Oleme jõudnud inimajaloo murdepunkti,

ühelt poolt vallutame kaugeid tähti,

teisalt aga oleme kaotamas
oma koduplaneeti.

Vaid mõne viimase aastaga on
märkimisväärselt kasvanud

meie teadmised Maa positsioonist 
universumi kontekstis.

NASA Kepleri missioon on avastanud

teiste tähtede ümber
tuhandeid potensiaalseid planeete,

mis näitab, et Maa on vaid üks 
miljarditest meie galaktika planeetidest.

Kepler on kosmoseteleskoop,

mis mõõdab tähevalguse kerget tuhmumist, 
kui mõni planeet tähest möödub,

osaliselt takistades tähevalguse 
meieni jõudmist.

Kepleri andmed annavad 
aimu nii planeetide suurusest

kui ka nende kaugusest ematähest.

Kõik see aitab aru saada, kas tegu
on väikeste ja kiviste planeetidega

nagu maa-sarnased planeedid
meie Päikesesüsteemis,

aga ka seda, kui palju valgust 
jõuab nendeni nende päikeselt.

See võimaldab omakorda saada aimu, 
kas avastatud planeedid

on elamiseks sobivad või mitte.

Paraku aga on nii, et samal ajal
kui oleme just pääsemas ligi

elukõlblike planeetide varalaekale,

ägab meie oma koduplaneet
inimkonna raskuse all.

2014 oli läbi aegade kõige soojem aasta.

Liustikud ja merejää, mis on 
meiega olnud aastatuhandeid

võivad kaduda vaid mõne 
aastakümne jooksul.

Inimtegevusest tingitud planetaarse 
tasandi keskkonnamuutused

võtavad selliseid mõõtmeid, 
millest meie jõud enam üle ei käi.

Aga ma ei ole kliimateadlane, 
ma olen astronoom.

Uurin planeetide elukõlblikkust, 
tulenevalt tähtede mõjust,

lootuses leida universumis paiku,

kus võiks leida elu ka 
väljaspool meie planeeti.

Võib öelda, et otsin parimat 
tulnukate kinnisvara.

Olles põhjalikult tegelenud 
universumist elu otsimisega,

võin öelda, et mida rohkem püüad 
leida Maa-sarnaseid planeete,

seda enam hakkad 
hindama meie koduplaneeti.

Igaüks neist uutest maailmadest 
kutsub võrdlema

värskelt avastatud planeeti
juba tuttavate planeetidega,

nendega, mis asuvad 
meie oma Päikesesüsteemis.

Võtame näiteks naaberplaneedi Marsi.

Marss on väike ja kivine ja kuigi 
ta asub Päikesest liiga kaugel,

võiks seda pidada potentsiaalselt
elukõlblikuks paigaks,

kui selle avastaks 
Kepleri-taoline missioon.

Tõepoolest, Marss võis ju kunagi 
isegi elukõlblik olla

ja osalt seetõttu Marsi 
nii palju uuritaksegi.

Meie kulgurid, näiteks Curiosity,
roomavad mööda Marsi pinda

ja püüavad tuhnida välja 
märke elu võimalikkusest.

Orbiitaaljaamad, näiteks MAVEN, 
võtavad Marsi atmosfäärist proove,

et mõista, kuidas Marss võis
kaotada kunagise elukõlblikuse.

Kosmoselende pakkuvad erafirmad ei piirdu
üksnes väikse väljasõiduga lähikosmosesse,

vaid ahvatlevad ka võimalusega
asuda Marsile elama.

Olgugi, et need Marsi uhked vaated

sarnanevad meie planeedi kõrbemaastikuga,

toites fantaasiaid maadeavastustest
ja piiride ületamisest,

on võrreldes Maaga

Marss elamiseks ikka päris jube koht.

Mõelge parem, kui palju on
meil veel hõlvamata

meie oma planeedi kõrbealasid,

mis on Marsi maastike 
kõrval kui rohelised aasad.

Isegi maakera kõige kuivemates 
ja kõrgemates kohtades

on õhk magusalt hapnikurikas

tuhandete kilomeetrite taguste
vihmametsade väljapaisatud hapnikust.

Mul on tõsine mure, et sel Marsi ja
teiste planeetide vallutamise elevusel

on kaasas pikk ja sünge vari:

mitmete eeldus ja uskumine,

et Marss on justkui pääsetee 
meie endi tekitatud hävingust

meie ainsal teadaoleval 
elukõlblikul planeedil, Maal.

Kuigi armastan väga 
uurida kaugeid planeete,

on selline mõte mulle vastuvõetamatu.

Marsile minekuks on palju häid põhjuseid,

aga väita, et Marss on inimkonna varupaik,

on sama hea, 
kui Titanicu kapten ütleks teile,

et päris pidu toimub tegelikult
hiljem päästepaatides.

(Naer)

(Aplaus)

Tänan.

Siiski pole kosmoseuuringute ja 
meie planeedi säilitamise eesmärgid

omavahel tingimata vastuolus.

Need on tegelikult sama 
eesmärgi kaks erinevat tahku -

mõista, säilitada ja muuta 
paremaks elu tulevikus.

Ekstreemsed paigad meie planeedil
ongi need ebamaised horisondid,

mis on meile palju lähemal.

Kui teaksime, kuidas luua ja hoida 
elukõlblikke alasid rasketes tingimustes

siinsamas planeedil Maa,

suudaks ehk ühildada vajaduse 
säilitada ja hoida meie praegust keskkonda

ja avastada ka uusi paiku.

Annaksin teile ühe mõtlemisülesande,

Fermi paradoksi.

Aastaid tagasi küsis füüsik Enrico Fermi,

et kas arvestades, et meie universum 
on olnud olemas juba väga-väga kaua

ja seda, et selles on väga palju planeete,

poleks me pidanud praeguseks juba
leidma tõendeid maavälise elu kohta?

Aga kus need siis on?

Üks võimalik lahendus 
Fermi paradoksile on see,

et kui tsivilisatsiooni tehnoloogiline 
arengutase saavutab sellise taseme,

et võiks kaaluda elamist tähtedel,

siis unustatakse ära, kui oluline 
on hoida oma koduplaneeti,

mis sellist arengut üldse võimaldas.

Oleks väga ennasttäis arvata, 
et ainuüksi teiste planeetide hõlvamine

päästaks meid meie endi käest,

aga oma planeedi säilitamine ja 
teiste planeetide uurimine

saavad toimida üheskoos.

Kui me tõesti usume, et suudame muuta

Marsi äärmiselt karmi keskkonna
inimestele elukõlblikuks,

siis peaksime suutma toime tulla 
ka palju lihtsama ülesandega

säilitada elukõlblik keskkond Maal.

Aitäh.

(Aplaus)