Mis on see, mis meid elu jooksul hoiab,

hea tervise juures ja õnnelikena?

Kui peaksid praegu enda jaoks tegema

midagi, mis tagaks hea käekäigu tulevikus

kuhu oma aja ja energia investeeriksid?

Hiljuti viidi läbi uuring, kus küsiti,

mis on nende jaoks oluliseimad eesmärgid.

Rohkem kui 80% vastasid, et nende jaoks

on oluline saada rikkaks.

Ja 50% nendest vastasid, et teiseks

oluliseks eesmärgiks on saada kuulsaks.

Meile räägitakse, kui oluline on pühenduda

tööle ja pingutada rohkem ning

saavutada aina rohkem.

Jääb mulje, et need on asjad mille poole

peaks elus püüdlema, et elada

täisväärtuslikku elu.

Terviklikku pilti elukäikudest, vaade

meie valikutesse, mida teeme ning kuidas

need meie elukäiku muudavad, sellist

ülevaadet on raske saavutada.

Enamus, mis me sellest teame, pärineb

mälestustest. Kuid nagu me kõik teame ei

pruugi mälupilt olla alati täpne, kipume

asju unustama ning vahetevahel võib mälu

olla üsna loominguline. Kuid mis oleks

siis, kui saaksime elukäiku vaadata

tervikuna nagu need läbi aastate kulgesid?

Mis oleks siis, kui saaks jälgida elukäiku

alates inimeste noorusest kuni vanaduseni?

Kui saaksime teada, mis on õnneliku ja

tervelt elatud elu saladus?

Just seda tegime meie.

Harwardi uuring täiskasvanute arengu kohta

on pikim täiskasvanuid käsitlev uuring,

mis on kunagi tehtud.

75 aasta jooksul oleme jälginud 724 mehe

elukäiku, aastate jooksul on neid

küsitletud töö, eraelu ja tervise kohta.

Kogu selle aja teadmata, mis nende elus

tegelikult toimub. Sellised uuringud on

väga haruldased. Selle sarnased projektid

tühistatakse 10 aasta järel, sest algne

grupp laguneb või saab raha otsa või

kaob huvi, või mõni teadlane sureb ning

pole kedagi, kes selle tööga tegeleks.

Tänu heale õnnele ning teadlaste

järjepidevusele on see uuring jäänud

kestma. Umbes 60 meie algsest 724 mehest

on praeguseni elus ning osalevad meie

uuringus. Enamik neist on juba 90ndates a.

Praeguseks oleme võtnud nende meeste, enam

kui 2000 järeltulija uurimise. Mina olen

selle uuringu neljas juht. Alates 1938. a

oleme jälginud kahte gruppi erineva

taustaga mehi. Esimene grupp kaasati

uuringusse, kui nad alustasid õppimist

Harvardi Ülikoolis. Kõik nad lõpetasid

kooli II ms ajal ning seejärel läks enamus

neist sõjaväkke. Teine grupp, keda jälgime

olid Bostonist pärit vaesemad poisid. Nad

valiti uuringusse, sest 1930-ndate a

Bostoni kõige raskematest ja vaesematest

peredest poisid. Enamus neist elas

üürikorterites, kus paljudel polnud külma

ega sooja vett. Uuringu algul tehti

kõikidega intervjuud, nad läbisid arsti

ülevaatuse. Me käisime nende kodudes ja

rääkisime nende peredega. Siis kasvasid

neist täiskasvanud, kelle elukäigud olid

täiesti erinevad. Nendest sai

tehasetöölisi, advokaate, müürseppe, arste

samuti üks Ameerika Ühendriikide president

Mõnest sai alkohoolik, üksikuid tabas

skisofreenia. Oli neid, kes kasvas

sotisaalsel redelil, kõige alumiselt

astmelt tippu välja. Teised, aga tegid

läbi vastupidise teekonna. Selle uuringu

algatajad, ei oleks ette kujutanud, et

täna 75 a hiljem, seisan ma siin ning

räägin teile, et see uuring jätkub. Iga

kahe a järel võtavad meie kannatlikud

ja pühendunud teadlased ühendust meestega

ning küsivad kas nad võiksid neile veel

saata küsimustiku nende elu kohta.

Paljud Bostoni meestest küsivad "Miks te

tahate mu elu uurida see pole ju huvitav?"

Harvardi mehed ei küsi seda kunagi.

Et saada nende elust parim pilt, ei saada

me neile lihtsalt küsimustikke , me

küsitleme neid nende omas kodus. Me saame

nende arstidelt infot nende tervise kohta,

me võtame neid verd ning uurime nende aju,

me räägime nende lastega. Me filmime neid

kui nad räägivad oma abikaasade suurimaid

muresid ning kui küsisime 10 a eest nende

abikaasadelt, kas nad sooviksid

uuringus osaleda, vastasid paljud neist:

"Ammu oleks juba aeg." Aga mida me oleme

siis teada saanud? Mida oleme õppinud

kümnetelt tuhandetelt leheküljelt

informatsioonilt, mida oleme kogunud

nende elu kohta. Need õppetunnid ei räägi

rikkusest, kuulsusest ega elutööst.

Selle 75 aastat kestnud uuringu põhisõnum

on see, et Head inimsuhted hoiavad meid

õnnelike ja tervetena. Punkt. Inimsuhete

kohta on see uuring õpetanud meile kolme

olulist asja: esiteks sotsiaalsed

kontaktid teevad meile head ning et

üksindus tapab. Tuleb välja, et inimene,

kellel on rohkem sotsiaalseid kontakte

pere, sõprade ja kogukonnaga. On

õnnelikumad, füüsiliselt tervemad ja

elavad kauem, kui inimesed kellel on vähem

kontakte. Ning üksildus on lausa mürgitav.

Inimesed, kellel on teistega vähem

kontakte, tunnevad end õnnetutena. Nende

tervis halveneb keskikka jõudes kiirelt,

nende aju töövõime väheneb ja nende eluiga

on lühem, võrreldes inimestega, kes end

üksikuna ei tunne. Kõige kurvem on see, et

igal ajahetkel tunneb iga viies

ameeriklane end üksildasena. Teame, et

üksi võib end tunda nii suures seltskonnas

kui abielus, selle tõttu on teine oluline

punkt, et oluline ei ole mitte sõprade arv

või see kas oled püsisuhtes, eelkõige loeb

lähisuhete kvaliteet. Tuleb välja, et

konfliktide keskel elamine on meile