate eest, või et kasvatada lapsi, et tegeleda enda jaoks huvitava teemaga, või ka tervislikel põhjustel. Sarnases olukorras on ka need, kes võtavad ette karjäärimuutuse: veteranid, kaitseväelaste abikaasad, tööturule naasvad pensionärid või välismaalt koju tagasi pöördujad. Peale pikemat eemalolekut on tööle naasmine raske, kuna tööandja ja taasalustaja on omavahel ühenduse kaotanud. Tööandjate jaoks võib olla tühimik kandidaadi CVs märgiks, et tegu on riskantse kandidaadiga ja mõnda aega töölt eemal olnud inimene on hakanud kahtlema oma oskustes ja võimetes eriti kui töölt eemal on oldud juba pikemalt. Selle ühenduse kadumine ongi probleem, millele ma üritan lahendust leida. Edukaid taasalustajaid on kõikjal ja igal elualal. See on Sami Kafala. Ta on tuumafüüsik Suurbritanniast, kes tegi karjääris viie-aastase pausi, et viie lapsega kodune olla. Singapuri meedias oli hiljuti lugu medõdedest, kes naasid tööle peale pikemat eemalolekut. Kui nüüd rääkida pikemast karjääripausist, siis see on Mimi Kahn. Ta on sotsiaaltöötaja Orange maakonnas Californias, kes läks tagasi sotsiaaltööd tegema peale 25-aastast eemalolekut. Tegu on pikima karjääripausiga, mida tean. USA Ülemkohtu kohtunik Sandra Day O'Connor võttis oma karjääri alguses end viieks aastaks töölt lahti. Ja see on Tracy Shapiro, kes tegi 13 aastase karjääripausi. Tracy saatis oma loo telesaatesse Today Show, kus oma kogemusest rääkisid need, kes tahtsid tööle naasta, kuid põrkasid kokku raskustega. Tracy kirjutas, kuidas viie lapse emana meeldis talle kodune olla, kuid tal tuli peale lahutust tööle naasta. Teisalt tahtis ta väga taas tööle minna sest ta armastas töötamist. Tracy tegi seda, mida enamik meist teeks, kui on tööotsingutele juba kõvasti aega ja vaeva kulutanud. Ta otsis tööd finants- või raamatupidamise valdkonnas ja oli viimased üheksa kuud tegelenud väga põhjalikult internetist töökohtade otsimise ja kandideerimisavalduste saatmisega, paraku edutult. Mina kohtusin Tracyga juunis 2011, kui Today Show palus mind appi et aidata tal lõpuks jõuda soovitud tulemuseni. Esimese asjana soovitasin Tracyl minna koduseinte vahelt välja. Ütlesin, et tal tuleb oma plaanid avalikuks teha ja rääkida oma plaanist tööle naasta kõikidele, keda ta vähegi tunneb. Hoiatasin, et tal on ees palju vestlusi, mis konkreetse tulemuseni ei vii. Sellega tuleb arvestada ja nina ei tohi norgu lasta. Kindlasti viib mõni neist jutuajamistest lõpuks ka töökohani. Kuidas Tracyl läks, räägin teile kohe, aga esmalt jagaksin teiega üht avastust, mis mulle tööle naastes osaks sai peale seda kui olin olnud 11 aastat täiskohaga tööst eemal. Naastes avastasin, et inimeste kujutluses olin ikka samasugune kui aastate eest. See tähendab, et kui võtad uuesti ühendust inimestega kes tundsid sind enne töölt lahkumist olgu need siis kunagised kolleegid või koolikaaslased, nad mäletavad sind sellisena, nagu sa olid enne karjääripausi. Seda ka siis, kui su enesehinnang on aastate jooksul langenud, mis juhtub muideks meist paljudega, mida kaugemale me oma tööalasest identiteedist eemaldume. Näiteks võid enda silmis olla keegi, kes näeb välja just niisugune. See olen mina, hullumas peale päev läbi ringitiirutamist Või siin olen ma köögis. Aga vanadel tuttavatel ja kolleegidel pole su vahepealsest elust aimugi. Nemad mäletavad sind nii, nagu sa varem olid. Taaskohtumine nende inimestega tõstab tublisti enesehinnangut. On innustav näha neid rõõmustamas, et plaanid tööle tagasi minna. Üks asi on mul karjääripausi ajast veel hästi meeldes. Nimelt jätsin majandusuudiste lugemise täiesti unarusse. Olen hariduselt rahandusspetsialist aga sel ajal, kui olin nelja väikelapsega kodune, ei lugenud ma uudiseid praktiliselt üldse. Seetõttu kartsin, et hakkan tööintervjuul äkki rääkima mõnest firmast, mida enam pole olemaski. Seega tuli taas koju tellida Wall Street Journal, ja lugeda järgmised pool aastat kaanest kaaneni läbi, enne kui olin kindel, et olen kursis, mis ärimaailmas toimub. Ma olen veendunud, et taasalustajad on tööjõu kullafond. Kohe selgitan. Mõelgem eluetappide peale. Need meie seast, kes tegid karjääris pausi seoses lastega ei jää enam tõenäoliselt uuesti lapsepuhkusele. See on juba läbitud faas. Meie puhul pole karta, et tuleb abikaasa töövahetuse tõttu ära kolida, oleme paiksemad. Meil on rohkelt töökogemust; meil on küpsem vaade elule. Me ei tegele eneseotsingutega tööandja kulul. Lisaks oleme täis tahtmist ja energiat tööga uuesti pihta hakata, just tänu sellele, et oleme pidanud pikalt eemal olema. Samas pole kõik nii roosiline, ütlevad tööandjad. Tööandjatel on kaks suuremat muret seoses taasalustajate värbamisega Esiteks muretsevad tööandjad, et naasjad on tehnoloogia osas mahajäänud Oma kogemusest võin öelda, et kuigi olin ka arvutioskustes mahajäänud saab seda viga kiiresti parandada. Minu ajal tehti finantsanalüüsi Lotus 1-2-3 abil. Ma pole kindel, kas keegi siin nii ammuseid aegu mäletabki, aga pidin selle nüüd õppima selgeks Excelil. See polnudki nii keeruline. Mitmed käsklused olid samad. Minu jaoks oli palju raskem PowerPoint, kuigi nüüd kasutan PowerPointi igapäevaselt. Minu sõnum taasalustajatele on, et tööandajd eeldavad neilt oskust käia ümber põhilise kontoritarkvaraga. Kui tööotsijal need oskused puuduvad, tuleb lihtsalt need asjad endale selgeks teha. Ja seda nad teevadki. Teine teema, mis tööandjaid taasalustajate puhul ettevaatlikuks teeb, on mure, et äkki taasalustajad ei tea ise ka, mida nad tahavad. Rõhutan taasalustajatele, et on nende töö võtta ette ja teha endale selgeks, kas nende huvid ja oskused on karjääripausi ajal muutunud või mitte. Seda ei pea tegema tööandja. See on töölenaasja asi näidata tööandjale kuidas ja kus ta saaks kasulik olla. Alates aastast 2010 hakkasin märkama üht tendentsi. Olen kaardistanud töölenaasmise programme alates 2008. aastast ja 2010. aastal hakkasid tekkima pakkumised lühiajaliseks tasustatud tööks, olgu see siis praktika nime all või midagi muud, aga sisuliselt oli tegu praktika-laadse kogemusega, mis võimaldas spetsialistidel tööle naasta. Märkasin, et Goldman Sachs ja Sara Lee käivitasid firmasse tagasipöördujate jaoks praktikaprogrammid. Nägin, kuidas üks endine insener, kes polnud just tavapärane naasja kandideeris algaja tasemel praktikakohale kaitseväes ja asus hiljem seal päriselt tööle. Nägin, kuidas kaks ülikooli lülitasid tööpraktika keskastmejuhtide koolitusprogrammi. Kirjutasin oma tähelepanekute põhjal raporti, millest sündis see artikkel ajakirjas Harvard Business Review, pealkirjaks "40-aastane praktikant". Tänu selle pealkirja eest võlgnen toimetajatele, samuti illustratsiooni eest, mis kujutab 40-aastast praktikanti üliõpilastest praktikantide keskel. Ja siis, tänu Fox Business Newsile, sai see kontseptsioon nime "50-aastane praktikant". (Naer) Praeguseks on viiel suurimal finantsteenuste pakkujal rahandusspetsialistidele taasalustamise praktikaprogrammid. Tänaseks on nendes osalenud sadu inimesi. Tegu on tasustatud praktikaga ja inimesed, kes liiguvad edasi püsitööle teenivad konkurentsivõimelist palka. Hetkel on seitsmes suurimas tehnoloogiafirmas käsil pilootprojekt tööle naasvatele inseneridele taasalustamise praktika võimaldamiseks, see on osa ühest Naisinseneride Liidu projektist. Miks on ettevõtted pidanud vajalikuks taasalustajatele praktika võimaldamist? Seepärast, et praktika annab tööandjale võimaluse teha värbamisotsus tegeliku töösoorituse pinnalt mitte intervjuude põhjal. Samas ei pea tööandja inimest päriselt tööle võtma enne kui praktikaperiood on läbitud. See katseaeg maandab võimalikud riskid, mis mitmete juhtide hinnagul töölenaasjate palkamisega kaasnevad, liiati meelitavad praktikavõimalused suurepäraseid kandidaate kellest saavad väga head töötajad. Mõelge, mida oleme tänaseks saavutanud! Varasemalt ei olnud enamik tööandjaid töölenaasjatega tegelemisest üldse huvitatud. Praeguseks aga on taasalustajate jaoks väljatöötatud spetsiaalsetes programmides kohustulik et osalejate CV-s oleks töötamises paus. See tähistab tõelist muutust, uut ajajärku organisatsioonide käitumises, sest kui meil õnnestub edukalt toime tulla töölenaasjatega, tuleme toime ka teistega, kes on karjääripöörde teinud. Kuulsin just ühelt tööandjalt, et nende veteranide töölenaasmise programm põhineb taasalustajatele mõeldud praktikaprogrammil. Ja ma ei näe põhjust, miks ei võiks olla praktikaprogrammi pensionäridele. Erinevad sihtgrupid, aga sama põhimõte. Las ma räägin teile, kuidas läks Tracy Shapirol. Mäletate, et käskisin tal oma soovist tööle naasta rääkida kõikidele oma tuttavatele. Juhtuski nii, et üks jutuajamine naabruskonna lapsevanemaga viis Tracy tööpakkumiseni. Tegu oli raamatupidamistööga ühe firma rahandusosakonnas. Aga see oli vaid tähtajaline töö. Firma sõnul oli küll võimalus, et tekib ka püsitöökoht, aga midagi kindlat ei lubatud. See oli 2011. aasta sügisel. Tracyle meeldis see töökoht ja töökaaslased väga ja kontor asus vähem kui 10 minuti kaugusel tema kodust. Ja isegi kui talle tehti tööpakkumine täiskohaga püsitööks ühes teises firmas, otsustas ta siiski riskida praktikaprogrammis jätkamisega ja loota, et kõik läheb hästi. See, mis lõpuks juhtus, ületas kõik Tracy ootused, lisaks sellele, et firma tegi talle 2012. aasta alguses tööpakkumise, oli uus töökoht oodatust põnevam ja sisukam, sest nad teadsid, et Tracy saab sellega hakkama. Kui tuleme nüüd aastasse 2015: Tracy on saanud ametikõrgendust. Firma on maksnud tema ärimagistri õhtuõppe eest. Tracy on isegi võtnud tööle inimese, kes on samuti taasalustaja. Tracy tähtajaline töö oli katseaeg, nii nagu seda on praktika ja lõpptulemus oli kasulik nii Tracyle kui ka tema tööandjale. Minu eesmärgiks on tutvustada töölenaasjate praktika ideed võimalikult paljudele tööandjatele. Kui te aga olete ise parajasti peale karjääripausi tööle naasmas siis soovitage julgelt tööandjatele käivitada praktikaprogramm või midagi sarnast kui neil midagi sellist veel taasalustajate jaoks ei peaks olema. Olge selle firma esimeseks edulooks ja teist saavad eeskuju võtta paljud teisedki taasalustajad. Aitäh! (Aplaus)